Sanna Marin, kes oli ametisse astudes maailma noorim peaminister, jagab oma inspireerivat teekonda liidriks kujunemisel ning julgustab lugejaid maailmas muutusi ellu viima.
Raamatus “Hope in Action” viib Sanna Marin lugejad erakordsele rännakule läbi oma teedrajava karjääri ning kehastab uut tüüpi juhtimist. Kui ta sai vaid 34-aastaselt Soome peaministriks, oli ta tol hetkel maailma noorim riigijuht, pälvides rahvusvahelist tähelepanu oma progressiivsete ideede ja otsustava tegutsemisega kriisiolukordades.
Marini lugu on vastupidavuse ja lootuse lugu. Oma peres esimesena ülikooli jõudnuna murdis ta tõkkeid ning kujunes paljudele noortele tüdrukutele ja naistele kõrgelt hinnatud eeskujuks. Tema peaministriaega jäid mitmed ajaloolised verstapostid – ta juhtis Soomet läbi COVID-19 pandeemia ning tema valitsus viis ellu reforme, mis käsitlesid kliimamuutusi, sotsiaalset õiglust ja võrdsust. Samuti aitas ta riigil toime tulla naaberriigi Venemaa laastava täiemahulise sissetungiga Ukrainasse ning Soome kiire liitumisega NATOga – see oli alliansi ajaloo kiireim liitumisprotsess.
Elavate meenutuste kaudu jagab Marin, kuidas ta ületas märkimisväärseid poliitilisi väljakutseid ning tuli toime olukorraga, kus tema isiklik elu muutus avalikuks – näiteks juhtumiga, mis vallandas meediatormi ja ajendas naisi üle kogu maailma talle toetust avaldama.
“Hope in Action” on enamat kui mälestusteraamat – see on üleskutse tegudele. Marin julgustab järgmise põlvkonna liidreid tooma oma töösse kogu oma isiksuse. Tema lugu on jõustav tõestus sellest, millised võimalused meil on päriselt muutusi ellu viia.
Nonfiction, Memoir, Biography, Politics
Sanna Marini memuaare on päris hea kuulata. Tõsi, ta läheb võibolla liiga süvitsi sellesse, kuidas ta üldse poliitika juurde jõudis ja miks ta valis selle tee nagu ta valis, ning kes kõik teda tema teel on mõjutanud ja innustanud, kuid samas ta räägib kõigest nii kaasakiskuvalt ja positiivselt vaatamata sellele, et teema ei pruugi olla sugugi meeldiv, kuid ta ei kahetse midagi ja ta pole kibestunud ei pressi ega kolleegide peale, kes tegid tema elu tunduvalt raskemaks kui mõne tema meeskolleegil on tehtud, kes on olnud samades situatsioonides kui tema.
Sanna Marini senise elu kõige silmapaistvamad hetked on olnud käesoleva kümnendi kõige raskematel aegadel, kuid ta ei vaata sellele tagasi negatiivselt, ta ei otsi vigu ei enda ega teiste käitumisest, ta räägib asjadest nii nagu need olid, nii nagu tema neid siis koges ja nagu ta neid nüüd analüüsida saab.
Ma kujutan ette, et kümne aasta pärast on see raamat suurepärane inspiratsiooni allikas noortele neidudele, kes plaanivad oma tuleviku poliitikaga siduda, sest sellest loost on nii mõndagi õppida, kuid praegu, kui kõik see, millest räägitakse on ikka veel värske, siis loed seda kui tagasivaadet eelmisele nädalale ning ei suuda veel väga sügavale süübida, kuid vaatamata sellele, on seda väga huvitav kuulata.
