Tähista U2 50. tegutsemisaastat selle karjääri määratleva retrospektiiviga, mis on täis intervjuusid, telgitaguseid lugusid ja suurepäraseid fotosid. Naudi enam kui 150 olulist pilti, mis jälgivad ansambli teekonda Dublini pubides esinemisest kuni väljamüüdud areenituurideni.
Muusikaajakirjanik Bradley Morgan sukeldub sügavuti U2 ajalukku, pakkudes intiimset pilku ansambli kujunemisele ja nende ainulaadse kõla sünnile. Albumitest Boy kuni The Joshua Tree, Achtung Baby ja kaugemalegi — vapustavate fotode ja telgitaguste lugude kaudu saab näha, kuidas iga album tähistas loomingulist arengut ja kinnistas U2 staatust muusikaliste pioneeridena.
Selle kaunilt illustreeritud raamatu iga lehekülg läheb post-punkmuusikast kaugemale, et uurida U2 sügavat pühendumust ühiskondlikule aktivismile ja nende väsimatuid pingutusi maailma paremaks muutmisel. Alates Live Aid kontserdist kuni Amnesty International-ini välja — U2 mõju globaalsetele probleemidele on sama märkimisväärne kui nende muusikaline pärand. Retrospektiiv pakub ka haruldast pilguheitu bändiliikmete isiklikku ellu ja omavahelistesse suhetesse. Tutvu Bono, The Edge, Adam Clayton ja Larry Mullen Jr.-iga kui indiviidide, sõprade ja jõududega, kes seisavad U2 kestva edu taga.
Until the End of the World on ansambli lõplik ja põhjalik ajalugu. See on raamat, mis köidab nii paadunud fänne kui ka uusi avastajaid, pakkudes värskeid vaatenurki ansambli loomingule, visioonile ja vastupidavusele.
Nonfiction, Study
See on väga pähjalik uurimustöö tuntud Iiri bändist U2, kust nad alguse said ja kuidas nad on läbi aastate muutunud ja arenenud. Siin on palju pilte ja palju laulusõnade seletusi. Lisaks ka bändiliikmete poliitilisi sõnumeid ja muusikalisi otsinguid.
Mõte, mille mina sellest raamatust sain on selline - selleks, et Ameerika muusikamaailmas läbi lüüa, pead sa olema:
* Iirlane
* Poliitiliselt aktiivne
* lisma oma muusikasse Ameerikas kodustatud muusikat
* Muutma oma muusikastiili iga kümnendi takka
* Kõige tähtsamad on need kaks esimest punkti.
Miks sellised mõtted? Ma olen vaadanud igasuguste muusikasuuruste lugude kohta tehtud filme ja kõigil on olnud sama probleem - ülejäänud maailm armastab neid, kuid Ameerikas jäävad nad vaid väheste lemmikuteks. Kuid U2, läks ja vallutas, sest seal ootas neid suur Iirlaste kogukond; nad laulsid ja rääkisid poliitilistel teemadel ja nad tutvusid kohaliku muusikaga, mida nad sidusid oma muusikaga.
U2 on kõigi nende aastakümnete jooksul korduvalt oma muusikastiili muutnud ja neid on selle eest kiidetud (sama on teinud ka Taylor Swift ja tema on selle pärast vaid kriitikat kuulnud).
Ja tegelt ka, paljud teavadki neid selle tõttu, et Bono käib ja korraldab igasuguseid heategevuslike asju, kas siis bändiga või üksi, kuid ta on väga aktiivne ja seda pannakse tähele, isegi kui muusika ei ole inimestele nii tähtis.
Seda on huvitav lugeda, kuid see on kokku pandud juba olemasolevate materjalide põhjal, mitte bändiliikmetega rääkides, seega on see korralik uurimustöö.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar