As We Fall Through Time

Raamat: As We Fall Through Time by Claire North (2026) Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/247477538-as-we-fall-through-time 

Alguses saab maailm otsa. See on lugu sellest, mis juhtub järgmisena.

Kui Cal kohtub Prantsuse revolutsiooni sõduriga, teab ta, et tema armastatu on määratud surema. Aga mis mõtet on olla ajarändur, kui sa ei saa ajaloo kulgu pisut kohendada? Siin väike paradoks, seal väike muudatus – pole midagi, millega Cal hakkama ei saaks, et päästa mees, keda ta armastab.

Kui Fadimatu astub 2018. aastal muuseumi, satub ta juhuslikult omaenda mumifitseeritud laiba peale, mis juhatab ta reetmiseni, mis on ta juba tapnud, ja mõrvani, mida pole veel toimunud.

Ja kui ootamatu rebend ajaloo kangas paiskub läbi nende rändurite elude, mille nad on endale üles ehitanud, purustades nii mineviku kui ka tuleviku, peavad nad silmitsi seisma ettekuulutatud surma, hüljatud armastuse ja saladusega, mis purustab aja enese.

Rända läbi ajaloo haaraval teekonnal, kus aeg puruneb, tulevikud purunevad ja armastust ei saa kunagi kustutada.

Science Fiction, Time Travel

See lugu on segane, aga ta peabki ju olema, sest siin käivad ajarändurid ühest ajast teise vaid seina puudutades, kuid samas peavad nad olema ettevaatlikud, et neid ei nähtaks ja et and ka iseenda peale ei satuks, sest sedasi võivad nad ajalõhe tekitada ja nad ei tohi ka oma käikude ja tegudega aja käiku muuta, sest ka see võib tekitada ajalõhe, kuid tillukesed ajalõhed pole probleem, sest need saab sulgeda asjadega mis on olemas/pole kunagi loodudki/hävitati peale loomist, anomaaliatega, mida ajarändurid koguvad just nende haruldaste hetkede jaoks, kui nad tahtlikult või tahtmatult tekitavad ajalõhe.

Kõik algab nagu armastuslugu, kus Cal on valmis natuke ajalõnga muutma, et oma armastatu elus hoida Napoleoni ajal, kui sõdurid surid pidevalt ideaalide eest, millel polnud tuleviku. Kuid kui tema armastatu ühtäkki kaob, mitte lihtsalt sellest hetkest, vaid kogu ajaloost …

Edasi tulev lugu on kui Christopher Nolandi loodud “Tenet” või  “Inception” või “Interstellar” - aeg on voolav ja mässav ning talle ei meeldi, kui tema voolusängi püütakse rikkuda, rebides sellest välja “tähtsaid” tegelasi, kes mõjutaksid tuleviku täitumist. Ajarändur, kes on alguse saanud lõpus, püüab teha kõik, et seda lõppu ei tuleks, kuid seda tehes loob ta ajalõhe, mis ei ähvarda mitte üksnes seda oleviku, mida ajarändurid tunnevad, vaid ka kauget tulevikku, mida nad ettegi kujutada ei oska.

Kui alguses tundub, et loo rääkijaks on Cal, siis mingi hetk saab lugeja aru, et see on küll lugu Calist, kuid rääkija on hoopis keegi teine, kes jälgib kõrvalt neid sündmusi, mis viisid selleni, et Cal võitleb nii oma elu eest kui ka kõige allesjäämise eest.

See mis algas nagu ajarännu armastuslugu jätkub kui hoiatusromaan ajarännu võttes. Kas me oleme valmis ohverdama mida iganes, selleks, et alles hoida seda elu, mida me tunneme? Kui kaugele oleme me valmis minema?

Kuigi see lugu on segane, on see kaasakiskuv ja suurepäraselt kirjutatud lugu. Siin on ajalugu ja tuleviku, on käest lastud võimalusi ja tuleviku, mida ilmselt ära hoida ei saa, aga mida me kõik kardame. Siin on armastust, mis võidab kõik ajatõkked ning jääb püsima ka kõige kohutavamates olukordades, ning siin on ka sõprust, mis arendab ja kaitseb ja pakub nii lohutust kui lootust.

Et siis jah, kui teile meeldivad Nolandi filmid, siis on see raamat teile. Isegi, kui ta on segane, siis on seda ikkagi nii nauditav lugeda.

Näpatud tunnid

Raamat: L'Échappée belle by Anna Gavalda, tõlge Pille Kruus (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58528754-n-patud-tunnid 

Tundsime kõik neljakesi, et see, mida me kogeme, on justkui kingitus. Ajapikendus, vahepala, napid halastushetked. Teistelt näpatud tunnid…

Kui kaua leiame veel jõudu kiskuda end aeg-ajalt lahti igapäevaelust, et tõmbuda meie oma maailma? Mitu luba elu meile selleks veel annab? Mitu pikka nina meil õnnestub elule veel teha? Mitu hetke kokku kraapida? Millal me ükskord üksteist kaotame ja kuidas sidemed meie vahel lõdvenevad?

Mitu aastat on veel jäänud, enne kui me vanaks jääme.

Simon, Garance ja Lola – kolm täiskasvanud õde-venda – põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva.

Family, Fiction

See Anna Gavalda lühilugu on nelja õve lugu. Neli täiskasvanut, või noh peaaegu täiskasvanut, kes pole enam ammu kokku saanud, sest kõigil oma elud, mõnel paremad, mõnel halvemad, mõnel kiired ja seotud laste ja abikaasadega, teised otsivad siiani oma kohta elus.

Nüüd on nad minemas sugulase pulma. Venna abikaasa on häiritud sellest, et vend on nõus ka õe autole võtma ja kuna õde on tuntud hilineja ja probleemide tekitaja, siis on ta eriti häiritud kõigest, mida ta peab “kannatama”. Siis helistab teine õde ja teatab, et ta vajab ka küüti, ning loomulikult läheb vend ka talle järgi. Kui nad peatuvad, et riideid vahetada, hakkab vennanaine juba kannatust kaotama. Esimest korda näevad õed, et vend on naise virinast ärritatud.

Kui nad pulma kohale jõuavad, lähevad õved enne laulatust õlut jooma ja lubavad kohe kirikusse minna … kuid nad lähevad hoopis väikevenna juurde lossi, kus ta suveks tööle on läinud. Sealt liiguvad nad edasi teise lossitöötaja sugulase pulma, räägivad, joovad, tantsivad ja naeravad kogu öö, korjavad hommikul üles hulkuva koera ja teevad oma eelseisva elu kohta tõsiseid otsuseid.

Kogu see lugu kestab vaid kaks päeva, kuid siin on nii nalja, kui kurbust, kui tõsiseid mõtisklusi. Selline prantslaslik perelugu, millest saaks suurepärase filmi. Ideaalne reisiraamat.

Salka: Lady of the Lake

Raamat: Salka: Lady of the Lake by Francesca Simon (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: http://goodreads.com/book/show/228219553-salka 

Kirglik ümberjutustus lummavast müüdist – traagiline armastuslugu, mis kajab läbi aegade.

Hetkest, mil nägin tema nägu.

Hetkest, mil kuulsin tema sireenilaulu...

Haldjas Salka, Järveemand, ei suuda hoiduda ilmumast karjusele Owainile, kes on juba võitnud tema südame. Piisab vaid sellest, et Owain teda näeb, ja ta armub sügavalt. Kuid Salka isa seab nende abielule ühe tingimuse: kui Owain lööb Salkat kolm korda, peab naine igaveseks järve tagasi pöörduma. 

Vaatamata õnnelikule abielule ei ole Salka nagu teised selle väikese küla elanikud. Kuulujutud pöörduvad tema vastu ning eelarvamuste ja umbusalduse süvenedes tabab Owaini end soovimas, et tema naine oleks tavalisem, püüaks rohkem teistega sobituda ja oleks vähem... tema ise.

Mis võiks olla suurem hoop kui tema tõelise olemuse kahtluse alla seadmine? Esimene hoop otse südamesse on antud. Nüüd sõltub nende ühine tulevik meeleheitlikult Owainist...

Francesca Simoni esimene täiskasvanud lugejatele mõeldud romaan on meisterlikult kirjutatud ja pingest laetud, sügavalt liigutav tragöödia, mida jutustatakse mitme tegelase vaatenurgast. See on ühtaegu rikkalikult põimitud ümberjutustus iidsest Walesi müüdist ja mõtlemapanev draama meie ajast.

Fantasy, Retelling, Mythology

See lühike looke on väga armas veste järveemanda legendist.

Salka tunneb tõmmet Owaini poole esimesest pilgust ja ka Owain on koheselt ära tehtud. Salka unistab elust koos oma uue abikaasaga, teda ei häiri see, et mees elab koos emaga väikses hütis. Owain kardab, et tema osmik pole sobilik veealuste lossidega harjunud Salkale. Owaini ema ei ole nõus, et tema poeg abielluks haldjaga, kuid kui Salka toob kaasa rikkaliku karja ja viljarikkad põllud ning peagi sünnivad ka armsad lapselapsed, on ämm nõus, kuid räägib ikka kõigile, et ta minija on pärit kõikjalt mujalt kui haldjariigist. Owain on kunagi silma jäänud teisele talunikutütrele, kes räägib endiselt, et Owain peaks temaga olema, mitte selle nõiaga ja seega tekitab ta probleeme. 

Salka on omapärane, ta ei kanna kingi, ta laulab ja tantsib talutöid tehes ja ta sünnitused on kerged, ning ta ennustab ette külaelanike surmasid ja ravib hädalisi - miks ta ei võiks küll olla nii nagu teised külanaised, et saa Owain aru. Kolm korda nende pika kooselu jooksul haavab ta Salkat südame põhjani nõudes, et ta oleks nagu teised … ja kui Salka tagasi järve läheb võtab ta kaasa kõik mille ta endaga tõi, ka oma pojad.

See on nii armas lugu, mille põhjaks on iidne legend, kuid samas on see ka nii tänapäevane lugu. Seda lugu räägitakse läbi mitmete erinevate tegelaste silmade, peatükid on lühikesed ja luulelised, nagu neid räägitaks pimedal talveööl uudishimulikele lastele kaminatule valgel.

The Once and Future Queen

Raamat: The Once and Future Queen (The Lives of Guinevere #1) by Paula Lafferty (2024) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/252618521-the-once-and-future-queen 

Mõnikord ei räägi legendid kogu tõde.

Pärast oma poiss-sõbra ootamatut surma lepib Vera mõttega jääda tagaplaanile, pestes linu ja koristades vannitube Glastonbury hotellis. Kuid kui salapärane külaline osutub Merliniks, kes viib ta tagasi seitsmenda sajandi Cameloti, muutub kõik. Merlin kinnitab, et Vera pole lihtsalt Vera, vaid Guinevere, ning ainult tema suudab murda needuse, mis imeb kuningriigist välja maagia, ja päästa Cameloti võimujanuse võluri tahte alt.

On vaid üks probleem: Vera ei mäleta oma eelmisest elust midagi. Ja kuna Camelot kõigub kokkuvarisemise piiril, hakkab aeg otsa saama.

Samal ajal kui Merlin püüab tema mälestusi taastada, avastab Vera keerulise ajaloo, mis on täis reetmist, võimu ja südamevalu. Miks tõmbub kuningas Arthur temast eemale? Mis tegelikult juhtus ööl, mil needus lausuti? Ja miks tundub iga vastus rebivat teda kaheks?

Legendidele rajatud kuningriigis peab Vera otsustama, kes ta on, enne kui minevik hävitab tuleviku.

Fantasy, Romance, Time Travel

Vera on elanud vaikset elu kogu oma elu. Enamasti jääb ta teiste varju, ta ei jää kellegile meelde, ta ei trügi ka esile. Tal on olnud üks suur armastus, kuid ta suri poolteist aastat tagasi ja kui ta isal avastati vähk, kolis ta tagasi vanematekoju, et aidata ema hotelli ja pubi pidamisega. 

Kuid siis kohtub ta ühel päeval ühe imeliku tüübiga, kes väidab, et ta on Merlin ja Vera on legendidest tuntud kuninga abikaasa, kuid kuna ta oli suremas, oli Merlin ta toonud tulevikku, kus ta “sündis” uuesti, õppis elama uues maailmas, ning nüüd on aeg tal tagasi minna, sest Camelot on hädas ja nad vajavad oma kuningannat.

Vera on loomulikult tuttav Arturi ja Cameloti legendidega, kuid ta pole neisse lugudesse süviti läinud, ning samas kui palju on legendides tõde ja palju on ilustatud ilukirjandus?

Eks te võite juba isegi ette kujutada, mis järgneb - Vera läheb tagasi, viib kaasa oma tänapäevased kombed ja teadmised ja põikpäisuse. Ta püüab mitte silma paista, kuid samas pole ta nõus paljuga mis tema ümber toimub. Mehed tema läheduses teavad, et ta pole see Guinevere, kes aasta tagasi “kloostrisse ravile läks”, kuid kas nad võtavad ta omaks, nagu poles midagi muutunud? 

See on nagu klassikaline “lugeja läheb oma lemmikraamatusse ja armub” lugu, kuid samas nagu pole ka. Samas on see ka nagu “uuesti armumine peale mälukaotust”. Ning loomulikult on need legendidest tuntud tegelased palju tänapäevasemaks kirjutatud.

See on kaasakiskuv lugu ja kohe kindlasti tahaks teada kuidas lugu edasi läheb. Siin on draamat, armastust, nõidust ja põnevust.

Tolmurulli seiklused Nurrumaal

Raamat: Tolmurulli seiklused Nurrumaal by Marju Gellert, illustratsioonid Leandro Francisca (2026) Hinne: C+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/260299813-tolmurulli-seiklused-nurrumaal 

Tolmurulli tavaline päev algab alati ühtemoodi: ta äratab oma inimesed üles, sest kõht on öö jooksul hirmus tühjaks läinud. Pärast hommikusööki suundub ta rõdule päikese kätte peesitama ja oma raskest hommikust taastuma - inimeste äratamine on ju ikkagi üpris väsitav töö. Aga millega tegeleb Tolmurull siis, kui kõik inimesed on kodust lahkunud ja ta üksi jääb? Kas ta lihtsalt magab diivanil keras ja ootab neid tagasi? Oh ei! Just siis algavad Tolmurulli kõige põnevamad seiklused. Ja just sellest see raamat pajatabki!

Children

See on iseenesest fantastiline idee kirjutada raamat neist lugudest, mida koos lastega on välja mõeldud. Koos armsate teemakohaste piltidega on see suurepärane kingitus pere sõpradele ja tuttavatele.

Kuid minule, kes ma pole tuttav nende kassidega, jääb lugu poolikuks. Puudub sissejuhatus, mis lugeja kaasa haaraks, peatükid liiguvad küll loogilises järjestuses, kuid nad on segaseda ja hüplikud, ning täis asju, mis nagu ei tundu kogu ülejäänud looga kokku sobivat. Ning üleüldse, miks see jutt sedasi peatükkideks on hakitud. Raamatul puudub ka korralik kokkuvõte, pigem selline kiirustatud elasid-õnnelikult-elu-lõpuni lõpp, sest kell saab kohe üheksa ja ema peab minema nõusid/pesu/põrandat pesema või oma lemmiksaja vaatama.

Jah, kui see oleks minu ema/isa/õe/venna/tädi kirjutatud, siis ma kiidaks seda lugu nii kuis jaksan, kuid tavalugejana ootasin ma rohkem. Ilmselgelt kui ma seda lastele ette loeks, peaksin ma ise siia veel vähemalt pool lugu seletuseks juurde mõtlema ja see võib ju hea olla, annab võimaluse ka lugejal oma fantaasia tööle panna, kuid samas oleks võinud ka autor lugu õhtujutu stiilist rohkem raamatulaadseks kirjutada.

Et siis, nii ja naa - pildid on suurepärased ja loo mõte on hea, kuid lugu ise jääb nõrgaks.

Seven All Alone

Raamat: Seven All Alone by Kristy McKay (2025) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/227948522-seven-all-alone 

Maggie Atkins ei unusta kunagi, mis juhtus kümme aastat tagasi, kui tema ja veel kuus algkooliealist last rööviti nende bussijuhi poolt ja neid koopas vangis hoiti. Ta ei unusta kunagi, kuidas sõbrad põgenesid, jättes ta üksi, ega pilti sellest, kuidas röövija surnuks kukkus, kuigi ta on andnud endast parima, et see katsumus seljataha jätta ja eluga edasi minna.

Minevik jõuab talle järele, kui ta on sunnitud minema kooliekskursioonile mägedesse koos just nende samade lastega, kes ta omal ajal maha jätsid, ning seda vaid kiviviske kaugusel paigast, kus ta rööviti. Ta on otsustanud hambad ristis vastu pidada ja sellest läbi tulla, sest see on ju vaid üks öö tema elust. Kuid siis keerab ränk torm pea peale kui neid lahutatakse rühma saatjast. Ilma telefonideta ja piiratud toiduvarudega hakkab rühm kavandama, kuidas looduse meelevallas ellu jääda ja turvalisse paika tagasi jõuda.

Siis saavad nad aru, et mäel on veel keegi. Keegi, kes teab, mis kõik need aastad tagasi tegelikult juhtus. Keegi, kes tahab neid surnuna näha ja on valmis nad ükshaaval kõrvaldama. Maggie arvas, et oli juba üle elanud kõige hullema, mis temaga eales juhtuda võiks – kuid ta eksis.

Thriller, Young Adult, Horror

Kuidas oleks kõige parem seda raamatut iseloomustada? Võibolla nii - nagu “Yellowjackets” aga Šotimaa mägedes, palju lühem lugu ja mitte nii julm lugu.

See lugu algab nagu üks korralik õuduslugu ikka - metsa lähevad kamp teismelisi koos ühe täiskasvanuga, kes ei saa üksteisega väga hästi läbi, kuid nad peavad selle matka hinde saamise eesmärgil läbi tegema. Nad peaks sõitma kummiparvega, ööbima metsamajas ja järgmised paar päeva matkama ümbruskonna mägedes, ning siis tullakse neile järele. Kuid …

Kõik hakkab valesti minema kohe algusest peale. Alates sellest, et neil noortel on ühine julm minevik - neid rööviti, neid taheti ohverdada jumalatele, kuna neil kõigil on pühakute nimed, kuid kuus neist said põgenema ja üks neist suutis lõpuks röövija mäest alla lükata, kui mees neid mõlemaid surnuks kukutada tahtis. Matka esimesel osal on nad kõik okkalised, sest jutustaja on olnud suhtes ühe matkal oleva noormehega ja nad on just hiljuti lahku läinud ja noormees on juba suhtes teise neiuga sellest pundist, ning teised on millegi pärast jutustaja suhtes vaenulikud, kuigi tema oli see, kelle teised maha jätsid. 

Ja kui suhtedraamast veel vähe oleks, siis tekivad probleemid juba matka esimesel osal, kui nende juhendaja sõidab koos kummiparvega ja aerudeta mööda jõge allavoolu ja ülejäänud grupp jääb paduvihmas jõekaldale.

 

Kuigi nad leiavad peagi üles selle majakese, kuhu nad pididki minema, siis nende tõelised probleemid alles algavad … ja kui te olete näinud ükskõik millist üksiku metsamaja tüüpi õudukat, siis on teil ettekujutus, mismoodi see lugu edasi läheb, küsimus on vaid selles, kes on selle loo pahar ja kas noored on ära teeninud seda, mis neid metsas ees ootas.

Jah, sügisesse õuduslugude lugemise/kuulamise aega sobis see lugu päris hästi, isegi kui mõned osad selles loos jäid segaseks.

Dust

Raamat: Dust (Silo #3) by Hugh Howey (2013) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59023398-dust 

“Wool” tutvustas meile silode maailma. “Shift” rääkis nende loomisest. “Dust” kirjeldab nende allakäiku.

Juliette, kes on nüüd Silo 18 linnapea, ei usalda Silo 1, eriti selle juhti Donaldit. Kuid silode maailmas pole kõik mustvalge – kõik on halli varjundid. Donald ei pruugi olla selline koletis, nagu Juliette temast arvab, ja tegelikult võib ta olla inimkonna edasise ellujäämise võti. Kuid kas nad suudavad piisavalt kaua koostööd teha, et see õnnestuks?

Dystopia

Kui Silo sarja esimene raamat tegi ülevaate sellest düstoopilisest maailmast, selle vigadest ja selles elavatest julgetest inimestest. Teises osas tehakse ülevaade Silo 1 ülesehitusest, elanikest ja samas läheb lugu ka julmemaks. Kolmas osa seob need kaks osa kokku - Juliette on tagasi ta oma silos ja Donald on taas üles äratatud.

Kui te olete telesarja näinud, siis ärge otsige sellest raamatust midagi tuttavat, sest siin on kõik teistmoodi.

Jah, Juliette on linnapea, kuid Donald on ka millegi pärast Silo 1 juht ja teda ei kutsuta taas tema nimega. Donald suhtleb endiselt Silo 17’ga ja Juliette kaevab, et nendega ühendust saada. 

Kui loodi see Silode maailm, ei olnud nende loojate eesmärk inimkonda päästa, see on pigem pika vinnaga sotsiaalne eksperiment, kas inimkond suudab ellu jääda, kui nad ei tea midagi eelnevast elust ja nad ei tea ka seda, mis neid ees ootab. Võiks öelda, et see eksperiment tõestab seda, et vahet ei ole, millises olukorras x kogus inimesi endid ka ei leiaks, siis peagi jagunevad nad juhtideks ja alluvateks, erinevateks ühiskonna kihtideks ning loomulikult peavad tekkima ka seltskonnad, mis “usuvad” mingisse ülemasse jõudu, mis annab neile “õiguse” eitada kõike seda, mis pole kirjas nende “pühades ürikutes”, ning suhtuda naistesse vaid kui sünnitavatesse loomadesse.

Kolmanda osa sündmused liiguvad väga kiiresti hüpeldes Donaldi ja Charloti ning Julietti ja Solo vahel. Alles Donald ärkab ja saab ligipääsu infole, mis aitab tal mõista, mis neid kõiki ees ootab, siis juba on ka Charlot ärkvel ja Juliette paneb kaevamismasina tööle ja nad jõuavad Silo 17’ni, ning siis saadakse aru, et Donald ei peaks sugugi mitte juhtima, ning Juliette peab inimesed tagasi Silo 17’sse juhtima. Ja kui inimestel pole enam “piire ja reegleid” siis jõuame “tugev jääb elama” maailma.

Raamatu lõpp on kiire ja positiivne, kuid ma olen kuulnud, et sarjale on kirjutatud ka lühikesed lisalood ning, et kui teile meeldis selle raamatu lõpp, siis on parem mitte neid lisalugusid lugeda.

Aga see on hea sari. Järgmisel suvel saab näha, kuidas siis telesari lõpetatakse, kas nii nagu raamat või nii nagu lühilood.

Kassid, kes valvavad meie üle

Raamat: みとりねこ  by Hiro Arikawa, tõlge Margit Juurikas (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/62711514-kassid-kes-valvavad-meie-le 

Hiro Arikawa „Kassid, kes valvavad meie üle“ sisaldab tema „Rändava kassi kroonikate“ harulugusid, mis oma sooja huumori ja südamlikkusega vihjavad, et alati on su kõrval keegi, kes võib su elu muuta, isegi kui sa seda ei aima. Kass on valmis seda ka oma käpajäljega kinnitama. Spin, kelle mees võtab majja, kui naine sünnitusjärgselt vanematekodus viibib; Ten, kes kiindub isekasse perepeasse; Kōta, kes tahab Hiromist kasvõi ühe päeva kauem elada… Kui inimese ja kassi teed ristuvad, arvab inimene, et on võtnud kassi enda hoole alla, mõtlemata võimalusele, et äkki elab ta ise kassi valvsa pilgu all. Nende ühine aeg on piiratud: inimene kasvab aeglasemalt kui kass ja kass vananeb kiiremini kui inimene. Koos veedetud aja jooksul võib nende mõlema elus juhtuda kurbi sündmusi, kuid elu kassiga ei ole kunagi kurb.

Short Stories, Humor, Grief

Kui teile meeldivad kassid ja te tahate lugeda midagi, mis on üheaegselt muhe,  soe kui kaisutus ning hinge lammutavalt kurb, siis see on see raamat. Need lood on täpselt kassilikud, hüpates vahel siia ja sinna, vahel olles jutustaja vahel osaline, kasvades koos looga ja inimestega või jälgides inimeste kasvamist. Kassiinimesed mõistavad neid lugusid.

Ma pole lugenud “Rändava kassi kroonikaid”, kuid ma olen lugenud paljusid Jaapani autorite kassilugusid ja seega need lood olid väga armsalt äratuntavad, kuid samas ka nii erilised.

Ning taas kord tuli mõte, et äkki ikka peaks leidma oma elus kohta ka kassile ja leppima teadmisega, et mina olen osa kogu nende elust, kuid nemad on minuga vaid lühikest aega. Vaatab.

Suurepärane raamat, kuid seda peab lugema õigel hetkel.

Most Ardently Yours

Raamat: Most Ardently Yours by Freya Sampson (2026) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/241804182-most-ardently-yours 

„On üldtunnustatud tõde, et vallaline naine, kellel on palju armastusromaane, peab igatsema endale raamatupeikat.”

Zoe Knight, raskustes romantikakirjanik, on meestest lõplikult loobunud. Vähemalt… päriselus olevatest. Kunagi uskus ta õnnelikku lõppu, kuid nüüd leevendab ta üksindust kirjanduse parimate raamatupeikade abil – ja paremat meest kui Jane Austeni härra Darcy pole olemas. Seega kui ta satub ta ühte klassikalisse Londoni raamatupoodi ja vaidleb tüütult veetleva poeomaniku Nickiga, kes keeldub armastusromaane müümast, otsustab Zoe ta vabastada tolmukorra alla mattunud “Uhkus ja eelarvamus” eksemplarist, mis on jäetud ülemisele riiulile.

Aga see pole tavaline raamat.

Pärast raamatu joobnuna lugemist leiab Zoe end erakordsest olukorrast: ta on kogemata toonud härra Darcy pärismaailma. Nüüd seisab ta silmitsi mehega, keda ta on igavesti armastanud, ja mees on täpselt selline, nagu ta unistas. Ilus? Linnuke kirjas. Sünge? Linnuke kirjas. Räägib nagu oleks sõnaraamatu alla neelanud? Linnuke ja veel üks linnuke. Kuid isegi kogu oma regendiaegses täiuslikkuses – kas ta saab kunagi olla sama hea kui romaanis? Ja kui ta on siin, Zoe Londoni korteris, püüdes välja mõelda, kuidas dušši kasutada, siis mis saab kirjandusmaailmast, kust ta pärit on? Nick – viimane mees, kellega Zoe sooviks kunagi üldse koostööd teha – survestab teda saatma väljamõeldud Darcy tagasi oma loosse. Zoe peab enne, kui on liiga hilja, otsustama, mida ta õnnelikult lõpult tegelikult tahab.

Romance, Magical Realism

Omamoodi võiks seda raamatut võtta kui kummardust Meg Ryani rom-com filmidele nagu “Kate & Leopold”, “You Got Mail” ja ilmselt ka teistele, kuid eelkõige neile, sest selles raamatus on nii ajarändamist kui ka raamatupoe “draamat”. Ja siis meenus mulle ka üks Sherrilyn Kennyoni raamat (nime kahjuks ei mäleta), kus on iidne Kreeka jumal neetud raamatusse ja kui õige naine raamatu loeb, siis vabaneb ta raamatust kuuks ajaks ja täidab kõik oma lugeja soovid :). Ning siis oli siin ka “The Astral Library” moodi hetki.

See on siis lugu sellest, millest kirglikud lugejad on unistanud ilmselt aegade algusest peale: kui vaid saaks selle täiusliku mehe reaalsesse maailma tuua. :) Iseküsimus on, kas see raamatu lehekülgedel ideaalne tegelane oleks ideaalne ka reaalses elus, kuid see pole selle raamatu küsimus, siin on ikkagi tähtsam see, mis saab raamatust, kui tegelane on reaalses maailmas. Aga mis saaks siis, kui lugeja end hoopis raamatusse loeb?

Siin raamatus on tegelikult ära kasutatud kõik võimalikud romantika raamatutele omased teemad: vaenlastest armastajateks, üks hotellituba ja üks voodi, kohtumine ex-iga ja tema paika panemine, uuele algusele lükkamine, käepuudutus koos sädemetega, vaenlane osutub sõbranna/sõbra sugulaseks/parimaks sõbraks, armsad arusaamatused millest kasvab välja armumine, torisev kolleeg/naaber kellest saab suurim abiline ja toetaja, vanemate kaotusega kaasnev kurbus ja maailma mitteusaldamine … ja veel paljud teised, et siis armastusromaan armastusromaanidest.

Just selle pärast, et see oli selline “Checklist” raamat, siis kaotas ta minu silmis palju, kuna lugu liikus ühelt kližeelt teisele ilma, et lugu saaks loomulikult areneda ja lugejat kaasa haarata. Jah, raamatutest oli juttu palju, kuid ka see ei andnud sellele palju juurde. Kahju, sest mõte selle loo taga on ju tegelikult väga hea, kuid teostus käib üle kivide ja kändude.

Aga tegelikult ka, milline oli see esimene raamat, mille tegelast oleksite te tahtnud reaalsusesse tuua? Minu puhul oli esimene mr. Rochester ja loomulikult mõjutas seda ka palju Timothy Dalton BBC Jane Eyre sarjast, mida ma lapsepõlves nägin. Teine oleks “Krabati” raamatust Tonda, kusjuures ma ei kujutanud teda isegi ette milline ta välja nägi, pigem tahtsin ma teda nii väga elus hoida.

The Queen Who Came in From the Cold

Raamat: The Queen Who Came in From the Cold (Her Majesty the Queen Investigates #5) by S.J, Bennett (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/227912458-the-queen-who-came-in-from-the-cold 

On aasta 1961 ja kuninganna kavandab oma riigivisiiti Itaaliasse Britannia pardal. Kuid enne minekut väidab ebausaldusväärne tunnistaja, et nägi kuningliku rongi aknast jõhkrat mõrva. Kas see oli tõesti vaid juhtus ja kas ohver võis olla printsess Margareti uue abikaasa Tony Armstrong Jonesi kadunud sõber?

Kuninganna ja tema abistav erasekretär Joan McGraw asuvad oma teist ühist juhtumit uurima, aimamata, et seekordne uurimine on täis spioone, valesid ja külma sõja aegseid salasepitsusi.

Mystery, History

Seekordne muhekrimi, kus Elizabeth aitab kuritegu lahendada koos oma sekretäri Joan McGrawga on korralik kummardus spioonipõnevikele. Kuigi lugu algab nagu Christie “4.50 from Paddington”, kui rongi aknast nähakse kuritegu, siis sellega Christie sarnasus piirdubki ja edasi tuleb juba Ian Flemmingu stiilis topeltmängu. Kuna “mõrva” pealtnägija on tuntud oma ebausaldusväärsuse poolest ja väidetavat laipa ei leita, võiks ju asja nii jättagi, kuid siis toimuvad veel mõningad imelikud asjad ja ilmnevad segased juhtumised ja kõik tundub viitavat sellele, et miski on toimumas ja sellega on kuidagi seotud kuninglik jaht Britannia.

Elizabeth ja Joan ei looda, et MI5 ja MI6 suudaks asja diskreetselt korda ajada, seega korraldavad nad ise asjad nii nagu vaja. Loomulikult pole seda lugu lihtne lahendada, sest siin on ikkagi mängus spioonid ja reeturid ja luurajad, kuid kahe nutika ja tähelepaneliku naise vastu nad ikkagi ei saa.

See lugu toimub James Bondi ajastul, seega on temas loomulikult raamatus juttu, kuid samas on see ka John Le Carré ja Mick Herroni stiilis spioonipõnevik, lihtsalt mõnusas muhekrimi ümbrises - raamatu nimigi on saanud inspiratsiooni Carré raamatust “Spioon, kes pääses külma käest”.