2020

Artemiz's 2021 book montage

The Book of Life
Tappev külm


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 3. mai 2021

Liblikatuba

Raamat: The Butterfly Room by Lucinda Riley, tõlge Faina Laksberg (2021) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56963288-liblikatuba  

Posy Montague seitsmekümnes sünnipäev on lähenemas. Ta elab ikka veel ilusas suguvõsamajas Admiral House’is keset Suffolki imekaunist loodust, kus ta lapsepõlves koos armastatud isaga liblikaid püüdis. Posy teab, et peab tegema piinarikka otsuse ja maja maha müüma.


Siis aga ilmub minevikust välja üks mees – tema esimene armastus Freddie, kes ta viiskümmend aastat tagasi hülgas ja ta südame murdis. Posy, kes maadleb juba niigi oma täiskasvanud lastega seotud probleemidega, ei taha uskuda, et Freddie on temasse taas armunud. Posy ei tea ka seda, et Freddie ja Admiral House varjavad sünget saladust, mis peagi päevavalgele tuleb. 

History, Drama, Romance, 


Kuidas on teist korda lugeda sellist emotsionaalset ja saladusi ning üllatusi täis raamatut? 

Täpselt sama emotsionaalne ja põnev kui esimenegi kord. Isegi kui sel korral polnud see lugu minu jaoks enam nii libronovellalik, oli ikkagi huvitav lugeda.


Kui mõtlema hakata, siis läbiv teema selles perekonna draamas on valetamine/rääkimata jätmise kaudu valetamine. Vahet pole, kas püüti säästa lapse hinge, lastes tal uskuda oma vanemate vääramatust, või ei tahetud teiste elu ära rikkuda andes neile infot, milleks nad valmis polnud, või usuti, et niiviisi kaitsevad oma lähedasi, on tegu ikkagi valetamisega. Ning kui vale välja tuleb … 


Ei järgne plahvatust ja osalised ei jookse oma nurkadesse laiali mossitama. Jah, nad võtavad aega, et asjad läbi mõelda, ja nad jõuavad mõistlike lahendusteni, nad andestavad kui vaja, nad muudava oma elu kui vaja. Selles pere, mis raamatu jooksul üha suuremaks kasvab, on enamus liikmete elu olnud erakordne ja sugugi mitte lihtne, seega pole ka ime, et nad võtavad üllatusi suhteliselt rahulikult ja leiavad kõige mõistlikuma lahenduse raskele olukorrale.


Aga ikkagi on siis need emotsionaalselt rasked kohad, mis mõjusid täpselt sama raskelt ka teistkordsel lugemisel. Loomulikult on kaotuse hetke kirjutamine on autorile raske, kuid kaotus on miski, millega me enamus siiski oleme elus kokku puutunud, seega on selle kirjeldamisel mingi kogemus olemas. Aga vägivald, sest ma loodan, et autor ei ole pidanud ise oma elus millegi sellisega kokku puutuma ja ainus kogemus sellega on ekraani vahendusel, näitlejaid jälgides, ja selle kirjeldamine, nii et lugejal õõvastusest hing kinni on, on oskus omaette.


Ning ikkagi ei anna mulle rahu mõte, et äkki on siin veel saladusi, mis  jäeti avamata lihtsalt sellepärast, et siis oleks raamat liiga paksuks läinud. Siin oli paar kohta, kus ma oleks tahtnud rohkem infot saada, oleks tahtnud sügavamale selle teemaga minna.


Ja vaatamata kõigele, nautisin ma selle raamatu lugemist.


reede, 30. aprill 2021

Troy: The Greek Myths Reimagined

Raamat: Troy: The Greek Myths Reimagined (Stephen Fry's Great Mythology #3) by Stephen Fry (2020) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56028468-troy 

Trooja sõda, täis traagilisi kangelasi, joovastavaid armulugusid ja peatumatuid saatuse keerdkäike, on ilmselt kõige tähelepanuväärsem konflikt üldse. Fry jutustab oma raamatus kogu loo uuesti, lisades siia draamat, huumorit ning ilmekaid emotsioone. Ahilleus, Hector, Odysseus, Helena, nende armastatud ning nende surmavaenlased saavad endale kõik Fry raamatus ereda koha. 

Fantasy, History


Mis teile meenub, kui te mõtlete Trooja sõjale?

Puust hobune, täis sõdureid

Brad Pitt ja Eric Bana Acilleus ja Hector

Helena, tüliõun, Paris

Cassandra

Müütiline linn, mis võibolla oli olemas, võibolla aga ka mitte


Kas pole nii?

Enamasti meenub Troojast kas mõni Hollywoodi versioon või siis Simpsonite versioon, sest paljud teist siis on lugenud Homerose “Iliast” või “Odüsseiat” või siis Vergiiliuse “Aenesist”, et teada midagi rohkem.


Fry on võtnud kokku kõik varem või hiljem kirjutatud teosed, kus on teemaks Trooja sõda ning sõjaga seotud tegelased, ning pannud kokku suurepärase ülevaate linnast ja selle valitsejatest, iga tähtsaima tegelase sünniloo ja suurimad saavutused. Kui taustainfo on koos, siis jõuab ta ka sõjani, ning kuigi “sõda” kui selline, oli pea kümme aastat ootamist ja paar päeva (nädalat) verist lahingut, ei puudu ka siit oma väikesed intriigid, mis said hiljem tähendusrikkaks ja mõjutasid lõpptulemust. Tema kirjeldus on otsekohene ja aus, sest ka kangelased võivad olla isekad ja paharil võib olla üllas süda. Kõik toimub nii nagu peab, olgu selles siis jumalate käsi mängus või mitte, või on kõige taga siiski inimlik ahnus.


Aga samas jääb alati õhku see küsimus, kas see on müüt või tegelikkus? Kas Trooja oli tõeliselt olemas, ning linna hävingu lükkas käima vaid paar ilusaid silmi? Kuidas sai Homeros teha ründavast laevastikust nii üksikasjaliku ülevaate, kui ta ise sündis u 400 aastat peale väidetavaid sündmusi? Pealegi, kuidas ta sai seda teha, kui ta ise polnud mitte kirjanik, vaid jutuvestja? Kui Fry arutleb selle üle, kuidas see lugu sai liikuda läbi sajandite nii üksikasjalikult ja kes selle tegelikult ikka kirja pani, ning kas see kõik oli ikka reaalsus või kellegi suurepärane fantaasia, siis meenus üks teine raamat, mida peavad ka mõned reaalsete ajalooliste sündmuste allikaks ning millel on palju autoreid, kuigi väidetavalt on selle kirja pannud vaid üks käsi. :) 


Müüt ja ajalugu jäävad alatiseks üksteisega kattuma. Kõik mis toimus enne, kui kroonikaid kirjutama hakati, on meieni jõudnud läbi juttude, piltkirjade ja keraamikal olevate illustratsioonide. Just jutuvestjad olid need, kes toimunut tulevatele põlvkondadele vahendasid, kuid ükski jutte ei liigu ju edasi sõna sõnalt, mõni osa unustatakse, teine pannakse illustreerivalt juurde, et lõkke ümber olijatel huvitav oleks. Ning isegi kui toimunu on jäädvustatud piltkirjas/illustratsioonidel, siis on selle sisu siiski interpreetide meelevallas. Kuid müüte on meil vaja täpselt sama palju kui üksikasjalikku kroonikat, sest müüdid on meelelahutuslikut ja inspireerivad, ajalugu aitab õppida varem tehtud vigadest.


Suurepärane lugemine.


teisipäev, 27. aprill 2021

The Midnight Bargain

Raamat: The Midnight Bargain by C.L. Polk (2020) Hinne: C- Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/49151031-the-midnight-bargain      

Beatrice Clayborn on nõid, kes kasutab oma maagiat salaja, kartes päeva kui tema kaela ümber suletakse abieluvõru, mis nullib ära tema võimed, et kaitsta veel ta sündimata lapsi. Ta unistab sellest, et temast võiks saada täieõiguslik Maag ja ta saaks jätkata oma maagiaga tegelemist, nagu mehed võivad teha.  Kuid tema perekonnal on tema esimesele Valimise Hooajale, kui noored varakad mehed ja naised linna tulevad, et endale tulevane abikaasa välja valida, väga suured ootused. Claybornid on sügavalt võlgades ja vaid tema saab nad päästa, kui ta suudab teha õige partii enne kui võlgu tullakse sisse nõudma.


Õnneliku juhuse läbi leiab Beatrice loitsuraamatu, milles on võti maagiks saamiseks, kuid enne veel kui ta raamatu osta jõuab, räägib üks teine nõiahakatis raamatu ta näppude vahelt endale. Beatrice kutsub vaimu appi, et raamatut tagasi saada, kuid vaim tahab abi eest kõrget hinda: Beatrice esimest suudlust … tema vastase vennaga, kena, kirgliku ja suurepäraselt rikka Inathe Lavaniga.


Mida enam Beatrice end Lavante õvedega seob, seda raskem on tal otsustada: kui ta ütleb maagiks saamise loitsu, veab ta oma pere alt ning kaotab ainsa mehe, kes kunagi üldse on näinud teda sellisena nagu ta tõesti on, kuid kui ta abiellub - isegi kui see on armastusest - ohverdab ta oma maagia, isiksuse ning unistused. Kuid kuidas ta saab valida olla ühe, teades, et ta kahetseb kogu elu, et ta teist ei valinud?

Fantasy, Romance, History, YA


Oh jah, seda raamatut tutvustati kui segu Bridgertonist ja maagiast, seega tundus, et see võiks olla midagi põnevat, kuid …


Jah see on ajalooline lugu, või täpsemalt öeldes, käivad siin inimesed riides üheksateistkümnenda sajandi riietes ja nende ühiskonnas on sama ajastu kombed ja traditsioonid, kuid see ongi kõik. mis sellest loost ajaloolise teeb. Tegelikult ei toimu see lugu üldsegi mitte meie sinise tahke gaasipalli peal, vaid kuskil mujal sinisel pallil, kus on üsnagi maalaadsed tingimused, kuid maad ei kanna samu nimesid, samamoodi ka riigid ja linnad pole tutavate nimedega ning seal elavad inimlaadsetel olendid ei räägi ka ühtegi meie pallil tuntud keelt. Seega on tegu planeediga, mis on mõnes mõttes meiega väga sarnane, kuid osad neist elanikest on maagia kasutajad ja teised mitte. Vastavalt üheksateistkümnenda sajandi kommetele, on meestel palju rohkem õigusi oma võimeid kasutada, neid õpetatakse varakult maagiat alistama ning täiskasvanuks saamise rituaali juurde kuulub see, et nad alistavad suure vaimu, kes hakkab nende heaks tööle. Üleüldse on selles maailmas palju vaime, väiksemaid ja suuremaid ja need väiksemad püüavad inimeste maailma vingerdada, ning kasutavad selleks veel sündimata lapsi, asudes nende veel hingedeta kehadesse, ning need lapsed on pärast sündimist vaimust vaevatud ning nad tuleb julmalt tappa. See on põhjus, miks naistele pannakse abielludes kaela hõbevõru, mis nullib nende maagia ning ka kõik muud tajud, sest vaid nii ei saa need vaimud end lootesse vingerdada. Sellest võrust vabanevad naised vaid kõrges vanuses, kui on täiesti kindel, et nad enam lapsi ei saa.


Kuid meie kangelanna, Beatrice, ei taha sellega leppida. Tema tahab saada Maagiks, ta tahab maagiaga edasi tegeleda ja ta ei taha seda kaelavõru kanda. Kuid tal on väike õde, kes aeg ajalt tundub olevat palju elukogenum, kui tema, kuid samas aegajalt käitub ta täpselt nii nagu üks viieteistaastane ikka käitub, ning oma kiuslikuses rikub oma õe võimalused.


Ja tulebki mängu nägus, pikk, tume ja tundmatu, kes esmalt seisab oma õe kõrval, kui too Beatrice käest, kurva looga loitsuraamatu enda kätte saab, ning siis lükkab Beatrice õnnevaim ta Ianthet suudlema. See pidi olema vaid ühekordne õnnevaimu kasutamine, kuid kui vaimust saab sõber … enne kui lugu jõuab sinna enam vähem oodatud lõppu toimub siin nii mõndagi, mida ilmselt ei oska oodatagi.


See lugu käib nagu karnevalisõit, kord üles kord alla, kord on pakutav huvitav ja siis jälle täielik jama, vahepeal on Beatrice nutikas neiu, kuid siis jälle ullike, kes toetub oma armastusromaane armastava õe teadmistele. Iseenesest pole see paha lugu, mõte selle taga on päris hea, kui vaid teostus oleks parem olnud, kui poleks olnud vasturääkivusi, või absurdseid pöördeid.


Loetav, kuid ilmselt mitte minu raamat.


kolmapäev, 21. aprill 2021

Naised, kes jooksevad huntidega Müüte ja pajatusi ürgnaise arheotüübist

Raamat:  Women Who Run With the Wolves: Myths and Stories of the Wild Woman Archetype by Clarissa Pinkola Estés, tõlge Andres Ehin ja Ly Sppel (2010/2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/22923787-naised-kes-jooksevad-huntidega       

Eluterve naisterahvas on paljuski hunditaoline: ta on võimas, vaistlik, elujõudu pilgeni täis, kartmatu leidlik ja ustav. Ta on võimeline kõrgele kargama, saaki küttima, elu andma ja elu eest seisma.



Eemaldumine ürgloodusest on põhjustanud nihke tänapäeva naise isiksuses

Clarissa Pinkola Estés: “Selle raamatu pealkiri on Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist. Teos sai alguse minu uurimustest metsloomade, iseäranis huntide kohta. Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav aistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest. Neil on sügavad vaistud, nad keskenduvad pingsalt hoolekandele oma järeltulijate, oma elukaaslaste ja oma karja suguvõsa eest. Elukogemuse varal kohandavad nad end pidevalt muutuva keskkonnaga. Nad on meeletult meelekindlad ja väga vaprad.”

Fairy Tales, Study


Kõik need muinasjutud, rahvajutud, legendid, müüdid ja linnalegendid kus üks või kõik osalised on naised, räägivad naistest, kes on rõhutud, keda kasutatakse ära, keda alandatakse, kuid ka naistest, kes leiavad end, võitlevad enda eest ja enda pärast, ning aitavad neile kallimaid lähimaid või aitavad võõraid, kes on raskes olukorras. Neid jutte võib osadeks lahti võtta, analüüsida iga ütlust, ülesannet, kivi, maja, sõrmust, riiet, tegu, minekut, tulekut ja üldse iga viimastki lõiku ja seletada seda täpselt nii nagu me tahame või näeme vastavalt oma kultuuri ja hariduslikule taustale. Clarissa Pinkola Estés nägemust neist tuntud ja tundmatutest juttudest on huvitav ja täis mõttepärleid, mis võivad aidata just siis kui on raske või segane hetk.


Minu raamat on täis kollaseid post-it’e, sest neid pärle, mida tahaks hiljem üle lugeda on minu jaoks palju. See on täpselt selline raamat, mille võtad raamaturiiulist, avad suvaliselt kohalt ja sa võid saada vastuse selle hetke küsimusele.


Kuid lisaks neile pärlitele, mis võivad seletada või kinnitada lugeja arusaama elust ja naiseks olemisest on siin ka need suurepärased muinasjutud ja rahvapärimused, mis on vanad ja tuntud, ning tuntud muinasjutuvestjate poolt lugejateni toodud ning siis ka need, mida polegi kuulnud, kuid mis on siiski väga huvitavad, õpetlikud ja põnevad. Clarissa Pinkola Estés on valinud suurepärased näited juttudest üle kogu maailma.


Ma nautisin nii neid muinasjutte kui ka arutlust sisu iga aspekti üle. Tõsi on see, et lugemine ei ole lihtne ja kohe kindlasti ei lähe see kiiresti, sest lugedes kipub mõte rändama, mõeldes oma kogemusest käesoleval teemal ja seega loed ja siis loed uuesti, sest silmad liikusid küll mööda ridu, kuid sisu kohale ei jõudnud, sest mõte oli veel eelmise lõigu juures. Kuid see olen mina, see ei pruugi kõigil nii olla. Ning kuigi raamatu pealkiri on “Naised, kes jooksevad huntidega” ei ole see raamat vaid naistest ja huntidest ning raamat ei ole ka vaid naistele, siin on kõiksugusi erinevaid reaalseid ja müütilisi loomi, ning need teemad, mis on tõstetatud seoses naistega, on aktuaalsed ka meestele.


Hea lugemine, ning raamat rahulikult see raamat riiulis seista ei saa.


esmaspäev, 5. aprill 2021

Opium and Absinthe

Raamat: Opium and Absinthe by Lydia Kang (2020) Hinne: B- Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/48671529-opium-and-absinthe       

New York City, aasta 1899. Tillie Prembroke õde on surnud, tema kehast on kadunud viimane kui tilk verd ja tema kaelal on kaks torkehaava. Bram Stoker’s uus romaan, “Dracula”, on äsja ilmunud ning Tillie kujutlusvõime jõuab võimatu tulemuseni: mõrtsukas on vampiir. Kuid see ei saa ju nii olla - või siiski?


Tillie, kirglik lugeja ning infootsija, on alati tõde taga ajanud, ning ei anna ka seekord varem alla, kui on saanud oma õe surma kohta tõe teada. Kahjuks aga, on Tilliel ka muude asjade vastu kõrge vajadus. Et oma hiljutise vigastusega kaasneva valuga toime tulla, on ta hakanud võtma üha rohkem laudanumi … ning tema lähedaste seas on neid, kes hea meelega hoiavad teda piisavas opiaatide tagavatas.


Tillie ei suuda endale tõestada, et vampiire on olemas. Kuid tema õe surma ümbritsev hüsteeria süveneb, kui sarnaseid surmasid leitakse veel ja oopium jätkub tema vereringes keerlemist, seega on tüdrukul, kes siiani on toetunud numbritele ja faktidele, raske aru saada, mis on tõeline ja mis mitte - või kas ta saab usaldada oma lähedasi inimesi.

History, Fantasy,  Mystery, Thriller


“Oopium ja Absint” on põnev ajalooline fantaasia, kus on ära kasutatud kahte ajaloolist sündmust, et luua sobiv õhustik ajalooliseks noorteromaaniks. Need kaks sündmust mida autor kasutas on Bram Stokeri “Dracula” esmakordne ilmumine Ameerikas ja ajalehepoiste streik New Yorgis.


Loo peategelane Tillie, on jõuka pere noorem tütar. Tema vanem õde, kes oleks pidanud kahe nädala pärast abielluma, jääb kaduma samal päeval, kui Tillie hobuse seljast kukub ja rangluu murrab. Kui Tillie siis paar päeva hiljem arsti juures tuleb, koos oma esimese laudanumi pudeliga, kuuleb ta uudist, et on leitud naisterahva surnukeha - veretu, torkehaavadega kõril, kõrval tühi absindi pudel - kes on liialtki Tillie õe moodi. See ongi Tillie õde.


Perekond vaigistab kogu loo, korraldab matused, Tillie on valu tõttu suurem osa ajast oopiumi uimas. Kuid isegi uimas ei suuda ta uskuda, et tegu oli lihtsa halvasti lõppenud rööviga. Need haavad kaelal, vere pudumine, absindi pudel. Ja siis leitakse järgmine sarnane surnukeha. Ja lisaks sellele on Tilliega võtnud ka ühendust ajalehepoiss, kes on samuti huvitatud sellest, mis Tillie õega juhtus. Nad loevad läbi ülimalt populaarse Dracula - Tillie fantaasia läheb tänu oopiumile ikka väga rändama, kuid Ian hoiab teda mingil määral õigel rajal.


Kuid mis saab siis kui Tillie hakkab öösiti Ianiga kokku saama, et uurida oma õe surmajuhtumiga sarnaseid juhtumeid ja kui laudanumist jääb talle väheks ja arst määrab vanaema nõudmisel “hüsteeria” raviks morfiini süstid? Isegi kui Tillie saadetakse lõpuks võõrutusravile, kui ta oopiumiga on liiale läinud, kas tõesti aitaksid teda sõltuvusest välja Bayeri köharohu tabletid, mis sisaldavad heroiini, mida tema õe endine kihlatu, nüüdne Tillie kosilane, talle peale surub? 


Ja nii see ajalooline põnevik lähebki - opioidide uimas, fantaasiakirjanduse tekitatud hüsteerias, võimukate vanemate käe all, sõpradega, kes on omakasu nimel valmis milleks iganes. Kuid kõik mida need noored peategelased soovivad on ju vabadus valida ise enda tulevikku, teha seda, mis nende hinge lendama paneb ja neile finantsilise vabaduse võimaldaks. Lisaks sellele “kriminaalsele” põnevusele, tehakse siin ka suurepärane ülevaade elust ja olus üheksateistkümnenda sajandi lõpu New Yorgis. Seda on huvitav lugeda. Ja lõpplahendus on üllatav.


kolmapäev, 31. märts 2021

The Smart Woman’s Guide to Murder

Raamat: The Smart Woman’s Guide to Murder (Smart Womans Mystery #1) by Victoria Dowd (2020) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53239761-the-smart-woman-s-guide-to-murder       

Luitunud maamaja kaugel kõigest.

Külastajad jäävad lumevangi.

Mõrvad saavad alguse.


Närbuv ja teravakeelne Ursula Smart (see pole ta päris nimi) surub end kaasa ema raamatuklubi kogunemisele eraldatud maamajas terveks nädalavahetuseks. Ta ema pole sellest väga õnnelik. Ema raamatuklubisse kuuluvad tema parim sõbranna Mirabelle, tädid Charlotte ja Less ning Bridget koos koeraga hr Bojangles. Vahet pole, et nad on juba lugenud raamatut “Kadunud” kolm korda sellel aastal, see kogunemine on nende võimalus pgeneda linnakärast. Kuid kellelgi on mingid muud ideed.


Maja lähedalt leitakse surnukeha.


Kas mõrvar peab neile jahti? Või on keegi nende endi seast asunud neid kõrvaldama?


Nüüd peavad nad lõpetama üksteise peale sülitamise, et asuda müsteeriumi lahendamise juurde enne kui mõrvar taas tegutsema asub.


Mida nad vajavad, on juhiseid, kuidas ellu jääda.

Fiction, Criminal Mystery, Thriller


Esimene emotsioon - võtke Agatha Christie “Ja ei jäänud teda ka”, lisage Stephen Kingi “Hiilgus”. Eraldatud maamaja, kuhu kogunevad “raamatuklubi” liikmed, viis eakat daami, ning kaasa on tulnud ka loo jutustaja, Ursula. Majas ootab neid kaks teenindaja ning hiljem tuleb külast juurde ka ennustaja. Kui lisada veel ühe klubilise koer, ongi neid kümme :). Ja siis hakkavad nad otsast surema ja keset ööd kuuleb ootamatult muusikat, mis on seotud klubiliste ajalooga ning suitsuvabas majas levib ka suitsu lõhn, mis on ka seotud nende ajalooga. Mis toimub? Kas tõesti korjatakse nad ükshaaval ära, nagu Christie tuntud raamatus, või on tegevuses kuri vaim nagu Kingi Overlooki hotellis?


Kuid need naised, kes kuuluvad sinna raamatuklubisse, kus nad tegelikult raamatuid ei loe ja raamatuid ei aruta, kuid aegajalt nad koos käivad, on ikka väga imelikud. Ursula ja tema ema Pandora, on ju ammu vaid kahekesi, Ursula oli vaid laps, kui ta isa aias südamerabandusse suri. Pandora õde on Charlotte, tema vanem sõbranna on Less (nimi mille talle kunagi ammu on pannud Ursula) kes käitub samuti nagu ta oleks Pandora õde ja siis on veel Mirabelle, kes käitub nagu ta oleks Pandora isiklik ihukaitsja (eriti kaitseb ta Pandorat Ursula vastu). Bridget (ja hr Bojangles) - keegi ei mäleta kuidas ta kampa võeti ja keegi ei mõista miks seda tehti, ning tema on ainus, kes ka raamatuid alati on lugenud ja tahab neist ka rääkida. Kuid need naised - enamuse ajast nad solvavad üksteist, Ursulat, Bridgetit. Lisaks sellele on nad ka üleolevad teenindava personaliga. Ja Ursula on oma isa surmast (ta nimelt suri Ursula käte vahel) korraliku trauma saanud.


Kui kohale on jõutud, toad kätte jagatud, esimesed solvangud lausutud ja esimene õhtusöök ja meelelahutus maha tehtud (raamatust pole kordagi räägitud, kuid ei möödu peatükki, kui Bridget seda meelde ei tuletaks ja teised teda vaikima ei sunniks), siis saabub lumetorm. Hommikul leiavad nad poolel teel külla abi otsima minnes laiba - ja see pole kellegi võõra laip. 


Nad on majas lumevangis, öösel mängib keegi klaverit ja siis leiab surma järgmine ja järgmine ja …


Kokkuvõtteks võiks öelda, et jah, lugu on põnev ja jah, siin on huumorit, isegi natuke õudust ja vahepealsed arutlused, kes ja miks võiks neid soovida mõrvata, on ju isegi huvitavad. Kuid lõpplahendus … see lõppahendus pole sugugi see mida oleks oodanud. Seda võiks võrrelda miss Marple või Hercule Poirot lõpu kokkuvõtetega, kuid siiski mitte.


See muhekrimi on omanäoline, kohe kindlasti mitte see, mida võiks oodata. Täitsa loetav.


pühapäev, 28. märts 2021

Everything I Thought I Knew

Raamat: Everything I Thought I Knew by Shannon Takaoka (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57553403-everything-i-thought-i-knew      

Teismeline tüdruk imestab, kas ta pole doonorilt saanud rohkem kui vaid südame.


Seitsmeteist aastasel Chloel oli plaan: teha kõvasti tööd, sada häid hindeid ja minna parimasse ülikooli. Kuid pärast seda, kui ta maastikujooksu trennis kokku kukub ja saab teada, et ta vajab uut südant, muutuvad kõik tema hoolikad plaanid põrmuks. Kuus kuud peale uue südame saamist on kõik muutunud. Chloe peab käima suvekoolis koos teiste mahajäänutega, kuid kõik mida ta nüüd teha tahab, on võtta oma surfilaud ja minna laineid püüdma - mis on imelik, sest enne transplantatsiooni polnud ta surfist üldse huvitatud. (Ega see just paha ei tee, et ta treener Kai, on tõsiselt kuum). Ja see pole see, mis on imelik.


Lisaks näeb ta ka imelikku korduvat unenägu mootorrattaga kihutamisest ning tunnelis avarii tegemisest ning tal on ka mälestused inimestest ja kohtadest, mis talle tuttavad ei ole. Kas nüüd on ta peaga midagi viga, või on sellel kõigel mingi muu seletus? Ning kui ta sellele kõigele seletust otsib ja tema suhted Kaiga üha tõsisemaks muutuvad, hakkab ta kahtlema kõiges, mida ta siiani teadnud on elust, surmast, armastusest, isiksusest ning reaalsusest üldiselt.

Fiction, Romance, YA


Kõik mida ma arvasin, et ma teadsin on noorteromaan, mis on nagu tüüpiline noorteromaan, kuid samas ei ole ka. Siin on eneseleidmist, armastust, mässu, maagiat ja perekonna ning sõpruse tähtsust. Kuid samas on siin ka maagilist realismi ning teadust. See pole armastuslugu, kus leitakse armastus, pettutakse ja siis mõistetakse, et tegu oli ikkagi elu armastusega, see armastuslugu on erakordne.


Loo peategelane Chloe on olnud oma lennu üks tublimaid ja sport on alati üks osa tema elust olnud, seega teda tabanud väsimus ja hingetus, mis päädis sellega, et ta tavalisel jooksuringil kokku kukkus oli ootamatu. Tema süda oli olnud vigane kogu aeg, kuid avastati see alles nüüd ja nüüd on tal kaks võimalust - talle kas leitakse doonorsüda või ta oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva ei näe. 


Kaheksa kuud peale “uue” südame saamist (kuidas sa ikka teise ringi südame kohta ütled uus) ei ole temas enam seda ülimalt edasipüüdliku tüdrukut. Ta ei saanud koos teistega lõpetada, kuigi tal olid enamus aineid võetud ja punktid kogutud, seega peab ta need veel puuduvad tööd ja eksamid tegema suvekooli raames. Ta poleks kunagi arvatagi osanud, et tema koos luuseritega suvekooli jääb, kuid ta pigem käib suvekoolis kui vaatab kõrvalt kuidas tema klassikaaslased valmistuvad ülikooli minekuks. Ja koolis käimine annab talle ka võimaluse oma uue huvi harrastamiseks, nii et ta vanemad sellest midagi ei teaks.


Ta pole kunagi varem tahtnud surfata, kuid nüüd on ta leidnud endale õpetaja ja käib kord nädalas laineid püüdmas. Ta ei tea, kas põhjus on selles adrenaliinis, mida ta lainetega kogeb või milleski muus, kuid ta on hakanud öösiti õudukaid nägema ning aegajalt, täiesti ootamatutel hetkedel, näeb ta mälupilte või tunneb ära kohti või inimesi, mis ei tohiks talle tuttavad olla. Midagi on väga valesti, seega tuleb pöörduda dr Interneti poole. Keegi kuskil/kunagi on ju midagi sarnast kindlasti kogenud ja sellest kirjutanud.


See on huvitav, kuidas armastatakse ikka mängida selle mõttega, et kui keegi saab endale “kasutatud” südame, siis loomulikult kaasneb sellega ka osake ajust/mälust/hingest, sest kuidas muidu saaks seletada seda, et “uus kasutaja” teab “eelmise” omaniku kohta asju, mida ta teada ei tohiks. 


Aga mis siis, kui kuskil paralleel maailmas on vanal omanikul veel tema südant vaja? Mis siis kui on olemas molekulaarne mälu, mis kandub ühelt omanikult üle teisele? Mis siis kui sellel molekulaar mälul on olemas ka teaduslik põhi? Miks küll sa tead teed “koju”, kus sa pole kunagi käinud? Mis siis kui sinu senised sõbrad osutuvad “sõpradeks” ja luuserid on tegelikult taibud, kellel on lihtsalt raske aasta olnud? 


Sellele loole võib igaüks oma lõpu mõelda ja kui lõpuni jõutakse saate võrrelda, kas teie järeldus on autoriga sama. See, et seda teemat on ka varem raamatutes, filmides kasutatud annab tunde, nagu sa teaksid, mis on tulemas.


Väga hästi kokku pandud lugu. Kui juba oled lugema hakanud, siis on väga raske lõpetada.




neljapäev, 25. märts 2021

Kuningriik

Raamat: Kongeriket by Jo Nesbo (2021) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56861558-kuningriik Väikeses Norra mägikülas kõrgeima mäe harjal elab automehaanik Roy pealtnäha rahulikku ja lihtsat elu. Tema noorem vend Carl on aastaid välismaal viibinud. Ühtäkki tuleb ta kodutallu tagasi ja käib välja geniaalse idee, mis peaks tooma jõukuse mitte ainult vendadele endile, vaid ka kogu külale. Tal on kaasas võluv ja ägeda loomuga abikaasa Shannon – Barbadose saarelt pärit habras naine. Carli kojutulekuga hakkavad sünged lapsepõlvesaladused taas pinnale immitsema. Teismelisena püüdis Roy oma nooremat venda tülinorijate ja kuulujuttude eest kaitsta, nüüd aga kipuvad Carli plaane varjutama ahnus ja reetmine. Kui küla politseiülem hakkab taas nende vanemate traagilise surma kohta küsimusi esitama, peab Roy otsustama, kui kaugele ta on nõus minema, et venda kaitsta. Ja mismoodi elada koos Shannoniga, kellel on õnnestunud üksildase Roy müürist läbi murda?
„Kuningriik” on mitmekihiline, sünge ja võimas psühholoogiline põnevik. See on lugu suurtest ambitsioonidest, veresidemete jõust ja armastusest, aga ka hoolega varjatud perekonnasaladustest, mis panevad vendadevahelised sidemed proovile. 

Fiction, Mystery, Thriller, Crime


Tavaliselt, mitte alati, aga tavaliselt esitatakse kriminaalset põnevikku uurija seisukohast ja Scandi Blacki raamatutes on tavaliselt need uurijad ületöötanud masenduses joodikud. Kuid see raamat, see on kõike muud kui tavaline Scandi Black ja seda lugu ei pakuta uurija seisukohast (kuigi üks politseinik/uurija siin aegajalt oma rolli täidab).


See omapärane lugu, mis algab suvalisel hetkel ja viib lugejaid tagasi ning edasi, võib esialgu toimuvast täiesti vale mulje jätta. Loo toob lugejani Roy, vanem vend Carlile. Roy elab perekonna talus Opgard, Osi külas, mäe tipus, kaugel külast ja tanklast, mida ta juhib. Carl läks kooli Ameerikasse ja nüüd on ta kodus tagasi, koos abikaasaga ja tal on väga suurejoonelised plaanid. Poiste vanemad surid kuusteist aastat tagasi, kui nad sõitsid autoga majalähedasse kuristiku. Roy on end alati süüdi tundnud nendes asjades,  mis tema peres valesti olid ja ta on püüdnud alati oma väikevenda kaitsta, kas siis rusikatega teistele kohta kätte näidates või siis muudel vajalikel viisidel. 


Kuid mis saab siis, kui kuristiku hakkab üha uusi autosid kukkuma, kui senised saladused hakkavad pinnale ujuma, kui tunded tekivad inimeste vastu, kelle vastu tundeid ei tohiks olla. Kas ajalugu kordub taas? Kas lapsepõlvetraumad teevad meid tugevamaks või röövivad nad täiskasvanutelt empaatiavõime, karistatuse tunde ja nad pöörduvad igal võimalusel äärmuslike lahenduste poole.


Ühtpidi on see väikse mägiküla draama, teistpidi on see kuningakoja lugu, mis on toodud tänapäeva. See, et lugu pakutakse lugejale juppide kaupa, lastes lugejatel endil oma järeldusteni jõuda enne kui natuke veel infot anda, mis annab loole hoopis teise külje, annab sellele loole oma erilise võlu. Mulle meeldib selline kriminaalne põnevik, mis eirab kõiki tavalisi traditsioone. Ja mul on selline tunne, et see raamat on olnud inspiratsiooniks ühele telesarjale, kuid ma ei suuda seda sarja IMDB’s leida.


pühapäev, 14. märts 2021

The Virtues of Vice

Raamat: The Virtues of Vice (Ground Sweet as Sugar #1) by Catherine C. Heywood (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56868416-the-virtues-of-vice       

Aasta 1801. Charlotte Dillon naaseb kaks aastat hiljem, aheldatuna James Blaire külge. Taaskord on ta süüdimõistetud ja James on lubanud end teisele. Kuid nendevaheline iha pole kuhugi kadunud. Kuna Jamesi madrused nõuavad verd, peab ta leidma vastuse väga raskele küsimusele - kuidas peab ta karistama naist, kellele ta haiget teha ei suuda?


James ja Charlotte on seotud lubamatus armastuses ning nad peavad silmitsi seisma kavalate ähvardustega, kannatama laastavaid torme ning leidma üha uuesti ühist keelt.


Samal ajal jälitab Iirimaal Charlotte tädi saladusi, mis kiskusid nii tema pere kui ka nende maa pooleks. Noor lord on saanud täisealiseks ning unistab endiselt kättemaksust. Ja kui Jamesi ja Charlotti ümbritsevad ähvardavad varjud, peavad nad võitlema iga õnneliku hetke eest, mille nad välja on teeninud.

Fiction, History, Romance


Teine osa noore iirlanna (mõrtsukas, sunnimaine, piraat) loost Kariibimere saartel. Nüüd on ta kakskümmend üks, piraadid kellega ta koos iirirlastest omanike laevu rüüstas, on mere põhjas ja Charlotte on taaskord tagasi Jamesi mõisas. James annab talle valida, kas ta teatab Iiri valitsusele, et ta on kinni püüdnud piraadi ja mõrtsuka ning saadab ta tagasi vastavat karistust vastu võtma (võlla) või jääb ta Jamesi juurde igaveseks orjaks. Charlotte vaba hing ei lubaks tal nõustuda mitte kummagi võimalusega, kuid ta tahab elada, seega nõustub ta jääma Jamesi juurde (küll ta kunagi ikka leiab võimaluse põgeneda). 


Kuid James ei saa teda lihtsalt laksuga vastu tagumikku tagasi põllule saata. Need kes nägid piraati Red võitluses ja kaotasid tema mõõga läbi oma sõpru, nõuavad õiglust, seega saadab James Charlotte esmalt nädalaks keldrisse, püüdes talt piinates kätte saada infot Charlotte isa asukoha kohta (selle isa, kes on juba aastaid surnud, kui endistelt usutakse elus olevat). Kui nädal on möödas, on Charlotte jõud otsakorral, ja näljast, janust ning magamatusest kokku kukub, viib James loomulikult neiu oma voodisse ja edasi läheb lugu suhteliselt erootiliseks. See kõik toimub esimese neljakümne lehekülje jooksul. Seega kui juba nii varakult voodisse jõutakse, mida siis sellest raamatust veel oodata on?


Oh siin on veel palju tulemas. Armastus, pettumus, põgenemine, ahastus, otsimine, leidmine, viha, õelus, kättemaks, lauslollus. See on ju armastus romaan, mida muud siit ikka siis oodata on. Loomulikult leiab armastav paar võimaluse koos olla. Ja nende õnn on see mis viib kadedad inimesed neile kättemaksu hauduma. Kui kadedaid vastaseid on palju, siis leiavad nad ka mitmeid võimalusi kuidas oma kadedust välja näidata. Kuigi nad ei planeeri oma kättemaksu üheskoos täide viia, koguneb torm ju alati kuni murdumis punktini ning sellele järgneb hävitustöö, mille tagajärjed võiks olla kohutavad, kui tegu poleks armastus

romaaniga :)


Charlotte, kes esimese raamatus oli hakkaja noor tüdruk, kes leidis võimaluse enda päästmiseks mitmest ebameeldivast situatsioonist, on ka selles osas hakkaja, kuid liigagi tihti teeb ta täiesti arusaamatuid lolle otsuseid. Ega ka James parem ole, ka tema teeb asju, millel on ebameeldivad tulemused nii tema kui ka talle tähtsate inimeste jaoks. Neil kahel tuleb palju raskeid hetki üle elada, kuid neil on mille nimel võidelda. Kui nad just ei teeks neid uskumatult absurdseid asju, võiks see lugu olla ju isegi päris usutav. Kui esimene osa oli karskest neiust, kes suudab oma puutumatuse säilitada ka metsikute piraatide seltskonnas, siis see raamat on mõõdukalt erootiline, sest kui peategelased juba kord voodisse jõuavad, siis peagi pole kohta, kus nad oma ihasid ei rahuldaks. Erootiline osa sellest raamatust kaob vaid selleks ajaks kui nad taas eraldi saartel on või kui neid tabab kohutav kaotus. Kui esimene osa oli YA, siis see on juba kindlasti NA koos oodatava erootikaga.


Imelik lugemine, kuid samas ka huvitav lugemine. Ajalooline osa on huvitav ning ka Charlotte ja Jamesi lugu on huvitav, kuid enamus seda lugu põnevamaks ja pikemaks tegevad asjad ei tundu ülejäänud looga klappivat. Et siis kogu lugu kõigub hea ja halva vahel.


kolmapäev, 10. märts 2021

Frog Music

Raamat: Frog Music by Emma Donoghue (2014) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18295858-frog-music  

On 1876 aast suvi. San Franciscos möllavad rekordeid purustav kuumalaine ning rõuged. Läbi raudteeäärse saloon akna tulistatakse surnuks noor naine, Jenny Bonnet.


Tulistamisest tuleb elusalt välja tema sõbranna Blanche Beunon, prantsuse burleski tantsija. Järgneva kolme päeva jooksul riskib Banche kõigega, et Jenny mõrtsukas saaks õiglase karistuse - kui mõrtsukas just talle ennem jälile ei saa. Lugu mille Blanche peab kokku panema koosneb boheemlaste vabast armastusest, raskustes vaestest ja ennasttäis miljardäridest; armukadedad mehed, külmad naised ja rikutud lapsed. Jenny salapärane elu, tema kurikuulus isiksus, ta rikub seadust igal hommikul, kui ta end riidesse paneb - meelitaja kes on täpselt sama libe kui ka need konnad, keda ta jahib.


Konnakontsert on oma põneva ja filmiliku stiiliga põhineb ammu unustatud ja lahenduseta jäänud kuritööl. 

True-Crime, Fiction, Mystery, History


See true-crime lugu on vägagi kaasakiskuv ja hinge minev. Seda võiks võrrelda Margaret Atwoodi “Alias Grace” raamatuga - kriminaalne lugu, mis jäi lahenduseta, kuid millest kirjutati ajakirjanduses kõmulisi artikleid, seega saab autor siduda reaalsuse fantaasiaga.


“Konnakontserdis” vaatab autor seda lahendamata kuritegu Blanche Beunoni silmade läbi. Blanche on kahekümne nelja aastane, ta on aasta tagasi tulnud Ameerikasse koos oma kahe endise töökaaslasega. Nad töötasid koos tsirkuses, mehed olid akrobaadid ja Blanche oli vigur-ratsutaja. Blanche on nendega koos olnud ajast kui ta oli viisteist ja kui Albert kukkus ning selga vigastas ja Blanche rasedaks jäi, tulid nad San Franciscosse. 


Kui nad SFi jõuavad, asub Blanche tööle burleski tantsijana, ning hormoonide nõudel pakub ta peagi klientidele ka eratantse. Kui laps on sündinud, jätkab ta tööd, kogub raha, mehed kasutavad ta raha mängupõrgus, oopiumiurkas, spekulatsioonideks. Laps on saadetud farmi, kus ta saab linnakärast eemal kasvada. Blanche ostab kogutud rahaga maja, kuuekorruselise maja, kus nad elavad ja rendib teised korrused välja.


Elu on ilus, tantsida talle meeldib, kliendid maksavad hästi. Ja siis sõidab talle tänaval otsa rattur, kes osutub nooreks naiseks. See noor naine, Jenny Bonnet, kannab meeste rõivaid, püüab restoranide jaoks konni ja naudib oma elu, tasuta jooke ja kaklusi. Ja Jennyle meeldib küsida küsimusi. 


Jenny küsimused paiskavad Blanche elu pea peale. Kahe kuu jooksul kaotab ta oma endise elu, leiab ja kaotab oma lapse, kaotab sõbranna, kaotab elukoha, raha ja talle antakse uus võimalus elule. Kui ta on Jenny tulistamisest üle saanud, hakkab ta uurima, kes oli see, kes tahtis teda tulistada ja tabas hoopis Jennyt. Või kas ikka olid need kuulid talle mõeldud? Ja kas Jenny ikka rääkis enda kohta tõtt? See mis esmalt võis tunduda lihtne võtab üha uusi ja uusi pöördeid.


Donghue on võtnud lahendamata juhtumi, millega on seotud põnevad isiksused ja huvitav San Francisco ajalugu, ning sidunud selle kõik kokku suurepäraseks raamatuks. See on küll kriminaalne draama, kuid siin on ka väga palju muud, mis pole seotud loo kriminaalse poolega. Naiste, laste ja sisserännanute olukord San Franciscos üheksateistkümnenda sajandi lõpus, hirmud ja vääritimõistmised, mis pole ka praegu võõrad. Sellel lool on kaks “alguspunkti” - kui Blanche ja Jenny kohtuvad ja kui Jenny tapetakse, ühest algusest liigub lugu edasi ja teisest tagasi ning mõlemad otsad põimuvad ja seletavad toimuvat, kuni Blanche leiab suitseva relva.


Väga hea lugemine ja väga hea olesk, kui see raamat oleks tõlgitud.