May Contain Murder

Raamat: May Contain Murder (Chef Paul Delamare Mysteries #2) by Orlando Murrin (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/229447671-may-contain-murder 

Merel juhtub hullemaidki asju.

Paul Delamare on lasknud end ära rääkida saatma oma vana sõpra luksusreisile suurejoonelisel superjahil Mal de Mer. Kõik kulgeb muretult, kuni tema sõbra hindamatu kaelakee varastatakse ning kahtluse alla satuvad kõik pardal viibijad.

Iga kokk enda eest.

Kui Paul tormab varast tabama, hakkab laev kursilt kõrvale kalduma ja triivib tormidest räsitud Atlandi ookeani keskossa. Seejärel leitakse üks reisijatest salapärastel asjaoludel surnuna – kohvilombist, koogipuru ümberringi.

Neetud merereis.

Mõrvari tabamiseks peavad kõik jõud ühendama, kuid Paul avastab peagi, et nii külalistel kui ka meeskonna liikmetel on varjata surmavaid saladusi. Ja kui ta ei jõua peagi mõistatuse tuumani, võib ta peagi ise kaladele seltsiks minna.

Mystery

“Võib sisaldada mõrva” on vägagi christielik kinnise ruumi muhekrimi. Nagu “Surm Niilusel” aga tegevus toimub superjahil Atlandi ookeanil.

Jahile saabuvad erinevad külalised, kõik oma põhjustel ja eesmärgiga. Paul Delamare on laeva omaniku värske abikaasa ammune kallis sõber, kes on sinna kutsutud, et ta aitaks kirjutada naise elulugu.
Aga peagi keeratakse kõik pea peale kui toimub vargus ja siis mõrv ja siis mõrvakatse millele järgneb üks saladuse paljastamine teise järel ning kõik võetakse kokku poiroliku seletusega.
Kuna see on nii christilik lugu, siis alguses jäigi tunne, et ka see toimub samal ajastul kui tema lood, kuid tegelikult on see tänapäevane ja pigem “Knives Out” stiilis üle võlli mõrvamüsteerium.
Seda oli päris muhe kuulata ja raamatu lõpus olevad retseptid, tunduvad täiesti tehtavad.

Christmas In July

Raamat: Christmas In July by Kelsey Humpreys (2026) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/242106470-christmas-in-july 

Vastandid tõmbuvad selles lõbusas, romantilises ja südantsoojendavas kaasaegses väikelinnaromaanis, mille autor on menuka Heartlanderi sarja looja.

Harper Brown on otsustanud võtta oma väikesest elust Juniper Fallsis viimast. Ta hoiab omaette, peab pagariäri, mida tema isa armastas, ning katsetab isa retseptidega, pakkudes rõõmu kõigile kohviku The Roasted Chestnut külastajatele.

Aga viimasel ajal on külastajaid umbes… kolm. Kokku.

Seetõttu tunneb Harper kergendust, kui kuuleb, et kinnisvaramiljardär Aiden Vanderwell kavatseb nende linna päästa. Mäenõlvale rajatav suusakeskus tundub ideaalne lahendus… kuni projektijoonised paljastavad, et pool peatänavast muudetakse parkimisplatsiks.

Harper otsustab haruldasel julguse hetkel sõna võtta ja kuradiga kokkulepet sõlmida. Aastas on ju palju teisi pühi – nad võivad Juniper Fallsi täiega mängu panna kõigi nende puhul ja tõestada, et linn võib olla kasumlik ka ilma ümberehituseta. Kurat annab talle aega juulini.

Aiden on… huvitatud. Ta on harjunud vallutama tehingu tehingu järel. Kuid see rõõmsameelne väikelinn keeldub alla andmast. Kui ta õpib tundma vaikset pagarit, kelle juustes on lilled ja silmades saladused, hakkab ta mõistma, et võib-olla on ta viimaks leidnud endale võrdse vastase.

Christmas in July on järjekordne naerma ajav, kirglik, kuid maitsekalt tagasihoidlik aeglaselt arenev romantiline komöödia, mida lugejad on Kelsey Humphreysilt ootama harjunud. Raamat ühendab endas nii pühaderõõmu kui ka suvise meeleolu.

Romance

Jaanipäevast jõuludeni on vaid väike samm ja on olnud ka piisavalt aastaid, kus ilm on olnud täpselt sama :), kuid see raamat pole sellest. See on üks tüüpiline vaenlastest-armastajateks, väikelinna-päästmise, miljardäri-muutmise lugu.
Et siis väikelinn paari tunni kaugusel New Yorgist, kus on juba olnud üks miljardäri armastuslugu, on silma jäänud uuele miljardärile, kes tahab sellest linnakesest teha suusakuurorti, mis tähendab aga osa peatänava lammutamist ja selle asemele parkla ehitamist (kõlab ju täitsa loogiliselt, kas pole :)).
No igatahes, üks neist lammutatavatest majadest on kohvik, mida peab punapäine neiu, kes tegelikult ei tahagi seal olla, kuid ta hoiab isa unistust elus ja seega korraldab kiirkorras linnakese turistide magnetiks muutmise, korraldades linnakeses kõikvõimalike pühi kiirkorras. Need erisündmused on küll enamasti läbikukkumised, kuid ta ju püüab.

Ja otse loomulikult vaidleb ta pidevalt miljardäriga ja nad armuvad ja siis selgub, et neiu on abielus miljonäriga :D.
Jah, jabur ja mitte vähe, ning lubatud särinat on vaid üks sädemeke, mis tegelikult pole ka seda.
Korralik Hallmark kanali vääriline lugu.

Obsession

Raamat: Obsession (Ink & Iron #1) by Eden Bradley (2014) Hinne: C- Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/239537799-obsession 

Ta võiks saada kõik… aga kõik, mida ta tegelikult tahab, on tema.

Rokistaar Cole Kennrick on läbi teinud kogu selle elu pahupoole – seksi, narkootikumid ja rock’n’roll’i. Ta elas liialdades, kuni kaotas selle, mis oli kõige tähtsam.

Nüüd on ta oma elu taas rööpasse saanud ja sõltuvused seljataha jätnud. Välja arvatud ühe – oma eksabikaasa Janie. Kui ta vaid suudaks Janiet veenda, et nende armastus oli – ja on siiani – tõeline.

Pärast lahutust pole Janie suutnud unustada ainsat meest, keda ta on kunagi tõeliselt armastanud. Meest, kelle ta pidi maha jätma, et iseennast päästa. Ometi elavad tumedad ja sageli vallatud soovid, mida nad kunagi koos avastasid, edasi tema unenägudes ja fantaasiates.

Janie teab omast kogemusest, et rokistaarid on väga halb ravim. Kuid kui Cole ilmub tema joogastuudiosse puhta ja kainena ning võluvamana kui kunagi varem, on liiga ahvatlev libiseda tagasi ainsasse kohta, kuhu ta vandus, et ei riski enam kunagi naasta – tema käte vahele…
Romance

:) Selle raamatu kuulamine võtab vähem aega kui selle kokkuvõtte lugemine :). Noh päris mitte nii, aga see on siiski üks lühike novell ja kogu selle loo sisu ongi selles kokkuvõttes, ülejäänud kaks tundi on üks üksikasjalikult lahti kirjutatud erootiline stseen teise järel. See on raamat, millega saate harjutada kivinägu, sest üks kahest, kas muidu te punastaksite pidevalt või siis oleksite pidevalt vihase või tüdinenud näoga.
Hääled on head, kuid sisu … igav.

K nagu kull

Raamat: H is for Hawk by Helen Macdonald, tõlge Kristiina Kivil (2018) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/40522548-k-nagu-kull 

Väljapaistva ja tunnustatud autori Helen Macdonaldi raamat on isikupärane segu looduskirjandusest ja memuaaridest, milles põimuvad kinnisideed, hullus, mäletamine, müüdid ja ajalugu.

Kui Helen Macdonaldi isa ühel Londoni tänaval ootamatult suri, oli selle mõju tütrele hävitav. Lapsest saati kullidest lummatud ja tolleks ajaks juba kogenud kullikasvatajana ei olnud Helen aga kunagi tundnud kiusatust kasvatada kanakulli, üht kõige raskemini treenitavamatest ja kardetavamatest röövlindudest. Leinates isa, nägi ta nüüd kanakulli raevukas ja metsikus iseloomus peegeldumas midagi endast. Jõudnud otsusele üks selline lind üles kasvatada, võideldes ühtlasi sel moel oma kaotusega, ostiski Macdonald Mabeli ning alustas katsumusterohket ettevõtmist, kaaslaseks „Kunagise ja tulevase kuninga” autori T. H. White’i „Kanakull”. Projitseerides ennast „kulli taltsutamise eesmärgil metslinnu teadvusse”, kompas Macdonald inimeseks olemise piire. See muutis ta elu.

Tegu on südantlõhestava ja vaimuka teosega, kus autor on võtnud kartmatu aususega kirjeldada oma ränka kaotust ning väljendab täiesti unikaalsel moel ühe erakordse linnuliigi külgetõmbejõudu, analüüsides paralleelselt ka oma ekstsentrilist kullikasvatajapraktikat.
Memoir

“K nagu kull” on nagu biblioteraapia, kus autor kirjutab enda jaoks selgeks oma depressiooni ja samas kirjutab endast ka välja oma leina. Ta kasutab selleks teemat, mida ta armastab, mis sunnib teda üleüldse liikuma ja see on kullikasvatus ja tema lugu kanakull Mabeliga.
See lugu on natuke segane ja hüplik, kuid lein ja depressioon polegi sirgjoonelised, nag ongi arusaamatud ja hootised.

Ma ei asunud seda lugema kui memuaari, ma asusin selleda lugema kui ilukirjandust, sest sellest on ju tehtud sari (stsenaariumi on kirjutanud Emma Donaghue ja peaosas Claire Foy), seega arvasin ma, et T.H. White oli väljamõeldis, et autor kasutab seda tegelast kui sügavama depressiooni kehastust, kuid see on reaalne inimene ja need jubedused mida ta oma kulliga tegid on seda kohutavamad. Ega see, et Heleni suhe tema isaga meenutas mulle Verat ei teinud ka seda lugu reaalsemaks. Kuid reaalne ta on.

Kui enne selle raamatu lugemist olin ma kullidega tuttav vaid looduskaamerate läbi, siis olles lugenud seda raamatut, vaatan ma neid linde hoopis teise pilguga.
See on raske lugemine, kuid samas kui juba kord olete lugemisega alustanud, see võib aega võtta, kuid lõpuni loete. See pole raamat, mida peab lugema õigel hetkel, seda peaks lugema siis kui raamat kätte satub, kuid kohe kindlasti ei tohiks seda lugeda siis, kui olete ise samas hingelises seisus.

Metsajumal

Raamat: The God of the Woods by Liz Moore, tõlge Eve Laur (2024) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/234237793-metsajumal
Kui Adirondacki suvelaagrist kaob teismeline tüdruk, põrkavad kokku kaks maailma

1975. aasta augustikuu varahommik: laagri kasvataja avastab tühja voodi. Selle asukas Barbara Van Laar on kaduma läinud. Barbara pole tavaline kolmeteistaastane: ta on sellesama perekonna tütar, kes on suvelaagri omanik ja tööandja suuremale osale kohalikust elanikkonnast. Kusjuures see pole esimene kord, kui Van Laaride laps kaduma läheb. Barbara vanem vend kadus samamoodi neliteist aastat tagasi ja teda ei leitudki.

Mõni ütles, et Van Laaride perega on juhtunud traagiline sündmus. Mõni väitis, et nad on selle ära teeninud. Et nad isegi ei tänanud otsijaid, kes uitasid viis ööd krõbekülmas metsas, püüdes nende kadunud poega leida. Mõni ütles, et perekonnal oli põhjust abi kutsumisega nii kaua venitada. Et nad teadsid, mis poisiga juhtus.

Nüüd on Van Laaride teismeline tütar kadunud samasse ürgmetsa, kuhu tema vendki. Mõni ütleb, et kaks kadumist pole omavahel seotud. Mõni ütleb, et on.

Drama, Mystery

“Metsajumal” on peredraama, kuhu on sisse segatud väheke krimi.
Van Laari pere on rikas kuid õnnetu pere, või õigemini selle pere naised on õnnetud, sest nad on valitud vaid pärijaid sünnitama ja kui see on tehtud, siis nende tähtsus kaob, samas kui mehed elavad edasi oma õnneliku ja “vaba” elu.
Barbara kadumine toob unustusest välja selle, mis juhtus tema vennaga enne tema sündi. Uued otsingud toovad ka taas kokku need inimesed, kes olid seotud esimeste otsingutega. Uued inimesed, kes sellesse tõmmatakse seavad kahtluse alla tookord toimunu.
See on küll peredraama, kuid samas vaatleb see ka tolleaegseid tõekspidamisi ja ühiskonnarolle ning toob esile need nõrkused, mis võimaldasid nendel sündmustel juhtuda.
Peredraama, mis muutub üha hingekriipivamaks, mida kaugemale sa raamatuga jõuad. Lootus on elus kuni viimase hetkeni, isegi kui mõistad, et selles pimedas metsas ei saa midagi helget ellu jääd. Raske lugu, kuid väärt lugemist.

Üksikute sokkide unelmate elu

Raamat: La vie rêvée des chaussettes orphelines by Marie Vareille, tõlge Anu Lutsepp (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/243857224-ksikute-sokkide-unelmate-elu
Pealtnäha läheb Alice’il elus väga hästi. Kuid tegelikult kannatab ta obsessiiv-kompulsiivse häire käes, vajab uinumiseks unerohutablette ning peab toime tulema minevikusaladustest ja süütundest tingitud paanikahoogudega.

Kolides Ameerikast Pariisi ja asudes tööle iduettevõttes, mille pentsiku juhi missiooniks on kokku viia kõik maailma üksikud sokid, on Alice’il kindel eesmärk: nullist alustades asjad taas rööpasse seada. Aga peagi keeravad uued suhted võõras linnas tema elu veel rohkem segamini. Ta võib küll olla asjatundja selles, kuidas inimesi mitte ligi lasta, ent kui kaua suudab ta veel varjata tõde oma mineviku kohta?
Drama, Romance

Täiesti tüüpiline prantsuse armastuslugu, kus lugu algab draamaga, et siis lõppeda õnnelikumalt. Kui ei teaks, kes on autor, arvaks, et see in Anna Gavalda raamat, sest see meenutab nii tema raamatuid.
Selline kahel tasandil liikuv lugu: käesolevas ajas Pariisis elava Alice lugu, kes võitleb oma mineviku ja ärevusega, ning aastaid tagasi Alice sissekanded päevikusse, kus ta muretseb oma õe ja enda raseduse probleemidega.
Keeruline ja väga emotsionaalne lugu, mille taustaks leiab Alice tasapisi ja vastutahtmist sõpru ning sellest ajendatult leiab ta viisi, kuidas minevikus juhtunut heastada, kuigi ta ei saa kunagi muuta toimunut.

Raamat, mis läheb hinge.

Hildur

Raamat: Hildur (Hildur #1) by Satu Rämö, tõlge Toomas Tallo (2023) Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/125622153-hildur 

Lapsepõlvetrauma all kannatav uurija ja kadunud laste otsimisega tegeleva üksuse juht Hildur Rúnarsdóttir võitleb ängistuse vastu Islandi kõrvalises maanurgas, linnadest kaugel fjordistikus paiknevas asulas.

Hilduri töökaaslaseks saabub soomlasest politseipraktikant Jakob Johanson, kes on läinud Islandile pakku teda tabanud saatuselöökide eest. Jakob märkab varsti, et looduskaunite fjordide ääres on elul omad varjuküljed: siingi on kõrvaletõrjutuid, õnnetuid, teiste ärakasutajaid ja võimuhimu küüsi langenuid.

Peagi on Hildur ja Jakob kesk omalaadset kuritegude pundart, kust juhtlõngad viivad aastakümnete taha. Vähehaaval hakkab minevikusaladusi kattev udu hajuma. Kättemaks on mõttena magus, aga kas see lõpuks lahendab midagi?
Thriller

Selles raamatus on palju rohkem kui see, mida kokkuvõtte põhjal oodata võiks. Siin on suurepärast Islandi loodust, ajalugu, suhteid, müüte ja ennekõike põnevust. Lugu on mitmekihiline ja kaasakiskuv. Samas on ta ka informatiivne ja kui te olete Islandil käinud, siis tuleb nii mõnigi koht tuttav ette.
Kuulata oli seda väga mõnus.

The Ferryman's Daughter

Raamat: The Ferryman's Daughter (Bloodlines #1) by Yasmin Angoe (2026)  Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/243794594-the-ferryman-s-daughter 

Kohtuekspertiisi õpetaja Sanaa Karrem püüdis oma mineviku võimalikult sügavale maha matta. Kui tema sarimõrvarist isa, keda tunti hüüdnimega „Surnute paadimees“, kaheksateist aastat tagasi kadus, üritas ka Sanaa koos temaga justkui kaduda. Ta vahetas nime ja ehitas endale uue elu. Mõnda aega tunduski kõik vaid kauge õudusunenäona.

Kuid kui leitakse surnukehad, kelle silmadele on asetatud pennid, tunneb Sanaa ära oma isa käekirja. Õudusunenäost saab taas tegelikkus. Peagi hakkab Sanaa saama ähvardavaid sõnumeid ja üha häirivamaid „kingitusi“. Mõrvar mängib temaga julma mängu ning Sanaa ei saa sellest kellelegi rääkida – isegi mitte oma kihlatule, detektiiv Marcus Morellile, kes juhib juhtumi uurimist.

Kui ohvrite arv kasvab, kasutab Sanaa oma endise kohtuarsti teadmisi, et mõrvarile lähemale jõuda. See, mida ta avastab, on kohutav ilming tema isa pärandist, mis tabab teda ehmatavalt lähedalt. Kuid kõige enam häirib teda teadmine, kui palju sellest pärandist temas endas ikka veel edasi elab…

Thriller

Mõte on selle raamatu taga väga hea, kuid teostus annab soovida.
Kahjuks ajab selles loos üks loogikaviga teist taga ja lahendusest jääb nii mõnigi tähtis punkt puudu, mis teeks sellest loost ühtse terviku. Jah, ma tean, et tavaliselt ei ole mõrtsukal palju vaja, et kellegi elu lõpetada, kuid raamatus on vaja seda alustavat trigerit, et mõista, miks just siis ja just seal kõik alguse sai. Samas tekivad ka lugedes nii paljud küsimused, mille autor jätab vastamata ning samas kordab mõnda asja pidevalt, mida pole vaja korrata.
Teisedki autorid on mänginud selle sarimõrvarite laste teemaga, nagu näiteks Rachel Caine “Stillhouse Lake” sarjas või siis Freida McFadden “The Locked Door” ja ka see raamat võiks olla nende raamatute vääriline järglane, kui sellega veel natuke tööd teha, sest hetkel on ta nõrk.

Pilvekägula

Raamat: Cloud Cuckoo Land (2022) Anthony Doerr, tõlge Marge Paal Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60820776-pilvek-gula 

Kuidas tulla toime kõige lõppemisega? „Pilvekägula” toob kokku unustamatu seltskonna unistajaid ja autsaidereid minevikust, olevikust ja tulevikust, et pakkuda nägemust ellujäämisest kõigi raskuste kiuste.

Konstantinoopol, 1453:

Orvuks jäänud õmblejanna ja neetud poiss, kes armastab loomi, riskivad kõige kallimaga linna müüri vastaspooltel, et kaitsta inimesi, keda nad armastavad.

Idaho, 2020:

Vaene ja idealistlik nooruk otsib kättemaksu maailmale, mis tema ümber kokku variseb. Kuid kas ta suudab oma plaani ellu viia, kui tema ja eesmärgi vahel seisab leebe vanamees?

Teadmata paik, kusagil tulevikus:

Kui tema tilluke kogukond satub ohtu, on Konstance inimkonna viimane lootus. Tee leidmiseks peab ta otsima juhatust kõige vanematest lugudest.

Neid lugusid ühendab üks iidne tekst ning need põimuvad kokku lohutuse ja vastupidavuse vaibaks ning ülistuseks lugude jutustamisele endale.
Fantasy, History

Kas te olete kunagi lugenud Apuleiuse raamatut “Metamorfoosid ehk Kuldne eesel”? Kui teil on see võimalus olnud, siis tuleb see teile seda raamatut lugedes kasuks. Aga kas olete ka lugenud David Mitchelli “Pilveatlast”? Vot kui need kaks raamatut kokku panna, siis saategi “Pilvekägula”.
Selle raamatu sisukokkuvõte, ei originaalis ega ka eesti keelsel raamatul ei anna edasi selle raamatu tegeliku sisu. Siin on palju enam kui vaid noor neiu ja karjapoiss Konstantinoopolis või spektrumiga noormees ja iidseid keeli armastav vanur Idahos või uudishimulik laps kuskil tulevikus. Siin on nende kõigi taustalood ja ka see iidne tekst, mis meenutab “Metamorfoose”. Nende lood esitatakse lugejatele läbisegi ja kui raamatut kuulata siis võib kergesti segi minna, kelle lugu sa hetkel kuulad, eriti raamatu alguses, kuid mida edasi seda selgemaks saab, kes nad on, mida nad oma eludes kogevad ja hakkad ka aimama, kuhu see kõik välja jõuab, lihtsalt küsimus on, kas neid ühendab tõesti vaid see tekst, mille päästis lagunevast kloostrist neiu Konstantinoopolist.
Nende kõigi eludel on omad väljakutsed ja õnnelikud hetked, nad on mõjutatud sellest ajastust, kus nad elavad, kuid samas on neis soov millegi muu, millegi parema järele. See iidne tekst, mis nende eludega kaasa käib pakub neile tuge ja seletust, isegi kui nad ei oska seletada, miks just see tekst neile nii tähtis on.
See on raamat, mida tasub lugeda, lugeda aeglaselt ja tähelepanelikult ning pärast seda lugege ka “Metamorfoose” ja “Pilveatlast”.

Lahutus

Raamat: Skilsmässan (Perspektivsviten #1) (2022) Moa Herngren, tõlge Kadri Okas Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/202956858-lahutus

Üle kolmekümne aasta abielus olnud Bea ja Niklas elavad Stockholmis mugavat elu. Kuid ühel õhtul, pärast tühist vaidlust, Niklas lahkub. Bea on kindel, et kui mees on maha rahunenud, tuleb ta koju, nii nagu alati. Kuid tunnid mööduvad ja Niklasest pole jälgegi.

Ka järgnevatel päevadel ei võta mees ühendust ja Bea ärritus aina kasvab. Nii lihtsalt ei tehta õnnelikus abielus, kus kasvab kaks teismelist tütart. Isegi kui mehel on keskeakriis, ei tohi niimoodi nurjata nende suvepuhkust. Bea võtab lapsed ja sõidab nendega Niklase pere suvekoju Gotlandil.

Kui selgub, et Niklas on kohtunud kellegi teisega, pööratakse kogu Bea elu pea peale. Mees ei soovi nende ootamatust kriisist rääkida ja nõuab põikpäiselt lahutust. Kuidas ta saab pärast kõiki neid ühiseid aastaid nii ebamõistlikult käituda?

Kuid kas lahutus tuleb tõesti nagu välk selgest taevast? Kas see, kes lahkub, on alati süüdi? Mis peitub pealispinna all?
Family Drama

Seda raamatut tutvustatakse Bea seisukohast, tehes temast kaotaja pool, kuid raamat on nii Niklase kui ka Bea silmade läbi.
Jah, lahutus pole kunagi meeldiv asi ja alati saavad mõlemad pooled haiget, kuid lahutus pidi ju millestki alguse saama, olgu see siis lihtsalt armastuse ja sõpruse lõppemine või saab üks pool aru, et kui ta sellist elu jätkab, nõustub ta kogu oma ülejäänud elu õnnetu olemisega vaid selle nimel, et teine pool oleks õnnelik ja et paati ei kõigutataks.
Bea ja Niklase abielu võib ju väljapoole näida ideaalsena ja õnnelikuna, kuid sees on palju mõrasid ning üks neist keeldub neid nägemast. Jah, see on ju tuntud ütlus, et peres on mees pea ja naine on kael ja et ilma naiseta ei saaks kodus mitte midagi tehtud. See kõik on ju tõsi, kuid on olemas koostöö ja on ka olemas manipuleerimine. Kui üks abielu pooltest teeb kõike vaid selleks, et teine õnnelik oleks ei ole see väga jätkusuutlik.
Nende abielus oligi Niklas vaid see, kes täidab Bea ja tütarde ja ema soove, keegi ei kuula tema soove ja kui ta siis lõpuks oma soovi kõvasti välja ütleb, ei usu teda keegi, pigem fantaseeritakse kokku hoopis teine põhjus, miks ta sellest abielust välja astus.
Ma usun, et raamatut lugema asudes on enamus lugejaid Bea poolel, kuid raamatu lõppedes on ilmselt neid, kes on ka Niklase poolel. Eks seda arvamust mõjutab ka see, millised on teie oma kogemused suhetega.
See oli huvitav, valus ja kaasakiskuv lugu, selline aus põhjamaine peredraama.