2023

Artemiz's 2023 book montage

A Hard Day for a Hangover
Kindlus
Meie suvereisid


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 26. jaanuar 2023

Vanad patud

Raamat: Av skuggor märkt  by Marianne Cedervall, tõlge Mari Tuulik (2022)  ER, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/63245723-vanad-patud   

Anki Karlsson on pärast lesestumist ellu viinud oma suure unistuse, kolinud Gotlandi saarele ja ostnud kaks islandi hobust, et hakata taas ratsutama nagu nooruses. Aga idülliline Mullvaldi küla ei võtagi uustulnukat avasüli vastu. Kui hakkavad toimuma kummalised kuriteod – vandaalitsemine kirikus, uhke ratsahobuse mürgitamine – vaadatakse kahtlustavalt tema, mujalt tulnu poole. Oma maine puhastamiseks hakkab Anki ise asja uurima ning temaga liitub ka endine politseinik Tryggve Fridman. Aga kuriteod jätkuvad …

Criminal Mystery


Vaikne väike külake Gotlandi saarel, kuhu kolib Anki Karlsson pärast seda kui ta haige abikaasa on pärast kümneaastast põetamist ja sellele eelnenud probleemset abielu ei tundugi tahtvat teda avasüli tervitada. Ka ta lapsed ei taha et ta sinna koliks, sest nii jääksid nad ju ilma oma tasuta lapsehoidjast ja lapselapsed ei näeks oma vanaema enam üldse. Kuid Anki on otsustanud, et nüüd on aeg temal elama hakata, taas hobused oma ellu tuua ja nautida kõike seda uut, mida elul talle veel pakkuda on.


Kuid see uus pole sugugi see mida ta oleks tegelikult soovinud. Saare põliselanikud ei taha teda omaks võtta ja tundub, et mõni läheb oma vastumeelsuses ikka väga kaugele - tema talli tuuakse naabri hinnatud hobune, kes on mürgitatud, tema tagaaeda kärutatakse esimene laip ja siis kuuleb ta sellest, miks tema uus kodu üldse müügis oli ning iga kohutava sündmusega satub tema teele pensionil olev ja äärmiselt tõre politseinik Tryggve Fridman.


Midagi väga kahtlast on toimumas, keegi on sõjakirve välja kaevanud ja Anki tundub olevad mugav patuoinas, seega peab ta Tryggve nõudmisi eirates ise hakkama juhtumeid uurima hakkama, et ennast kahtlustest vabastada. 


Muhe lugu eakatest tegelastest, kes ei lase end ei ajal ega ka millelgi muul peatada, kui olukord kutsub tegutsema ja tegutsemine pakub vaheldust muidu võibolla igavaks kippuvas elus. Mõni tegutseb selleks, et vanade solvangute eest kätte maksta, mõni otsib oma juuri, mõni pakub kogukonnale oma oskusi ja mõni pole ikka veel aru saanud, et nad pole enam teismelised. Ning suur rolli on siin raamatus ka hobustel.

Piranesi

Raamat: Piranesi  by Susanna Clarke, tõlge Hana Arras (2021) PK, RR, A Hinne: C+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59720347-piranesi              

Briti kirjaniku Susanna Clarke’i (s 1959) romaani „Piranesi“ tegevustik leiab aset unenäolises alternatiivreaalsuses. Peategelane Piranesi elab Majas, kus ruumid on lõputud, koridorid otsatud ja saalide labürinti on vangistatud ookean, mille lained paiskuvad kobrutades mööda treppe üles.


Piranesi elab selleks, et kaardistada Maja iga nurk teadlase põhjalikkusega. Siin elab ka mees nimega Teine, kes palub Piranesi abi uurimistöös Suure ja Salajase Teadmise kohta. Avastusretkede käigus avastab Piranesi märke täiesti uuest maailmast ja järk-järgult koorub välja hirmutav tõde.

Fantasy, Mystery, Fiction


“Piranesi” on üks omamoodi lugu - unenägu millest on raske välja saada, kuni lõpuks hakkab udu hajuma ja saad aru, et polegi tegu lihtsalt unenäoga, vaid õudusunenäoga.


Esialgu meenutas see lugu mulle väga üht Doris Lessingu lühilugu “The Grandmothers” kogumikust, kus räägitakse kultuurist, mis oleks nagu eksisteerinud enne meile tuttavat kultuuri, kuidas see kasvab ja hävib ja unustusehõlma vajub. Niikaua kuni Piranesi mööda Maja käib, lugejale ruume tutvustab, oma maailmast räägib, igapäevasest rutiinist räägib, oli lugu vägagi “Kõige põhjus” moodi.


Kuid siis tuleb siia psühholoogilise põneviku nooti juurde, sest kas Piranesi Maja ikka on kogu maailm ja kas maailmas ongi ainult kaks elavat ja kolmteist surnud inimest? Kes on see vanamees, kellega Piranesi ühel päeval kohtub? Kas number 16 kujutab endast tõesti ohtu või on selle kõige taga hoopis midagi muud?


Omamoodi segane, kuid ikkagi huvitav lugemine, lihtsalt tuleb sellest segasest algusest end läbi närida.

teisipäev, 17. jaanuar 2023

Musta Masenduse talu

Raamat: Cold Comfort Farm  by Stella Gibbons, tõlge Piret Lemetti (2023)  ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/76763082-musta-masenduse-talu  

„Musta Masenduse talu“ on 1933. aastal Femina Vie Heureuse auhinna võitnud riuklikult vaimukas portree Briti maaelust 1930. aastatel. Flora Poste, värskelt orvuks jäänud kõrgseltskonda kuuluv näitsik, kolib Musta Masenduse talus elavate mornide ja süngete sugulaste juurde ning langeb silmapilk ägedate emotsioonide, meeleheite ja salasepitsuste võrku, millest välja rabeledes suudab Flora ühtlasi talus asjad sobivalt ümber korraldada.


Kui mõistlik ja elutark Flora Poste üheksateistkümneaastaselt orvuks jääb, otsustab neiu, et talle on jäänud vaid üks valik: sadada kaela Sussexi pärapõrgus elavatele sugulastele. Igati asjakohast nime – Musta Masenduse talu – kandvas paigas kohtub ta hukatusele määratud Starkadderitega: kirjeldamatu pahelisuse tõttu hääletute süümepiinade käes vappuv nõbu Judith; kõigile jutlustades põrgutuld kaela sajatav Amos; nende pojad: meelas Seth ja meelt ära heitev Reuben; looduslaps Elfine ja kõvasti metsa poole vana tädi Ada Doom, kes on viimased kakskümmend aastat oma magamistoas püsinud. Aga õnneks meeldib Florale üle kõige teiste inimeste elu korraldada. Kaine mõistuse ja tugeva tahtega relvastatult käärib ta käised üles, olles otsustanud kõik pereliikmed järgemööda käsile võtta. Ja tõepoolest, nagu kangelannale kohane, õnnestub tal kõik, mis ta ette võtab, tundugu see pealegi täiesti ebatõenäoline. „Musta Masenduse talu“, maaelu kirjeldavaid melodraamasid ja üleilustatud proosat halastamatult pilav, teravmeelne paroodia, on üks kõigi aegade armastatumaid koomilisi romaane.

Fiction, Humor, Drama


Kas olete kunagi mõelnud, milline võiks olla Austeni “Emma” kahekümnendal sajandil.  Gibbonsi “Musta Masenduse talu” võib täpselt niiviisi lugedagi, nagu see oleks Emma, kes elab möödunud sajandil, kahe suure sõja vahel “kuldajastul”. Ning kui teile meeldib Dodie Smith’i “Ma vallutan lossi”, siis meeldib teile ka see lugu.


See on lugu Florast, kes pärast vanemate surma peab valima, millise sugulase juurde ta nende elu korraldama läheb, sest viimane asi mida ta teha tahaks oleks sõbranna juurde Londonisse jääda ning tööd tegema hakata. Linn talle meeldib ja pidutseda on tore, kuid vanematest ei jäänud talle piisavalt raha, et jõudeelu elada, seega laseks ta parem end sugulastel ülal pidada, ning samal ajal muudaks ta nende elu paremaks, kui et oleks linnas asjalik. Tal on valida, kas rõske kindlus Šotimaal, nõbuga voodi jagamine Põhja Inglismaa sadamalinnas või siis kauge sugulane Sussexis. Neist kolmest valib ta Sussexi, sest seal tundub teda kõige enam vaja olevat, isegi talu nimi on ju masendav, seega on teda sinna kohe väga vaja, et asjad korda ajada, isegi kui nad seda ise veel ei tea.


Kohale jõudes ongi kõik täpselt nii nagu nimest arvata võib - vihma sajab, loomad on luised, elanikud on hallid ja metsikud ja tema poole pöördutakse vaid kui Robert Post’i laps, sest miskitmoodi on Starkadderid ta isale liiga teinud ja nad arvavad, et sellepärast ta tütar seal nüüd ongi. Flora ei kaota aega, paneb oma “Emma” kübara pähe ning kindad jätte ning asub lahti harutab seda halli vettinud lõngakera, jagades sellest juppe laiali täpselt nii, et need hallid jupid saaks segatud värviliste lõngade keskele - loe: ta hakkab vastu seal seni kehtinud traditsioonidele, ta leiab igaühele just nende õiged kaaslased, õhutab nende kirgesid, et nad julgeks pere võimuka matriarhi kütkest välja rabeleda või suunab neid inimeste juurde, kes neile teistsugust tulevikku suudaks pakkuda. Kui ta lõpuks selle matriarhi juurde jõuab, kes kipub iga nõudmist põhjendama kahe vastusega, kas “Ma nägin puukuuris midagi jäledat“ või “Musta Masenduse talus on alati elanud Starkadderid”, suudab ta isegi isegi sellesama kibestunud ja preilihavishamiliku proua reisile saata. Võiks suisa öelda, et Flora ei tee mitte ainult talu korda, ta lööb suisa maja tühjaks, et siis ka ise endale oma siidisall ümber kaela keerata, oma tundeid tunnistada ning oma saatusega koos loojangusse lennata. Selline mõnus muheda huumoriga peredraama. Ja kui teid peaks huvitama, siis on sellest raamatust tehtud ka filme, viimane neist 1995 ja see on suhteliselt raamatutruu versioon suurepäraste näitlejatega.

The Mysterious Case of the Alperton Angels

Raamat: The Mysterious Case of the Alperton Angels by Janice Hallett (2023) Hinne: B+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61157639-the-mysterious-case-of-the-alperton-angels                

Ava pangaseif. Seal sees on ühe kuritöö uurimismaterjalid. Loe dokumente ja siis pead otsuse tegema. Kas hävitad materjalid? Või viid ned politsei kätte?

Kõik teavad Alpetoni Inglite juhtumit: sektilaadne grupp oli veenud oma liikmeid, et ühe nende liikme laps on antikristus, ning nende jumalik kohus on see tappa - kuni lapse ema, Holly, tuli mõistusele ja helistas politseisse. Inglid eelistasid enesetappu vanglasse mineku asemel, ning Holly - ja immik - kaovad lastehoolde süsteemi.

Pea kaks aastakümmet hiljem on reaalsete kuritööde autor Amanda Bailey Inglite loo oma uue raamatu teemaks. Alpertoni beebi on saamas kaheksateist ning lõpuks oleks võimalik temaga intervjuu teha - kui Amanda suudaks ta leida, siis oleks see tõeline reaalsete kuritegude kirss sellel aastal, ning päästaks ka tema kõikuma hakanud karjääri. Kuid rivaalitseva autor Oliver Menzies on samale mõttele tulnud, ning tal on paremad kontaktid, ning ka tema on lapse jälil.

Amanda ja Oliver on sunnitud koostööd tegema, ning üheskoos mõistavad nad, et enamus, mida Inglite kohta teatakse on vale, ning tõde on veelgi kohutavam ja imelikum kui keegi ettegi kujutada oskaks.

See lugu pole sugugi läbi - ja sellel pole õnneliku lõppu. 

Thriller, Criminal Mystery, Fiction


Kuna ma olen varem lugenud Halletti raamatut, siis ma teadsin, et see saab olema midagi teistsugust, midagi erakordset. Ja ma ei pidanud pettuma.


Kogu raamat koosneb WhatsApp sõnumitest ja e-kirjadest Amanda ning tema agendi, rivaalitseva autori Oliveri, protokollija ja teiste võimalike allikate vahel, lisaks on siin ka lehti raamatust, filmi käsikirjast ja muudest teemakohastest materjalidest.

Juhtum, mida tuntakse kui Alpertoni Inglid on julma tapmise lugu. Sekt, mis koosneb kolmest mehest, kahest teismelisest ja beebist, usuvad, et nad on inglite kehastused maal, täiskasvanud mehed on üleminglid ja teismelised tavainglid, ning beebi on antikristus. Teatud kuupäeval, teatud tähtede seisus tuleb neil imik tappa, kuid kui politsei tuleb uurima telefonikõnet, kus noor neiu väidab et ta on lapse sünnitanud, leiavad nad verest nõretava teismelise, kuid ei näe imikut. Nad viivad neiu haiglasse (kus avastatakse neiul kaasas olevast kilekotist imik), kuid ise suunduvad tagasi sinna mahajäetud tootmishoonesse, kust alumiselt korruselt on avastatud kolme mehe julmalt süvetatud laibad, mis on sätitud mingisse rituaalsesse poosi. Väidetav ninamees leitakse paar päeva hiljem ja talle esitatakse süüdistus tapmises ning laipade rüvetamises, ning ta läheb eluks ajaks vangi. Teismelised kaovad hoolekande koridoridesse ja imikut poleks nagu kunagi olemaski olnud. Kuid lugu on nii autorile fantaasialendu andnud ja seega on loost kirjutatud vägagi fantaasiarohke raamat ja õõvastava filmikäsikiri, mis on küll auhindu võitnud, kuid pole kunagi ekraanile jõudnud.


Kõik algab sellest, et Amanda mõtleb uue raamatu kirjutamise peale, ning ta agent meenutab talle, et Alpertoni Inglite juhtumist on möödas kaheksateist aastat, mis tähendab, et looga seotud beebi on nüüd piisavalt vana, et teda saaks küsitleda seoses selle juhtumiga, kui keegi vaid teaks, kus see laps on ja kus on need kaks teismelist, keda peetakse lapse vanemateks ja mis tegelikult juhtus tol ööl.


Amanda alustab loo uuringuid, pöördudes nende poole, kes on sellest teemast ilukirjanduslike fantaasiaid kirjutanud ja politseinike poole, kes tol õhtul kohal olid, ajakirjanike poole, kes sellest kirjutasid ja sotsiaaltöötajate poole, kes lastega tegelesid. Ta ei tea millise nurga alt kõigele sellele läheneda, sest võimalust tegelikult ka lapse nurga alt läheneda on kaduvväike, seega uurib ta kõike, mis talle kätte satub. Ta oleks isegi valmis vestlema selle ellujäänud Ingliga, kes kannab vanglast eluaegset vanglakaristust.

Kuid … Alpertoni Inglitest raamatu kirjutanud autor sureb, ajakirjanik jääb põlevasse majja, sotsiaaltöötaja sooritab enesetapu …

Midagi on väga valesti. Mida rohkem Amanda loeb, mida rohkemate allikatega ta vestlemas käib, mida lähemale ta tundub asjale jõudvat. Isegi Oliver tundub olevat ärakeeranud ja usub nüüd ühtäkki ise, et tema on ka Ingel ja tema kohus on antikristus tappa ja ta usub, et laps on jõudnud vägagi kõrgesse seltskonda.


Aga lugeja ju ei tea sellest Alpertoni juhtumist midagi, sest teda visatakse keset neid tekstisõnumeid ja kirju ja väljavõtteid raamatutest pea poole sõna pealt. Seega võib algus vähe segane olla, kuid kannatlikkus tasub end ära ja peagi on ka lugejal sama palju selle juhtumi kohta infot, kui Amandal, ning autor ei lase lugejal kuni lõpuni ette rutata.

Korraga on tules mitu rauda - kes oli Alpertoni Inglite ninamees tegelikult ja mis oli selle antikristuse loo taga, kas see oli esimene inglite kogunemine, või olid nad tegutsenud ka juba varem, kas lapsed olid sellesse kaastud vabatahtlikult või on siin midagi suuremat mängus, kes oli see inglite esimene ohver, kelle surnukeha leiti hiljem, kuid kes oli tapetud varem, kas Oliver on tõesti uus Inglite kehastus või on siin miskit muud mängus ja mis sai lastest pärast seda saatuslikku ööd? 


Suurepärane lugemine, nüüd peaks Halletti esimesed raamatud ka läbi lugema!

pühapäev, 8. jaanuar 2023

Meie suvereisid

Raamat: People We Meet on Vacation by Emily Henry, tõlge Tiia Krass (2022) V, RR, A Hinne: C+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61993137-meie-suvereisid  

Poppy ja Alex on kaks täiesti erinevat inimest, keda ei ühenda midagi muud peale kodulinna Linfieldi. Poppy on iseseisev ja seiklushimuline neiu, kes ei talu rutiini ja ihkab maailmas ringi rännata. Alex seevastu on rahuliku loomuga noormees, kes eelistab seikluste asemel kodus raamatuid lugeda ja akadeemiliseks karjääriks valmistuda. Poppy ja Alex kohtuvad Chicago ülikooli tutvumisnädalal ja kuigi nende tutvuse algus on konarlik, hakkab pärast reisi kodulinna nende vahel tasapisi kujunema tõeline sõprus.


Kümne aasta jooksul võtavad Poppy ja Alex igal suvel koos ette mõne imelise reisi. Pärast suvereisi Horvaatiasse aga katkeb nende sõprus ootamatult. Möödub kaks aastat. Poppy ei ole tööalasele edule ja kadestamisväärsetele reisimisvõimalustele vaatamata eriti õnnelik. Ta kutsub oma endise parima sõbra taas reisile, millega Alex imekombel ka nõusse jääb. Kas nad aga suudavad kadunud usaldust ja täiuslikku sõprust taastada ning millised on nende tegelikud ootused teineteisele, sellele peab vastuse andma eesootav reis Palm Springsi.

Drama, Romance


“Meie suvereisid” on US versioon Sally Rooney “Normaalsetest inimestest” ja Mhairi McFarlane “Mulle piisas terest”. Imelik kombo, aga see lugu ongi natuke imelik ja samas ei ole ka. :) 


Peategelased Poppy ja Alex on naabrid, kes tegelikult ei teadnud, et nad on naabrid, kuni nad said kokku ülikoolis. Ja isegi kui nad esimesel aastal eriti ei suhtle, siis kõik saab alguse ühistest kojusõidust, millele järgnevad sõnumid, ühised tegevused läbi kogu suve, mis viib välja selleni, et järgmisel suvel lähevad nad koos reisile, millest saab nende iga aastane traditsioon. Nad on parimad sõbrad. Nad on valmis üksteise heaks tegema mida iganes. Nad norivad üksteise kallal lõpmatuseni. Ja nad on mõlemad üksteisesse lõpusteni armunud, kuid nad ei julge seda tunnistada, kui nad just totaalselt purjus pole ja ka siis tegelikult mitte.


Jah, see on armastuslugu ja see on draama, ning see tähendab ju seda, et armastav paar ei paljasta üksteisele oma tundeid enne viimast kolmandiku, enne peab ikka olema teisi kallimaid, kes nende sõprust heaks ei kiida, sest nemad näevad, mis selle sõpruse taga on, isegi kui osalised annavad endast parima, et seda mitte välja näidata, sest nad usuvad, et teine osapool ootab neilt vaid sõprust ja mitte midagi muud. Ning kui nad lõpuks voodisse jõuavad, siis peab see ikka olema parim, mida nad kunagi kogenud on ja neil peab ikka olema võhma, et kogu öö vastu pidada, vaatamata sellele, et alles päev varem on üks neist seljakrampidega voodis. Ja kui juba draama, siis peab see olema ikka hinge lõhki kiskuv draama, kui peategelased tunnistavad üksteisele pisarsilmi oma tundeid ja lähevad siis ikkagi lahku … Ning otse loomulikult peab keegi lõpuks järgi andma, end oma igapäevaelust välja kiskuma ja teise juurde minema, et nad kuni vähemalt epiloogini õnnelikud oleksid.


Henryle omaselt on lugu täis sõnamängu ja armastusromaanide klišeesid. Lisaks on siin ka inspireerivaid puhkereiside sihtkohtade kirjeldusi (kui see lõputu alkoholi manustamine välja jätta). Noh, selline kerge ja kiirelt loetav raamat.

Kindlus

Raamat: The High House  by Jessie Greengrass, tõlge Hiie Tamman (2022)  ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/62003454-kindlus  

Kindlus on isesugune. Selle juurde kuulub loodebassein, köögiviljaaed, veski ja küün, mis on pilgeni täis varusid. Kindlus on vankumatu pelgupaik veetõusu eest, mis ähvardab hävitada linna ja on võib-olla juba hävitanud kõik muu. Aga … kui kaua see oma asukaid kaitsta suudab?


Caro isa ja kasuema hukkuvad keskkonnakatastroofis, kuid enne on nad lastel käskinud linnast lahkuda. Caro ja tema väike poolvend saabuvad kindlusse, mille eest hoolitsevad vana ja tema lapselaps Sally. Kaks paari õpivad koos elama. Ometi on piirid kõigel: turvalisusel, varustusel ja sellel, mida teistele saab õpetada vana – omamoodi külavalvur, kes teab, kuidas kõike teha –, enne kui ta tervis üles ütleb.


Muudkui arvad, et aega on. Ja siis äkitselt enam ei ole.

Fiction, Dystopia, Climate Fiction


Kahjuks pole need kliima probleemid, millest siin raamatus juttu on enam ammu lihtsalt fantaasia. Tõsi, nii ekstreemi pole kõik veel läinud, kuid me ju ei tea, kas see meid ka tegelikult ees ootab või jääbki see kõik ainult fantaasiaks. Igatahes …


Lisaks kliimadraamale on siin tähtsal kohal ka inimsuhted - täiskasvanute ja laste suhted, õvede suhted. Kui palju peaks täiskasvanud lapsi kaitsma negatiivsete uudiste eest? Kui palju on lapsed valmis täiskasvanuid aitama? Kui palju on lapsed võimelised enda peale võtma, kui täiskasvanud ei suuda oma “rolli” täita? Kas armastuse väljendamine asjades on piisav? Kuidas valida tähtsate eesmärkide vahel, kas pühendada end sellele, millest saavad kasu paljud või sellele millest saavad kasu sulle kallimad? Need kõik on väga rasked küsimused ja kõrvaltvaatajad võivad alati öelda, et tehtud on valed valikud, sest nemad oleks teinud teised valikud, kuid kuni nad ise neid valikuid tegema ei pea, ei saa nad tegelikult teiste tegudele hinnanguid anda.


Seda raamatut lugedes meenus mulle Emily St. John Mandeli “Jaam üksteist” - need “maailmalõpu” põgenike tunded ja suhted ja hirmud ning mõtted eesootavast. Kui “lõpp” on saabunud, otsivad kõik turvalist kohta kus olla ja kõik kardavad, et kui nad jagavad oma turvalist kohta liiga paljudega, siis ei ole neil väga pikka tuleviku. Kui “Jaam üheteistkümnes” reisivad ellujäänud üle maa, kohtudes teiste ellujäänutega, vahetades infot ja leitud asju, siis “Kindluses” hoiavad ellujäänud omaette, kartes avastamist, sest neile jäetud varud ei kesta igavesti. Jah, tõsi on, et kui nad ei taha üksi surra, peavad nad mingi hetk oma mullist välja tulema, kuid …


Ja loomulikult hakkad lugemise ajal mõtlema, mida me oleks saanud teisiti teha, et meid ei ootaks ees midagi sellist ja kuna asjad käest läksid. Tegelikult tundub, et käest läksid asjad koos tehaste ja aurumasinatega, seega oleme me tegelikult kõik metsa keeranud natuke rohkem kui paarisaja aasta jooksul. Kas me saaksime üldse tagasi minna, elada taas ilma masinateta, reisida taas vaid nii kaugele kui hobused viia jõuavad ja tuuled laevu viivad? Kas me suudaksime toita kõiki vaid orgaanilise põllumajandusega? Kas tõesti ootab meid ees pooluste pöördumine ja jääaeg nagu iidsed targad on ennustanud?


Jah, see on raske lugemine, kuid väga hea lugemine. Eelkõige on see ikkagi suhete lugu ja siis seal taustal on kõik muu. See on lugu millest igaüks leiab midagi erinevat ja iga põlvkond loeb seda lugu erinevalt.


Kui otsite midagi, mis raputaks teid välja teie tavalisest lugemisrutiinist, siis on “Kindlus” kindlasti see raamat.

A Hard Day for a Hangover

Raamat: A Hard Day for a Hangover (Sunshine Vicram #3) by Darynda Jones (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58724889-a-hard-day-for-a-hangover                 

Mõned inimesed tervitavad uut päeva rõõmuga. Šerif Sunshine Vicram saadaks pigem uue päeva pikalt ja roniks tagasi voodisse, sest praegu toimub lihtsalt liiga palju. Mõningad naised on kaduma läinud ning Suhshine ei tea kuidas neid kadumisi peatada. Ning siis on tema järjekindel ja suurepäraselt mässav tütar Auri, kes püüab saada Del Soli noorimaks ja hakkajamaks uurijaks. Ja siis on veel ka see draama Levi Ravinderiga - mehega, keda Sunshine on aastaid armastanud ja ihaldanud. Levi võib vabalt tema jaoks olla see üks ja ainus. Kuid Levi tuleb perest, mis koosneb ohtlikest madudest, kes otsivad võimalust vabaneda Levist - ja Sunshinest - igaveseks.

Nagu juba ütlesime, uus päev võib minna tagasi sinna kust tuli.

Humor, Criminal Mystery, Romance


Sunshine lugude viimane osa (kahjuks!).

Seekord on siis uurimisel mõned vägagi huvitavad juhtumid - liputaja, kellele on sukavarras kaela torgatud; järsaku küljelt leitud noor neiu, kelle vigastused viitavad seksuaalsele kallaletungile; kadunud karp segamini kodust; kadunud ja solvunud Levi; jaoskonnas kummitav pesukaru; põgenenud vang (Levi onu); kadunud neiu ja vigastatud neiu, kelle juhtumid on eelmine šerif lahendamata jätnud. Pole siis üldse ime, et Sunshine oma ainukese vaba päeva tekiilasse uputas, kuid see ei teinud esimest tööpäeva mitte sugugi kergeks (tema plaanis ju hilja tööle jõuda, kuid juhtumid ei oota).


Seekord siis sellised lood. Ja isegi kui Suni pohmakas ei aita tal esialgu lugudega ree peale saada, siis peagi korjab ta üles mitmed juhtlõngad, andku neid talle siis sõbralikud abilised või ta oma kallis ihuvili, ning lõpuks paneb ta kokku iga juhtumi värvikireva lahenduse. Jah, on hirmutavaid hetki ja on erutavaid hetki, ning kõrvaltvaatajana (lugejana) võiks nii mõnigi kord mõelda, kuidas Sun ei märka koheselt süüdlasi, kuid tuleb ju meeles pidada, et Sunile ei anna autor kõike samamoodi kätte kui meile. :) 


Aurelia on suurepärane õun Levi ja Suni õunapuust ja pole siis ka mingi ime, et vaatamata hiljutistele vigastustele on ta valmis taas peadpidi ahju tormama, et ema aidata. Ta ei ütle ära ka väiksest seaduserikkumisest. Ta kaitseb neid, kes talle kallid ja ta on valmis laiendama oma kallite inimeste ringi, ilma küsimusi küsimata ja vange võtmata.


Selle väikese linnakese elanikel on kirev ajalugu ja see kirev ajalugu teeb nende elu ja ka Suni elu väga põnevaks, sest iial ei tea, kust mis välja ilmub. Vahel on hea kui neil väljailmujatel on kindel käsi ja terav silm ja vahel on hea, kui nad oma püssitoru õigel hetkel õigete inimeste poole keeravad. 


Ühtpidi on kahju, et sari läbi saab, kuid samas ma täiesti mõistan, et pole ka ju mõtet lõpmatuseni sellesse väikelinna liiga palju ja kummalisi juhtumeid kokku kuhjata. Esimeses osas alguse saanud lugu sai kolmandas ilusti lõpu ja kõik teised juhtumid olid heaks täiteks.


Mõnus lugemine! 

laupäev, 31. detsember 2022

Love on the Brain

Raamat: Love on the Brain by Ali Hazelwood (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59571699-love-on-the-brain                 

Bee Königswasser elab lihtsa reegli järgi: Mida Teeks Marie Curie? Kui NASA pakub talle juhi kohta neuro inseneeria projektis - kõigi unistuste täitumine - võtaks Marie koha vastu kõhklemata. Loomulikut. Kuid tänapäevase füüsika ema ei pidanud ju kunagi juhi kohta jagama Levi Wardiga.

Tõsi, levi on ahvatlev, nagu üks pikk, tõmmu ja läbitungivate silmadega meesolendi ikka olla võib. Kuid Levi on oma tunded Bee suhtes juba magistriõppes vägagi selgeks teinud - verivaenlased saavad töötada kõige paremini üksteisest kaugel kaugel teistes galaktikates.

Kui aga Bee labori jaoks tellitud tehnika jääb kadunuks ja alluvad teda ignoreerivad, võib ta vanduda, et ta näeb kuidas Levi tasapisi liitlaseks sulandub, toetades tema nõudmisi, kinnitades tema ideid … ise teda oma roheliste silmadega õgides. Võimalused panevad Bee neuronid sädemeid pilduma.

Kuid kui tuleb aeg oma süda tõeliselt lauale panna, on vaid ühele küsimusele vastust vaja: Mida Teeks Bee Köningswasser?

Romance


Järgmine teadlaste armastuslugu Ali Hazelwoodilt. Seekord on siis peategelasteks neuroloog ja insener. Vaenlastest armastajateks lugu. Kujutage ette, et Levi on Thor, Bee on Jane ja Rocio on Darcy, siis saate ettekujutuse neist tegelastest. Lisaks on siin palju fakte Marie Curie kohta.


Kuigi peategelased on oma alal tugevad tegijad ja ilma nendeta ei loodaks uut übernutikat kiivrit kosmonautidele, mis aitab neil paremini oma tööga hakkama saada, kõrvaldades nn silmapilgule kadunud aja, on nad mõlemad täiesti saamatud oma eraeludes.  


Bee, kes on juba lapsena koos oma kaksikõega orvuks jäänud ja elanud üle kogu maailma erinevate sugulaste juures, kuni ta lõpuks Ameerikasse keskkooli tuli, on olnud bakast saati seotud oma kursavennaga, Tim, kellega nad oleks pidanud kaks aastat tagasi abielluma, aga kui Bee leidis oma kihlatu koos oma parima sõbrannaga, siis jäi pulm ära. Levi on olnud Beesse meeletult armunud esimesest silmapilgust, kuid Tim käskis tal eemale hoida ja Levi ei tea, et pulmi ei toimunud. Seega kui nad Hustonis kohtuvad, arvab üks endiselt, et teine teda vihkab ja teine arvab, et tema ihaldatu on kättesaamatu. 


Kuid tegu polnud ju kunagi vihkamisega, Levi lihtsalt ei osanud Bee juuresolekul suhelda ja Bee kannab oma vanaema abielusõrmust, sest ta usub, et see toob talle õnne. Kõik mida nüüd vaja on, on põhjust neid kahte koostööd tegema panna, mille tulemusena nad hakkavad rääkima ja tasapisi selguvad ka ammused väärarvamused. Kasuks tulevad ka paar kassi, ninakas uurimisassistent, koolibrid ja Levi perekond, kes on valmis temast lahti ütlema vaid selle pärast, et ta pole tegevarmees, angu nemad kõik on.


Kui kõik segadused on selgeks räägitud ja emotsioonid välja elatud järgnebki õnnis aeg voodilinade vahel ja ka laboris koostööd tehes.

Kuid kõik ei saa ju olla nii roosiline, kuskilt peab ju ikka see tõrvatilk tulema, mis kõik ära rikub. Ja rikub ikka korralikult. Kadedus võib tõuke anda igasugusteks tegudeks ja kui ikka tahetakse midagi metsa keerata, siis ollakse ka valmis oma elu mängu panema.


Et siis, natuke teadust, natuke huumorit, palju romantikat, natuke kasse ja täpselt parajalt ulmemaailma. Kui ma autori järelsõnast õieti aru sain, siis tema jaoks oli kõige tähtsam see osa, mis puudutas mingitest teadud testidest loobumist. Need testid aitavad küll sõeluda doktoriõppesse pürgivaid tudengeid, kuid samas annavad need eelise rikkamatele tudengitele ja on oma olemuselt liialt lihtsakoelised kõige andekamatele tudengitele, kes kipuvad küsimustesse liialt tõsiselt suhtuma, seega vastavad lihtsamalegi küsimusele valesti. 


Hea teadlaste romantika, kuid see vaenlasest armastajateks hakkab juba igavaks muutuma, sest need vihkamise põhjused on tavaliselt nii tühised, et raske on uskuda, et täiskasvanud käituvad nagu varateismelised - miks ta mulle otsa ei vaata, miks ta toast lahkub kui mina sisse astun, miks ta mu kleiti ei kiitnud? - sa oled täiskasvanu, kas tõesti on sellised pisiasjad sulle nii tähtsad, et kuulutad kellegi oma verivaenlaseks ja ei lase sellest lahti ka siis, kui sulle korduvalt kinnitatakse, et eiramisel ja tummusel võib olla ka muu põhjendus kui vihkamine!

neljapäev, 29. detsember 2022

Kevade esimene päev

Raamat: The First Day of Spring by Nancy Tucker, tõlge Jaana Peterson (2022) V, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61434157-kevade-esimene-p-ev                

Chrissie on 8-aastane ja tal on saladus: ta on just tapnud väikese poisi. Selle meenutamine paneb tema kõhu kihisema nagu plaksusuhkur. Tema mängukaaslased on mannetud ja nende emad surmani kohkunud ning hoiavad lapsi kodus luku taga. Terve ümbruskond on jõhkrast kuritööst vapustatud. Ent Chrissiel on kõik kontrolli all: ta on parim müürilkõndija, ta teab, kuidas saada tasuta kommi, ja nüüd on ta joobunud võimutundest, mida ta kodus – kus toitu on napilt ja armastust veelgi napimalt – kunagi kogeda ei saa. 20 aastat hiljem elab täiskasvanud Chrissie uue nime all teises linnas. Üksikemana on tema ainsaks sooviks pakkuda tütrele seesugust lapsepõlve, millest ta ise ilma jäeti. Seepärast ongi ähvardavalt helisev telefon niivõrd hirmutav. Teda otsitakse, minevik on talle kannule jõudmas ja Chrissie kardab kaotada ainust olendit maailmas, kellest ta hoolib – oma last.

Thriller, Fiction, Suspense


“Kevade esimene päev” meenutas mulle alguses vägagi üht teist raamatut, nimelt “Mõrva väärt”, kus peategelane on samuti varases nooruses kellegi tapnud ja see esimene kogemus tekitab temas tahtmise seda veel kogeda. Kuid see on ka ainus, mis neid kahte raamatut seob, sest edasi läheb kõik hoopis teistmoodi.


Ühes minu lemmik taskuhäälingus “All in the Mind” oli alles hiljuti saade “A kid can’t be diagnosed as a psychopath. Why?” ning lugeda seda raamatut peale seda häälingut oli tegelikult päris huvitav. Kuigi me oleme võinud lugeda psühhopaatidest Thomas Eriksoni raamatutest, siis paljud teist ikka teavad, et lapsi ei saa diagnoosida kui psühhopaati. Tavaliselt öeldakse, et lapsed võivad varases nooruses ollagi agressiivsemad ja julmemad, kui tavalised täiskasvanud on. Lastel pole ka sama palju empaatiat, kui täiskasvanutel, see tuleb alles koos kogemustega. Ikka öeldakse ju, et lapsed on lapsed ja ikka teevad valesid asju, sest nad ei tea ju paremini, seega ei saa neid ka samade reeglite järgi hinnata, kui täiskasvanuid hinnatakse. Seda kõike seletatakse sellega, et lapse aju pole veel täielikult arenenud, et need osad, mis mõjutavad empaatiat ja kriitilist mõtlemist, arenevad hiljem. Ja arengut mõjutavad kindlasti kodune kasvatus ja laste dieet, kas nad saavad piisavalt toitaineid ja vitamiine.


Sellel teemal jätkates, siis Chrissie on laps, kelle ema ei tee temast üldse välja, pole teda toitnud juba imikust saati, seega sööb tüdruk siis kui saab ja seda mida leiab (koolis käimine on tema jaoks üks võimalus süüa), seega pole tal kodus mingit kasvatust, hoolimist ega toitmist. Ta vihkab oma ema, kuid samas ka armastab, ta igatseb oma isa ja usub teda iga kord, kui isa välja ilmub ja lubab järgmine kord tütre endaga kaasa võtta. Chrissie esimene tapmine saab tõuke sellest, et see väike poiss on kõigi lemmik, ning piisab poisi õe ühest mõtlematult öeldud soovist, et Chrissie seob oma soovi ja poisi õe “soovi” ja kägistab kaheaastase poisi.


Nagu on öeldud sarimõrvarite sarjades/filmides, et nad on lisaks psühhopaatidele ka nartsissistid, seega käivad nad mõrva paika vaatamas ja vestlevad ka politseiga, et saada teada, kas on juba teada saadud, et nemad on süüdi. Neile meeldib ka ohvri omastega rääkida. Ja täpselt seda ka Chrissie teeb. Ja samas otsib ta pidevalt uut võimalust, et taas tunda seda sama kõrgendatud tunnet, mida ta esimesel korral tundis, mida ta tunneb, kui ta politseile valetab, kui ta “parimale sõbrale” halba teeb, kui ta varastab.


Asja ei tee ka paremaks see, kui ta ema on aru saanud, et tema tütar on see, kellest teised emad sosistades ja hirmuga räägivad, sest väikese poisi tapja on endiselt leidmata. See mida ema selle teadmisega ette võtab, on mõneti veelgi hullem, kui see mida Chrissie tegi. Kuid see on hetk, kui hakkad mõistma, et sellest kodust ei saagi terve mõistusega last tulla - ilmselt on ema kodus suhtumine lastesse olnud umbes sama, täiskasvanutel oli rohkem tegemist ise ellu jäämisega ja neil polnud aega lastega tegeleda, seega pole ju üldse ime, et Chrissie ema sünnitas lapse, et oma abikaasat kinni hoida, kuid kui selgus, et see ei muuda midagi, kaotas ta kohe alguses igasuguse huvi selle vääksuva puntra vastu.

Kui Chrissie saab täiskasvanuks, peab ta lahkuma sellest erikoolist, kuhu ta pärast kohtuprotsessi saadeti, ning kuna teda pole korralikult ette valmistatud eluks väljapool kooli, jääb ta peagi rasedaks. Kuigi siiani on ta elanud vale nime all ja keegi ei teadnud kus ta on, siis nüüd leitakse ta üles ja nad peavad uuesti kaduma. Molly on nüüd tema jaoks kõige tähtsam - kõik peab käima reeglite kohaselt, kindla päevakorra alusel, lapsel ei tohi millestki puudust olla ja ta ei pea ka kunagi üksi olema. Kuid kui kevade esimesel päeval ronib Molly müürile kõndima ja paanikas tõmbab Chrissie ta sealt alla, on selle tagajärjeks kips. Kas nüüd ta kaotab Molly? Arstid ju kindlasti teatavad järelvaatajatele! Kas ta peaks põgenema? Kui nad Molly ära võtavad, siis ta edasi elada ei suuda!


See paanika viib Chrissie tagasi sinna kust ta alustas, kohtuma inimestega, kes tema elu varases lapsepõlves on mõjutanud, teada saama asju, mis aitavad tal teha edaspidise suhtes õigeid otsuseid. Kuid kas halvad lapsed tulevad ainult katkistest kodudest, kus nad ei saa piisavalt armastust, toitu, kasvatust? 


Mul on kahetised tunded selle raamatu suhtes, see on väga hästi kirjutatud lugu, kuid see on võigas lugu. Ma võin küll nautida seda pinget, mille autor on loonud jälgides Chrissiet lapsena ja emana, kuid samas ma tegelikult ei taha sellest lugeda ja ma tõsiselt ei oska öelda, kellele ma seda raamatut soovitaksin - neile keda huvitavad psühholoogilised anomaaliad? kes naudivad sotiaalse tooniga krimipõnevikke? kes tahavad mõnikord midagi šokeerivat lugeda? Ma ei tea, imelik raamat.

esmaspäev, 26. detsember 2022

Orm Punane

Raamat: Orm Punane by Frans G. Bengtsson, tõlge Anu Saluäär (2022) ER, RR, A Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/63246148-orm-punane                

„Orm Punane“ on põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast – X‒XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ning muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse.

Fantasy, Adventure, History


Kui teile meeldivad viikingite müüdid, fantaasiad viikingite teemadel, fantaasia seotud reaalse ajalooga, siis on “Orm Punane” teie raamat.


Ormi lugu algab sellest, kui ta ema keelab tal isa ja vennaga koos röövretkele minna, sest ta on näinud und, kus Orm on verise peaga laevapingil pikali. Kuid ei lähe palju aega, kui Orm on ikkagi verise peaga laevapingil pikali, sest möödasõitvad viikingid on röövinud osa tema vanemate lambakarjast ja ühtlasi selle vägagi hakkaja lambakarjuse, kes on lammaste kaitseks paar nende laevameest maha löönud. Ja nii saavadki Ormi seiklused alguse - esmalt sõudja/sõdalane viikingilaeval, siis sõudja orjalaeval, siis ihukaitsja Hispaanias, siis laevakapten …


Mõnusalt kroonikate stiilis kirja pandud lugu, kus on huumorit ja luulet ja reaalseid ajaloolisi suurkujusid, veriseid taplusi, põnevaid seiklusi ja veidraid kombeid. Üllataval kombel on siin ka üsna palju kristlust, kuid üldsegi mitte sel kujul kui oodata võiks. Ning läbi kogu loo voolab ühtlase jõena palju palju õlut (vahel sekka ka natuke veini) sest ükski endast lugupidav viiking ei saa ilma õlleta.


Jah tempo võib olla mõne lugeja jaoks rahulik, kuid selle rahuliku tempoga saab suurepäraselt ja üksikasjalikult kirjaldada kõiki neid põnevaid seiklusi ja taplusi, millest Orm osa võtab, kirjeldada viikingite elu esimese aastatuhande lõpus, kui kristlased ootasid maailma lõppu ja viikingid leidsid üha uusi põhjusi, miks omavahel kakelda ja miks retkedele minna. Ja ka meie oma viikingid on ära märgitud :).


Hea lugemine peale kõiki neid viikingisarju, olgu teie lemmik siis Viikingid, Viikingid:Valhalla või The Last Kingdom. Tegelikult võikski öelda, et Ormi seiklused toimuvad rohkem Uthredi ajal, sest Ragnar Lothbrok ja tema pojad on selleks ajaks juba ise müütideks saanud.


Seega see omamoodi segu fantaasiast ja ajaloost, on väga mõnus lugemine pimedatel talveõhtutel.