Igas loos on varjul võlujõud. Selle leidmiseks peab vaid lehte keerama …
Üksikema Adeline kolib oma tütre Liliga Provenceʼis asuvasse külakesse. See on vaikne koht, kus kõik tunnevad kõiki ja elu kulgeb rahulikus turvalises rütmis. Siin saab Adeline unustada valed, mida tema perekond talle rääkinud on. Siin saab ta otsast peale alustada.
Adeline asub tööle pisikeses raamatupoes. Ta avastab oma suureks üllatuseks, et see ei ole tavaline raamatukauplus. Poeomanik Moniqueʼi salapärased raamatusoovitamise meetodid ja külaelanike vihjed tema kohta tekitavad Adelineʼis nii kummastust, tõrget kui ka aukartust. Ent sedamööda, kuidas rullub lahti see, mis saatusel neile mõlemale varuks on, peab Adeline oma senised arusaamad ümber mõtestama ja tunnistama, et nii mõnigi peatükk meie elus kirjutab end valmis ise. Aga … kas mineviku eest põgenenud naine võib üldse kunagi leida selle, mida otsib? Või on õnnelik lõpp üksnes järjekordne väljamõeldis?
Drama, Romance
See raamat oleks nagu raamatu “Chocolat” fanfic :D - väiksesse prantsuse linnakesse, mis on omamoodi nagu ajavaakumis, saabuvad ema ja tütar, ning ema alustab tööd raamatupoes, mille omanik tundub nagu maagiliselt teadvat, milline raamat kellele just sel hetkel see õige on ning sama anne tundub olevat ka kangelannal, ning neid tundub ka siduvat miski muu. On ju sarnane? Ning mis on “Chocolat” peategelase nimi? Vianne. Kus toimub selle raamatu tegevus? St. Viannes :D.
Aga jah, see on selline oma juurte otsimise lugu, kuhu on natuke segatud maagiat, natuke põikpäiseid sugulasi ja õige kübeke ka romantikat, kuid suurem osa loost on ikkagi sellest, kuidas hakkama saada teadmisega, et sa oled lapsendatud.
Kuna ma ise pole kogenud seda tunnet, et mul kaob jalge alt pind ja selja tagant sugulaste/sõprade toetus, siis ei pruugi ma ka Adeline mõttekäikudest alati aru saada, seega vahel jäi mulle arusaamatuks, miks autor surub lugejatele peale seda mõtet, et Adeline olemust defineerivad tema bioloogilised vanemad, mitte need kes teda kasvatasid. Aga see teema on väga populaarne, seda võib leida väga paljudest raamatutest.
See oli ilus südamlik lugu, kuigi lõpp läks koos oma kokkusattumuste ja maagiaga käest ära.
Raamatus on korduvalt juttu biblioteraapiast ja kuna minu baka diplomitöö oli ka biblioteraapia teemaline, siis lisaks siia ka paar oma mõtet. Tavaliselt on biblioteraapia “ravi” vorm, kus emotsionaalse trauma raviks loetakse haakuva teemaga raamatuid või luulet või kirjutatakse ise midagi või isegi vaadatakse filme, kuulatakse laulusõnu ja räägitakse siis sellest, mis mõtted tekkisid või milliseid tundeid see tekitas. Kuid tegelikult ja eriti laste ning noorte puhul on bibloteraapiat hea kasutada ka ennetavalt, lastes lugejal turvalises keskkonnas, kellegi teise silmade läbi kogeda tundeid mis võivad tekkida näiteks seoses lähedase surmaga või lahutusega või koolikiusamisega ja pärast lugemist/kuulamist/vaatamist saab küsida küsimusi, mis aitavad tulevikus reaalses olukorras paremini toime tulla. Ja kui päris aus olla, siis võib leida abi igast raamatust, ka paranormaalsest erootikast, kui seal käsitletud teema sind lugemise hetkel kõnetab ja aitab sind vaevavast probleemist üle saada. Seega lugege ja te leiate alati abi. :) Ning pidage meeles, biblioteraapia ei ole ainult eneseabiraamatud!
Aga kui rääkida maagiliselt kokku sobivatest raamatutest, siis raamat, mida ma lugesin enne seda oli raamatupoest, mida pidas “nõid” ja samal ajal sattusin ma vaatama üht Austraalia telesarja, kus kohtuvad samuti neli põlvkonda: viimases lõpus rase neiu läheb sünnitusmajja kus töötab tema bioloogiline ema koos tema vanaemaga, et sünnitada tütar, kelle ta tahab adopteerimiseks anda. Samasugune juurte otsimise lugu :).
