Hildur

Raamat: Hildur (Hildur #1) by Satu Rämö, tõlge Toomas Tallo (2023) Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/125622153-hildur 

Lapsepõlvetrauma all kannatav uurija ja kadunud laste otsimisega tegeleva üksuse juht Hildur Rúnarsdóttir võitleb ängistuse vastu Islandi kõrvalises maanurgas, linnadest kaugel fjordistikus paiknevas asulas.

Hilduri töökaaslaseks saabub soomlasest politseipraktikant Jakob Johanson, kes on läinud Islandile pakku teda tabanud saatuselöökide eest. Jakob märkab varsti, et looduskaunite fjordide ääres on elul omad varjuküljed: siingi on kõrvaletõrjutuid, õnnetuid, teiste ärakasutajaid ja võimuhimu küüsi langenuid.

Peagi on Hildur ja Jakob kesk omalaadset kuritegude pundart, kust juhtlõngad viivad aastakümnete taha. Vähehaaval hakkab minevikusaladusi kattev udu hajuma. Kättemaks on mõttena magus, aga kas see lõpuks lahendab midagi?
Thriller

Selles raamatus on palju rohkem kui see, mida kokkuvõtte põhjal oodata võiks. Siin on suurepärast Islandi loodust, ajalugu, suhteid, müüte ja ennekõike põnevust. Lugu on mitmekihiline ja kaasakiskuv. Samas on ta ka informatiivne ja kui te olete Islandil käinud, siis tuleb nii mõnigi koht tuttav ette.
Kuulata oli seda väga mõnus.

The Ferryman's Daughter

Raamat: The Ferryman's Daughter (Bloodlines #1) by Yasmin Angoe (2026)  Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/243794594-the-ferryman-s-daughter 

Kohtuekspertiisi õpetaja Sanaa Karrem püüdis oma mineviku võimalikult sügavale maha matta. Kui tema sarimõrvarist isa, keda tunti hüüdnimega „Surnute paadimees“, kaheksateist aastat tagasi kadus, üritas ka Sanaa koos temaga justkui kaduda. Ta vahetas nime ja ehitas endale uue elu. Mõnda aega tunduski kõik vaid kauge õudusunenäona.

Kuid kui leitakse surnukehad, kelle silmadele on asetatud pennid, tunneb Sanaa ära oma isa käekirja. Õudusunenäost saab taas tegelikkus. Peagi hakkab Sanaa saama ähvardavaid sõnumeid ja üha häirivamaid „kingitusi“. Mõrvar mängib temaga julma mängu ning Sanaa ei saa sellest kellelegi rääkida – isegi mitte oma kihlatule, detektiiv Marcus Morellile, kes juhib juhtumi uurimist.

Kui ohvrite arv kasvab, kasutab Sanaa oma endise kohtuarsti teadmisi, et mõrvarile lähemale jõuda. See, mida ta avastab, on kohutav ilming tema isa pärandist, mis tabab teda ehmatavalt lähedalt. Kuid kõige enam häirib teda teadmine, kui palju sellest pärandist temas endas ikka veel edasi elab…

Thriller

Mõte on selle raamatu taga väga hea, kuid teostus annab soovida.
Kahjuks ajab selles loos üks loogikaviga teist taga ja lahendusest jääb nii mõnigi tähtis punkt puudu, mis teeks sellest loost ühtse terviku. Jah, ma tean, et tavaliselt ei ole mõrtsukal palju vaja, et kellegi elu lõpetada, kuid raamatus on vaja seda alustavat trigerit, et mõista, miks just siis ja just seal kõik alguse sai. Samas tekivad ka lugedes nii paljud küsimused, mille autor jätab vastamata ning samas kordab mõnda asja pidevalt, mida pole vaja korrata.
Teisedki autorid on mänginud selle sarimõrvarite laste teemaga, nagu näiteks Rachel Caine “Stillhouse Lake” sarjas või siis Freida McFadden “The Locked Door” ja ka see raamat võiks olla nende raamatute vääriline järglane, kui sellega veel natuke tööd teha, sest hetkel on ta nõrk.

Pilvekägula

Raamat: Cloud Cuckoo Land (2022) Anthony Doerr, tõlge Marge Paal Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/60820776-pilvek-gula 

Kuidas tulla toime kõige lõppemisega? „Pilvekägula” toob kokku unustamatu seltskonna unistajaid ja autsaidereid minevikust, olevikust ja tulevikust, et pakkuda nägemust ellujäämisest kõigi raskuste kiuste.

Konstantinoopol, 1453:

Orvuks jäänud õmblejanna ja neetud poiss, kes armastab loomi, riskivad kõige kallimaga linna müüri vastaspooltel, et kaitsta inimesi, keda nad armastavad.

Idaho, 2020:

Vaene ja idealistlik nooruk otsib kättemaksu maailmale, mis tema ümber kokku variseb. Kuid kas ta suudab oma plaani ellu viia, kui tema ja eesmärgi vahel seisab leebe vanamees?

Teadmata paik, kusagil tulevikus:

Kui tema tilluke kogukond satub ohtu, on Konstance inimkonna viimane lootus. Tee leidmiseks peab ta otsima juhatust kõige vanematest lugudest.

Neid lugusid ühendab üks iidne tekst ning need põimuvad kokku lohutuse ja vastupidavuse vaibaks ning ülistuseks lugude jutustamisele endale.
Fantasy, History

Kas te olete kunagi lugenud Apuleiuse raamatut “Metamorfoosid ehk Kuldne eesel”? Kui teil on see võimalus olnud, siis tuleb see teile seda raamatut lugedes kasuks. Aga kas olete ka lugenud David Mitchelli “Pilveatlast”? Vot kui need kaks raamatut kokku panna, siis saategi “Pilvekägula”.
Selle raamatu sisukokkuvõte, ei originaalis ega ka eesti keelsel raamatul ei anna edasi selle raamatu tegeliku sisu. Siin on palju enam kui vaid noor neiu ja karjapoiss Konstantinoopolis või spektrumiga noormees ja iidseid keeli armastav vanur Idahos või uudishimulik laps kuskil tulevikus. Siin on nende kõigi taustalood ja ka see iidne tekst, mis meenutab “Metamorfoose”. Nende lood esitatakse lugejatele läbisegi ja kui raamatut kuulata siis võib kergesti segi minna, kelle lugu sa hetkel kuulad, eriti raamatu alguses, kuid mida edasi seda selgemaks saab, kes nad on, mida nad oma eludes kogevad ja hakkad ka aimama, kuhu see kõik välja jõuab, lihtsalt küsimus on, kas neid ühendab tõesti vaid see tekst, mille päästis lagunevast kloostrist neiu Konstantinoopolist.
Nende kõigi eludel on omad väljakutsed ja õnnelikud hetked, nad on mõjutatud sellest ajastust, kus nad elavad, kuid samas on neis soov millegi muu, millegi parema järele. See iidne tekst, mis nende eludega kaasa käib pakub neile tuge ja seletust, isegi kui nad ei oska seletada, miks just see tekst neile nii tähtis on.
See on raamat, mida tasub lugeda, lugeda aeglaselt ja tähelepanelikult ning pärast seda lugege ka “Metamorfoose” ja “Pilveatlast”.

Lahutus

Raamat: Skilsmässan (Perspektivsviten #1) (2022) Moa Herngren, tõlge Kadri Okas Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/202956858-lahutus

Üle kolmekümne aasta abielus olnud Bea ja Niklas elavad Stockholmis mugavat elu. Kuid ühel õhtul, pärast tühist vaidlust, Niklas lahkub. Bea on kindel, et kui mees on maha rahunenud, tuleb ta koju, nii nagu alati. Kuid tunnid mööduvad ja Niklasest pole jälgegi.

Ka järgnevatel päevadel ei võta mees ühendust ja Bea ärritus aina kasvab. Nii lihtsalt ei tehta õnnelikus abielus, kus kasvab kaks teismelist tütart. Isegi kui mehel on keskeakriis, ei tohi niimoodi nurjata nende suvepuhkust. Bea võtab lapsed ja sõidab nendega Niklase pere suvekoju Gotlandil.

Kui selgub, et Niklas on kohtunud kellegi teisega, pööratakse kogu Bea elu pea peale. Mees ei soovi nende ootamatust kriisist rääkida ja nõuab põikpäiselt lahutust. Kuidas ta saab pärast kõiki neid ühiseid aastaid nii ebamõistlikult käituda?

Kuid kas lahutus tuleb tõesti nagu välk selgest taevast? Kas see, kes lahkub, on alati süüdi? Mis peitub pealispinna all?
Family Drama

Seda raamatut tutvustatakse Bea seisukohast, tehes temast kaotaja pool, kuid raamat on nii Niklase kui ka Bea silmade läbi.
Jah, lahutus pole kunagi meeldiv asi ja alati saavad mõlemad pooled haiget, kuid lahutus pidi ju millestki alguse saama, olgu see siis lihtsalt armastuse ja sõpruse lõppemine või saab üks pool aru, et kui ta sellist elu jätkab, nõustub ta kogu oma ülejäänud elu õnnetu olemisega vaid selle nimel, et teine pool oleks õnnelik ja et paati ei kõigutataks.
Bea ja Niklase abielu võib ju väljapoole näida ideaalsena ja õnnelikuna, kuid sees on palju mõrasid ning üks neist keeldub neid nägemast. Jah, see on ju tuntud ütlus, et peres on mees pea ja naine on kael ja et ilma naiseta ei saaks kodus mitte midagi tehtud. See kõik on ju tõsi, kuid on olemas koostöö ja on ka olemas manipuleerimine. Kui üks abielu pooltest teeb kõike vaid selleks, et teine õnnelik oleks ei ole see väga jätkusuutlik.
Nende abielus oligi Niklas vaid see, kes täidab Bea ja tütarde ja ema soove, keegi ei kuula tema soove ja kui ta siis lõpuks oma soovi kõvasti välja ütleb, ei usu teda keegi, pigem fantaseeritakse kokku hoopis teine põhjus, miks ta sellest abielust välja astus.
Ma usun, et raamatut lugema asudes on enamus lugejaid Bea poolel, kuid raamatu lõppedes on ilmselt neid, kes on ka Niklase poolel. Eks seda arvamust mõjutab ka see, millised on teie oma kogemused suhetega.
See oli huvitav, valus ja kaasakiskuv lugu, selline aus põhjamaine peredraama.

Immortal

Raamat: Immortal (The Celestial Kingdom) (2025) Sue Lynn Tan Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/211642122-immortal 

Tianxia troonipärijana teab Liyen, et peab tõusma valitsejaks ja uuendama oma kuningriigi tõotust teenida surematuid, kes kunagi kaitsesid neid julma vaenlase eest. Kuid kui Liyen mürgitatakse, varastab tema vanaisa nõiutud lootose, et päästa tema elu. Raevununa reetmise pärast käsib surematu kuninganna võimsal Sõjajumalal Tianxiat rünnata.
Pärast vanaisa surma tõuseb Liyen ebakindlale troonile, vandudes lõpetada oma kuningriigi sõltuvuse surematutest. Kui ta kutsutakse Surematute Riiki, haarab ta võimalusest õppida tundma nende saladusi ja sõlmida habras liit oma rahva kaitsmiseks – seda kõike koos sellega, keda ta peaks kõige enam kartma ja umbusaldama: halastamatu Sõjajumalaga.
Mida lähemale nad teineteisele tõmbuvad, seda ohtlikum tõmme nende vahel süttib – tunne, millele Liyen peab vastu seisma, et mitte seada ohtu kõike, mille nimel ta võitleb.
Kuid kui nende ümber hakkavad koonduma veelgi tumedamad jõud ja tema kuningriik satub surmaohtu, peab Liyen riskima kõigega, et päästa oma rahvas kirjeldamatu saatuse eest – isegi kui see tähendab ohtliku sideme loomist surematuga… isegi kui see tähendab oma südame kaotamist.
Fantasy, Romance, Mythology

Järgmine osa Taevase kuningriigi lugudest. Seekord siis lugu peidetud printsessist ja armastusest, mis ületab kõik - aja, dimensioonid, vaenud. Algab kui vaenlastest armastajateks lugu, kuid selgub hoopis, et see on igavese armastuse lugu, kus lihtsalt üks pool ei tea oma minevikust midagi.

Huvitav lugu, võibolla liiga pikaks venitatud ja liiga palju “üllatus” hetki, kuid täitsa hea kuulamine.

Vestersand

Raamat: Vestersand (Ruija rannalla/Sanger fra ishavet #2) (2025) Ingeborg Armola, tõlge Riina Hanso Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/231127324-vestersand-laulud-p-hja-j-mere-rest 

On aasta 1862. Brita Caisa on üle elanud lõikava külma ja alatise nälja vanas arestimajas, kus ta kandis karistust oma taunitava kooselu pärast abielumehega. Taas vaba, kõnnib ta lumehangedes, teadmata, kuhupoole minna. Ta unistab päris oma kodust, palktarest. Brita Caisa ootab last, enda ja Mikko tütrekest, mees aga viibib endiselt arestimajas ega tea Brita Caisa lapseootusest midagi.

Vestersand viib meid Neidenisse ja Pykeijässe, vaalapüügilaevadele, suvisele kalapüügile ja saunadesse, ohtliku armukadeduse ja suure armastuse juurde.

History, Family Drama

See on siis teine osa Ingeborg Arvola vaarema loost. See on suurepärane lugu, kuid seda on nii raske lugeda. Lugedes lähed Brita Caisa looga nii kaasa, et vahepeal on vaja hingamise aega. Brita Caisa elu pole üldse mitte kerge, kuid ta suudab edasi minna tänu lootusele, et ta saab taas koos olla oma armastatuga, et ta saab koos olla oma lastega, et neil saab olema oma maja, et neid jäetakse lõpuks ometi rahule ja nad saavad elada koos perekonnana, et ta vend saadaks talle kirja Ameerikast ja et teda ümbritsevad inimesed oleksid terved ja rahul ja kui ta ka kellelegi peab edasi andma halbu uudiseid, siis need inimesed ei süüdista teda halbade asjade juhtumises. 

Nagu ka raamatu lõpus on mainitud, on Arvola kirjutamise stiil sarnane Lõuna-Ameerika maagilise realismi stiilis. Selles raamatus on hingekriipivat reaalsust, kuid samas on siin ka maagilisi hetki, mida lugedes hakkad kahtlema end ümbritsevas reaalsuses. Peatükid on lühikesed ja just see et vahepeal vahelduvad reaalsus ja Brita Caisa unenäomaailm, võid end segaduses tunda, kuid kui lähed vooluga kaasa, siis naudid iga hetke, iga sõna.

Nagu ka esimene osa, lõppeb ka see osa väga julmal hetkel, seega tuleb kindlasti ka kolmas osa ette võtta. 

Kuid enne seda, tuleb homme minna autoriga kohtuma.

This Kingdom Will Not Kill Me

Raamat: This Kingdom Will Not Kill Me (Maggie the Indying #1) (2026)  Ilona Andrews Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/235765440-this-kingdom-will-not-kill-me 

Kui Maggie ärkab külma, räpase ja alasti olevana rentslis, ei lähe tal kaua aega taipamiseks, et ta viibib Kair Torenis – linnas, mida ta tunneb läbinisti tänu kuulsale lõpetamata tume fantaasia sarjale, mida ta on aastaid viimast osa oodates järjekindlalt ikka ja jälle lugenud.

Tema ainsad abilised ellujäämiseks selles karmis maailmas, mis on täis rivaalitsevaid sõjapealikke, maagiat ja kaost? Tema entsüklopeedilised teadmised süžeest, tegevuspaigast ning tegelaste ambitsioonidest ja saatustest. Kuid kuigi Maggie avastab kiiresti, et teda ei saa tappa (ehkki paljud proovivad!), ei saa sama öelda nende elavate ja hingavate tegelaste kohta, kellesse ta üha rohkem kiindub – kirju seltskond, kuhu kuuluvad endine kammerteener, surmav palgamõrvar, mitmesugused pöörased maagilised olendid ja ohtlikult ligitõmbav sõdur.

Peagi avastab Maggie, et kodutee otsimise asemel on ta mässitud omavahel võistlevate printside, hertsogite ja kurikaelte plaanidesse, püüdes päästa neid ning Rellase kuningriiki saatuse eest, mille lõppu ta juba teab: hävitav sõda.
Fantasy, Romance, Magic

See on minu esimene Ilona Andrewsi raamat, kuigi ma tean seda autorit juba ammu ja ma olin nii kindel, et ma olen midagi temalt ka varem lugenud, kuid selgub, et ei ole. Ja see esimene on FANTASTILINE.

Seda tutvustatakse kui Võõramaalane kohtub Troonide mänguga ja mingis mõttes on see ka tõsi, kuid samas on see nii palju rohkem. See on nagu fantaasia, ajarännak, kõhekrimi ja romantika raamat. Ma olen ka varem lugenud raamatuid, kus lugeja satub raamatusse ja peab seal ellu jääma või kedagi/midagi päästma sellek, et ise sealt tagasi välja saada, kuid see ei ole see lugu. Maggie mõtleb vaid korraks alguses, et äkki peaks siit väljapääsu leidma ja kuskil mõtleb ta ka korraks, et kas ta on kodus kadunuks kuulutatud ja kuidas ta vanemad sellesse suhtuvad, kuid muidu enamus ajast mõtleb ta vaid sellele, mis ta ümber toimub.

See on nii kuradima põnev lugu - kõik need tegelased ja loomad ja see maailm kuhu ta satub, see on nii suurepäraselt kokku pandud. Maggie vahendusel saavad lugejad teda tegelaste ja kohtade ja asjade kohta rohkem, kui tavaliselt lugejad võiks teada saada, kuid samas nad kogevad asju, mida lugejad tavaliselt ei koge ja vähemalt mina läksin emotsionaalselt Maggie kogemustega palju rohkem kaasa kui mõne teise romantasy tegelasega. Kuna see sari, kuhu Maggie sattus on autoril pooleli jäänud, siis mõtled ka kogu aeg, miks autor edasi ei kirjuta, kas ta äkki on ka ise siia raamatusse sattunud ja kinni jäänud (ma isegi vahepeal arvasin, et ma tabasin ära, kes neist on autor, kuid siis selgus et mu arvamine oli vale, kuid äkki ikka ei olnud ka ;) ), seega ei saa ta ka edasi kirjutada ja miks üldse on Maggie siin ja miks sellel hetkel ja miks on tal võimalus lugu muuta … 

Ma kuulasin seda raamatut, kuid ma pean ta endale ka paberil muretsema ja uuesti lugema, sest mul on tunne, et midagi jäi mul kuulates tähele panemata. 

See põneva sarja pooleli jäämine meenutas mulle ka Scott Lynchi Locke Lamora sarja, mille neljandat osa oleme vist juba viisteist  aastat oodanud, kuid seda pole ikka veel … äkki on ka selle autor oma raamatusse kinni jäänud ;)

The Last Page Cafe

Raamat: The Last Page Cafe by Kate Storey (2026)  Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/233074644-the-last-page-cafe

Mõnikord on viimane lehekülg alles algus…

Viiekümne neljaselt tunneb Erin McRae, et on elanud omaenda loo äärealadel. Pärast seda, kui ta päris oma lahkunud ema kohviku The Bookmark, on ta jäänud kinni mugavasse rutiini. Tema suurimaks põgenemisteeks on kirju raamatuklubi, mille ta ise asutas ja mida hoiab koos üks ebatavaline reegel: nad valivad järgmise raamatu ainult selle viimase lehekülje põhjal.

Kuid kui ühe raamatu lõpusõnad tabavad liiga valusalt isiklikku närvi, hakkavad Erin ja teised liikmed nägema omaenda elu peegeldumas ootamatutel viisidel. Mida sügavamaks muutuvad nende arutelud, seda rohkem kerkivad pinnale kaua varjul olnud saladused, vanad haavad hakkavad paranema ja romantika astub lehekülgedelt pärisellu. Kui The Bookmarki ähvardab sulgemine, peab Erin endalt küsima: kas ta suudab kirjutada endale õnnelikuma loo?

Südamlik romaan sõprusest, teistest võimalustest ja lugude üllatavast mõjust meie elule – ideaalne neile, kellele meeldivad Evie Woodsi, Sally Page’i ja Pip Williamsi teosed.

Books, New Beginnings, Romance

“Viimase lehe kohvik” on selline tore raamat raamatutest, raamatuklubist, raamatupoe/kohviku kadumisest ning uutest algustest.

Nagu juba lühikokkuvõttes on juttu, on Erin väikese kohviku omanik ja see kohvik on ka otsati kogukonna “raamatukogu” sest ta kohvikus on riiul täis raamatuid, millest igaüks võib midagi lugemiseks võtta, kas siis kohapeal või koju viia, kuid kui koju viid, pead midagi asemele jätma või tooma. Selline hea mõte ju. Ja jah, tal on iga nädal koos käiv raamatuklubi, kuhu kuuluvad väga erinevad inimesed: erus jazz muusik, perearst, raamatukoguhoidja, koduperenaine ja noor kunstnik. Nende raamatuklubi valib raamatuid selle järgi kui raamatu viimane leht neile meeldib. Tegelikult on Erin see, kellele ei meeldi kui ta ei tea millega asi lõppeb, sest tema minevikus on teda liiga tihti ebameeldivalt üllatatud, kuid teised on temaga nõus. Kuid siis ühel vihmasel õhtul, kui nad taas koos istuvad ühineb nendega ajakirjanik, kes seab nende raamatuvaliku meetodi küsimärgi alla ja küsib neilt, millised oleks nende endi elude viimased lehed. See oli see koht, kus minul kuklakarvad püsti tõusid - mis õigus on võõral küsimuse alla seda meie kombed ja miks me peaks temaga jagama oma mõtteid. Aga noh, autor laseb neil pärast väikest virisemist kaasa minna. Kõik vaatavad oma eludele otsa ja mõtlevad kas nad tegelikult ka tahtsid, et nende elud sedasi oleks läinud ja kas nad saaksid veel midagi teha, et nende eluraamatu lõpp oleks neile meelepärasem. Mõned neist muudavadki oma elu suunda, kuid on neid, kes jätkavad sama teed, lihtsalt kindlama sammuga.

Kuid kõige rohkem ärritas mind Erini muutus. Ma ei usu, et inimene kes kannatab ärevushäire all saaks sellest nii lihtsalt üle nagu autor tal sellest lahti lasta laseb.

Aga, kui teid ei häiri sellised pisiasjad, siis tegelikult on see väga mõnus raamat raamatutest. Selline päikeselise nädalavahetuse lugemine.

Call of the Camino

Raamat: Call of the Camino by Suzanne Redfearn (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/228352159-call-of-the-camino 

Menuka romaani “In an Instant” autori uus raamat on sügavalt liigutav lugu kahest naisest, kelle teekonnad põimuvad mööda legendaarset Euroopa rännakurada, kuigi neid lahutab terve põlvkond.

Reina Watkins kaotas oma isa, kui ta oli kaheksa-aastane. Seitseteist aastat hiljem kannab ta seda leina endiselt endas. Tema tärkav ajakirjanikukarjäär võtab ootamatu pöörde ja viib ta Hispaanias asuvale iidsele, viiesaja miili pikkusele Santiago de Compostela palverännakuteele. Nüüd asub ta samale teekonnale, mille tema isa kunagi tema vanusena ette võttis, aimamata, kui sügavalt see teda muudab.

1997. aastal on Isabelle Vidal teismeline, kes on põgenenud. Lahkudes internaatkoolist, suundub ta otse Püha Jaakobuse teele. Ta on kuulnud, et Camino hoolitseb rändurite eest. Ja nii see ka juhtub – kena noore ameeriklase ja uue elu lubaduse näol. Kuid kõik võib kokku variseda, kui tema probleemid talle järele jõuavad.

Üks naine püüab leppida oma minevikuga; teine haarab kinni oma tulevikust. Kuid kui nad mõlemad sammuvad samal pühitsetud rajal, põimuvad nende saatused kõige imelisemal moel.
Fiction, History, Romance, Family

Eks see on ilmselt paratamatu, aga kui kord oled juba Camino läbi teinud, siis haarad ka lugemiseks/kuulamiseks iga raamatu, mis on Caminoga seotud, isegi kui raamatus ei käida samal rajal, mida oled ise läbi teinud, sest kõik need tunded, mõtted ja valud, mida kogetakse raamatutes, on ikka need samad, mida kogesid sina ja saad veelkord kinnitust, et sa tõesti käisid seal. Aga see selleks.

See on siis tegelikult ühe perekonna lugu, kuigi raamatu alguses ei pruugi see nii tunduda. Kuigi Reina läheb oma isa jälgedes mööda hispaaniat kõndima, siis teadmatult käib ta ka oma ema jälgedes, sest tema vanemad kohtusid just sedasama rada läbides - üks neist käis rada koos vennaga ja teine põgenes teda ähvardava surma eest lootes end palverändurite seas peita.

Nii Reina kui ka Isabelle lood on ilusad ja südamesse minevad ja Caminol käies on aega oma elu üle mõtiskleda. Kuid samas on ka Caminol võimalik suhelda teiste ränduritega ja sedasi kas uusi sõpru leida või lihtsalt huvitavaid lugusid kuulata (kui sa just ei kõnni kõrvaklapid peas :) ).

Aga jah. Isabelle, kellel pole rajale minnes ei raha ega õiget ideed, kuhu ta rännak ta välja viib, kohtub rajal inimestega, kes teda toidavad ja aitavad ning ta teeb endast ka kõik oleneva, et päästa vähemalt oma õved ja ema, kui ta oma isa päästa ei saa. 

Reina aga püüab leida rajal sidet isaga ja näidata koht kätte oma kolleegile, keda ta usub olevat röövinud tema endise mentori töö. Kuid rajalt leiab ta hoopis oma onu ja oma ema loo ja ka oma tuleviku.

See on iseenesest väga südamesse minev lugu aga kui te olete isiklikult tuttavad Caminoga siis läheb see kõik eriti hinge ja taas kord tõstab pead see mõte, et äkki peaks minema uuesti kõndima.

Hope in Action: A Memoir About the Courage to Lead

Raamat: Hope in Action: A Memoir About the Courage to Lead by Sanna Marin (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/224004320-hope-in-action 

Sanna Marin, kes oli ametisse astudes maailma noorim peaminister, jagab oma inspireerivat teekonda liidriks kujunemisel ning julgustab lugejaid maailmas muutusi ellu viima.
Raamatus “Hope in Action” viib Sanna Marin lugejad erakordsele rännakule läbi oma teedrajava karjääri ning kehastab uut tüüpi juhtimist. Kui ta sai vaid 34-aastaselt Soome peaministriks, oli ta tol hetkel maailma noorim riigijuht, pälvides rahvusvahelist tähelepanu oma progressiivsete ideede ja otsustava tegutsemisega kriisiolukordades.
Marini lugu on vastupidavuse ja lootuse lugu. Oma peres esimesena ülikooli jõudnuna murdis ta tõkkeid ning kujunes paljudele noortele tüdrukutele ja naistele kõrgelt hinnatud eeskujuks. Tema peaministriaega jäid mitmed ajaloolised verstapostid – ta juhtis Soomet läbi COVID-19 pandeemia ning tema valitsus viis ellu reforme, mis käsitlesid kliimamuutusi, sotsiaalset õiglust ja võrdsust. Samuti aitas ta riigil toime tulla naaberriigi Venemaa laastava täiemahulise sissetungiga Ukrainasse ning Soome kiire liitumisega NATOga – see oli alliansi ajaloo kiireim liitumisprotsess.
Elavate meenutuste kaudu jagab Marin, kuidas ta ületas märkimisväärseid poliitilisi väljakutseid ning tuli toime olukorraga, kus tema isiklik elu muutus avalikuks – näiteks juhtumiga, mis vallandas meediatormi ja ajendas naisi üle kogu maailma talle toetust avaldama.
“Hope in Action” on enamat kui mälestusteraamat – see on üleskutse tegudele. Marin julgustab järgmise põlvkonna liidreid tooma oma töösse kogu oma isiksuse. Tema lugu on jõustav tõestus sellest, millised võimalused meil on päriselt muutusi ellu viia.

Nonfiction, Memoir, Biography, Politics

Sanna Marini memuaare on päris hea kuulata. Tõsi, ta läheb võibolla liiga süvitsi sellesse, kuidas ta üldse poliitika juurde jõudis ja miks ta valis selle tee nagu ta valis, ning kes kõik teda tema teel on mõjutanud ja innustanud, kuid samas ta räägib kõigest nii kaasakiskuvalt ja positiivselt vaatamata sellele, et teema ei pruugi olla sugugi meeldiv, kuid ta ei kahetse midagi ja ta pole kibestunud ei pressi ega kolleegide peale, kes tegid tema elu tunduvalt raskemaks kui mõne tema meeskolleegil on tehtud, kes on olnud samades situatsioonides kui tema.

Sanna Marini senise elu kõige silmapaistvamad hetked on olnud käesoleva kümnendi kõige raskematel aegadel, kuid ta ei vaata sellele tagasi negatiivselt, ta ei otsi vigu ei enda ega teiste käitumisest, ta räägib asjadest nii nagu need olid, nii nagu tema neid siis koges ja nagu ta neid nüüd analüüsida saab.

Ma kujutan ette, et kümne aasta pärast on see raamat suurepärane inspiratsiooni allikas noortele neidudele, kes plaanivad oma tuleviku poliitikaga siduda, sest sellest loost on nii mõndagi õppida, kuid praegu, kui kõik see, millest räägitakse on ikka veel värske, siis loed seda kui tagasivaadet eelmisele nädalale ning ei suuda veel väga sügavale süübida, kuid vaatamata sellele, on seda väga huvitav kuulata.