The Midnight Train

Raamat: The Midnight Train (The Midnight World #2) by Matt Haig (2026) Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/242380266-the-midnight-train 

Kui su elu vilksataks su silme eest läbi, siis millises hetkes sa peatuksid?

Minevikku ei saa muuta, kuid Kesköö rong võib sind sinna viia. Võimalus elada uuesti läbi hetki, mis tähendasid kõige rohkem. Näha, milline inimene sa tegelikult olid.
Wilburi jaoks olid tema parimad päevad koos Maggiega, oma elu armastusega. Nende mesinädalatel Veneetsias.
Enne kui ta sellest kõigest loobus.
Ta soovib, et saaks tagasi minna ja elada teisiti. Kuid selleks riskiks ta kõigega . . .
Fantasy, Magical Realism

Kui “Kesköö raamatukogu” tekitas küsimuse, mis on sinu arust sinu elus need hetked, mil sa oleks võinud valida teise elutee, siis “Kesköö rong” paneb sind mõtlema oma elule ja arutlema, millised on need hetked, mille juures sa peatud, kui sa peale surma oma elu uuesti algusest lõpuni üle vaatad nagu maastiku, mis rongi aknast mööda vilksatab. Ja loomulikult see ajatu küsimus: Kas sinu elu oleks teistmoodi, kui sa ühel neist hetkedest oleks teinud midagi, mida sa siis ei julgenud/osanud/tahtnud/taibanud teha?
Haig paneb lugeja taas mõtlema, mis siis tegelikult on elus tähtis? Kas me oleme targad vaid takkajärgi või oleksime targad ka siis, kui me julgeksime elada hetkes, mitte ei muretseks pidevalt tuleviku pärast? Palju küsimusi ja vähe vastuseid, sest me ei tea tuleviku, ei saa seda kunagi teadma, kuid fantaseerida ju võib.
Kui Nora pidi raamatukogus tegema valiku, kas ta jätkab oma eluga ja millise eluga, siis Wilbur peab valima, kas ta rikub reegleid, loobub igavikust ja muudab täielikult oma elu või laseb kõigel minna nii nagu läks. Tagantjärgi on ju kerge tark olla, kuid kuidas olla tark reaalses hetkes. Kuidas teha kohe õigeid valikuid? Mis üldse on õige valik?

Nauditav ja südamlik lugemine.

Vianne

Raamat: Vianne (Chocolat #0) by Joanne Harris (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/225360862-vianne 

Saladused. Šokolaad. Veidi maagiat.

4. juuli õhtul puistab noor naine New Yorgis laiali oma ema tuha ning järgib muutuvate tuulte kutset Prantsusmaa rannikulinna Marseille’sse.

Esimest korda elus tunneb Vianne, et tema tulevik on tema enda kontrolli all. Võludes end ettekandjana tööle, püüab ta uude keskkonda sulanduda, sõpru leida ja oma rasedusega leppida, teades, et selleks ajaks, kui laps sünnib, on pöörduv tuul taas muutunud.

Kui Vianne avastab esimest korda elus kokkamise rõõmu ning muudab kohalikud retseptid enda omadeks, lisades neile mõrkjasmagusa šokolaadi ja vürtside nüansse, avastab ta, et sellel tagasihoidlikul maagial on võim saladusi paljastada.

Kuid tema anne nõuab oma hinda. Ja Vianne’il on endalgi saladus – saladus, mis ähvardab kõike…

Magical Realism, Fantasy

Ütlen kohe ära, et ma pole lugenud “Chocolat”, kuid ma olen näinud filmi (nagu ilmselt enamus meist) seega olin ma alguses segaduses - kuidas saab olla Vianne Chocola eellugu, kui Chocolat oli 1950 aastatel, kuid Vianne tegevus toimub 1993. Seletus lihtne - raamatu toimubki 1990, kuid film viidi pool sajandit tagasi. Vot siis. Aga see selleks.

Selles raamatus saate siis tuttavaks Viannega, enne kui Anouk on sündinud. Saame teada, millist elu ta on elanud enne kui ta tuli Prantsusmaale ja tutvus šokolaadi kütkestava maailmaga. Tema elu on olnud täis põgenemist koos emaga, kes kartis pidevalt meest mustas. Ta pole kunagi midagi päris enda omaks saanud pidada, sest ema ei lubanud tal midagi armastada, kuna armastatud asjad kaovad. Ta on elus kaotanud palju ja nüüd peab ta leidma endas julgust inimeste usaldamiseks, et tema veel sündimata laps saaks sündida turvaliselt.

Vianne on alati suutnud väikese maagia abiga mõjutada end ümbritsevat, kuid äkki see pole õige teguviis, äkki ta ei tohiks teiste eludesse sekkuda, isegi kui tal on head kavatsused, sest miski hea kellegi jaoks võib olla halb kellegi teise jaoks ja kui midagi anda siis tuleb ka kuskilt võtta.

Kui te olete näinud filmi, siis tunnete selles raamatus kindlasti ära mõned karakterid, kes Viannega kokku puutuvad, keda ta oma võimetega aitab, isegi kui talt pole abi palutud. Nagu filmiski on siin kesksel kohal killustatud kogukonna ühtseks saamine, kui enam ei võõrastata teistsugust ja ulatatakse üksteisele abikäsi. Vianne on nagu vedelik, mis teeb kakaopulbrist maitsva ja kosutava joogi, ta seob eraldiseisvad tükid üheks … ja siis lahkub.

Nüüd peaks ilmselt ka “Chocolat” sarja teised raamatud läbi lugema.

Ning sellega võite arvestada, et ilmselt ei saa te seda raamatut lugeda ilma, et te ei haaraks mingi hetk šokolaadi järele :).

Tulejumal

Raamat: Brandmannen by Ulf Kvensler, tõlge Maarja Aaloe (2024) Hinne: C+ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/239588734-tulejumal 

Isak töötab koduhooldajana ühes väikeses Smålandi asulas. Ühel päeval võtab temaga ühendust ta isa, rahvusvaheliselt tuntud kunstnik, kes ta lapsena maha jättis. Nüüd on isa suremas ja tahab ära leppida. Ta tahab ka oma varanduse testamendiga Isakule jätta – ehkki teatud tingimustel. Isak sõidab koos oma tüdruksõbra Maddega isale külla ja nad tõmmatakse psühholoogilisse mängu, kus piir tegelikkuse ja õudusunenäo vahel muutub üha hägusamaks. Algab mäng elu ja surma peale. 

Thriller, Crime, Mystery

Kuigi seda raamatut liigitatakse krimi alla, siis mina paneks ta pigem psühholoogilise peredraama, õuduka alla. Jah siin on krimi elemente, kuid see pole siiski krimi, sest siit puuuduvad need tüüpilised küsimused, millele krimi (ükskõik kui verine krimi) üles ehitatakse - kes tapeti?, kuna tapeti?, miks tapeti?, kes tappis?. Siin on teada, et surnud on Isaku õde ja ema, ja ka see on teada, et nad surid tulekahjus (selle tagajärjel). See pole krimi, see on psühholoogiline rännak täis manipulatsiooni ja õudusunenägusid, millele Isaku tõmbab tema isa. Sellel rännakul kisub isa lahti vanu haavu ja manipuleerib Isakut tegema asju, mida ta kaine peaga kunagi ei teeks. See on pikka mäng, mida isa on alustanud juba aastaid tagasi ja see on julm mäng, mida juhib suurusehullustusega sotsiopaat, kes manipuleerib teda ümbritsevaid nagu psühhopaat.

Autor isegi ütleb ühes kohas, et kõik toimuv jätab Isakule räpase tunde, ka lugejana oli mul vahel tunne, nagu oleks mind uputatud sopa sisse ja siis välja tõmmatud, ning kuivama jäetud. Oli lõike, mida lugedes ma raputasin pead nii intensiivselt, et riskisin kaelavaluga. Need unenäod/hallutsinatsioonid olid nii elavalt kirjeldatud, et ma tõsiselt imestan, et need mu oma unenägudesse üle ei tulnud.

Ma ei oskagi seda raamatut tegelikult hinnata, ühtpidi oli ta ju hästi kirjutatud, kuigi teema oli haige-eesli-sonimine, kuid teisalt oli see ikkagi haige-eesli-sonimine, isegi kui see oli hästi kirjutatud. Kuna see on meil raamatuklubi raamat, siis saab huvitav olema, kuidas me psühholoogid sellesse raamatusse suhtuvad, või kas nad seda üldse lõpuni loevad.

Career of Evil

Raamat: Career of Evil (Cormoran Strike #3) by Robert Galbraith (2015) Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/218432767-career-of-evil 

Kui Robin Ellacottile toimetatakse salapärane pakk, avastab ta õudusega, et selle sees on naise mahalõigatud jalg.

Tema ülemus, eradetektiiv Cormoran Strike, on küll vähem üllatunud, kuid mitte sugugi vähem ärevil. Strike’i minevikust kerkib esile neli meest, keda ta võib teo eest vastutavaks pidada – ja ta teab, et neist igaüks on võimeline pikalt kestvaks ja kirjeldamatuks jõhkruseks.

Politsei keskendub ühele kahtlusalusele, kelle süütuses Strike üha enam veendub. Nii otsustavad tema ja Robin asjad enda kätte võtta ning süüvida ülejäänud kolme mehe süngetesse ja väärastunud maailmadesse. Kuid samal ajal pannakse toime üha jubedamaid tegusid ja nende kahe jaoks hakkab aeg otsa saama…

Kurjalt nutikas mõistatus, kus ootamatud pöörded varitsevad iga nurga taga, on „Kus on kurja kodu“ ühtlasi haarav lugu mehest ja naisest, kes seisavad oma isiklikus ja tööalases elus teelahkmel. 

Criminal Mistery

Huvitaval kombel ei mäleta ma selle raamatu järgi tehtud hooaega peaaegu üleüldse. Mõned kohad tulevad tuttavad ette, kuid enamus oli täiesti võõras.

See osa on sellest sarjast kõige julmem ja kõhedam. Seekord on pahar seotud Cormorani minevikuga ja kuna ta on võtnud sihtmärgiks Robini, siis on Cormoran sunnitud meelde tuletama kõik need, kelle ta on kohtu alla või vangi saatnud, kes oleks nüüd tagasi ja püüaks talle kätte maksta. Kandidaate on piisavalt ja nad kõik on jätised, kes naudivad laste ja naiste jõhkrat kohtlemist ning ka nende tapmine pole nende jaoks midagi uut.

See on pikk lugu ja pinge on kogu aeg üleval, sest isegi kui Cormoran hoiab Robinit “turvalises” kauguses, langevad ohvriteks teised kergemini kättesaadavad naisterahvad.

See oli julm lugu ja ilmselt ka Cormorani ja Robini suhetes otsustava tähtsusega lugu. 

Peab vist kolmanda hooaja uuesti üle vaatama :).

Selles raamatus on palju viiteid muusikale ja see muusika on täiesti reaalselt bändilt - Blue Öyster Cult.

The Oxford Detective Society

Raamat: The Oxford Detective Society (The Oxford Detective Society #1) by Faith Martin (2026) Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/243613923-the-oxford-detective-society 

Oxfordi biograaf Lyssa Moore on rõõmus, kui talle tehakse ettepanek kirjutada Amelia „Monty“ Montrose’ist – 1960. aastate muusikaikoonist, kes suri 1966. aastal oma sünnipäevapeol salapäraselt. Kuid Monty minevikku süüvides avastab Lyssa, et ajakirjanduses kujutatud metsik ja ohjeldamatu noor naine varjas palju enamat, kui keegi aimata oskas.

Ja keegi tunneb Lyssa uurimistöö vastu väga suurt huvi. Tema korterisse on sisse murtud, telefon käitub kummaliselt ning talle tundub, et teda jälitatakse. Kas Lyssa on jõudmas liiga lähedale ohtlikule tõele – kas Monty surma taga oli midagi enamat kui traagiline õnnetus?

Koos oma kassi Bibbie ja Oxfordi sõpradega, kes moodustavad Oxfordi Detektiivide Seltsi, peab Lyssa välja selgitama, mis tegelikult kuuskümmend aastat tagasi juhtus. Sest Oxfordshire’i maamajades ja täiuslikult hooldatud aedades ei taha minevik kuidagi maetult püsida…

Crime Mystery, History

Faith Martini uus muhekrimi sari on tõeline maiuspala.

See on Lyssa Moore, variautori, lugu. Ta kirjutab kuulsuste autobiograafiaid ja biograafiaid ja ta on osav info kogumisel. Kui tema poole pöördutakse tellimusega kirjutada Amelia “Monty” Montrose elust, et tõestada, et tema kirjutas oma muusikust poisssõbra lauludele sõnad ja et ta oli palju muud kui rikas fänn ja andunud sabarakk, ei arva ta esialgu asjast eriti midagi, lihtsalt üks uus töö.

Kui aga tasapisi hakkavad tema uuringuid segama kummalised juhtumid ja ta leiab üha enam, et Monty oli palju enamat ja ta kasutas oma rikkust palju rohkemaks kui lihtsalt oma mugavaks ja pillavaks eluks, tahab ta raamatut kirjutada üha enam selleks, et Monty saaks takkajärgi väärilise tunnustuse.

Ta ei arvanud sugugi, et lugu kriminaalse pöörde võiks võtta, kuid nii see siiski juhtus. Õnneks on tal naabrid, kes aitavad tal lugu lahendada ja ka ise sellest eluga välja tulla.

See on nagu omamoodi kummardus Agatha Christiele, meenutades natuke tema “Viltuse maja” lugu. Mõnus algus uuele sarjale ja loota on, et uutes lugudes võib ka midagi armast tulla.

Mõrad turvises

Raamat: Fendre l'armure by Anna Gavalda, tõlge Maria Esko (2017) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57891262-m-rad-turvises 

Mul paluti tutvustada paari sõnaga oma uut teost ja nagu alati, on neid paari sõna raske leida. Võiksin öelda, et tegu on novellikoguga, et lugusid on kokku seitse ja nad kõik algavad mina-vormis, aga ma ei näe seda niimoodi. Minu jaoks ei ole need lood ja veel vähem tegelaskujud, need on inimesed. Päris inimesed.

Sõna „inimesed“ esineb tekstis palju. Selles raamatus, mis ei räägi muust kui üksildusest, on palju „inimesi“. Ludmilla, Paul, Jean ja teised, kel pole nime. Nad ütlevad lihtsalt „mina“. Peaaegu kõik nad kõnelevad öisel ajal ja sellisel eluhetkel, mil nad ei tee enam, just nimelt, kuigi hästi vahet ööl ja päeval.

Nad jutustavad oma lugu, et selgemini näha, nad puistavad südant, nende turvised mõranevad. Kõik ei saa sellega hakkama, aga mind liigutas juba see, kui nägin, kuidas nad üritavad. Keeruline on rääkida omaenda tegelastest, tunnistada, et nad liigutavad sind, aga ma kordan: minu jaoks pole nad tegelaskujud, nad on päris inimesed ja täna usaldan ma nad teie kätesse.

A.G.

Drama

Kui te olete lugenud Gavalda raamatuid, siis te teate, mis teid selles raamatus ootab. Ning kuna need on lühilood, siis on tema prantsaslik emotsionaalne kirjutamine igas loos äärmiselt kontsentreerunud kujul. Igas loos on oma killuke elu, draamat, leina, armastust. Mões loos on peategelaseks naine, teises mees, mõne jutustaja on noor, teine vana. Lein ja kaotus on läbiv teema.

Seda on hea lugeda üks lugu korraga, sest nagu juba öeldud, on nad kõik emotsioonidest pakatamas, kuid samas on siin ka nii lühikesi lugusid, et soovid lugeda rohkem kui vaid ühest dramaatilisest hetkest.

Samas kui te pole varem Gavaldat lugenud, siis võib see esimeseks tutvuseks liiga julm olla, või siis vastupidi, tekitab soovi ka teised ette võtta.

Aga minu, krimist läbi imbunud aju, luges raamatu pealkirjaks “Mõrvad turvises” :D 

Life: A Love Story

Raamat: Life: A Love Story by Elizabeth Berg (2026) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/236772743-life

Florence „Flo“ Greene läheneb oma elu lõpule ning otsustab jätta oma maja ja oma eluloo Ruthiele – noorele naisele, kes kasvas üles naabermajas, kolis hiljem ära, kuid on talle endiselt nagu tütar. Flo kirjutab Ruthiele oma kodus olevate armastatud asjade tähendusest ja minevikus juhtunud sündmustest, kuid samal ajal otsib ka ise uusi seiklusi. Ta sekkub oma naabruses elavate sõprade ellu.

Flo eesmärgiks on olnud julgustada Teresat, tarka, kuid endas kahtlevat naist, avama oma südant armastusele. Flo läheb raamatukokku, et küsida nõu raamatukoguhoidjalt Mimit. Kui lahutusele mõtlev Ruthie kaalub, kas oma abielule veel võimalus anda, julgustab Flo teda abikaasaga uuesti proovima, paljastades talle ammu maetud saladuse omaenda näiliselt täiusliku abikaasa ja abielu kohta.

Oma viimastel elunädalatel jätab Flo teiste ellu kustumatu jälje. See liigutav romaan tähistab elu ja muutusi ning näitab erinevaid võimalusi leida taas õnne, sõprust ja armastust.

Drama, 

See väike lugu koosneb kirjakatketest ja Flo viimastest päevadest. Flo on traditsiooniline koduperenaine, kes elas koos oma abikaasaga pika ja armastust tulvil elu, kuid nende pere jäi poolikuks, kuna neil polnud õnne lapsi saada. Nad on rõõmuga pakkunud seltsi oma naabruskonna lastele ja Flo on Ruthiga olnud kirjavahetusest pikki aastaid.

Teresa kolib Flo lähedale vaid natuke peale seda kui Flo on saanud diagnoosi, et talle on jäänud elamiseks vaid mõned kuud. Teresa on suma doula, kuid Flo on talle rohkem kui järgmine klient, neist saavad sõbrad. 

Flo räägib oma pikas kirjas Ruthile oma elust nüüd ja minevikust, oma suhetest abikaasaga.

Ilmselt on seda raamatut vaja lugeda õigel hetkel, sest kui seda lugeda lihtsalt suvalisel hetkel, siis tundub see kõik lihtsalt ühe eaka naise ülevaatena temale armsatest asjadest ja tema arvamusest, et tal on õigus öelda teistele, kas nad raiskavad oma elu üksi olles või tuleks neil hoida iga hinnaga kinni oma abielust (mees neid ju ei peksa, seega tuleb muuga leppida).

Jah, see on raamat sellest, millised mõtted ja tunded valdavad inimest, kui nad teavad, et neil pole enam palju jäänud, kuid samas on see ka õpetlik lugu läbi lillede, mis võib tunduda pealetükkivana.

Practical Magic

Raamat: Practical Magic (Practival Magic #1) by Alice Hoffman (1995) Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/1281393.Practical_Magic 

Kui kaunid ja varaküpsed õed Sally ja Gillian Owens jäävad noores eas orvuks, saadetakse nad ühte väikesesse Massachusettsi linna, kus neid hakkavad kasvatama nende ekstsentrilised tädid. Tädid elavad juhuslikult kogu linna kõige süngemas ja kõhedust tekitavamas majas. Kui tüdrukud hakkavad üha enam tajuma oma tädide salapäraseid ja kohati hirmutavaid võimeid ning ka nende endi võimed hakkavad ilmnema, otsustavad õed oma kummalisest kasvatusest pääseda, sulandudes „normaalsesse“ ühiskonda.

Kuid mõlemad avastavad, et oma maagiast läbiimbunud mineviku eest pole võimalik põgeneda. Ja kui neid tabab häda – ähvardava koduõue kummituse näol –, peavad õed mitte ainult taas kokku tooma kolm põlvkonda Owensi suguvõsa naisi, vaid ka omaks võtma oma maagilised võimed kui kingituse ning võtme armastusest ja kirest tulvil tulevikku.

Fantasy, Romance

Kes siis poleks näinud filmi “Igapäevane nõiakunst”? Jah ma tean, et leidub ka neid, kes pole seda filmi näinud, kuid siiski, paljud siiski on. Ja seega kui ekraanile on peagi jõudmas teine film, on ju igati sobilik, et peaks lugema ära ka raamatu :).

Kuidas seda on kõige parem iseloomustada - kui olete näinud filmi, siis ärge otsige raamatust filmi ja kui olete lugenud raamatut, siis ärge otsige filmist raamatut. Kuigi film on tehtud raamatu ainetel, siis on filmitegijad kasutanud suuresti loomingulist vabadust. See selleks.

“Igapäevane nõiakunst” on lugu kahest õest, kes on pärast vanemate surma üles kasvanud oma tädide juures, kes lasid neil kasvada nii nagu nad tahtsid. Üks õdedest naudib kõike elul pakutavat, kuid satub pidevalt valede meeste otsa. Teine õde hoiab kinni reeglitest, armub, abiellub, kaotab mehe, elab koos oma tütardega eraldi tädidest. Sally tütred kasvavad reeglite järgi, kuid üks õdedest on ikkagi isepäisem kui teine. Kui Gillian tuleb Sally juurde koos oma viimase abikaasaga, toob ta teadmatult endaga kaasa millegi, millest nad ei saa lahti ilma et nad tädidelt abi paluks.

Kui oled filmi näinud, siis tundub raamat olevat aeglane ja jääb kaugeks filmist, kuid nad ei peagi ju olema sõna sõnalt samad. Film puhutakse alati suuremaks ja põnevamaks, kuid raamat keskendub Sally elule, kasvatades Antoniat ja Kyliet, ning tema suhtele Sallyga. Kõik tähtsad asjad filmis on olemas ka raamatus, lihtsalt nad on natuke teisel kujul, olge lihtsalt kannatlikud.

Aeg tappa

Raamat: The Killing Time (Ali Dawson #2) by Elly Griffiths, tõlge Ivika Arumäe (2026) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/253595294-aeg-tappa 

Ali Dawson on uurija politseiüksuses, mis tegeleb nii vanade juhtumitega, et nende lahendamiseks tuleb vahel rännata kaugesse minevikku. Ajarännakud on aga nüüdseks keelatud – pärast seda, kui nende tehniline ekspert Serafina Jones jäi viktoriaanlikku Londonisse lõksu ega naasnud.

Et end rutiinsetest ülesannetest päästa, otsustab Ali uurida üht tänapäeva juhtumit – omavahel näiliselt seotud enesetappe, kus kõik ohvrid on noored mehed, kes on kõrgelt alla kukkunud. Ali kahtlustab, et surmad on seotud selgeltnägija Barry Poweriga, kes veenis mehi, et nad suudavad lennata. Ta läheb ühele Poweri etendusele, kus mees väidab end olevat kontaktis Serafina Jonesiga.

Kui Ali samal õhtul avastab, et tema kass Terry on kadunud, otsustab ta ajas tagasi minna just nii palju, et takistada Terryl avatud kassiluugist välja lipsata. See ohtlik plaan pöördub aga tema enda vastu – ja Ali satub taas Victoria ajastu Londonisse, kus kohtub Jonesi, Poweri ning salapärase Cain Templetoniga, kellega tal on varasemast ajarännakust veel lõpetamata asju …

Crime Mystery, Time Travel, History

Ali Dawsoni teine osa pakub nii põnevust kui ka huvitavaid ajaloolisi hetki. Seekord on siis pearõhk tegelastel, kes väidavad, et nad suudavad suhelda hingedega teispoolsusest ja suudavad lennata, ning julmadel mõrvadel, mis tunduvad olevat seotud Aliga.

Kui Ali kass Terry kaduma läheb, mõtleb ta, et see ei tohiks ju olla probleem, kui ta läheb tagasi vaid paar päeva, kuid kui ta on Jonesi juures taas Victoria aja Londonis (kes tuleb talle vastu Terry süles) selgub, et ajarännul on tehnikale lisaks tähtis osa ka emotsioonidel (kas see mitte ei meenuta teile üht teist vägagi tuntud ajarännu sarja :)).

Et siis jah, tegevus on nii olevikus kui minevikus, armastust jagub mõlemasse aega ja põnevust on igas peatükis.

Kui te olete need lugejad, kes püüavad ära aimata, kes on pahar, võimalikult ruttu, siis selles raamatus suudab autor teid lõa otsas hoid raamatu lõpuni.

Ootan põnevusega, kuidas Ali seiklused jätkuvad.

Ainsuse esimene isik

Raamat: 人称単数 [Ichininshō Tansū] by Haruki Murakami, tõlge Maret Nukke (2023) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/180711710-ainsuse-esimene-isik 

Nende kaante vahele on mahtunud kaheksa lugu, mis on jutustatud minategelaste suu läbi meenutusena kunagi ammu kogetud kummalistest juhtumistest. Need on ehmatavalt ausad pihtimused, mille läbivaks teemaks on armastus ja surm. Nagu Murakami raamatutes ikka, seob paljusid tegelasi armastus muusika vastu, olgu see klassika, džäss või popp. Lood balansseerivad reaalsuse ja ebareaalsuse piiril, kuid veidral kombel näivad usutavad, pannes lugeja kahtlema, et ehk võikski need olla tõestisündinud. Ent Murakami jätab meelega lahtiseks, kas tegemist võib olla kirjaniku enda mälestustega, mida ta on vürtsitanud eriskummaliste seikadega, või on need otsast lõpuni väljamõeldised. Ühes loos ütleb ta nii: „Me kõik kanname elus mingisuguseid maske. Sest ilma maskita pole selles karmis maailmas mu meelest üldse võimalik elada. Tegelikult võib deemoni maski taga peituda ingel ja ingli maski taga varjata end deemon. Pole võimalik olla lihtsalt üks või teine. Sest sellised me just olemegi. See ongi karneval.”

Fiction

Kui te olete varem lugenud midagi Murakamilt, siis te tunnete juba tema unenäolisi keerdkäike erinevatel teemadel. Ka selle raamatu lood on unenäolised keerdkäigud. Lugu võib alata ühel teemal, kuid lõppeda hoopis muust asjast uneledes. Iial ei või olla kindel, kas see lugu on täielik väljamõeldis või on sellel tõesti midagi pistmist Murakami enda eluga. Ta kirjutab nii erinevatel ja imelikel teemadel. Need võivad olla sügavalt isiklikud, melanhoolsed ja masendavad või siis arusaamatult sisutühjad kuid samas siiski lugemas hoidvad. See on Murakami.