Raamat: Death on the Island by Eiza Reid (2025) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/216594940-death-on-the-island
Möirgava tormi lõksu jäänud kõrvalisel saarel istuvad üheksa inimest õhtusöögilauda.
Üks neist on peagi surnud.
Rühm rahvusvahelisi tegelasi on kogunenud Islandi ranniku lähedal asuvasse väikesesse külakesse diplomaatilisele õhtusöögile. Seal on Kristján, isiklikust tragöödiast räsitud linnapea. Graeme, oma eesmärke ellu viia püüdev suursaadik. Jane, tema abikaasa, kes on järjekordsel mehe paljudest ärireisidest temaga kaasa tulnud. Ning veel mitu inimest nii Islandilt kui ka välismaalt, kellest igaühel on oma põhjus siin viibimiseks, oma truudused ja oma vimmad.
Õhtu lõpuks on üks neist surnud. Ja nüüd peab suursaadiku naine Jane välja selgitama, kuidas ja miks see juhtus.
Peagi mõistab Jane, et väikesed kogukonnad võivad olla kõige ohtlikumad üldse … ning nende grupis pole keegi kaitstud. Saladused varitsevad iga nurga taga ja vägivaldne ilm hoiab piiratud hulga kahtlusaluseid saarel koos. Rahvusvahelise menukirjaniku Eliza Reidi suletud ringi mõistatus ühendab Agatha Christie ja põhjamaise krimikirjanduse täiesti uueks kombinatsiooniks.
Mystery, Thriller
Ma võtsin selle raamatu kuulamiseks, kuna selle tegevus toimub Heimaey saarel Islandil, kuid isegi kui autor loodab, et suutis saare lugejatele huvitavaks teha, siis tegelikult on saarest selles raamatus väga vähe juttu ja sellestki vähesest on suurem osa autori välja mõeldud.
See oli üks vägagi nõrk lugu. Tahab olla nordic noiri ja muhekrimi segu, kuid samas jäävad nõrgaks mõlemad pooled. Loo ülesehitus on iseenesest huvitav, esmalt loetakse ühe ohvri viimased elutunde, siis teise, kuid mõlemal korral jääb segaseks, kes on see järgmine ohver ja kuna tegelasi on palju, siis jäävad ka segaseks motiiv ja viis, miks ja kuidas mõrvad toimuvad. Isegi kui lõpus on christielik kogunemine ja juhtumi seletus ning pahari paljastus, siis jätab see ikkagi pastakast väljaimetud mulje, ning lõputwist ei tee ka lugu sugugi põnevamaks.
See oli debüütromaan, seega alguseks küllalt hea, kuid Heimaey on siin küll väga väga teisejärguline tegelane.






























