Varastatud unistuste juveliir

Raamat: The Jeweler of Stolen Dreams by M.J. Rose, tõlge Karin Suursalu (2023)  Sinisukk, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/203724260-varastatud-unistuste-juveliir 

Tõsielul põhineva haarava loo keskmes on kaks naist eri ajastutest: juveliir Suzanne Belperron ning oksjonimaja pidaja Violine Duplessi. Sündmused käivituvad 1942. aasta Pariisis, kus peateemaks natsid ja nende kehtestatud reeglid olukorras, kus kedagi ei tohi usaldada. Ehtekunsti ajalukku oma jälje jätnud madame Belperron aitab koos paari usaldusväärse sõbraga paljudel peredel Ameerikasse põgeneda. Sageli peab ta selleks kasutama nutikaid ja omapäraseid võtteid, tihti ka enda ja oma lähedaste saatustega riskides. 1980. aastate New Yorgis leiab Prantsuse päritolu Violine paljude juveelide ja ehetega kohvri ning hakkab selle ja ehete päritolu uurima. Ühtlasi avastab ta uusi teadmisi oma eriliste võimetega suguvõsast. Suzanne’i ja Violine’i saatused põimuvad ootamatul moel ning lõpuks saab Violine teada, kust on pärit enamik ehteid salapärases kohvris.

History, Romance, Mystery

Kuigi selle raamatu tutvustuses pole seda öeldud, siis on see raamat siiski osa sarjast, nimelt “Daughters of La Lune” sarjast ja samas on ta ka seotud raamatuga “The Last Tiara”.  Miks ma nii väidan? Kohe seletan.

La Lune tütardel on kõigil kuskil nende kehal poolkuu kujuline sünnimärk … mõlema raamatu naispeategelasel on see sünnimärk ja Violine isegi teab oma vaaremade pärandist. Nii “Varastatud unistuste juveiiris” kui ka “Viimases tiaras” on keskseks teemaks viimase suure sõja ajal “kaduma” läinud ehted ning nende tagastamisega tegelev organisatsioon. Ning mõlemas raamatus on autor kasutanud reaalse juveliiri lugusid, andnud neile kirjandusliku vabadusega lihvi, kuid tõsielu on taustaks siiski.

Aga nüüd siis selle raamatu juurde.

Rosele omaselt toimub lugu kahes ajastus ja mõlemi ajastu kangelanna lugu on omamoodi kaasakiskuv algusest peale. Kui Suzanne oma ehteid loob, siis valid koos temaga kivisid (segi kui sinu ettekujutuse kivid võivad olla palju väiksemad, kui tema neid eelistas) ja Violinega koos loed kirju ja uurid ajalugu.

Kui Violine leiab kohvri salataskust ehted ja kirjad, liiguvad ta mõtted esialgu täiesti vales suunad ja kes saakski talle seda ette heita, sest ta ju ei tea tausta. Kuid mida enam tema ja ka lugeja saab teada, mis 1942. aastal Pariisis toimus, seda rohkem lugu hinge läheb.

Ja kui olete raamatu läbi saanud ja te pole veel sellel teemal piisavalt lugenud, võtke ette https://belperron.com/the-story/ ja saate sellest juveliirist tegeliku pildi. Ja siis võtke ette teised M.J. Rose raamatud :)

The Steal

Raamat: The Steal by C.W. Gortner, M.J. Rose (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57671272-the-steal    

Öeldakse, et teemandid on tüdruku parimad sõbrad - seniks kuni need röövitakse.

Ania Throne on oma juveeli kompaniile pühendunud. Ühe tuntuima juveliiri tütar tuleb Cannesse koos oma uue silmipimestava kollektsiooniga. Kuid šokeeriv rööv, Leopardina tuntud röövli poolt, keerab tema plaanid pea peale - ja lükkab ta ettearvamatusse tagaajamisse, mis muudab kõik millesse ta siiani uskunud on.

Jerome Curtis arvab et ta on elus juba kõike näinud, eriti kui jutuks on kuritegevus. Seda seniks kuni ta saadetakse uurima Ania Thorne kollektsiooni kadumist, kus kõik tema oskused pannakse proovile, kui ta ajab taga salapärast varast, kes on korda saatnud ajaloo kallimad röövid - ning samas avastab ta enda ka seotud naisega, kellesse ta kindlasti armuda ei tohiks.

 Ania ja Jerome jooksevad ajaga võidu kuulsast Carlton hotellist elegantsetele Pariisi tänavatele, et röövel kätte saada enne kui tema neid tabab. Kas nad suudavad röövi lahendada, kui kõik on kaalul, või võtab see rööv neil rohkem kui vaid teemandid?

Mystery, Thriller, Romance, History

On aasta 1957. Cannes on algamas Filmifestival ning Ania Throne on sinna lennanud, et oma uusima kollektsioonida kaunistada filmimaailma ladviku esindajaid. 

Ania on andekas juveliir, ka ta isa on olnud andekas juveliir, kuid kui isa natuke “hulluks” läks lükati isa ettevõtte eesotsast välja ja Ania sai koha endale. Nüüd on ta oma esimese kollektsiooniga Cannes. Kuid enne veel kui keegi tema ehteid näha saab, need röövitakse. 

Londonist saadab kindlustusfirma asja uurima Jerome Curtise, kes on kunagi töötand Ameerikas politseis, kuid pärast sõda said tema ja tema semud ülesandeks püüda sõjalõpu segadust ära kasutavaid natse, ning kui see ära lõpetati, jäi ta Londonisse ja asus tööle kindlustuse juurde. Nüüd saadeti ta siis Canne, et uurida tema tööandja juures kindlustatud ehete röövilugu enne kui kindlustusse  kompensatsiooni avaldus esitatakse.

 

Ja lähebki lahti ülikiire, segane ja kohati ebaselge põnevik. Paari päeva jooksul jõutakse rohkem korda saata kui tänapäevase kiire transpordigagi seda suudaks. See on selline lugu, mida võiks väga põnev lugeda graafilise novellina - ajastutruud uhked hotellid, filmidiivad, stiilsed riided, autod, ehted, lennukid - nagu ka kaanekujundus annab võimaluse fantaseerida.

Cannest kihutatakse Pariisi uute ehete järele, mis on teele pandud New Yorgist, kuid samas peab ka silma peal pidama meistervargal, et ka need ehted tema kätte ei langeks. Selline põnevus ja ohtlikus ja lähedus mõjutab peategelasi tegema asju, mida nad muidu tavaliselt ei teeks ja tundma asju mida nad siiani tundnud pole, seega ei saa nad milleski ega kelleski kindlad olla. Kui Pariisi ärevus on üle elatud võiks ju arvata, et nüüd minnakse tagasi Canne, kuid ei, siit läheb tee hoopis New Yorki ja see on see koht kus kõik suured saladused paljastatakse, kuigi kui tõele au anda, siis need “saladused” olid selleks hetkeks tähelepanelikule lugejale selleks ajaks juba teada :). 

Nagu ma juba ütlesin, põnev lugu, kuid siin on asju, mis rikuvad lugu mingil määral. Vahel tekib tunne, et kaks autorit pole jälginud mida teine on eelnevas peatükis kirjutanud, sest osad asjad räägivad teiste vastu. Kuid ka vaatamata nendele apsudele on lugu ikkagi põnev.

The Last Tiara

Raamat: The Last Tiara by M.J. Rose (2021)  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53754548-the-last-tiara 

Sophia Moon on alati olnud kidakeelne oma elu kohta Venemaal, ning kui ta sureb kahtlastel asjaoludel ühel talvisel õhtul New Yorgis, kardab Isobelle, et ta ema saladused surid koos temaga. Kuid kui Isobelle võtab ette nende korteri remondi, avastab ta ema toast midagi - imeilusa hõbedase tiaara, millelt on kalliskivid eemaldatud.

Uurides tiaara  päritolu saab Isobelle üha rohkem oma emast teada - seal hulgas ka seda, mis sai tema isast Venemaal, kuna ta pole temaga kunagi kohtunud. Leitu jääb talle arusaamatuks, kuni ta kohtub noore kullassepaga, kes tahab teda aidata, kuid samas ta kõhkleb, kuna ta on Midase Seltsi liige - see selts on salajane organisatsioon, mille missiooniks on tagastada kaotatud või varastatud antiikesemed, ehted ning kunstiteosed nende õiguslikele omanikele.

Lugu on räägitud kahe noore naise vaatepunktist, kes mõlemad püüavad leida oma kohta kahe sõja ajal. Aastal 1915 on noor Sofiya Petrovitch, tsaariperekonna lemmik ning printsess Olga Nikolaevna parim sõbranna ja hooldab sõjast tulnud sõdureid ajutises haiglas st. Peterspurgi Talvepalee osas, ning leiab sedasi oma elu armastuse. Aastal 1948, New Yorgis, töötab Isobelle Moon ametil, mis siiani on olnud meeste pärusmaa ning avastab nüüd armastuse ning perekonna kohta rohkem kui ta kunagi varem teadnud oli.

Sofiya saladused paljastatakse lugejale kiht kihi haaval, lastes Isobelil samal ajal lahendada ajaloolise Romanovi tiaara saladust ning seda, kuidas selline ese tema ema kätte sattus. Need kaks liini liiguvad üksteise kõrval, täiendades teineteist, ning tuues lugejateni mitmed üllatused.

History, Drama

M.J. Rose on autor, kes leiab oma raamatute põhiteemaks mõne ajaloolise pärli, mille ümber ta ehitab dramaatilise armastusloo, kust ei puudu ka kriminaalne külg. Tema raamatuid lugedes on hea pidevalt Wikipedia või mõni muu otsingumootor pidevalt lahti hoida.

Seekordses raamatus on keskses rollis tiaara, mis oli väidetavalt osa Romanovidele kuuluvatest ehetest, kuna see oli fotol, mis tehti võõrandatud ehetest aastal 1922, kuid kui aastal 1925 tehti neist ehetest kataloogi, siis polnud tiaarat enam ehete seas. Rose pakubki lugejatele kaasakiskuva fantaasialennu, milline võis olla selle ehte lugu, kellele see võis kuuluda ja miks ta kadus.

Selles loos on kaks peategelast, ema ja tütar - Sophia ja Isobelle - Sophia lugu toimub I maailmasõja eel Oktoobrirevolutsiooni eel ja pärast ning meenutab kohe väga “Doktor Zivagot”. Isobelle lugu algab aga pärast Sophia surma ja pärast II maailmasõda, kui Ameerika on omalt poolt sõja lõpetamiseks teinud kogu maailma raputava sammu ja kaudselt/teadmata on ka Isobelle sellesse oma osa andnud ja ta kannatab endiselt sellepärast hirmuunenägude käes.

Seni on Isobelle emalt saanud vaid tema Fabregé minimunadega kaelaehte, kuid nüüd kui ta leiab oma ema toas remondiga alustades tapeedi taha peidetud karbi, kus on sees tiaara raam ilma kalliskivideta, ning kirja ja pildi oma isalt, hakkab ta uurima, kuidas ema kätte selline eeldatavasti kallis ehe sattus, miks ta seda peitis, miks ta peitis isalt saadud kirja ning tema pilti, miks ta üldse keeldus igal võimalusel rääkimast oma elust Venemaal.

Esimene vihje on tiaara karbiga koos olnud kalliskivide müümise arved, seega saab ta kokku noore juveliiriga, kes aitab teda palju oskab ja saab. 

Sophia lugu jookseb Isobelle loo kõrval viies lugeja Petrogradi, Krimmi Sõja aega, kui lahinguväljalt tuleb palju haavatuid ning Sophia annab oma osa ohvitseridele mõeldud haiglas, mis on üles seatud Talvepalee kõrvalhoonesse. Sophia on õppinud restauraator, kuid annab nüüd oma osa ühiskonnale. Tema õrn süda paneb ta armuma esmalt ühte patsienti, kes ei tulegi koomast välja ja siis teise patsienti, kes paraneb peagi, kuid tal on mälukaotus, seega aitab Sophia tal meelde tuletada, kus ta varem elanud on ja kus ta töötas. Selgub, et noormees töötas Henrik Wigström’i käe all Faberge majas. 

Aastad lähevad, elu Petrogradis muutub üha raskemaks, kuid noorte armastus on tugev, isegi kui noormees on abielus ja ei saa oma petvat naist maha jätta, leiavad nad võimaluse koos olla.

Isobelle ei tea oma ema elust Venemaal pea midagi ja ta isa kohta vaid seda, et ta suri Siberis. Tiaara ajalugu uurides ei saa ta küll otseselt teada oma vanemate lugu, kuid iga uus killuke, mida ta leiab tiaara kohta, annab talle ta võimaluse heita pilk elule Venemaal enne kui ta ema Ameerikasse tuli.

Kui Isobelle on tiaara saladusele juba päris lähedale jõudnud muutub lugu vaata et jamesbondilikult salapäraseks ja tegevus toimub saarel, mis võiks olla Monte Cristo saare uuendatud innovaatilisem versioon.

Siin loos on noore armastuse draamat, sõjast mõjutatud elu raskusi, perekonna saladusi, noorte eneseleidmist ning ustavust. Isegi kui loo algus on aeglane ja segane, siis peatükk peatüki järel muutub lugu üha põnevamaks. Tõsi ta on, et pahari äratundmine pole sugugi raske, eriti kui seda lugeja eest ka eriti ei varjata, kuid lõpp on ikkagi ootamatu, nagu juba varem öeldud - bondilik.

Hea lugemine.

The Reincarnationist

Raamat: The Reincarnationist (Reincarnationist #1) by M.J. Rose (1999)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/678967.The_Reincarnationist

Taaskehastuja on ühtaegu nii kaasaegne triller kui ka ajalooline põnevuslugu ning armastuslugu. Selle loo üks jalg on tänapäevases Roomas ja New Yorgis ning teine jalg on Roomas 1600 aastat tagasi. See on lugu kahest maailmast, mis on täis intriige ning kirge.

Fotoajakirjanik Josh Ryder jääb ellu terroristide pommiplahvatuses, kuid peale vigastustest toibumist hakkavad teda kummitama mälestused tema eelmisest elust Roomas paganliku preestrina, kellel on ohtlik suhe, Sabinaga, ühega Vespa neitsidest, ning nende tegudel võib olla hukatuslik lõpp, kui nad avastataks. Jasmiini ja sandlipuu lõhn ning pildid salajastest kohtumistest ning vägivallast, tõmbavad Joshi tundmatusse kuid samas tuttavasse hauakambrisse Roomas, kust on leitud naisterahva säilmed, kes hoiab käte vahel puust karpi.

Tänapäeval toimuvate mõrvade ahel kisub meid veelgi sügavamale labürinti, mille südamikus on iidsete kalliskivide kogum, või siis mälukivide kogum, mida usutakse pärit olevat iidsest Egiptusest või Indiast. Need kivid peaks aitama „nende kandjal leidma oma järgmist reinkarnatsiooni“ ning nad viivad iidse ja kaasaegse maailma kokkupõrkele.

Küsimust kes me oleme ei saa küsida ilma et esmalt küsiks kes me olime.

History, Fantasy, Paranormal

Kuna ma olen ju lugenud M.J. Rose viimaseid raamatuid, siis otsustasin ma lugeda ka tema esimesi raamatuid ja seega alustasingi algusest.

Reinkarnist on siis lugu, kus seguneb tänapäev ja minevik. Josh on tänapäevane fotoajakirjanik, kes pärast õnnetust näeb läbi oma kaamera objektiivi osade inimeste ümber valgusekiiri, mis moodustavad peaaegu tiivad ja aegajalt viib mingi lõhn või heli või koht ta tagasi kaugesse minevikku. Ta teab et kuskil on keegi naine keda ta peab päästma ja ta ei saa enne rahu, kui on selle naise leidnud.

Roomas on leitud üks hauakamber, kuhu on arvatavasti elusalt maetud viimane Vespa neitsi, kelle käte vahel on karp, mis ilmselt sisaldab salajasi ja teatud inimeste poolt ihaldatud mälukivisid. Seda leidu on püütud saladuses hoida, kuid kui Josh Rooma jõuab ja sisetunde ajel varahommikul hauakambrisse jõuab, seal ühe seni veel avastamata tunneli avab, tuleb hauakambrisse ka mõrtsukas, kes varastab kivid ning tapab hauakambri avastanud professori.

Lisaks sellele, et Joshi loomulikult kahtlustatakse nii mõrvas kui ka röövis, sest tal polnud kedagi teist tunnistajat, muutuvad ta nägemused minevikust Roomas üha intensiivsemaks ja lugu muutub uute ohvrite leidmisega üha segasemaks ja samas ka selgemaks.

Kui Josh tagasi New Yorki lõpuks saab, liitub looga veel uusigi tegelasi ja lõpuks saab ka selgeks, miks need tegelased mäletavad oma kunagist elu, mis eesmärgiga nende hinged on uuele ringile saadetud, kas nad peavad oma eelmistest eludest midagi õppima või siis tegema uusi valikuid sattudes taas sarnastesse olukordadesse.

See oli üks väga huvitav lugu. Kui kord juba korralikult lugema hakata, siis ei saa kuidagi käest panna.

Eks nüüd ei jää üle muud, kui peagi sarja järgmine raamat ette võtta.

The Witch of Painted Sorrows

Raamat: The Witch of Painted Sorrows by M.J. Rose (17.03.2015)

Hinne: A-

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/22608210-the-witch-of-painted-sorrows  

Sandrine Salome põgeneb New Yorgist oma vanaema Pariisi häärberisse, et pääseda oma ohtliku abikaasa eest, kuid see mille ta Pariisist eest leiab on veelgi ohtlikum. Maja, mis on kuulus oma suurepäraste kunstikollektsioonide ning elegantsette salongide poolest on ühtäkki suletud. Kuigi Sandrine vanaema väidab, et tal on ohtlik seda maja külastada, läheb Sandrine siiski majja ning kohtub seal Julien Duplessiga, lummava noore arhitektiga. Üheskoos uurivad nad peidetud Pariisi öist elu, keelatud põrandaalust okultismi ning Sandrine salajasemaid kirgi.

Boheemlaste ja demimonde seas leiab Sandrine temas peituva kire nii armukesena kui kunstnikuna. Siis hakkavad teda mõjutama pahatahtlikud jõud – ta külm ning julm abikaasa otsib teda taga ning miski kurikaval on tema üle võimust võtmas, muutes Sandrinet. Sandrine kinnisideeks saab La Lune: nõid, legend ning kuueteistkümnenda sajandi kurtisaan, kes avab Sandrine elu pimedusele, millest võiks saada nii needus kui ka õnnistus.

See on Sandrine „metsiku hinge öö“, tema odüsseia maagilises Pariisis, täis kunsti, armastust ja nõidust.

History, Fantasy, Gothic, Erotic, Paranormal

Tegemist on taas ühe suurepärase M.J. Rose raamatuga, kuigi seekord ei olnud lugu nii kaasakiskuv, kui olid ta kaks eelmist raamatut mida ma lugenud olen – Seduction ja Collector of Dying Breaths. Ilmselt mõjutab minu arvamust sellest raamatust ka hiljuti loetud Erotic Exchanges: The World of EliteProstitution in Eighteenth-Century Paris, sest tahtmatult võrdlesin ma pidevalt nende kahe raamatu sisu ja leidsin liiga palju ebakõlasid.

 Aga lugu ise on väga huvitav. See pole mingi tavapärane kurja vaimu vaevamise lugu, kus vaim võtab üle elava hinge ning paneb ta tegema asju mida ta ise ei tahaks ja nad kaks peavad maha pikki mõttevahetusi.

Sandrine on mitme põlvkonna kurtisaanide ja kunstnike järeltulija. Enamus tema esiemadest on leidnud oma lõpu väga kurvalt ning vastavalt legendile on kõige esimene neist – La Lune – vastustav nende õnnetute armastuste ning jubedate surmade eest, kuna tema oli neist esimene, kes kaotas oma armastuse, pöördus siis abisaamiseks nõia poole, ning ka temast endast sai nõid. Seega, seni kaua kui Verlaine suguvõsa naised ei armu, on nad väljaspool ohtu, kuid kui nad peaksid armuma …

Kui Sandrine kohtab Julianiga vanaema majas, ei mõista ta veel mida ta on ellu äratanud, sest keegi pole talle sellest legendist rääkinud, kuid legend saab iga päevaga üha tugevamaks ning lõpuks peab Sandrine tegema valiku – kas ta kaotab oma armastuse või ta päästab oma armastuse, oma unelmad ning jagab oma elu sellega, kes aitab tal päästa ta armasust.

Kogu lugu on täis kunsti ja kirjandust ning armastust ja müüte. 

See on hea lugu!