Eleven Huskies

Raamat: Eleven Huskies (Dr. Bannerman Vet Mystery #3) by Philipp Schott (2024) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/210873156-eleven-huskies 

Peter Bannerman, veterinaar ja amatöör detektiiv, on suvepuhkuse ära teeninud. Peter suundub koos oma perega kaugesse Manitoba kalurikülakesse, et ta saaks minna oma verekoera Pippiniga kanuumatkale. Kuid mõningad ebatavalised juhtumid panevad teda plaane muutma. Külakese huskide kelgukoerte karja on mürgitatud ja samal ajal kukub vesilennuk järve tappes nii piloodi kui ka reisijad. Sellel ajal kui Peter püüab Huskisid päästa, tuleb välja, et lennuki kukkumine polnud õnnetus. See oli mõrv. On olnud kuiv suvi ja ühel hommikul ärkab Brennermani pere metsatulekahju keskel, mis levib kiiresti. Neil õnnestub minna tagasi külakesse enne kui neid maailmast ära lõigatakse. Peter mõistab ka peagi, et mõrvar, kes ilmselt mürgitas ka koeri, on üks neist külalistest või töötajatest, kes on koos nendega külakesse vangistatud. Elekter läheb ära. Tuli tuleb üha lähemale. Kas Peter leiab pahari õigeaegselt?

Cosz Mystery

See oli minu esimene Peter Bannermani juhtum, kuid ega polegi hullu et ma tema varasemaid lugusid kuulnud pole.

See on siis selline “kinnise ruumi” muhekrimi, kus tegevus toimub väikeses kalurikülakeses keset maaililist Kanada metsarikast mägimaasiku. Kuritööd pole kõhedad ja elanikud on sõbralikud, enamasti, kui keegi pole neile varvastele nii valusalt astunud, et nad ei näe teist väljapääsu kui välja mõelda salakaval ja keerukas mõrvaplaan, mis peaks olema lahendamatu. Kuid kui asja asub uurima amatöör detektiiv, siis suudab ta lühikese ajaga ja oma enda elu ohtu seades päästa inimesed metsatulekahjust ja lahendada ka selle keeruka mõrvaplaani.

Seda oli üks muhe ja põnev kuulamine. Äkki peaks ka teised loomalood ära lugema. NB! loomad pole eriti ohus, ohus on ikka inimesed.

Tappev külm

Raamat: A Fatal Grace/Dead Cold (Chief Inspector Armand GAmache #2) by Louise Penny, tõlge Juhan Habicht (2006, 2020)  Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56059865-tappev-k-lm      

Tere tulemast talvisesse Kolme Männi külakesse Quebeckis, kus külaelanikud valmistuvad traditsioonilisteks jõuludeks ja keegi neist valmistub mõrvaks.

CC de Poitiers polnud kellegi lemmik. Ei tema vaikne abikaasa, ega ta selgrootu armuke, ega ka ta saamatu tütar - ja kohe kindlasti mitte Kolme Männi küla elanikud -ei tundnud tema vastu sooje tundeid. CC de Poitiers suutis kõik endast eemale peletada, seda ka vahetult enne surma.

Kui peainspektor Armand Gamache Quebecist kutsutakse juhtumit lahendama, saab ta peagi aru, et tegu pole sugugi tavalise looga. CC de Poitiers sai surmava elektrilöögi keset jäätunud järve, olles ümbritsetud kõigist külaksese elanikest, kes olid kogunenud vaatama iga-aastast curlingu mängu. Kuid siiski, mitte keegi ei näinud mitte midagi. Kes küll võiks olla piisavalt hullumeelne, et sellist õõvastavat mõrva meetodit kasutada - või piisavalt tark, et sellega hakkama saada?

Gamache, talle omase kaastunde ja julgusega, kaevub selle idüllilise külaksese pealispinna alla, et leida sinna maetud ohtlike saladusi. Quebeci talv pole mitte ainult hingematvalt kaunis vaid ka tappev ja Kolme Männi elanikud teavad piisavalt, et mitte liiga palju endast rääkida. Kuid Gamache leiab ka muid ohtusid. Kui külakeses hakkavad puhuma külmad tuuled, tabavad Gamachet ennast veelgi külmemad hoovused.

Criminal Mystery, Drama

Ha! Inspector Maigret kahekümne esimese sajandi Kanadas. :) 

Vot täpselt nii tundub see mulle. Gamache on nii Maigret moodi, samamoodi ebaharilike meetoditega, ta arutab juhtumeid oma abikaasaga, peakontoris suhtutakse temasse tagasihoidlikult negatiivselt, käesoleva juhtumi taustal on käimas midagi suuremat ja ohtlikumat Gamache jaoks ja ta ei saa kunagi kindel olla, keda ta võib usaldada. Pariisi asemel Quebec ja seda ümbritsevad väiksed asundused.

“Tappev külm” on sarja teine lugu. Raamat on täis vihjeid esimesele juhtumile, kuid samas siiski mitte piisavalt, et aru saada, mis siis ikkagi toimus selles künkapealses majas. Isegi sellest ei saa päris hästi aru, kus see maja ikka asus, sest ühel hetkel on see Clara Marrowi naabermaja, üks majadest, mis ümbritsevad külaksese keskel olevat roheala, ning järgmisel hetkel iseloomustatakse seda maja samamoodi kui võiks iseloomustada Beatsi maja Hitchcocki “Psühho’s” - künka otsas üksik maja, vaatab alla külakesele ja tekitab kõigis vaikset kuid mõjuvat õõvastust.

Kuigi kokkuvõttes räägitakse ühest juhtumist, siis tuleb välja, et Gamachel on komme aasta lõpus koos abikaasaga läbi vaadata lahendamata juhtumite kaustu, et siis neist välja valida üks ja see ära lahendada. Seekord jääb neile pihku juhtum, mis on toimunud vaid paar päeva varem, kuid juba lahendamatuks tunnistatud, kuna ohver on kodutu. Gamache ei taha seda nii hooletult käest lasta, seega kui ta Kolme Männi külakesse saadetakse, jääb ta ka sellele mõtlema ning saadab isegi ühe oma uue abilise, tolle loo kohta infot koguma.

See Kolme Männi külake ja sealsed elanikud - neil kõigil on oma kiiksud, oma erilised anded ja nad on väga ühtehoidev külake, seega see uus “kummitusmaja” omanik CC de Poitier on neile kõigile pinnuks silmas, sest vaatamata sellele, et ta on kirjutanud raamatu tolerantsusest ja eneses rahu leidmisest, on ta kõigi suhtes äärmiselt julmalt kriitiline ja negatiivne. Tema surm on kõigile üllatuseks ja nad kõik tahavad teada saada kes ja miks ta tappa võis. Kuid kas võib olla, et keegi neist teab, kes CC de Poitier tegelikult oli, kuidas ta on seotud selle teise juhtumiga, mille Gamache on  oma südameasjaks võtnud ja kes oli see, kes CC jaoks elektritooli korraldas. 

Kuid lisaks sellele külakse mõistatusele, on siin ka mingi muu asi tasakesi susisemas, miski millest võibolla oli võibolla ei olnud rohkem juttu esimeses raamatus, võibolla mõjutab see Gamache järgnevaid juhtumeid kõigis kuueteistkümnes raamatus, võibolla mitte. Kes teab.

Aga üldiselt. See polnud sugugi paha kriminaalne põnevik kesk Kanada lumerohket jõuluaega, kuid siin oli liiga palju seletamatuid vihjeid eelnenud juhtumile ja liiga palju võimalikke vihjeid tulevatele juhtumitele ning mõned asjad jäid seletuseta, neid tuli lihtsalt võta terakese soolaga ja uskuda. Kaasakiskuv põnevik.

Kuid, kui loed - Roninud aknast välja, pani ta hommikumantli selja, torkas jalad tuhvlitesse ja avas ukse. (lk. 317) - siis on kolm võimalust: a) kell on juba liiga palju ja ma mu silmad on edasi lugemiseks liiga väsinud, kuna ma tõsiselt ei saa sellest lausest aru; b) autor ei lugenud oma kirjutatut üle; ja c) trükikotta saadeti tõlkest mustand, sest see polnud ei esimene ega ka viimane apsakas. :(

Hea lugemine, kuid oleks võinud parem olla.

Nõiasigidik

Raamat: Hag-seed (Hogharth Shakespeare #4) by Margaret Atwood, tõlge Riina Jesmin (2016, 2018) Varrak, RR, A

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/42109637-n-iasigidik

Shakespeare'i «Tormi» ainetel loodud «Nõiasigidik» on lugu kättemaksust, uutest võimalustest ja petlikest illusioonidest.

Makeshivegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on tippvormis. Iga tema uus lavastus suudab hämmastada ja üllatada. Järgmiseks on tal plaanis tuua lavale Shakespeare'i «Torm» ja teha seda nii, nagu keegi kunagi varem pole teinud. Lisaks aule ja kuulsusele, mis lavastus talle tooma peaks, loodab ta tüki abil ka oma hingehaavu ravida.

Olukord võtab aga ootamatu pöörde, kui Felix reedetakse. Üleelamistest räsituna elab Felix kõrvalises paigas väikeses lobudikus, kus teda kummitavad mälestused nii armastatud ja kaotatud tütrest kui ka kättemaksust. Kaksteist aastat hiljem saab Felix oma võimaluse ja kättemaksuplaan hakkab kuju võtma kohaliku vangla seinte vahel, kus mees vangidele teatritunde annab. Uuesti «Tormi» lavastama asudes seab ta oma reetjale kuratlikult kavala püünise. Kui kõik hästi läheb, õnnestub Felixil vaenlane võita ja taas jalule tõusta. Aga elul – ja veelgi enam teatril – on kombeks üllatada.

Humor, Drama, Fantasy, Thriller, Classic Retell

Mind on originaalne Torm oodanud juba päris pikka aega, kuid see on endiselt lugemata, nagu on ka vaatamata film Torm Helen Mirreniga, kuid see uusversioon, mille lõpus on originaali kokkuvõte läbi loetud.

Mida siis selle kohta öelda. Selle on kirjutanud Margaret Atwood, seega loomulikult on see hea raamat. Minu jaoks on see segu kolmest raamatust, üks neist on Atwoodi enda Alias Grace, mille kirjutamiselt saadud vanglalugusid on ta ka kasutanud ära selles loos. Teisena meenutas see lugu mulle vägagi Lisa Mantchevi Theatre Illuminata sarja ja kolmandana sellel aastal loetud Darren Dashi Midsummer Bottom. Et siis Shakespeare näidendite uued versioonid, kus näidend on näidendist näidendis.

Torm on lugu kättemaksust, mida on pikalt haudunud mees, kes on kaotanud elus kõik, mis on talle tähtis ja ta on end ise saatnud eraldatusse, kuni ta leiab võimaluse taas inimkonnaga suhelda ning see suhtlus annab talle ootamatu võimaluse kättemaksta neile, kes kunagi röövisid talt elumõtte. Kui originaali mitte teada, nagu mina, siis on see lugu sellest, kuidas lavastatakse Tormi uusversiooni vangide poolt, kinnipidamisasutuses, kuidas nad löövad kõik rollid väiksemate osadeni lahti, arutavad läbi kõik juhtumid, kõik sammud, kõik mõtted ja lausutud sõnad, tõlgivad need tänapäevasesse keelde ja mõtetesse ning pakuvad ka välja võimalused, kuidas lugu võiks edasi minna peale kardina langemist. See annab sellest loost hästi üksikasjaliku ja sügava ülevaate, kuid samas, on tegelikult see lugu üles ehitatud täpselt samamoodi nagu on ka originaal, et siis näidend näidendist näidendis, kus vang juhendab vange, kuidas mängida vange, kes vabanevad vanglast.

Loole annab oma erilise värvingu see, et kui tavaliselt ajavad vanglalugudes üks vandesõna teist roppust taga, siis siin tohivad kinnipeetavad kasutada vaid neid vandesõnu, mida Shakespeare on kasutanud oma näidendis. Sedasi on seda lugu palju huvitavam lugeda ja loodetavasti kirgastab ka lugejate tavapärast vandesõnade kollektsiooni :).

Igatahes, suurepärane uusversioon klassikast. Nüüd tuleks siis ka klassika ära lugeda.

Out Of Play

Raamat: Out Of Play by Joy Norstrom (2016)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/31821835-out-of-play

Gillian Campell on kaotanud kannatuse.

Tema abikaasa valib järjekindlalt oma hobi tema asemel. Ja see tema hobi? See on Live Action Role-Play, e. larp. See kujutab endast kostümeerimist (olgu see siis keskaegse rüütli või haldja või kentauri kostüüm) ning nädalavahetustel väljamõeldud lahingutes osalemist.

Gillianile see ei meeldi. Ta otsib abi terapeudilt, ning ta on üllatunud, kui talle antakse kodune ülesanne, mis õhutab teda ennast larpi proovima. Kes teab? See võib teile naeratuse näole tuua. Võib isegi naerma ajada. Võib isegi teie voodielu elavdada. Kui hull see siis ikka olla saab?

Selline nõuanne tundub väga kahtlane, kuid Gillian otsustab ikkagi kostüümi selga tõmmata ning proovida. Kui larp ta abielu probleeme ei lahenda, siis võib ta minema kõndida vähemalt teades, et enne kui ta alla andis, proovis ta kõike.

Kas rollimängud aitavad Gilliani abielu või toob see hoopis eredalt esile selle, mis valesti on?

Romance, LARP, Drama

Tundub ju nagu tore larp teemaline armastuslugu, kus kaks kadunud hinge taas üksteist keskaegses õhustikus leida võiksid? Noh tegelikult ei ole see sugugi nii lihtne. Selle esialgse lihtsa probleemi pinna all on peidus midagi palju sügavamat, millest pole sugugi nii lihtne vaid ühe rollimängude nädalalõpuga üle saada.

Et siis Gillian, metsasarve mängija, on oma abikaasa peale väga solvunud, et too põgeneb iga nädalavahetus metsa, seljas kilisevad rüütliriided ja õhtusöögilauas räägib ta vaid õhinaga sellest, kuidas ta on endale mõne uue kostüümi või relva muretsenud. Nii see jätkuda ei saa. Tema terapeut soovitab Gillianil hoiduda ühe nädala jooksul oma mehega sellest teemast rääkimast, ning püüda hoopis mehe suhtes heatahtlikust üles näidata, kuid kui mees nädala lõpul taas oma uuest mõõgast räägib, siis Gillian plahvatab.

Terapeut soovitab järgmine nädal, et Gillian võiks ju korra koos mehega metsa kaasa minna, kuid Gillian otsustab hoopis mehele teadmata minna nädalavahetuseks nende kogunemisele vabatahtlikuna köögikataks, et ta saaks näha, mis asi see larp ikka on ja noh nagu salaja ka luurata mehe järele.

Loomulikult ei suuda ta kuidagi leppida sellega, et kõik kes metsas on on oma rollides ja ei taha temaga eriti tavaasjadest rääkida, ning kui ta veel näeb oma meest koos selle töökaaslasega, kes esimest korda neile larpimnisest rääkis, siis teeb ta tüüpilise vea – ta eeldas, et ta teab mis toimub – ja selle asemel, et küsida, mis toimub, ta ründas oma meest süüdistustega, keset nende selle nädalavahetuse mängu kõige pingelisemat hetke.

Ühtpidi oli sellest rünnakust abi – nad said mõlemad välja öelda, mida nad olid siiani endas hoidnud – kuid teisalt, sellised kogunenud asjade väljapaiskamised teevad ju alati haiget ja kui pärast sellest valust üle saada ei osata, siis polegi enam ühist tulevikku.

Neile kahele anti aga hingamise aega, kui Gillian pidi tagasi linna ja reaalsusese jõudes koheselt oma sõbrannale appi minema. Ta sai haiglas istudes meelde tuletada seda hetke, kui nad abikaasaga hakkasid lahku triivima, ta tuletas meelde oma valu, oma kapseldumist. Kui mees siis ilmub tema tavalisse jooga tundi, üllatub ta ja nad saavad korraks rahulikult maha istuda ja neid vaevanud probleemid läbi rääkida. Nad kumbki polnud ju lakanud teineteist armastamast, lihtsalt nende vahele oli tekkinud lõhe, millele oli vaja nüüd sild ehitada.

Nagu ma juba ütlesin, selle esialgse laprimise draama taga on tegelikult palju sügavam ja valusam põhjus, miks nad on selles seisus oma abieluga. Seega kui raamatu alguses lugemisega alla anda, kuna see ei pruugi olla väga kaasakiskuv, kogu selle pideva virisemise ja kitsarinnalisusega, siis jääbki see sügavam lugu lugemata. Hea lugu, kuid vajab natuke kannatust.