2022

The Last Graduate


Artemiz's favorite books »

Neljapäev, 13. jaanuar 2022

Päikesevalvaja

Raamat: Solvokteren by Maja Lunde, illustraator Lisa Aisato, tõlge Marit Hansen (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57312085-p-ikesevalvaja      

Lilli ei ole enam laps, aga ta pole ka veel teismeline. Ta on muutumas, kuid loodus ta ümber on selline, nagu see on kogu aeg olnud. Lillil on päikesest ainult ähmane mälestus, maailm, nagu tema seda tunneb, on vihmane ja pime. Mitte miski ei taha märjas mullas kasvada, ühelegi taimele ei meeldi igavene hämarus.


Lillil ei ole vanemaid, ta elab koos vanaisaga, kes hoolitseb selle eest, et külarahval oleks köögivilju. Ühel päeval unustab vanaisa oma lõunasöögi koju ja kui Lilli talle kasvuhoonesse järele jookseb, avastab ta midagi, mille tõttu muutub kõik...


Lilli märkab saladuslikku teed, mis viib metsa, kuhu ükski laps minna ei tohiks. Aga uudishimulik Lilli ei ole nagu teised lapsed, ta surub hirmu alla ja otsustab teed järgida. Sealt tumedate puutüvede vahelt leiab ta teistsuguse, õitseva maailma. Sealt algab suur seiklus. Lilli peab seisma vastamisi oma suurima hirmuga, kuid leiab ka õnne ja armastuse – ja lootuse uuest kevadest.

Children, Drama


Kui te olete juhtumisi lugenud 2019 ilmunud "jõulujuttu" “Lumeõde” siis on teil aimdus, mida sellest raamatust oodata.


Seekord on muinasjutuline lugu külast suure metsa serval, kus sajab pidevalt vihma ja küla saab oma ainukese toidu väikese Lilli vanaisalt, kes iga kolme päeva tagant toob oma kasvuhoonest välja korvitäie puu ja juurvilju. Kasvuhoonesse ei tohi keegi minna, kuid väike Lilli astub kogemata keelust üle ja sellest alates hakkab asi teda huvitama. Uurimuse käigus satub ta orgu, kus on soe ja kuiv ja lilli ja toitu ja Poiss ja Koer ja kaks korda päevas ka natukeseks päikest.


Aga miks on päike luku taha pandud? Kes on see must ja põlemise järgi lõhnav kuju, kes ei luba päikest lahti lasta? Mis saab siis kui päike siiski lahti lasta? Kas Lilli ja Poiss suudavad päästa küla ja päikese?


Nagu ka “Lumeões” on siin ilusa loo taga tegelikult kaotusvalust ja leinast ülesaamine. See on südamlik ja raske lugu, kuid seda elustavad Lisa Aisato erakordsed pildid.

Armando ja Ahjulinnud

Raamat:
Armando ja Ahjulinnud by Mika Keränen (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58471204-armando-ja-ahjulinnud     

Esimene osa kirjeldas Argentinast Nõmmele kolinud poisi kohanemisraskusi. Sarja teine osa räägib sellest, kui tähtis on viisakas ja lugupidav käitumine spordis.

Lugu algab jalkamänguga, kus vastasmeeskonna treener ütleb oma mängijale halvasti. Armando võistkonna poisid kuulevad seda ja arvavad, et see on naljakas. Nad hakkavad ka ise kasutama sõnu, mis vales kohas öelduna ei ole mitte mingil juhul viisakad ega hea käitumise kohased. See ei meeldi poiste treenerile. Armando isa ja treener Timo nuputavad koos, kuidas poistele kombeid õpetada. Ühel hommikul sõidabki Armando jalkatiim linnast välja treeningmängule, kus neid ootab suur üllatus.

Children


See on lugu, mis kindlasti meeldib poistele, eriti kui nad on jalka huvilised. Kuid … seda lugedes tekkis tunne nagu see oleks tellimusraamat. Oli vaja raamatut mille teemaks oli austav ja viisakas käitumine nii noorte sportlaste kui ka nende treenerite poolt ja seega valmiski see lugu.


Imelik lugu.

35 kilo lootust

Raamat: 35 kilos d'espoir by  Anna Gavalda, tõlge Indrek Koff (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59584691-35-kilo-lootust     

13-aastane Grégoire pole mingi musterõpilane. Ta on juba kaks korda istuma jäänud, koolist välja visatud ja üheski naabruskonna koolis pole tema jaoks enam kohta. Selge, et tema vanemaid see just õnnelikuks ei tee. Ainult vanaisa juures leiab Grégoire mõistmist. Kahekesi tööriistakuuris askeldades arutavad nad elumurede üle. Aga vanaisagi soovitab poisil ohjad haarata ja oma eluga midagi mõistlikku peale hakata. Nagu näiteks tehnikakooli minna, et oma käelist osavust ära kasutada. Vanaisa meelest on Grégoire väga andekas, kui ta ainult ka ise sellesse usuks. Grégoire kirjutab koolidirektorile kirja ning saadab oma esimese leiutise, banaanikoorimismasina joonise. Kas see kool on aken tulevikku või purunevad ka siin kõik lootused? 

Children


“35 kilo lootust” oleks tegelikult suurepärane biblioteraapia raamat neile lastele kellel on koolis õppimisega raskusi, kes on kooli vahetanud, kellel on kodus probleeme … kuid kahjuks just need lapsed, kellel oleks sellest raamatust abi ei ole nõus raamatuid lugema.

Aga see lugu on hea, kohe tõsiselt hea, võibolla on ka kasu, kui vanemad seda loevad ja nad saavad aru, et kõigil lastel pole ühtmoodi kerge lugema ja kirjutama õppida, kõigile ei meeldi sporti teha, mõned on käeliselt arenenumad kui teised. Düsgraafia ja düsleksia pole kõigil ühesugused, mõnda last mõjutab see rohkem kui teist, kui aga neile aega ja võimalust anda, siis näitavad ka nemad milleks nad tegelikult võimelised on ja nad võivad “tavalistest” lastest isegi andekamad olla, peaasi et neile käega ei lööda ja neid ära ei unustata.


Hea lugu ja loota ju võib, et seda kuulevad/loevad ka need lapsed, kellele see tõesti lootust annaks.

Mina olen mets

Raamat: Büyük Sevbeni by  Şiirsel Taş, illustratsioonid Akın Düzakın, tõlge Mari-Liis Remmel (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58163265-ma-olen-mets     

Laps muutub tammepuuks, ainsaks kogu linnas. See, kellel on seemneid, mida külvata, ei jää aga kunagi üksi! Nii kasvab ka tammetõrudest aastaaegade vaheldudes terve mets. Puu saab sõbraks paljude taimede, lindude, loomade ja putukatega, kaasa arvatud liblikaga, kelle nimi on tamme-kannustiib. Tuntud Türgi autor Şiirsel Taş rõhutab, et ükskõik mille levitamiseks on vaja vaid ühte seemet ning räägib loo kasvamisest ja looduse tsüklitest.

Children


See on selline lugu, mida oleks päris hea multikana vaadata, kuidas laps laseb oma fantaasia valla. Lapsest saab puu, tutvub olenditega ja taimedega, kelle elud on puudega seotud, kasvab üha suuremaks, tema tõrudest kasvavad uued puud ja iga uue puuga kasvab ka mets üha suuremaks pakkudes temaga seotud teistele elusolenditele varju ja omakorda võimalust paljuneda ja õnnelikumalt elada.

Seda võiks ka võtta kui väikest õpetust, et kui inimesed loodusega harmoonilisemalt koos elaks, siis saaks paremini elada nii nemad ise kui ka neid ümbritsev loodus ning ka kõige väiksemgi osa loodusest on tähtis.

Armas lugu ja armsad pildid.


Kartuli kuningriik

Raamat: Kartuli kuningriik by Helena Koch, illustratsioonid Anne Pikkov (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57115315-kartuli-kuningriik     

Tädi Tiia aias elavad koos lillkapsad, redised, herned, porgandid ja paljud teised köögiviljad – kes põllul, kes kasvuhoones, kes kompostihunnikul. Nagu ikka ühes korralikus aias, ei puudu sealt ka kartul, kes oma tarkuse ja tasakaaluka olekuga on justkui loodud valitsema. Köögiviljad erinevad üksteisest nii välimuse kui ka iseloomu poolest, nad tülitsevad ja lepivad, igatsevad ja pettuvad. Jah, elu kartuli kuningriigis pole alati lihtne, aga kõiki neid värvikaid tegelasi ühendab suur unistus saada kord söödud!

Children


Kuidas mõtleks juurviljad, kui neil oleks samad soovid ja huvid kui inimestel, kuid oma soove ja huvisid saaksid nad rahuldada vaid oma peenra, aia, köögi ja keldri raamides. Seguvad üllatavad sugulussuhted, harjunud sõprussuhted ja või meie jaoks tavalised võimalused, mida juurviljad oma lühikese elu jooksul ei pruugi teadagi.


Lastele on need lood kindlasti itsitama panevad, kuid täiskasvanuna võrdlesin mina tahtmatult juurviljade reaktsiooni, kui nad lõikelauale sattusid kuningannade reaktsiooniga, kui nemad suurte terariistade ligidale sattusid või kuidas maadeavastajad reageerisid, kui nad pärismaalaste suuri supipadasid nägid. :D


Hea lugemine ja võibolla paneb ka mõne lapse parema meelega juurvilju sööma.


Teisipäev, 11. jaanuar 2022

Kartik rebasepoeg

Raamat: Kartlik rebasepoeg by Liis Sein, illustratsioonid Catherine Zarip (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57898443-kartlik-rebasepoeg    

Päeval, kui kõrberebase pere magas, ei saanud rebasepoeg und. Otse tema nina all toimus midagi huvitavat. Kuid enne veel, kui rebasepoeg jõudis uudishimust oma ninaotsa urust välja pista, meenus talle hirmus lugu...

Children


Hirmul on suured silmad ja need suured silmad näevad tavaliselt midagi suurt ja hirmutavat ja jagavad siis seda nähtud teistega. Jah, hirmu taga on hoiatus, kuid mis on ühele hirmus ei pruugi teisele olla. Kuidas muidu maailma tundma õppida, kui ise oma nina urust välja ei pista.


Nii armas lugu ja nii nunnud pildid ja väga armsad loomad toredaid, ootamatuid asju tegemas.

Kimalane Karla ootab vihma

Raamat: Kimalane Karla ootab vihma by Tia Navi, illustratsioonid Regina Lukk-Toompere (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57586837-kimalane-karla-ootab-vihma   

Väikese kimalase kõht on väga tühi, kuid pöetud muruplatsilt ei leia ta võililletuttigi. Kimalane sumiseb lillelõhna tuules Oskari pere õiterohkele rõdule. Suve jooksul saab ta seal tuttavaks nii Oskari kui ka kõigi õitsvate taimedega, kelle ta päästab suurest hädast.

Children


Kust leiavad linnaputukat toitu, kuidas linnalilled tolmutatud saavad ja kuidas saavad rõdutaimed kastetud, kui pererahvas on nädalaks maale sõitnud? Täpselt sellest see raamat ülevaate teebki ja nagu muuseas õpetatakse ka vihmatantsu.


Armas väike raamatuke.

Koer nimega Kass

Raamat: Koira nimeltään Kissa by Tomi Kontio, illustratsioonid Elina Warsta, tõlge Jan Kraus (2021) Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57756914-koer-nimega-kass   

Koer sai juba kutsikana nimeks Kass, sest üksi elades peab olema sama iseseisev nagu kass. Koer nimega Kass tunneb end aga hoopis üksiku, mitte iseseisvana. Ootamatult kohtub linnas ekslev Kass mehega, kelle nimi on Nugis. Kaks kodutut saavad parimateks sõpradeks ja hakkavad teineteisele tähendama kõike.

Children


Olete ju näinud küll, kuidas vahel päevaste filmide või sarjade ette tuleb kiri, et järgnev võib vajada vanemliku seletust. Vot see raamat vajab samasugust hoiatust, või tegelikult veelgi täpsemalt, selle raamatu jaoks on vaja eelnevat seletust vanematele, et nemad oskaks siis seletada järgnevat lastele.


Lasteraamatutel peaks on enamasti mingi kasvatuslik rosinake, mis paneb lapsi maailma teistmoodi ja paremini nägema või siis õpetab neid vale olukorda ära tundma, et nad saaks kas oma käitumist muuta või abivajajat aidata. Kuid see lugu …


Mis selle mõte võiks siis olla? Õpetada lastele, et maailmas on igasuguseid erinevaid inimesi ja peresid, kus vanemad võivad olla julmad ja hoolimatud, et täiesti normaalne on see, et pesakonnast kutsikatest jääb ellu vaid üks ja ka tema hüljatakse ja ta peab üksi hakkama saama, ning täiesti normaalne on ka see, et inimesed elavad suurlinnas pappkastides, koguvad taarat, söövad prügikastist ja taara eest saadud rahaga ostetakse pudelist tulevat rõõmu.


Võibolla tõesti ei võtaks lapsed seda kõike nii nagu täiskasvanud, kuid ma tõesti ei kujuta ette, miks peaks lapsevanem sellise raamatu lapsele lugeda andma, või miks ta peaks ise tahtma lapsele sellist raamatut ette lugeda.


Väga imelik raamat.

Esmaspäev, 10. jaanuar 2022

Võibolla sa peaksid kellegagi rääkima

Raamat: Maybe You Should Talk to Someone: A Therapist, Her Therapist, and Our Lives Revealed by Lori Gottlieb, tõlge Susan Luitsalu (2021) Helios, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58903931-v-ibolla-sa-peaksid-kellegagi-r-kima  

Teie ees on üllatavalt avameelne, humoorikas ja mõtlema panev lugu teraapiamaailma telgitagustest: kuulus psühhoterapeut, New York Timesi populaarsemaid autoreid ja nõuanderubriigi kolumnist Lori Gottlieb jutustab nii iseenda kui oma patsientide eneseotsingutest.

Ühel päeval on Lori Gottlieb Los Angelese hinnatumaid terapeute, järgmisel laguneb tema maailm aga kolinal koost. Appi tõttab kentsakas, kuid kogenud terapeut Wendell, kelle praksises Lori nuttes maandub. Kuigi kiilaneva pealae, nööpidega kampsuni ja beežide pükstega härra näeb välja pigem nagu stsenaristide stereotüüpne ettekujutus psühholoogist, on tegemist tõeliselt võimeka spetsialistiga.

Wendelli kabinetis avastab Lori, et maadleb samasuguste muredega, mis on ta oma patsientidelgi, kellega tal esmapilgul suurt ühist ei näi olevat – enesekeskne Hollywoodi produtsent, noor vast abiellunud vähihaige, pensionär, kel on plaanis end 70. sünnipäeva puhul ära tappa, ning kahekümnendates preili, kes ei suuda lõpetada valede meestega magamist.

Hämmastava elutarkuse ja huumoriga räägib Lori nii iseendast patsiendina kui oma patsientidest kliinilise psühholoogi vaatenurgast. Ta jutustab tõdedest ja valedest, mida räägime nii iseendale kui teistele elu köielkõnnil, kus on pidevas konfliktis armastus ja iha, elu mõtestatus ja surelikkusega võidujooks, süütunne ja lunastus, hirm ja julgus, lootused ja muutused.

Biography, Psychology, 


Kuidas alustada juttu psühholoogist, tema tööst, tema probleemidest, tema patsientidest. Kuidas ikka - tulge sisse, istuge kuhu soovite, kui vaja salvrätte, siis need on seal diivani kõrval ja millest me siis täna räägime. :)


See on selline eneseabi raamat, mis pole otseselt eneseabi raamat, sest see pole kirjutatud kui eneseabi raamat. Siin pole tarkuseteri, mida peaks järgnema, et enda elu paremaks saada või et end ümbritsevaid paremini mõista, see on kogum autori enda elus toimunud tähtsatest asjadest ning tema patsientide lood, kui nad sobivad kokku tema looga.

Jah, siin on üks läbiv liin, kuigi esialgu tundub, et need lood pole kuidagi üksteisega seotud (kui mitte arvestada autorit). Kõigi nende lugusid ja hetki siduv sõna on “kaotus” - elukaaslase, tervise, elu mõtte, lähedase, öörahu, nooruse, julguse kaotus. Nii autor ise kui ka tema patsiendid on midagi kaotanud, nad kõik võibolla ei mõista seda esialgu, kuid mida rohkem nad oma psühhiaatriga räägivad ja mida julgevalt nad oma probleemidele otsa vaatavad, seda paremini saavad nad aru sellest seisust, mis on neid abi otsima lükanud.


Eks see ole ka suurepärane bibloteraapia raamat. Igaüks võib leida siit midagi, mis võib neid aidata või toetada just selles hetkes, kus nad lugedes on, või siis kui ka just ei saa abi, saad aru, et äkki minu elu polegi nii hull, kui võiks arvata.


Hea lugemine ja võibolla ka kasulik lugemine.


The House at the Edge of Magic

Raamat: The House at the Edge of Magic by Amy Sparkes (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55143103-the-house-at-the-edge-of-magic   

Üheksa on orvust taskuvaras, kes teeb kõik selleks, et põgeneda Tuhande Aarde Pesast. Kui ta varastab majakujulise nipsasja salapärase naise käekotist, koputab ta majakese esiuksele ja vaatab üllatusega kuidas kujukesest kasvab tohutu, vildakas maja. Sealt seest leiab ta maagilise ja suurepärase seltskonna, kelle seas on Flabberghast - noor võlur, kes on eriti võitlushimuline keksus - ja kohutava trollist majapidaja, kes on eriliselt kiindunud oma tolmutajasse. Maja koos elanikega on pandud erakordse needuse alla, millest saab neid vabastada ainuüksi Üheksa. Ja kui ta saab, siis äkki saavad nad talle pakkuda vastutasuks uut elu … 

Fantasy, Children, Magic,  


Aasta lõpus lugesin ma ju selle raamatu järge ja loomulikult tuli ka esimene raamat läbi lugeda, et saada teada, kuidas saavad siis Üheksa, Flabberghasti, Eriku ja doctor Lusika seiklused alguse.


Üheksa, orb, taskuvras (või nii ta tahaks olla, või peaks olema, et tema “perepea” oleks temaga rahul) on taas turul, et skoorida seekord korralikku noosi, kuid iga katse läheb metsa, kuni tal jääb lõpuks nagu kogematta näppu pisike majakuju, mis ilmselt peab väärtuslik olema, miks muidu see daam punases seda nii kiivalt oma käekotis hoidis.

 

Kui ta lõpuks on jälitajad maha on raputanud, uurib ta oma saaki ja ta isegi ei tea, miks ta selle väikse majakuju uksel olevat koputit peaks tõstma. Kuid seda ta teeb ja väike majakuju hakkab kitsas kõrvaltänaval kasvama, üha kõrgemale ja üha vildakamalt ja üha enamate ja imelikemate akendega ja katustega. Kui kasvamine lõppeb, avab Üheksa ukse, käratab trollile “EEST” ja astub sinna imelikku majja sisse.


Nii nad kokku saidki. Esialgu urisedes ja pirtsutades, vihastades teekasti uksest haarates, et nad kõik natukeseks ajaks kuju muudaksid ja maha rahuneksid, kuid siiski üksteist vajades. Et nad saaksid oma unistusi täita, on neil esmalt vaja maja needusest vabastada. Ja selleks on vaja teada võlusõnu. Võib küll tunduda, et need sõnad pole sugugi raske ära arvata, sest on teatud sõnad, mida selles majas ei kuule, ükskõik kui palju nende ütlemiseks ka põhjust ei anta, kuid kas kõik ikka on nii lihtne.


Nii põnev ja humoorikas ja samas ka nii südamlik lugu, mida on väga armas lugeda. Nende vägagi erinevate tegelaste seiklused on kaasakiskuvad ja andekad ja nagu ma ka juba tead, lähevad seiklused järgmises raamatus veelgi põnevamaks ja humoorikamaks ja andekamaks.


Hea lugemine!


Reede, 7. jaanuar 2022

The Last Graduate

Raamat: The Last Graduate (The Scholomance #2) by Naomi Novik (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55559887-the-last-graduate  

El, Orion ja teised nende kursusekaaslased, alustavad Scholomances oma viimast õppeaastat - ja valmistuvad ka lõpetamiseks, surmavaks rituaaliks, millest on tavaliselt elusalt välja tulnud vaid mõned tudengid. El annab endast kõik, et teda ümbritsev grupp sellest katsumusest elusalt läbi viia, kuid see tundub üha raskem, mida enam kool neid proovile paneb. Seda kõike seni, kuni El mõistab, et vahel on mängu võitmiseks vaja kõik reeglid aknast välja visata … 

Fantasy, YA, Magic, Romance, 


Scholomance teises osas on El jõudnud viimasesse kooliaastasse, peale seda kui nad puhastasid ja taaskäivitasid kooli puhastusmehhanismi ja hävitasid ohtlikeima koletise, kes oli valmis endasse haarama uusi esmakursuslasi. Paljud eelmise raamatu lõpu sündmused on muutnud õpilaste suhtumist temasse - mõned on hakanud temast veelgi kaugemale hoidma ja teised tahavad üllatavalt tema sõbrad/liitlased olla. Kuid mida tahab kool, kas hävitada seda nõiahakatist, kes ennustuste kohaselt on võimeline maailma hävitama või tahab kool hoopis ära kasutada seda erakordset kooslust Eli ja Orioni näol, et täita lubadust, milleks kool üldse kunagi ehitati, kuid mida ta kahjuks täita pole suutnud.


Eli ja Orioni kooli saabumisega muutus koolis paljugi ja iga nende kooli aastaga on muutused üha märgatavamad - nende aasta õpilasi on elus palju rohkem kui eelnevatel aastatel ja ka järgnevate aastate õpilastest ei satu nii paljud enam koletiste ohvriteks. Samas on seoses nende ennastohverdava remonditööga lõpetamiste saalis muutunud koolis paljugi, ainult aeg näitab, kas see on paremuse või halvemuse poole.


Kool annab Elile endiselt õppimiseks üllatavaid asju ja lisaks pannakse ta ka kokku esmakursuslastega ja saadetakse kaela üha kuusi koletisi. Ja kui lõpetajad alustavad oma lõpujooksu trennidaga …


See lugu on täis üllatusi ja põnevust - Eli pannakse pidevalt proovile, kuid samas saab ta ka pidevalt uusi asju teada enda ja kooli ja teda ümbritsevate õpilaste kohta. Ning kui nad jõuavad selle hetkeni, kui kool taas ühe korruse jagu end allapoole kerib, on nad valmis … tulemused on isegi üle nende ootuste … ja lugejad jäävad jällegi konksu otsa rippuma, sest lõppeb ju kõik peaaegu viimasel hetkel.


Hea lugemine ja palun nüüd ruttu ka kolmandat osa.