Sügistrummid II raamat (Drums of Autumn)

Raamat: Sügistrummid (Võõramaalane #4 II Raamat) by Diana Gabaldon Tõlk Lauri Vahtre (1996, 2017) Varrak, RR, A 
Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/36461508-s-gistrummid

Sügistrummide teise raamatu juhatab sisse arusaamatu ja ärevust tekitav saadetis, mis saabub üle ookeani Brianna Randallilt Roger Wakefieldile. Viimane aimab tõtt, kuid ei suuda seda endale tunnistada. Teda juhatab edasi Fiona, kelles avanevad ootamatud küljed. Veel kord mõjutab sündmuste käiku ka mõlemast ajastust lõplikult lahkunud Geillis Duncan. Brianna on ette võtnud eluohtliku reisi ja Roger peab samuti eluga riskima, et talle järgneda. Noortele langevad osaks rasked vintsutused: võitlus rõugetega keset ookeani, õnnetust toovad kokkupuuted kuritahtliku Laoghaire’i ja Sephen Bonnetiga ning palju muud. Nende armastus pannakse kõige karmimalt proovile. Kõige raskemad katsumused võrsuvad aga salatsemisest, pooltõdedest, vääritimõistmistest, mille tagajärjed osutuvad mõnikord pöördumatuks ja peategelastel ei jää üle muud kui õppida nendega elama, leida lepitust enda ja saatusega. Uus Maailm saab taas kord uue elu ja uue alguse sümboliks.

Drama, History, Romance

Kui Sügistrummide esimene osa on rahulik sissejuhatus Claire ja Jamie elule Fraseri mäel, siis teine osa on sellest, kuidas Jamie saab oma käte vahel hoida oma tütart, kuidas ta oma väimeespoja esialgu kaugele eemale saadab ning kuidas ta siis väga valusa hinnaga Rogeri tagasi Brianna juurde toob.

Edasist lugege oma riisikol - SPOILER ALERT!

Nagu juba kokkuvõttes öeldud, leiab Brianna kuulutuse, kus teatatakse, et teatud kuupäeval kuue aasta pärast põleb Fraseri mäe maja maha ning hukkuvad omanikud, kellest ei jäänud maha ühtegi sugulast. Loomulikult ei saa Brianna teisiti, kui ta peab minema proovima tulevikku muuta, mis sest et kõik, mida ema talle oma mineviku seiklustest rääkis tõestab ju, et seda teha ei saa, arvab ta ju ikka, et tema saab. Kuid kõik pole nii lihtne kui ta arvab. Jah, esialgu ta jõuab ilusti Lallybrochi ja ka Invernessi ning ka laevaga edasi Ameerikasse koos väikse õblukese teenijannaga, kuid Ameerikad ei ole ju veel need millega ta harjunud on.

Kui Roger aru saab, miks Brianna talle oma asjad hoiule saatis, siis vannub ta korralikult, ning kasutab ära järgmist pööripäeva, et Briannale järgneda. Tema esimene katse läheb valesti, sest ta mõtleb vale mõtte, kuid õnneks ei ole see ta lõpp ning ta teeb uue katse, mis viib ta õigesse kohta. Roger ei viida aega Lallybrochiga sest on ju ainult üks võimalus, kuhu Brianna sai minna, seega läheb ta koheselt teda sadamatest otsima ja munserdab ka ennast laevale. Kuid on üks tegelane, kellest ei jää puutumata mitte keegi sellest perest, ning see on Stephen Bonnet, kelle laevale Roger end munserdas. Kuid laeval on ka keegi Rogerile palju lähedasem, ning kui teda laeval poleks olnud, ei oleks ka teda ilmselt olemas – et siis aeg juba käibki ringiratast.

Ime läbi leiab Roger Brianna ning kuigi Roger on Briannaga kuri, et ta talle ei rääkinud mis tal plaanis on ja Brianna on Rogeriga kuri, et ta talle järgi tuli, kuna nüüd pole tal kedagi kelle juurde tulevikku tagasi minna, leiavad nad peagi end üksteisele igaveseks (noh esialgu küll vaid aastaks ja üheks päevaks) lubamas ning oma lubadust ka kinnitamas.

See imeline öö saab jubeda hommiku, kui Brianna adub, et Roger pidi teadma Brianna mineviku tuleku põhjust enne kui tema ja seetõttu ta tuligi talle otse Ameerikasse järele. Nad lahkuvad suure tüliga, Briannal plaan minna isa otsima, kes peaks paari päeva pärast olema lähedal asuvas linnas ning Roger uusi vääriskivisid varastama, et nad tagasi saaksid minna.

Kuid enne kui Brianna lahkub, avastab ta mehe, kelle käes on ema Frank Randalli abielusõrmus ning ta läheb seda tagasi saama. Kuid Bonnet poleks Bonnet, kui sellest jama välja ei tuleks.

Noh, kui sõrmus on käes ja Elizabethil haigushoog üle, leiab Brianna Jamie, ning koos minnakse Jaccosta juurde ja sealt edasi juba Fraseri mäele, kus Claire saab tagasi oma kaks kallimat punapead.

Aga Brianna ei tulnud vanemate juurde üksi (noh ma ei mõtle Lizzit) ja kui Jamie kuuleb Lizzilt, et ta nägi veski juures seda meest, kes ilmselt on Briannale selle seisukorra tekitanud, siis Jamie nagu Jamie ikka, võtab asja enda kätte ja saadab selle mehe, kes tema tütre ära narris minema, kaugele, kaugele.

Ja Brianna oota, kasvab, ootab, kuni ühel õhtul, püüdes Rogeri paremaks otsimiseks abinõud leida, joonistab ta Rogeri pildi.

Kuna Brianna on juba liiga raskejalgne, et teda Rogeri tagasisaamise retkele kaasa võtta, läheb tema River Runni, ning Ian, Jamie ning Claire lähevad metsa, indiaanlasi otsima.

Roger on viidud kaugele, ta elukord pole kõige parem ning ta ise on kaotanud lootuse sealt veel pääseda, kuid ühel päeval pannakse ta ühe teise valge mehega koos hütti kinni. Jamie pakub Rogeri tagasi saamise eest indiaanlastele viskit ja esialgu lähebki kõik nagu soovitud, kuid siis toimuvad sündmused, mis kõik segamini lööb.

Kuigi ma ju teadsin, mis ees ootab, ei saanud ma ikka kõriklombist mööda, sest just sellest osast jäi väike Ian mulle väga hinge ja just selle pärast ei suudagi ma leppida selle noore näitlejaga, kes teda telesarjas kehastab, sest ma ei näe John Belli blondi pead mitte kuidagi indiaanlaste soenguga (NB! ta pea polnud mitte raseeritud, vaid kitkutud!). Kuid see selleks.

Sellel ajal, kui Brianna River Runnis on, püüab Jacosta teda muidugi kasudega mehele panna ja ootamatult tuleb Briannale appi Lord Grey, kes aitab tal kosilasi eemale peletada, kuni Roger tuleb, või siis …

Noh igatahes, kui Claire, Jamie, Brianna ja pisi J tagasi Fraseri mäele lähevad jõuab lõpuks sinna ka tugevasti lonkav Roger, kes on käinud kiviringi juures mõtteid mõlgutamas.

Nagu näha, toimus selles raamatus palju ja aega möödus ka palju, kuid see kõik on ikkagi alles algus. Seekord lõppeb raamat positiivselt, kuid siiski poolikult, seega tuleb järgmist raamatut alustada täpselt sealt kus see lõpeb, kärajatelt.

Mulle meeldib see saari ja kuigi ma loen seda lugu juba teist korda elan ma ikka kõigele kaasa, nagu ma ei teaks ees ootavast veel mitte midagi. Kuid selle elamuse rikub kohe väga tõlke kvaliteet – sõnadest puuduvad tähed, või siis on üleliigsed tähed, lauses korduvad sõnad, ilma vahedeta sõnad, topelt komad, punktid, tõlke loogilised vead, kiirtõlke sündroomi halvad näited … Mul on südamest kahju, et nii hea raamat on sellise halva kvaliteediga.

Suurepärane lugu, kuid hoolimatu tõlge.

Alias Grace

Raamat: Alias Grace by Margaret Atwood, tõlge Ilona Kolberg (1996, 1999) RR

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/29545783-alias-grace

Grace Marks on süüdi mõistetud osalemises tema tööandja Thomas Kinneari ja majaperenaise ning Kinneari armukese Nancy Montgomery jõhkras tapmises. On neid kes usuvad, et Grace on süütu; teised arvavad, et ta on õel või hull. Grace on vanglasse mõistetud eluks ajaks kuid ta väidab endiselt, et ta ei mäleta neist mõrvadest midagi.

 

Dr. Simon Jordan, noor ja paljulubav vaimuhaiguste ekspert, palgatakse grupi reformaatorite ja spiritualistide poolt, kes püüavad Gracele amnestiat välja võidelda. Mees kuulab tema lugu püüdes tuua teda ühe lähemale neile sündmustele, mida Grace ei mäleta. Mida ta leiab püüdes taastada Grace mälu? Kas Grace on naissoost kurjategija? Verejanuline saatuslik naine? Või on ta hoopis olude ohver?

Drama, History, Mystery

Alias Grace on lugu reaalsest nais kriminaalist Grace Marksist, kes mõisteti kuueteist aastaselt vangi oma tööandja Thomas Kinneari julma tapmise kaasaaitamises, talle määratakse surmanuhtlus poomise läbi, kuid enne kui otsus täide viiakse vähendatakse seda eluaegseks vangistuseni, kuna tema advokaat suudab tõestada, et ta ei olnud teo toimumise hetkel täie mõistuse juures, eriti kuna Grace läheb ka pärast kohtuotsuse langetamist hulluks ja hüsteeriliseks. Hullumajas satub ta arsti kätte, kes usub vesiravisse, kinnisidumisse, üksikvangistusse ja nais patsientide alandamisesse igal võimalikul viisil.

 

Peagi saadetakse Grace edasi vanglasse ja seal vanglas olles hakataksegi siis tema eest kostma, et ta saaks vanglast vabaks, kuna tema eestkostjad ei usu, et ta tegelikult nendes mõrvades osaline oli, milles teda süüdistatakse. Seega kutsutaksegi kohale noor arst, kes on praktiseerinud Euroopa haiglates ja kelle unistus on oma vaimuhaigla juhiks hakata.

See on siis reaalne lugu segatud ilukirjandusega. Grace on tagasihoidlik ja vaikne vang, kes töötab päeval vanglaülema kodus koristajana, keda vangivalvurid igal võimalusel mõnitavad ja ahistavad. Dr. Jordan loodab esialgu tema mälu taastamisega kuulsust võita ja seega ka rahastajaid oma vaimuhaiglale. Grace räägib talle rahulikult ja üksikasjalikult oma elust enne Kanadasse jõudmist, kuidas ta ema laevas suri, kuidas isa teda peksis ja kuidas ta tööle läks ja oma õved isa olematu hoole alla jättis. Kuidas ta oma esimese töökohas sõbranna leidis ja kaotas, kuidas ta uued töökohad leidis, kuidas ta palk üha tõusis ning kuidas ta lõpuks Kinneari majapidamisse jõudis.

Sellel ajal kui Simon ei istu vanglaülema majas Gracet kuulates püüab ta oma üürikorteri perenaise elujärge parandada ja oma ema rahustada ning lõputuid pruutide pakkumisi kõrvale lükata ning ka teda palganud seltskonnaga suhelda. Lisaks Grace loole on suur osa selles raamatus ka mehe unistustel ja unenägudel.

Grace ei räägi Jordanile päris kõike, sest ta teab, et kui ta räägiks kõike, ei saaks ta kunagi vabaks, seega valib ta mida räägib, mis võiks arsti rohkem huvitada. Kui Grace on oma loo rääkinud ja ka end hüpnotiseerida lasknud, et päevavalgele tuleks see osa, mida ta ei mäleta, lõpetab Jordan järsult oma külastused Grace juurde. Osalt on selleks põhjuseks see, et ta ei usu seda, mida Grace hüpnoosis rääkis, kartes oma kirjapandud tunnistusega teadusringkondades lolliks teha ja teisalt on ta end kenakese supi sisse mässinud oma perenaisega.

Ühtekokku on Grace Marks vanglas pea kolmkümmend aastat, enne kui ta vanglast vabaneb. Kui päris Marks kaob pärast New Yorki jõudmist, siis siia lisatakse veel üks kiri dr. Jordanile, kus Grace räägib oma abielus ja rahulikust elust ja tuleviku lootustest.

Kuidas siis ikka oli, kas Grace oli salakaval võrgutaja, kes ajas oma neitsiliku puhtuse ja tagasihoidlikusega segi kõigi meeste pead, kellega ta kokku puutus ja need olid nõus tema heaks mida iganes tegema, ka tapma, või kasutas tema töökaaslane teda kui head põhjendust oma raevu väljalaskmiseks, tappes nii oma tööandja kui ka tema armukesest majapidajanna? Või oli Grace nais Jekyll and Hyde, kahestunud isiksus, kes ei mäleta mida ta on teinud teise isikuna? Kui Grace oli tõesti selline nagu Atwood teda kirjeldab, siis talle ilmselt oleks meeldinud lugeda seda raamatut endast ja veelgi rohkem oleks meeldinud talle vaadata seda seriaali, mida hiljuti näitama hakati.

See oli hea raamat, hea vaade 19 sajandi Kanada asumaade elule, vangla ja vaimuhaigla elule ning lapitekkide mustritele.