Geneva

Raamat: Geneva by Richard Armitage (2023) Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/101135798-geneva   

Nobeli auhinna laureaat Sarah Collier on oma teadustööst taandunud, et veeta rohkem aega koos oma perega. Filmiõhtud koos abikaasa Danieli ja tütre Maddiega on teretulnud vaheldus pigevale ajakirjanduse pressingule. Ja isegi kui see teeb haiget, on meeldiv ka isa rohkem näha. Isa põeb Alzheimeri haigust ja ta vajab hoolt.

Ka Sarah on avastanud endal sama haiguse tundemärke. Ta on juba kogenud mäluauke ja kuigi see on alles algus, peab ta tõele näkku vaatama, et tal ei pruugi olla võimalust oma tütart kasvamas vaadata. Ka Daniel on neuroteadlane, ning annab endast parima, et teda toetada, kuid Sarah teab, et ta peab ise olema tugev, nende kõigi jaoks.

Seega kui Sarah kutsutakse mõjukale biotehnoloogia konverentsile Genevasse, ta keeldub, soovides avalikkuse eest kõrvale hoida - seda siis seni kuni Daniel näitab talle, millise uurimisega salapärane Mauritz Schiller tegeleb.

Nad lennutatakse kohale esimese klassis, majutatakse luksuslikku hotelli, ning lükatakse meedia huviorbiiti. Sarah püüab hakkama saada pideva meedia suminaga ja oma üha süvenevate sümptomitega. Ning Shilleri uurimuse tegelik ulatus muudab kõik. See uus tehnoloogia võib meditsiini igaveseks muuta. Täpsemalt, see võib Sarah elu muuta.

Kuid nii väärtuslik tehnoloogia tõmbab ligi igasugust huvi. Rahakad investorid, vastuoluline blogija Terri Landau jagab lugu oma jälgijatega, ning keegi Shilleri siseringist tundub kogu olukorda enda kasuks kallutavat. Sarah tunneb end ohustatuna ja ei tea enam, keda  usaldada. Shilleri uus tehnoloogia võib tema päästmise asemel hoopis ta hukatus olla.

Sündmused keerlevad üle võlli, ning Sarah ja Daniel peavad vastama küsimusele - kui kaugele oled sa valmis minema oma armastatu nimel?

Thriller, Mystery, Crime

Ilmselt ei pea ütlemagi, et võtsin selle raamatu lugemiseks autori pärast. Richard Armitage ikkagi ju. Ja seda mitte Kääbiku pärast, üldsegi mitte, seal ta mulle ei meeldinud (ärge mind vihake!), vaid ikkagi Põhja ja Lõuna pärast (olen romantik :)). Seega võiks ju arvata, et äkki ta on multitalent ja oskab kirjutada ka. Kuid….

 

Lühidalt võiks selle kokku võtta nii - kujutage ette, et Ian Fleming on kirjutanud Imeliste multikast kõvasti mõjutatud raamatu :). Selline spiooni põnevik, mis on kolm korda ümber võlli keeratud ja siis veel paar sõlme peale tehtud ning siis lastakse see pikaks venitatud kummipael lahti ja see S&%tshow, mis sellele järgneb … seda tuleb nimetada absurdikrimiks.

 

Ma lugesin seda täpselt samal ajal, kui tuli see uudis, et ameeriklased on leiutanud kiibi, mis istutatakse patsiendi ajju, et see tema eest teda liigeseid liikuma paneks, seega oli see raamat väga asjakohane. Samale ajale sattus ka ta uus krimisari "Fool me Once".

Kuid vaatamata kõigele … mul on kahju, tõsiselt kahju, ma oleks nii tahtnud, et see oleks raamat, millest võiks kõigile kireda, et lugege ja nautige, kuid kahjuks tuleb öelda, lugege oma vastutusel.

Tuvi tiivad

Raamat: The Wings of the Dove by Henry James, tõlge Krista Kaer (2023) V, RR, A

Hinne: D
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/181694993-tuvi-tiivad  

 Romaani aluseks on Jamesi enda nõo Minny Temple’i, noorena tuberkuloosi surnud neiu lugu. Romaani keskmes on omamoodi armukolmnurk ja raha. Kate Croy ja Merton Densher on armunud ja soovivad abielluda, kuid neil pole raha. Kate’i heaolu sõltub rikka tädi soosingust, kes loodab neiu tiitliga mehele naiseks anda. Olukord tundub väljapääsmatu, kuid siis tuleb mängu kaunis ja habras ameeriklanna Milly Theale. Milly on lisaks veel väga rikas, kuid paraku ka väga haige. Temaga sõbrunenud Kate’il tekib plaan, kuidas ameerika neiu Londonisse ilmumist oma huvides ära kasutada. Tundub, et midagi ei saa viltu vedada. Elu keerdkäigud on aga etteaimamatud ning milleski ei saa kindel olla. Romaani mõju hilisemale kirjandusele on olnud suur ja see pole kaotanud aastatega midagi oma väärtusest. 

Fiction, Romance, Classic

Kindlasti olete näinud seda “Sõprade” osa, kus Rachel ja Phoebe saavad teada Monica ja Chandleri suhtest ja seal on see stseen, kus Phoebe ja Rachel ajavad Joey segadusse oma jutuga “Nad teavad, et me teame, kuid nad ei tea et meie teame et nemad teavad ….”. Miks ma sellest üldse räägin? Sest esimene pool raamatust on põhimõtteliselt sama - jah, ma olen kohtunud sinuga enne kui ma kohtusin temaga ja ta ilmselt teab, et ma tean sind, kuid ma ei saa talle öelda, et ma tean sind, sest ma ei peaks teadama sind ja ta ei tea ka, et me oleme kirju vahetanud, kui just ta tädi pole talle rääkinud, et me oleme kirju vahetanud...

Ja teine osa raamatust? Veneetsia, nimetu haigus, surija külastamine, et teda rõõmustada, kuid rõõmustamise asemel vajuvad kõik järjest sügavamasse masendusse. Ja see kõik ei lõppe sugugi nii nagu te arvata võiksite.

Mis selle kõige mõte oli? Kes seda teab. 

Ausalt, alguses mõtlesin (mul ju ikkagi on rikutud krimiaju), et tegu on krimipõnevikuga, nagu James oleks kirjutanud midagi christilikku, kuid see pole üldse see. Raha ümber tants küll käib, kuid midagi kriminaalset ei toimu. 

Ja siis ma ei saanud üldse aru, mis ajastus see kõik toimub. Kõik need kirjeldused ja tegelaste mõttemaailm ja nende tegevused, see meenutas mulle nii väga Virgina Woolfi “Proua Dallowayd”, seda möödunud sajandi kahe sõja vahelist aega, kui inimesed olid masenduses ja samas ka nautisid kuldajastut. Kuid tegelikult toimub tegevus ju ilmselt 19. sajandi lõpus, sest raamat on ilmunud 20. sajandi algusaastatel.

Nagu ka lõppsõnas on öeldud, on see Jamesi kõige segasem raamat, seega kui tahate Jamesi teostega tutvust teha, ärge alustage sellest, võtke mõni teine tema raamat, mõni õhem, sest tegelikult on ta raamatud tõsiselt head ja huvitavad, kuid see raamat … tõsiselt segane.

Shadow of the Lost

Raamat: Shadow of the Lost (Guild of Night #1) by Maxym m. Martineau (2023)  Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/166582820-shadows-of-the-lost  

Kuna Gaige on Võlumise Nõukogu liige, siis on ta võimeline looma sidemeid maagiliste elukatega. Noh ta oli kunagi võlur … kuni ta suri ja toodi tagasi ellu, et temast võiks saada Ravija surematu palgamõrvar. Nüüd on ta palju ohtlikum … ning miski näljane ootab varjudes, et teda endale saada. Palgamõrvarite juhina saab Kost vaid kõrvalt vaadata, kuidas Gaige oma uue eluga harjumisega vaeva näeb. Ta soovib vaid Gaige kannatusi kergendada, kuid kuidas ta saaks seda teha, kui nad mõlemad teavad, et tema ise on süüdi nendes kannatustes. Nende vahele pole jäänud muud kui valusad mälestused ja lootusetud igatused. Kuid siiski, kui Gaige kaob varjude maailma, on Kaige ainus, kelle on mingigi võimalus teda tagasi tuua, kui nad vaid suudavad üksteist taas usaldada (ning vahest ka armastada).

Fantasy, Romance, Magic, MM

Jah, see oli huvitav fantaasia maailma lugu, kus igaühel on oma erilised võimed ja Gaige on kunagi olnud loomade lausuja, nii öelda. Ta suutis “taltsutada” igasuguseid maagilisi olendeid, kes igal teisel oleks kõri lõhki kiskunud, kuid tema suutis nad kõik endal käest sööma panna. 

Kuid siis juhtus midagi, ta suri ja kui ta elustati, siis oli ta oma endistest võimetest ära lõigatud. 

Nüüd on ta üks pime ja tige tegelane.

Kuid … tasapisi tuleb välja, et ta äkki ikka pole kõike kadunud, sest mingil imelisel moel, ta mäletab, kuidas olenditele läheneda ja mõnedega ta suudab isegi kontakti taastada.

See oli siis minu jaoks see huvitav osa sellest raamatust.

Teine osa sellest raamatust on armastuslugu. Gaine ka Kosti vaheline armastuslugu. Ning mõned peatükid on ikka väga pikalt ja väga üksikasjalikult kirjeldatud voodistseenid. Seda oli kuulata väga raske (tõsi ta on, et ei kuulanudki, hüppasin järgmise peatüki peale), sest see ei andnud loole mitte midagi juurde, see pigem hakkis loo ära ja jättis pigem sellise sunniviisilise lisanduse mulje. Jah, see oli MM armastuslugu, kuid seda oleks saanud ka teistmoodi kirjutada.

Et siis, kui teile sobib MM erootika ja teile pakub huvi fantaasiamaailm, siis on see raamat teile, kuid kui see esimene osa pole teile, siis on parem raamatule ettevaatlikult läheneda.

The Golden Spoon

Raamat: The Golden Spoon by Jessa Maxwell (2023) Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61273344-the-golden-spoon  

“Küpsetus nädala” kümnenda hooaja filmimine on algamas kuulsa koka ja saatejuhi Betsy Martini maamõisas ja kõik tundub olevat nii nagu peab. Telk on püsti, parimad koostisosad on riiulitel ja meeskonnal on kaamerad valmis.

Viis osalist on valmis näitama oma kulinaarseid oskusi viiel päeval, kuid Betsi pole sugugi õnnelik, et ta peab rambivalgust jagama uue saatejuhiga - ninaka ja ettearvamatu Archie Morrisega. Kui siis küpsetusvõistlus algab, hakkavad asjad kiiva kiskuma. Esiteks tundub, et keegi saboteerib võistlust - suhkur asendatakse soolaga, keeduplaat keeratakse kõrgkuumusele - kuid kui leitakse laip, on kõik kahtlusalused.

Criminal Thriller

Te olete ju näinud The Great British Bake Off sarja? Ja te olete ju näinud neid teiste riikide sarju, mis tahavad olla sarnased, kuid ei jõua isegi lähedale mitte? Vot see raamat on täpselt see, üks järjekordne uusversioon, mis ei jõua lähedalegi mitte, isegi kui siia on (ahvatluseks) lisatud laip.

Lugu algabki sellega, et leitakse laip. Ja siis läheb lugu tagasi salvestuse esimesse päeva, tutvustatakse kõiki kuut osalist, kuidas nad küpsetamise juurde on jõudnud ja kuidas nad siia saatesse jõudsid, millised on nende saladused ja milline psüühikahäire neid vaevab. Lisaks ka saatejuhi taust ja ülevaade igapäevasest küpsetusülesandest ja kuidas osalised nendega hakkama saavad.

Ja nii kolmveerand raamatut. Isegi kui tegelaste ja nende saladuste tutvustus on huvitav, siis küpsetusvõistluse osa on … kõike muud kui huvitav, pigem rikub kogu olustiku, sest kui olete just alustanud TGBBO uue hooaja vaatamist, siis need ülesanded on igavad ja kirjeldused nõrgad.

Lõpuks ometi jõutakse tagasi laiba juurde, kuid enne veel teeb autor kindlaks, et lugeja saaks kahelda, kes see on, isegi kui tähelepanelik lugeja saab sellest aru, lihtsalt selle järgi, kuidas autor raamatu üles on ehitanud. Järgneb võrdlemisi segane ja “põnevust” tekitav seletus, kuidas just see tegelane telgi katusele sattus, kes oli sellega seotud ja kuidas on teised osalised selle majaga seotud ja mis selles majas kunagi ammu juhtus.

Kui see küpsetusosa oli mingil määral huvitav, siis see krimiosa … ei ole usutav. Nagu ma juba varem olen öelnud, kui ma loen raamatut, siis ma loon endale raamatus olevast majast ja maja ümbruse mõttes maketi vastavalt raamatus olevatele kirjeldustele, ning taas kord, vastavalt kirjeldustele ei saaks siin toimuda neid asju, mis väidetavalt toimuvad.

Et siis, mõte sellel võib ju hea olla ja Hulu võib sellest telesarja teha, kuid minu jaoks jättis raamat palju, palju soovida.

Koer nimega Kass

Raamat: Koira nimeltään Kissa by Tomi Kontio, illustratsioonid Elina Warsta, tõlge Jan Kraus (2021) Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57756914-koer-nimega-kass   

Koer sai juba kutsikana nimeks Kass, sest üksi elades peab olema sama iseseisev nagu kass. Koer nimega Kass tunneb end aga hoopis üksiku, mitte iseseisvana. Ootamatult kohtub linnas ekslev Kass mehega, kelle nimi on Nugis. Kaks kodutut saavad parimateks sõpradeks ja hakkavad teineteisele tähendama kõike.

Children

Olete ju näinud küll, kuidas vahel päevaste filmide või sarjade ette tuleb kiri, et järgnev võib vajada vanemliku seletust. Vot see raamat vajab samasugust hoiatust, või tegelikult veelgi täpsemalt, selle raamatu jaoks on vaja eelnevat seletust vanematele, et nemad oskaks siis seletada järgnevat lastele.

Lasteraamatutel peaks on enamasti mingi kasvatuslik rosinake, mis paneb lapsi maailma teistmoodi ja paremini nägema või siis õpetab neid vale olukorda ära tundma, et nad saaks kas oma käitumist muuta või abivajajat aidata. Kuid see lugu …

Mis selle mõte võiks siis olla? Õpetada lastele, et maailmas on igasuguseid erinevaid inimesi ja peresid, kus vanemad võivad olla julmad ja hoolimatud, et täiesti normaalne on see, et pesakonnast kutsikatest jääb ellu vaid üks ja ka tema hüljatakse ja ta peab üksi hakkama saama, ning täiesti normaalne on ka see, et inimesed elavad suurlinnas pappkastides, koguvad taarat, söövad prügikastist ja taara eest saadud rahaga ostetakse pudelist tulevat rõõmu.

Võibolla tõesti ei võtaks lapsed seda kõike nii nagu täiskasvanud, kuid ma tõesti ei kujuta ette, miks peaks lapsevanem sellise raamatu lapsele lugeda andma, või miks ta peaks ise tahtma lapsele sellist raamatut ette lugeda.

Väga imelik raamat.

Kellavärgiga apelsin

Raamat: A Clockwork Orange by Anthony Burgess, tõlge Udo Uibo (2005)  Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/7627504-kellav-rgiga-apelsin              

«Kellavärgiga apelsinis» maalib Burgess hirmutava kujutluspildi tulevikuühiskonnast, kus vastanduvad peategelane Alex kui üksikisiku vägivalla kehastus ning riiklik, seadustatud vägivald. Alex on teismeline kurjategija, kes paneb oma kambaga toime jõhkraid tegusid. Ta satub vangi, kus kurjust püütakse temast meditsiiniliste manipulatsioonidega välja juurida. Lisaks noorukitekambale demonstreerib Burgess ka täiskasvanute maailma valelikkust, saamahimu ja ideaalitust. Teos lahkab igavest probleemi: kust tuleb kurjus? Kas see sünnib inimese loomusest, kasvatusest või ühiskonnast?

Fiction, Dystopia

"Kellavärgiga apelsin” on vist igas versioonis “100 raamatut, mida pead elu jooksul lugema”. Siiani olen ma selle raamatu lugemisest hoidunud, pääsenud, mööda hiilinud. Isegi filmi pole näinud.

Selle raamatu tutvustuses on kirjas, et tegu on hoiatavat ideeromaaniga, kuid kui selle võtab kätte noor inimene, kes ei loe sisututvustust, ega uuri raamatu tausta, vaid hakkab kohe lugema, loeb seda kui põnevusromaani, kus on palju põnevat vägivalda, jõhkrust, hoolimatust, isekust, ja tema jaoks saab sellest kultusteos, sest see on ju nagu käsiraamat, kuidas noorus peab mässama. 

Mida mina sellest raamatust välja lugesin - poisid jäävad poisteks, seega ei saa neid takistada kui nad varateismelistena röövivad, lõhuvad, peksavad, tapavad, vägistavad, vähemalt korra internaadis või vanglas ära käivad, sest nad kasvavad sellest ju välja kui teismeliste aeg üle läheb ja siis saavad neist eeskujulikud kodanikud. Kõik see mida Alex ja tema kambajõmmid teevad, on ju see mida tänapäeva teismeliste halvimad näited teevad ja nad tunnevad end sama karistamatult. 

See on väga vähe hoiatav ja vägagi ideeromaan. Vägivalda ja inimlike tavade eiramist idealiseeritakse. Noorte meeste mässumeelsust õhutatakse ja võimuorganite vägivalda võimendatakse. See kõik on pole ju enam düstoopia, see on meie tänapäev, on olnud juba sellest ajast saati kui raamat ilmus, võibolla varemgi veel.

Aga nüüd on seegi raamat mul loetud ning läheb “Kuristik rukkis” kõrvale Miks-küll-on-seline-raamat-populaane? hunnikusse.

Lugu kahest linnast

Raamat: A Tale of Two Cities by Charles Dickens (2000) Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/15789934-jutustus-kahest-linnast

“Lugu kahest linnast” on Charles Dickensi suur ajalooline romaan, mis toimub Prantsuse  revolutsiooni ajal. Kuulsaim ja võibolla kõige populaarsem tema teostest, pakub keerukat perekonna ajalugu, koos huvitavate karakteritega, sisaldades verejanulist paharit ja antikangelast, kes pole sugugi vigadeta. 

Ehkki see pole tüüpiline Dickensi romaan, rõhutab lugu „Kahest linnast” siiski paljusid tema kestvaid teemasid - vangistus, ebaõiglus, sotsiaalne anarhia, ülestõusmine ja uuenemist soodustav loobumine.

Fiction, History

Ma usun, et see on üks põnev raamat, kui lugeda originaali, mitte illustreeritud kokkuvõtet. See kokkuvõte meenutas omamoodi “Hüljatuid” ja ka “Krahv Monte-Cristot”. Kuid see kokkuvõte oli ikka äärmiselt minimaalne ja kindlasti läks palju kaduma ning tõlge polnud ka just väga hea, seega mingi hetk tuleb päris raamat ikka läbi lugeda.

Grace and Frankie

Raamat: Grace and Frankie: A Guide to Best-Friendship and Not Giving a Damn by Emilie Sandoz-Voyer, Marta Kauffman, Howard J. Morris (2021) Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58966116-grace-and-frankie     

See on raamat sõprusest, mis ei küsi vanust ega hooli sõprusega kaasnevast jamast. See käsiraamat annab humoorikat kuid sügavat ülevaate elu tõusudest ja mõõnadest läbi Grace ja Frankie silmade.

Sa tead kes on see sõber kes sind täiendab? Kes on sool sinu suhkrule, kare sinu siidisusele, oliiv sinu martiinis ja … kõik söödav sinu fondüüs? Grace sinu Frankiele või Frankie sinu Gracele? See on raamat neile.

Coffee Table Book

Ma tean, et on olemas selline sari nagu Grace and Frankie ja et selles sarjas on peaosades Jane Fonda ja Lily  Tomlin, kes on parimad sõbrad ka päriselus. Ma pole ühtegi osa näinud, kuid ma tean, et tegu on populaarse sarjaga. Seega kui raamatut pakuti NetGalleys lugemiseks, siis olin sellest huvitatud. Sisututvustus tundub ka ju paljulubav. 

Huvi pärast vaatasin ka Youtubest lõike sarjast, et olla natuke rohkem teadlik, mida võiks oodata. Sarja võiks iseloomustada nagu tänapäevast versiooni “Kullakestest” kus nelja sõbranna asemel on kaks, või siis “2 Broke Girls” kuuskümmend aastat hiljem :)

Ja raamat. Oh jah. See on selline kohvilaua raamat, kus on palju pilte sarja peategelastest, natuke juttu sõprusest, testid, kas olete Grace või Frankie, ning retseptid, kuidas teha mõningaid imelike toite või mida kokku kallata korralikku kokteili, sest alkohol on nende kahe sõbra jaoks väga tähtis. 

Ma lootsin sellest raamatust palju rohkemat kui sarja reklaammaterjal või fänninänn. Kahju.

Lukas, Luurih ja lonkav linn

Raamat:Lukas, Luurih ja lonkav linn by Kristin Kongi, illustraator Mari Ojasaar (2020) RR, A Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55925246-lukas-luurih-ja-lonkav-linn     

Tallinna vanalinna au ja hiilgus, ajaloolised sümbolid ja ehitised Vana Toomas, Kolm Õde, Kiek in de Kök, Pikk Hermann, Paks Margareeta ja paljud teised on pikkade sajandite möödudes üksteisele võõraks jäänud ning mõned sootuks tülli pööranud. Sellist olukorda ei jäta kasutamata pahur Ülemiste vanake, kes juba aastasadu on oodanud soodsat võimalust, et Tallinn üle ujutada. Nüüd, kus linna kaitsevõime on habras, haub vanake plaani, kuhu proovib kaasata ka pealinna suvevaheaega veetma tulnud nupuka koolipoisi Lukase. Vanakest ootab aga ees suur hulk üllatusi.

Children, Mystery, History

Siia raamatusse on kogutud päris toredad rahvajutud ja ajalookillud Tallinna kohta.

Kuid kogu lugu oli minu jaoks võrdlemisi jabur ning halvasti toimetatud. Kuigi raamatu tutvustuses lubatakse lugejaid harida Tallinna vanalinna kohta, kui te aga püüate Lukase käike vanalinnas jälgida, siis eksite totaalselt ära sest Pikk tänav tundub siin vägagi lühike olevat. Aga raamatus on head illustratsioonid.

Mõte on hea aga teostus jätab soovida.

Vastavalt autori ja kirjastuse esindaja/toetaja soovile täpsustan oma arvustust, miks minu jaoks on lugu võrdlemisi jabur?

Selle loo üheks keskmiseks osaks on koerakese otsimine mööda Tallinna vanalinna, peamiselt mööda Pikka tänavat, enamasti südaöösel, kuid see koerake, keda Lukas otsib on kord tema oma, kord naabritädi oma ja kuigi ta on seda koerakest näinud vaid paar korda kaugelt, tunneb ta koerakesest puudust, nagu oleks ta temaga koos üles kasvanud. Võibolla oli autoril algusest peale plaan koerake kohe Lukase omaks teha, kuid siis muutis ideed ja tegi koerakese omanikuks raamatu alguses hoopis eaka naabri, kuid teksti jäi mõnda kohta esialgne sõnastus ikka sisse. Kes teab?

Lisaks see südaöine jooksmine mööda Pikka tänavat ei ole sugugi miski, mida tahaks noorele lugejale põnevaks ja ahvatlevaks teha. Vahet ei ole, kas tema öiseid rännakuid saadab vahel Vana Toomas, on siiski vanalinn koht, kus ei peaks väikesed poisid üksinda, vanaema kindlast käsust üle astudes, ringi jooksma. Samuti ei ole õige see, et poisike üldse üksinda ööseks koju jäetakse, et ta saaks linnas üksi ringi lipata ja aknast ohtlikult välja kõõluda.

Ja selle loo järgi on Pikal tänaval vaid kaks (neli) huvitavat hoonet - Kolm Õde ja Paks Margareta, samas kui Pikal tänaval on ka palju teisi huvitavaid hooneid ja asutusi, mida tasuks ka lastele tutvustada, alustades kasvõi Õdede ja Margareta vahele jääva Eesti Lastekirjanduse Keskusega, või siis Mustpeade Maja, Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone ja Oleviste kirik. Kui juba Pikka tänavat kasutatakse põhilise tegevuskohana, oleks võinud ka neist teistest majadest rääkida.

Ma loodan, et sellest on autoril kasu, et järgmised raamatud paremad tuleksid, sest mõte on sellel raamatul ju hea, kuid kindlasti on siin arenguruumi.

Suvepäevad

Raamat: Summer Days (Fool’s Gold #7) by Susan Mallery, tõlge Raili Puskar (2012) Ersen, RR, A Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17259931-suvep-evad       

Ootamatu maadekonflikti tõttu leiab Rafe Stryker end kohast, kuhu tõotas enam mitte iial naasta: Fool’s Goldist, Castle’i rantšost. Ta on teeninud armutute vastastega rinda pistes miljoneid, kuid miski ei valmistanud teda ette vastamisi minekuks kangekaelse ja ilusa Heidi Simpsoniga. Ja Rafe on äärmiselt üllatunud, avastades, et peab Heidit ja kauboielu palju huvitavamaks, kui oli valmis tunnistama.

Heidile on Castle’i rantšo kodu, mida ta on kogu elu tahtnud. Pärast ratastel veedetud elu on elavaloomuline linalakk lõpuks ometigi kodusadama leidnud. Ta ei kavatse sellest võitluseta loobuda – ka mitte mehe pärast, kelle öised suudlused panevad teda ihkama midagi mitte nii väga... moraalset.

Ja sedamööda, kuidas neist kahest saavad kirglike vastaste asemel lihtsalt kirglikud, avastavad nad, et suvearmastus võib kesta kogu elu.

Romance

Kust siis alustada. Rohkem ma Susan Mallery raamatuid ei loe, ühest piisas, vahel oli tunne et liigagi palju sai. Ma ei mäleta, kes oli see autor, kelle intervjuu ma lugesin, kes rääkis oma kohtumisest mitme erineva autoriga, kelle seas oli ka “naistekate” autor, kes oli vägagi kindlalt öelnud, et tema kirjutab oma raamatud ühe soojaga, ilma et ta pärast kirjutatut üle loeks. See raamat on täpselt selline, mida pole pärast kirjutamist üle loetud, sest siis oleks autor ilmselt märganud neid jaburaid vigu, millest see lugu suisa kubiseb.

See oli tõsiselt jabur lugu. Raamatu alguse räägitakse sellest, kuidas kangelase ema on ostnud osa rantšost põrsana kotis ning ka kangelane ise, kes on edukas ja kindlakäeline ärimees, on ostulepingule pimesi allakirjutanud. Samas ega kangelanna parem pole - tema on ostnud rantšo, milles osa on tema vanaisa maha müünud, et oma tuttava ravi eest maksta, ning kui see välja tuleb, siis ei küsi ta raha mitte vanaisalt või sellelt tuttavalt, kes nüüdseks terve on, vaid lubab ise kõik maksta. Ja siit see lugu siis alguse saabki, et kangelane tuleb oma ema ostetud kogu rantšot endale nõudma. Kuid kangelanna, oma blondide patsidega ja roheliste silmadega (selline korralik klassikalise Heidi nimekaim), kitsekarjaga ja sõpradega, kes on tema poolel vaatamata sellele pettusele, mis normaalses olukorras oleks süüdlased vangi saatnud ja sellega oleks lugu lõppenud, kuid siin tehakse hirvesilmi, ärimehest saab Adonis sadulas, kisutakse südamekeeli, korraldatakse lisapettusi, tehakse suuri plaane olematu omandiga, koostatakse “üllatus” loomade vanadekodu ning otse loomulikult leitakse “sisemised jumalannad” ja “koopamehed” üksteise paljastes kehades, millele järgneb loomulikult pettumus ja vihastamine, mis viib lõpptulemusena tagasi voodisse ning siis “igavese õnne” sadamasse. 

Lisaks neile eelmainitud asjadele oli siin suurel hulgal asju, mis annavad korraliku trenni silmalihastele ning ka kannatusele. Kokkuvõtteks oli see üks piisavalt jabur lugu, et rohkem selle sarja raamatuid lugeda ei taha, sest ilmselgelt poleks ka sealt midagi head oodata.

Witness to Death

Raamat: Witness to Death by Heather Graham (1985)  Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/51129530-witness-to-death  

Lorna Doria pole kedagi tapnud. Ta on tapmist pealt näinud. Kuid ikkagi on tema see, kellest saab vang, samas kui mõrvar saab kautsjoni vastu vabadusse. Olles süüdistjaja peamine tunnistaja, arvab Lorna, et ta võib end oma New Englandi väikelinnas turvaliselt tunda. Kuid õigusorganis nii ei arva - ja tema kaitsmine oli antud New Yorgi salapolitseinikule Andrew Trudeaule. Kuid nendevaheline tugev külgetõmme on seda rikkunud …

Nüüd, kui Andrew on Lorna ihukaitsja, pole tal muud valikut kui leppida sellega, et mees on pidevalt kohal. Ta kinnitab endale, et ta saab sellega hakkama, ta on täiskasvanud ja teda pole kerge endast välja viia - kuid Andrewga pole ta arvestanud. Nad on üksteisega täielikud vastandid, kuid miski siiski neid seob, miski peale neid ähvardava ohu. Kuid kuna Andrew on politseinik, on tema elu alati ohus, seega peab Lorna otsustama, kas ta suudab sellega elada - kui neid ähvardav mõrtsukas neile üldse tulevikku jätab ...

Romance, Criminal Mystery

Ma valisin selle raamatu NetGalley valikust ilmselt autori järgi, sest millegi pärast ma arvasin, et ma tean seda autorit, sest nimi oli tuttav, kuid sama nimega on lihtsalt ka üks näitlejanna. :)

Lugema hakates teadsin ma, et tegu on käesoleval aastal ilmunud raamatuga, üksiseisva raamatuga, kuid mida kaugemale ma looga jõudsin seda enam sain ma aru, et see raamat on ilmselt sarja teine raamat (kuna ma püüdsin eellugu leida Goodreadsi telefoni äpis, siis mul ei õnnestunud eellugu leida) ning kui olin pool raamatut läbi saanud hakkasin kahtlema, kas ikka on tegu käesoleval sajandil kirjutatud looga. Võttes seekord raamatu lehe Goodreadsis lahti arvutis, saingi aru, et tegelikult on raamat ilmunud esimest korda aastal 1985 ja see seletas nii mõndagi imelikku asja. 1985 aastal oli raamatu pealkiri “An Angel’s Share” (olles lugenud raamatut, ei saa ma aru, miks selline nimi) ja eellugu on “Sensuous Angel”.

Esimene asi, mis imelik tundus oli see, kui Lorna saadab oma sõbrannale kirja, et seletada, kus ta on ja miks ta seal on. Kirja! Mitte sõnumi või e-kirja, Kirja. Ok, ka seda võib veel tegelikult normaalseks pidada, sest kui sa ikka oled viidud turvamajja, kuna sind püütakse tappa, kuna sa oled olnud seal kus poleks pidanud olema ja näinud midagi mida poleks pidanud nägema, siis tundub loogiline, et tal pole telefoni käepärast ja ainuke võimalus võib tõesti olla kirja saatmine.

Isegi see võib olla enam vähem arusaadav, et see turvamees/politseinik käitub Lornaga üsnagi “peremehelikult” ja suitsetab ilma küsimata tema kodus ning eeldab täiesti loomulikult, et Lorna kodus on tuhatoos olemas, kuigi Lorna ise ei suitseta, sest tegu on ikkagi armastusromaaniga ja siin võivad kangelased olla sellised mölakad ja ikkagi kangelannadele meeldida.

Kui siis nad aga põgenevad Chicagos arvatava jälitaja eest, ning peituvad laguneva maja hoovi, kus nad saadavad mööda tunde külmetades ja oodates, et jälitaja tähelepanu hajuks, siis tekib küll küsimus - miks nad politseisse ei helista, mis nende telefonidega juhtunud on. 

Ja siis ma leidsingi, et raamat on kirjutatud aastal 1985. Seega on ju normaalne, et neil polnud taskus telefoni, et uudiseid saadeti kirjaga, et politsei annab suvalisele helistajale, kes väidab, et on peategelaste tuttav infot nende majutuskoha, linna külastuse eesmärgi ja edasiste plaanide kohta. Ja seegi pole ime, et pahalane arvab, et tal õnnestub kangelanna tappa, ning keegi ei suuda teda palgamõrtsukatega siduda, ning peategelaste kaitseingel arvab, et saab kurilase peatada kui temalt ta äri üle ostab.

See on möödunud sajandi lõpu lugu, mis on riietatud uue sajandi riietesse. Seda praegu lugedes saab suurepärase trenni silmalihastele, sest iga natukese aja tagant tuleb tahtmine silmi pööritada, sest see lugu ikka nii jabur, et ei tea kas naerda või raamat pooleli jätta. Arvestades, et tegu on “ajaloolise” looga, siis on lugu loetav, kuid muidu ...

Lihtsalt kuula

Raamat: Just Listen by Sarah Dessen, tõlge Kristina Uluots (2006, 2020) RR, A Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/52991992-lihtsalt-kuula 

Möödunud aastal oli Annabel “tüdruk, kellel on kõik olemas” - vähemalt seda osa ta mängis Kopf kaubamaja telereklaamis.

Sel aastal on ta tüdruk, kellel pole midagi: ei sõpru, kuna ta õel-kuid-olemas sõbranna Sophie, ta hülgas; kodus pole rahu olnud sellest ajast saati kui ta vanem õde anoreksiat tunnistas; koolis pole tal enam kellegiga lõuna ajal koos istuda. Üksi on ta seni, kuni ta tutvub Owen Armstrongiga.

Pikk, tume ja andunud muusika kuulaja Owen, on endine pahapoiss, kellel on kombeks alati tõde rääkida. Oweni abiga, saab äkki ka Anabel endale tunnistada, mis toimus sel õhtul, kui tema ja Sophie sõprus lõppes.

Drama, YA, Romance

See on raamat tüüpilisest “õnnelikust” Ameerika teismelisest, tema “suurepärastest” sõpradest ja “õnnelikust” perest. Annabel on teismeline, kes tahab kõigile meele järele olla - teha modellitööd oma ema rõõmuks, aidata sõbrannal kättemaksta tüdrukutele, kes sõbranna poisile “ligi ajavad” - ta eelistab pigem valgeid valesid, kui rääkida tõde ja solvata end ümbritsevaid. Kuid siis toimub midagi, mis tundub kogu ta senise elu peapeale pööravat - kaovab sõbrad, ta tunneb enda alandatud ja ebakindlalt, ta ei taha enam modell olla, ta ei taha enam kõigi meele järgi olla - aga ta on ju alati selline olnud ja mutuda on peaaegu võimatu. 

Kooli alguses hoiab ta end teistest eraldi ja nagu üks teismeline ikka, arvab et kõik vaatavad teda, kõik räägivad temast, kõik naeravad teda ta selja taga. Oma lõunatunnid veedab ta “heidikute nurgas” seltsik poiss, keda kõik peavad ohtlikuks, kuna ta oli kunagi kedagi löönud, kui teda löödi.

Esialgu nad lihtsalt jagavad müüri, millel nad istuvad , kuid siis tuleb Owen talle appi, nad hakkavad tasapisi muusikast rääkima ja Owen tutvustab Annabelile aususe põhimõtteid ja alternatiivset muusikat.

See poleks YA raamat, kui kõik nii kergelt lähekski. Loomulikult peavad asjad enne õnnelikuks minemist halvaks minema, peategelased peavad lahku minema enne kui nad üksteist uuesti leiavad ja populaarseimal tüdrukul tuleb tiibu kärpida, et teised end turvaliselt saaks tunda.

Kuna algusest peale on teada kes on ohver, mis temaga juhtus, kes saab olema tema armastuse objekt, siis puuduvad siit loost üllatused. On vaid aja küsimus, kuna lugejale Annabelli “saladus” paljastatakse, kuna ta kohtub oma “üllatava sõbra” üliaktiivse õega, kuna ta püüab tagasi saada oma kunagised sõbrad, kelle ta ise kunagi hülgas, kuna talle hakkab meeldima tema “lõunakaaslane”, kuna paljastatakse tema klaasmajas elava pere praod, mis ähvardavad kogu maja neile kaela tuua. Kuid kõige tähtsam siin loos on see, et tähtis on rääkida, mitte oma tundeid endas hoida, kuid väga tähtis on ka kuulata - kuulata vaikust ja kuulata end ümbritsevaid inimesi.

Jah, see raamat on loetav ja ilmselt kui ma oleksin ka ise teismeline, siis ma neelaksin iga sõna ja naudiksin iga lehekülge, kuid olles lugenud palju samateemalisi raamatuid, kus tegeldakse sarnaste teemadega, siis oli see lugu minu jaoks liialt lihtsalt koostatud. Ühe pere liikmetele on antud kõikvõimalikud tüüpilised teismeliste probleemid - võitlushimu, toitumishäired, PTSD, depressioon - ja ka teised tegelased esindavad mingit omadust, mis teismeliste elu keskkoolis põrguks muudab, kui nad just ise teiste elu põrguks ei muuda, et neid rünnata ei saadaks. Selline liialt vormi või checklisti järgi kirjutatud raamat, mis puudutab küll tähtsaid teemasid, mida peaks teismelised õigel hetkel oma elus puudutama, kuid neid on ühte raamatusse liiga palju kokku kirjutatud.

Loetav, kuid minu jaoks mitte hea raamat.