Tallinna vanalinna au ja hiilgus, ajaloolised sümbolid ja ehitised Vana Toomas, Kolm Õde, Kiek in de Kök, Pikk Hermann, Paks Margareeta ja paljud teised on pikkade sajandite möödudes üksteisele võõraks jäänud ning mõned sootuks tülli pööranud. Sellist olukorda ei jäta kasutamata pahur Ülemiste vanake, kes juba aastasadu on oodanud soodsat võimalust, et Tallinn üle ujutada. Nüüd, kus linna kaitsevõime on habras, haub vanake plaani, kuhu proovib kaasata ka pealinna suvevaheaega veetma tulnud nupuka koolipoisi Lukase. Vanakest ootab aga ees suur hulk üllatusi.
Children, Mystery, History
Siia raamatusse on kogutud päris toredad rahvajutud ja ajalookillud Tallinna kohta.
Kuid kogu lugu oli minu jaoks võrdlemisi jabur ning halvasti toimetatud. Kuigi raamatu tutvustuses lubatakse lugejaid harida Tallinna vanalinna kohta, kui te aga püüate Lukase käike vanalinnas jälgida, siis eksite totaalselt ära sest Pikk tänav tundub siin vägagi lühike olevat. Aga raamatus on head illustratsioonid.
Mõte on hea aga teostus jätab soovida.
Vastavalt autori ja kirjastuse esindaja/toetaja soovile täpsustan oma arvustust, miks minu jaoks on lugu võrdlemisi jabur?
Selle loo üheks keskmiseks osaks on koerakese otsimine mööda Tallinna vanalinna, peamiselt mööda Pikka tänavat, enamasti südaöösel, kuid see koerake, keda Lukas otsib on kord tema oma, kord naabritädi oma ja kuigi ta on seda koerakest näinud vaid paar korda kaugelt, tunneb ta koerakesest puudust, nagu oleks ta temaga koos üles kasvanud. Võibolla oli autoril algusest peale plaan koerake kohe Lukase omaks teha, kuid siis muutis ideed ja tegi koerakese omanikuks raamatu alguses hoopis eaka naabri, kuid teksti jäi mõnda kohta esialgne sõnastus ikka sisse. Kes teab?
Lisaks see südaöine jooksmine mööda Pikka tänavat ei ole sugugi miski, mida tahaks noorele lugejale põnevaks ja ahvatlevaks teha. Vahet ei ole, kas tema öiseid rännakuid saadab vahel Vana Toomas, on siiski vanalinn koht, kus ei peaks väikesed poisid üksinda, vanaema kindlast käsust üle astudes, ringi jooksma. Samuti ei ole õige see, et poisike üldse üksinda ööseks koju jäetakse, et ta saaks linnas üksi ringi lipata ja aknast ohtlikult välja kõõluda.
Ja selle loo järgi on Pikal tänaval vaid kaks (neli) huvitavat hoonet - Kolm Õde ja Paks Margareta, samas kui Pikal tänaval on ka palju teisi huvitavaid hooneid ja asutusi, mida tasuks ka lastele tutvustada, alustades kasvõi Õdede ja Margareta vahele jääva Eesti Lastekirjanduse Keskusega, või siis Mustpeade Maja, Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone ja Oleviste kirik. Kui juba Pikka tänavat kasutatakse põhilise tegevuskohana, oleks võinud ka neist teistest majadest rääkida.
Ma loodan, et sellest on autoril kasu, et järgmised raamatud paremad tuleksid, sest mõte on sellel raamatul ju hea, kuid kindlasti on siin arenguruumi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar