Üheksakümmend plus vanuses, unustab Beryl Dusinbery kõike - ka ta oma lapsi. Oma päevi veedab ta tikkides morbiidseid pildikesi ja piinates oma kahte kannatlikku hooldajat, Nastyat ja Euphoriat, rääkides segaseid lugusid oma abikaasadest ja armukestest.
Shimi Carmelli suudab ise oma enda nööpe kinni panna, kõndida ilma abivahenditeta ning rääkida ilma tatistamata. Põhja Londoni leskede seas sosistatakse temast kui viimasest sobilikust poissmehest. Vastupidiselt Berylist, ei unusta tema midagi - eriti lapsepõlves kogetud häbist, mis on kogu tema edasist elu mõjutanud.
Neile pole enam palju elu järele jäänud, kuid võibolla siiski piisavalt, et ravida mõned haavad, mida nad elu jooksul on saanud, ning leida mõte sellele vähesele, mis veel järele on jäänud. Selles loos on huumorit, tähenduslikkust ja õrnust - lugu mis paneb sind mõtlema, kas oled oma elus ikka kõiki võimalikke teid kasutanud, ning kas sul oleks veel aega oma kurssi muuta.
Fiction, Humor, Drama
“Ela väheke” on lugu eakatest, kes on elanud oma elu nii nagu nad on elanud, olles mõjutatud lapsepõlvest, tehes vigu (või siis mitte) teismelisena ja täiskasvanuna ning jõudnud nüüd sajandi viimasesse kümnesse, ei oota nad enam midagi uut ega ergutavat. Kuid nende elul on neile veel midagi pakkuda.
Beryl Dusinbery, tuntud ka kui Printses Shsekjk...no see printsess, kes pidi kogu oma elu jutte rääkima, on elanud oma elu nii, et tema on sellega rahule jäänud. Nüüd kui ta veedab oma päevi oma hooldajaid koolitades, sest kooli teda ju enam õpetama ei oodata,ja ta oma laste õpetamise on ta alati teiste hooleks jätnud, on ta hakanud oma elust läbi käinud meestest kataloogi koostama. Ta pole oma mälus enam väga kindel, seega ei püüagi ta enam paika panna, kes oli esimene ja kes teine, ning mis järjekorras teised tulid, ta lihtsalt alustab nende kirjapanekut tähestiku järgi. Ja ta nõuab, et ta hooldajad ta lugusid loeks ja neist õpiks.
Shimi Carmelli on kogu elu olnud natuke imelik - tal on veatu mälu ja talle meeldivad imelikud asjad, ta pole kõige parem suhtleja, kuid oma heale mälule toetudes on ta selgeks õppinud kaarditelt tuleviku lugemise, ning nüüd on ta tuntud Põhja Londoni leskede seas, kui viimane veel sirgelt käiva ja selgelt rääkiva mehena. Tal oli ka kunagi vend, kellega nad lahku kasvasid ja pole üksteist näinud vähemalt pool sajandit. Venna matustel kohtab ta aga huvitavat naist, kes on tema venda tundud ja kes kutsub ta nüüd enda juurde, et rääkida tema vennast ja mis neid lahku viis.
Sedasi rääkides käivad nad mõlemad läbi igasugused tähtsad hetked oma elust, õnnestumised, ebaõnnestumised, tutvused, suhted. Selles kõiges on omajagu draamat, huumorit, julma reaalsust, head fantaasiat. Tavaliselt ei kirjutata ju armastusromaane elu lõpule lähenevatest ja see pole ka armastuslugu, see on pigem lugu kahest üksildasest eakast, kes leiavad sõpruse, mis annab neile uue hingamise, et edasi minna. Kas see kohtumine oli saatuse poolt neile antud, või organiseeris selle nende jaoks keegi teine … kes seda teab, kuid kaks inimest, kes ei oodanud elult enam midagi muud, kui et see tume tüüp vikatiga nende uksele koputaks, leiavad veel põhjuse, miks hommikul silmad lahti teha.
Printsess oma otsekohase ja range olemisega ning Shimi oma tagasihoidlikuse ja enesepiitsutamisega, on erinevad, kuid nad pakuvad üksteisele just seda, mis nende elust oli kaduma hakanud, ning lugejatele juba igav ei hakka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar