Lily elu ei ole kunagi kerge olnud, aga see pole teda iial takistanud unistuste poole pürgimast. Ta on saavutanud päris palju: kolinud lapsepõlvekodust, Maine’i väikelinnast, Bostonisse, õppinud ülikoolis ja avanud endanimelise lillepoe. Kui tema ja võluva neurokirurgi Ryle Kincaidi vahel säde lahvatab, tundub kõik korraga liiga hea, et tõsi olla. Ryle on enesekindel ja kangekaelne, vahest isegi veidi ülbe. Ta on romantiline ja särav ning kahtlemata Lilyst sisse võetud, aga tõsisemale suhtele on ta kategooriliselt vastu. Lilyt vaevavad ühtaegu nii uue suhtega seonduvad küsimused kui ka mõtted Atlas Corriganist. Atlas oli tema esimene armastus, ühtlasi side seljataha jäänud minevikuga. Atlas oli tema hingesugulane ja kaitsja. Ning kui too ootamatult välja ilmub, satub ohtu kõik, mille Lily ja Ryle on rajanud.
Julges ja sügavalt isiklikus romaanis "Ei iial enam" näitab Colleen Hoover end kirjanikuna sootuks uuest küljest, tuues lugejate ette südantliigutava ja unustamatu loo armastusest, mille eest tuleb maksta liiga kallist hinda.
Drama, Romance
Jah, ma olen sellest raamatust nii palju kuulnud ja nii palju nurinat näinud selle pärast, millised näitlejad on valitud filmis mängima neid peaosalisi, kuid kuna Lily ossa on valitud Blake Lively, siis tahtsin ma raamatut lugeda enne filmi valmis. Seega, see on raamat, millele on kiidusõnu lauldud ilmselt ilmumisest saati ja ma olen näinud mitmeid pisaratest kriimuliste nägudega lugejaid ja ma tahtsin teada, mis selles raamatus siis nii väga erilist on. Vastavalt mulle, ma ei lugenud sisukokkuvõtet, vaid hüppasin pea ees sisse.
Ühtepidi on see hea lugu, kuid teistpidi imelik. Peategelane Lily, Lily Bloom, esialgu turundaja ja siis lillepoe omanik (te ei usu seda, kuid mul on sõbranna, kellel on samuti väga lilleline nimi, kes on ka florist :)), on tüdruk katkisest perest ja tänu sellele on ta ka ise katkine. Ta on kogu oma lapsepõlve pidanud kõrvalt vaatama, kuidas ta isa on emaga toorustanud, seega ei suuda ta isa matustel tema kohta mitte sõnagi head öelda, kuigi isa talle kunagi viga ei teinud. Pärast matuseid otsib Lily Bostoni kõrgeima koha, kus ta saab mõelda. Katusel saab ta kokku Ryle’ga, neurokirurgia praktikandiga, kes oli just kaotanud oma patsiendi, seega tuleb ta katusele end välja elama.
Kaks võõrast inimest, avaldavad üksteisele oma “alasti saladused”, sest nad ei kohtu ju üksteisega enam kunagi.
Lisaks sellele, et Lily pidi nägema oma isa jõhkraid tegusi ema kallal, koges ta isa julmust ka oma sõbra kallal. Lily loeb üle oma vanu päevikuid, kuidas ja kohtus Atlasega, kodutu poisiga (deem kuidas see üht teist Atlast meenutas). Lugedes Lily päevikuid, võid aimata, et see lugu ei lõppe hästi, sest ega muidu lugejatel pisarad mööda põski jookseks, kuid ärgem rutakem asjadest ette.
Pool aastat hiljem, kui Lily lõpuks oma unistuste lillepoe avab, leiab ta ühel päeval endale parima sõbranna/töötaja ja kohtub taas oma katuse tuttavaga. Ameerikale omaselt, ei lähe Lily haiglasse, kui ta oma jalga vigastab, vaid usaldab arsti praktikandi sõnu ja lihtsalt hoidub paar nädalat jalale toetumast. Liigume edasi. Lily uus sõbranna/töötaja on Ryle õde, seega saab neist üks suur armastav perekond. Ja siis juhuslikult uut restorani külastades, kohtab Lily Atlast.
Möödub taas paar kuud ning Lily õnneuima tekib esimene lõhe, kui Ryle lükkab Lily endast hoolimatult eemale, kui ta on oma kirurgikätele viga teinud ja Lily teda naerdes aidata püüab. Lily ütleb talle otse: kui seda veel peaks juhtuma, siis ta kõnnib minema, vahet ei ole, mis seisus nende suhe on, ta on oma vanemaid jälgides piisavalt õppinud. Kuid kas ikka on? Miks ta Ryle käitumisele vabandusi otsima hakkab. Samas kui keegi minu üle naeraks, kui mina olen haiget saanud, ei hooliks ma mina sel hetkel kellestki teisest rohkem kui endast ja lükkaks naerja eemale. Kuid autori põhjendus Ryle vihapursetele, ei lenda minu jaoks. Aga see selleks.
Nagu te juba aimata võite ei jäänud see ainukeseks korraks. Ja isegi kui Ryle otseselt ei ründa Lilyt, siis ka need “oops, I did it again” hetked ei ole andestatavad, kuid Lily andestab, leiab põhjenduse, kuni enam ei leia, kuni ta lõpuks julguse kokku võtab ja helistab ainukesele inimesele, kes teda selles aidata saab ja kes on valmis oma elu tema nimel andma.
Jah, see on raske lugu ja samas on see ka ilus lugu. Siin on kõrvuti kaks armastuslugu ja kuigi üks neist on Lily minevikust ja teine olevikust, peab ta lõpuks valima, kumb on tema jaoks tõelisem/tähtsam. Ja olla katkine hing, kes on pealt näinud vanemate tülisid, ei saa kerge olla, sest see on sinusse süstinud igavese kahtlustuse kõigi suhtes ja alatise instinkti otsida vigu nii endast kui teistest. Kuna autor on ka ise katkisest perest pärit, siis ta teab millest ta räägib, kuid tema on see õnnelik hing, kelle vanemad läksid lahku ja andsid lastele võimaluse ka paremat võimalust näha.
Mina ei nutnud seda raamatut lugedes, kuigi teiste emotsioonid andsid minu fantaasiale tiivad ja ma kujutasin lõppu ette palju süngemates värvides kui see tegelikult oli. Kuid ma pole ka see, kes väga kergelt nutaks. Ma nautisin selle loo lugemist ja ma olen autoriga nõus, et kuigi raamatus on tegelased kahekümnendates, saab see lugu filmis palju parem olema, kui tegelased on kolmekümnendates. Kui need armastuslood välja jätta, siis mõistsin ma Lily tundeid ja mõtteid liigagi hästi ja ma toetan kahe käega seda, et kui vanemad ei saa läbi, ei tohiks nad mingil juhul vaid laste pärast kokku jääda. Jah, üksikvanem on raske olla, kuid elu lõputus õuduses pole ka mingi elu.
Kas peaks järje ka läbi lugema?
