The Last Page Cafe

Raamat: The Last Page Cafe by Kate Storey (2026)  Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/233074644-the-last-page-cafe

Mõnikord on viimane lehekülg alles algus…

Viiekümne neljaselt tunneb Erin McRae, et on elanud omaenda loo äärealadel. Pärast seda, kui ta päris oma lahkunud ema kohviku The Bookmark, on ta jäänud kinni mugavasse rutiini. Tema suurimaks põgenemisteeks on kirju raamatuklubi, mille ta ise asutas ja mida hoiab koos üks ebatavaline reegel: nad valivad järgmise raamatu ainult selle viimase lehekülje põhjal.

Kuid kui ühe raamatu lõpusõnad tabavad liiga valusalt isiklikku närvi, hakkavad Erin ja teised liikmed nägema omaenda elu peegeldumas ootamatutel viisidel. Mida sügavamaks muutuvad nende arutelud, seda rohkem kerkivad pinnale kaua varjul olnud saladused, vanad haavad hakkavad paranema ja romantika astub lehekülgedelt pärisellu. Kui The Bookmarki ähvardab sulgemine, peab Erin endalt küsima: kas ta suudab kirjutada endale õnnelikuma loo?

Südamlik romaan sõprusest, teistest võimalustest ja lugude üllatavast mõjust meie elule – ideaalne neile, kellele meeldivad Evie Woodsi, Sally Page’i ja Pip Williamsi teosed.

Books, New Beginnings, Romance

“Viimase lehe kohvik” on selline tore raamat raamatutest, raamatuklubist, raamatupoe/kohviku kadumisest ning uutest algustest.

Nagu juba lühikokkuvõttes on juttu, on Erin väikese kohviku omanik ja see kohvik on ka otsati kogukonna “raamatukogu” sest ta kohvikus on riiul täis raamatuid, millest igaüks võib midagi lugemiseks võtta, kas siis kohapeal või koju viia, kuid kui koju viid, pead midagi asemele jätma või tooma. Selline hea mõte ju. Ja jah, tal on iga nädal koos käiv raamatuklubi, kuhu kuuluvad väga erinevad inimesed: erus jazz muusik, perearst, raamatukoguhoidja, koduperenaine ja noor kunstnik. Nende raamatuklubi valib raamatuid selle järgi kui raamatu viimane leht neile meeldib. Tegelikult on Erin see, kellele ei meeldi kui ta ei tea millega asi lõppeb, sest tema minevikus on teda liiga tihti ebameeldivalt üllatatud, kuid teised on temaga nõus. Kuid siis ühel vihmasel õhtul, kui nad taas koos istuvad ühineb nendega ajakirjanik, kes seab nende raamatuvaliku meetodi küsimärgi alla ja küsib neilt, millised oleks nende endi elude viimased lehed. See oli see koht, kus minul kuklakarvad püsti tõusid - mis õigus on võõral küsimuse alla seda meie kombed ja miks me peaks temaga jagama oma mõtteid. Aga noh, autor laseb neil pärast väikest virisemist kaasa minna. Kõik vaatavad oma eludele otsa ja mõtlevad kas nad tegelikult ka tahtsid, et nende elud sedasi oleks läinud ja kas nad saaksid veel midagi teha, et nende eluraamatu lõpp oleks neile meelepärasem. Mõned neist muudavadki oma elu suunda, kuid on neid, kes jätkavad sama teed, lihtsalt kindlama sammuga.

Kuid kõige rohkem ärritas mind Erini muutus. Ma ei usu, et inimene kes kannatab ärevushäire all saaks sellest nii lihtsalt üle nagu autor tal sellest lahti lasta laseb.

Aga, kui teid ei häiri sellised pisiasjad, siis tegelikult on see väga mõnus raamat raamatutest. Selline päikeselise nädalavahetuse lugemine.

Call of the Camino

Raamat: Call of the Camino by Suzanne Redfearn (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/228352159-call-of-the-camino 

Menuka romaani “In an Instant” autori uus raamat on sügavalt liigutav lugu kahest naisest, kelle teekonnad põimuvad mööda legendaarset Euroopa rännakurada, kuigi neid lahutab terve põlvkond.

Reina Watkins kaotas oma isa, kui ta oli kaheksa-aastane. Seitseteist aastat hiljem kannab ta seda leina endiselt endas. Tema tärkav ajakirjanikukarjäär võtab ootamatu pöörde ja viib ta Hispaanias asuvale iidsele, viiesaja miili pikkusele Santiago de Compostela palverännakuteele. Nüüd asub ta samale teekonnale, mille tema isa kunagi tema vanusena ette võttis, aimamata, kui sügavalt see teda muudab.

1997. aastal on Isabelle Vidal teismeline, kes on põgenenud. Lahkudes internaatkoolist, suundub ta otse Püha Jaakobuse teele. Ta on kuulnud, et Camino hoolitseb rändurite eest. Ja nii see ka juhtub – kena noore ameeriklase ja uue elu lubaduse näol. Kuid kõik võib kokku variseda, kui tema probleemid talle järele jõuavad.

Üks naine püüab leppida oma minevikuga; teine haarab kinni oma tulevikust. Kuid kui nad mõlemad sammuvad samal pühitsetud rajal, põimuvad nende saatused kõige imelisemal moel.
Fiction, History, Romance, Family

Eks see on ilmselt paratamatu, aga kui kord oled juba Camino läbi teinud, siis haarad ka lugemiseks/kuulamiseks iga raamatu, mis on Caminoga seotud, isegi kui raamatus ei käida samal rajal, mida oled ise läbi teinud, sest kõik need tunded, mõtted ja valud, mida kogetakse raamatutes, on ikka need samad, mida kogesid sina ja saad veelkord kinnitust, et sa tõesti käisid seal. Aga see selleks.

See on siis tegelikult ühe perekonna lugu, kuigi raamatu alguses ei pruugi see nii tunduda. Kuigi Reina läheb oma isa jälgedes mööda hispaaniat kõndima, siis teadmatult käib ta ka oma ema jälgedes, sest tema vanemad kohtusid just sedasama rada läbides - üks neist käis rada koos vennaga ja teine põgenes teda ähvardava surma eest lootes end palverändurite seas peita.

Nii Reina kui ka Isabelle lood on ilusad ja südamesse minevad ja Caminol käies on aega oma elu üle mõtiskleda. Kuid samas on ka Caminol võimalik suhelda teiste ränduritega ja sedasi kas uusi sõpru leida või lihtsalt huvitavaid lugusid kuulata (kui sa just ei kõnni kõrvaklapid peas :) ).

Aga jah. Isabelle, kellel pole rajale minnes ei raha ega õiget ideed, kuhu ta rännak ta välja viib, kohtub rajal inimestega, kes teda toidavad ja aitavad ning ta teeb endast ka kõik oleneva, et päästa vähemalt oma õved ja ema, kui ta oma isa päästa ei saa. 

Reina aga püüab leida rajal sidet isaga ja näidata koht kätte oma kolleegile, keda ta usub olevat röövinud tema endise mentori töö. Kuid rajalt leiab ta hoopis oma onu ja oma ema loo ja ka oma tuleviku.

See on iseenesest väga südamesse minev lugu aga kui te olete isiklikult tuttavad Caminoga siis läheb see kõik eriti hinge ja taas kord tõstab pead see mõte, et äkki peaks minema uuesti kõndima.