Vaalaluu teater

Raamat: The Whalebone Theatre by Joanna Quinn, tõlge Riina Jesmin (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/125138005-vaalaluu-teater 

Ühel tormisel 1928. aasta ööl uhuvad merelained Inglise kanali rannale surnud vaala. Seaduse järgi kuulub korjus kuningale, ent 12-aastasel orvul Cristabel Seagrave’il on teised plaanid. Ta kaasab oma õe Flossie, väikevenna Digby – kauaoodatud pärija Chilcombe’i häärberile –, noorima köögitüdruku Maudie Kitcati ja perekonda külastava kunstniku Tarass Grigorjevitš Kovalski, et üheskoos ehitada vaala hiigelsuurte roiete vahele teatrilava. Cristabelile on Vaalaluu teater varjupaik hoolimatute kasuvanemate ja tragide guvernantide eest ning paik, kus tema kujutlusvõime õitsele puhkeb.

II maailmasõja alguseks on Cristabelist sirgunud isepäine noor naine. Nii temast kui Digbyst saavad Briti salaagendid natside okupeeritud Prantsusmaal. Õde-vend avastavad endid mängimas varasemast tunduvalt ohtlikumat näitemängu, mis ähvardab perekonna lahku kiskuda …

Drama

Taas üks raamat, millest sisukokkuvõte jätab täiesti vale mulje.

“Vaalaluu teater” on lugu kahest õest ja vennast, kes on kõik vereliini pidi seotud aga, neil pole kõik vanemad samad - Cristabeli ema suri varakult, tema isa abiellus uuesti ja sündis Flossie. Nende isa suri ja Flossie ema abilellus Cristabeli onuga, ning sündis Digby, vot selline kärgpere siis.

Kogu lugu saab alguse esimese maailmasõja ajal, kui Cristabeli onu on sõjasangar ja tema kasuema on huvitatud kõigest muust, kui oma lastest (eriti kui need lapsed on seotud tema esimese abikaasaga). Lastel on vaba voli teha mõisa maadel, mida nad tahavad. Nad ajavad ära kõik oma guvernanid ja ronivad vaala korjusel, ning sõbrustavad mustlaselu elava vene kunstnikuga, kellega koos nad loovad kohalikest näitegrupi, kellega nad koos iga suvi lavastavad ühe klassikalise näidendi. Kui randa uhutud vaala skelett hakkab tagasi merre minema, veetakse ta luud selle majakese juurde, kus nad tavaliselt on teatrit tehtud ja nendest tehakse lava, mille vahel etendusi lavastada.
Koos uue sõjaga jääb soiku teater ja õppetunnid ning üleüldse kogu elu mõisas. Digby ei taha, et teda kindlasse kohta teenima saadetaks, seega paneb ta end kirja jalaväkke ja läheb esimese dessandiga Prantsusmaale, kust tagasi tuleb juba muutunud hing. Cristabel ei saa sellest kõigest eemale jääda, sega paneb ka tema end kirja, ning teda määratakse sideteenistusse. Flossie jääb esmalt mõisat majandama, siis saadetakse sinna talle appi sõjavangid ja seejärel paneb ka tema end maavägedesse kirja.

Kui te küsite, kus olid nende veel elus olevad vanemad: üks nautis elu Londonis, kuni pomm ta leidis ja teine leidis, et ta pigem veedab aega Iirimaal.
Sõda kestab, ajad muutuvad, Digby lähed tagasi Prantsusmaale luurajana, Cristabel järgneb talle, lootuses vennaga kohtuda, kuid tuleb peagi tagasi. Järgmisel ülesandel satub ta Pariisi ja nad leiavad üksteist.
Sõja lõppedes saab pere taas kokku, nii palju kui neid on järele jäänud ja taas lavastab Cristabel vaalaluude vahel etendusi.

Kui loo lapsepõlve aeg läheb kiiresti, tormates mööda niite ja metsade all ja kõike proovides ning avastades, siis sõda aeglustab tempot. Selles osas loost annab sõda ja sellega seonduv noortele võimaluse teha seda, mida muidu poleks julgust, kuid siis pole valikut. See on aeg, kui nad mõistavad ligimeste headuse tähtsust, kindlameelsuse vajalikust, minnalaskmise tervendavat mõju ning sõja hoolimatust.

Selles loos on kõike; vanemliku armastuse erinevaid külgi, kuldajastu vabakasvatuse mõjusid, perekonna tähtust, sõjaaja koledusi, poliitilist ükskõiksust ja väga erinevat armastust.

See pole raamat, mida paari õhtuga alla neelata, see on raamat, mida rahulikult nautida, koos tegelastega kasvada ja nende eest nutta.
Kui seda millegagi peaks võrdlema, siis ilmselt telesarjaga, mida on ETV2 vaadata saanud, nimelt “Maailm leekides”.

Naised

Raamat: The Women by Kristin Hannah, tõlge Faina Laksberg (2025) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/127305853-the-women 

Ka naistest võivad saada kangelased. Kui kahekümne ühe aastane õeõpilane Frances (Frankie) McGrath neid sõnu kuuleb, saab ta otsekui ilmutuse. Lõuna-California päikeseküllases, idüllilises maailmas konservatiivsete vanemate kaitse all kasvanuna on ta alati uhkusega arvanud, et teab, mis on õige. Aga 1965. aastal maailm muutub, ja järsku söandab ta ette kujutada hoopis teistsugust tulevikku. Kui Frankie vend läheb teenima kodumaad Vietnamis, ühineb Frankie sõjaväeõdede korpusega ja hakkab käima venna jälgedes.

Frankiet, kes on sama roheline ja kogenematu nagu Vietnamisse võitlema saadetud mehed, vapustab sõjas valitsev kaos ja häving. Iga päev on elu ja surma, lootuse ja reetmise õnnemäng; siin sõlmitud sõprussidemed on tugevad, ent võivad hetkega puruneda. Sõjas kohtab ta nii õnneseeni, kangelasi, katkiseid kui ka kadunud hingi – ja muutub ka ise üheks neist.

Aga sõda on Frankie ja tema sõjaveteranidest sõprade jaoks alles algus. Tõeline lahing algab siis, kui nad jõuavad koju, muutunud ja lõhestunud Ameerikasse, kus neid ootavad ees vihased protestijad ja riik, mis tahab Vietnami unustada.

History, Drama

Kristin Hannah raamatud keskenduvad ühele kindlale hetkele Ameerika ajaloos, kui naiste elud on eriti rasked ja seega on need raamatud tõsised pisarakiskujad.

Erandiks pole ka see raamat. Tõsi ta ju on, et ega me ei tea palju Vietnami sõjast või selle tagajärgedest ja veelgi vähem teame me sellest, kuidas käis seal sõjas käinud naiste käsi, sest enamasti räägitakse ju ikka sellest, kuidas mehed tulid tagasi vigastatutena ja raskete psühholoogiliste traumadega ja kuidas nad tõid tagasi kohalike naisi. Aga need Ameerika tüdrukud, kes läksid sinna vabatahtlikuna välihaiglatesse - see on esimene kord kui ma sellest midagi lugesin.
Ja jah, see oli hoolimatu, kuidas nad lükati sõjaväljale minimaalse väljaõppega ja eeldati et nad saavad hakkama. Ja nad saidiki, sest nad on ju naised ja me saame hakkama, me hoolitseme meile hooleks antute eest ja me teeme vigu ja usaldame valesid inimesi, kuid me saame hakkama.
See kuidas aga neid kodus vastu võeti - see on andestamatu. Mis tähendab, et kui sul pole püssi käes olnud ja sa pole “vaenlast” tulistanud, siis sa pole sõjaveteran!! Haavatuid lappida ja surijatel kätt hoida on psühholoogiliselt palju raskem! Ma loodan, et need asjad on muutunud, kuigi sõjavägi on ilmselt kõige viimane asi, kus asjad muutuvad.
See oli raske lugu, kuid lõpp oli siiski õnnelikum, kui oleks võinud arvata.

Me pommitasime New Havenit

Raamat: We Bombed in New Haven by Joseph Haller (1968, 1973) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56561645-me-pommitasime-new-havenit  

... potentsiaalselt parim sõjanäidend meie vahetust tänapäevast... Ükski teine praegune näidend ei vahendaks järgmise sajandi inimestele nii selget ettekujutust sellest, mida suur hulk ameeriklasi 1960-ndate aastate lõpul seoses sõjaga tundis.

Drama, War, Play 

Nagu ka Helleri “Nõks-22” meenutab ka see lugu, vähemalt alguses, Šveiki - sõjaväeline jaburdus. See näidend meenutab alguses ka paljuski “Armastust kolme apelsini vastu” ja ma kujutasin täiega ette, milline see etendus võiks olla Linnateatris, see tundus nii nende repertuaari sobivana. 

Kuid mida kaugemale see lugu läks, seda enam eemaldus see kergest huumorist ja muutus üha enam ängistavaks õudus looks, mis paneb lugejad/vaatajad tõsiselt mõtlema, kui julm ja hoolimatu ja inimeste halba poolt välja toov on sõda, olgu see siis laval, kus näitlejad teavad, et nad mängivad sõda ja vaatajad teavad, et näitlejad teavad, et nad mängivad sõda, või siis päris sõjas.

See kahe vaatusega näidend on huvitav ja meelelahutuslik ja raske. Kui te pole veel lugenud Nõks-22 ja te pole kindel, kas seda paksu raamatut ette võtta, siis see lühike näidend on päris hea alustuseks, prooviks, kas see lugu võiks teid kõnetada või mitte.

Raske, kuid hea lugemine.

The Silent Friend

Raamat: The Silent Friend by Diane Jeffrey (2020) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55529821-the-silent-friend      

Üks õhtu muutis kõik. Nii Laura kui Sandy elu muutus igaveseks ühe traagilise õhtu jooksul. Nüüd on nad ainukesed, kes üksteist mõistavad, ning neid ühendab see üks öö. Kuid ühel neist on saladus, mis võib nende hapra sõpruse hävitada. Vaid tema teab, kui lähedalt nende elud tegelikult seotud on. Kui see saladus peaks välja tulema, kas nende sõprus jääb püsima? Või rebib tõde neid lahku?

Drama, Fiction

See lühike sisututvustus, mida ametlikult raamatu kohta pakutakse ei anna tegeliku ülevaadet millega lugeja kokku puutub. Jah, kõige keskel on see üks õhtu, see üks õhtu, mida keegi oodata ei osanud, see õhtu mille tulemusel küsivad nii Laura kui ka Sandrina, kas nad oleks saanud midagi teistmoodi teha eelnevalt, kas nad oleks midagi saanud teha sellel õhtul ja siis see alatine küsimus, kui midagi kohutavat juhtub -”Miks mina?”.

Lugu keskendub kahele naisele, Laurale ja Sandrinale (Sandy). Laura on raamatukogutöötaja Belfastist, kes kaotas oma isa Belfasti rahutuste ajal. Sandrina on pereema Lyonist ja tema peres on kaks teismelist poissi, Anthoni ja Maxime.

Laura, kes muidu oli üsnagi tagasihoidlik neiu, kes kartis lennata, otsustas koos oma töökaaslastega Lyoni puhkama sõita ja kui nad seal juba on, minna ka Iiri bändi kontsertile, kes just samal ajal seal esines.

Sandrine on uhke oma kahe poja üle, neil mõlemal läheb koolis hästi, ühte ootab turismikool ja teine on keskkooli lõpetamas. Tema vanem poeg on tema isiklik ime, kuna mitte kaua enne kui ta Anthoniga rasedaks jäi kaotas ta oma esimese raseduse, tütre ja kui ta uuesti rasedaks jäi, oli nii tema õnn kui ka hirm suurem kui varem. Seega pärast esimese lapse sündi soovis ta võimalikult ruttu ka teist last, igaks juhuks.

Pärast seda saatusliku õhtut, on nad mõlemad katki, erinevalt katki, kuid siiski katki. Kui nad suhtlema hakkavad, siis on Sandrine eelisolukorras, kuna tema teab täpselt, kes Laura on, kuid Laura teab Sandrine kohta vaid seda, mida Sandrine talle räägib. Vaatamata sellele, on Laural Sandrinest abi, sest on asju, mida on kergem kirjutada kui öelda.

Minu kokkuvõte on võrdlemisi segane, ma tean, kuid segane on ta seepärast, et kui täpsemalt seletada, siis ütlen ma liiga palju ja lugejatel jääks ära võimalus ise aru saada, mis toimub. Seda lugu räägitakse hetkede kaupa enne ja pärast seda õhtut. Mõlemad peategelased jagavad oma elu enne ja pärast. Eriliseks teeb selle loo see, et tavaliselt ei vaadelda tragöödia ohvreid selle külje pealt, tavaliselt keskendutakse vaid ühe külje ohvritele ja neist mahajäänud lähedastele, ning ellujäänute süütundele ning PTSD'le, kuid siin antakse sõna ka teisele poolele ja nende lähedastele. See lugu on praeguse ajastu lugu, mida pole sugugi kerge lugeda, kuid kohe kindlasti paneb see lugu mõtlema.

Midagi erilist ja head.

Exit West

Raamat: Exit West by Mohsin Hamid (2017) RR, A, Ühinenud Ajakirjad

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/31848394-exit-west

Linnas, mis on täis põgenikke, kuid siiski enamasti mitte sõjas, väi vähemalti mitte veel, mitte avalikult, lähevad Saeed ja Nadia kohvile ja nii algab nende lugu. See saab olema armastuslugu, kuid samuti lugu sõjast ja ülemaailmsest kriisist, sellest kuidas me elame praegu, ning kuidas me võime elada homme. Ei lähe palju aega, kui Nadia ja Saeed peavad lahkuma oma kodumaalt. Kui tänavad pole enam kasutatavad ning kõik teised võimalused on kadunud, ei jää noortel üle muud ühineda lagunevast linnast lahkuvaate vooluga, lootes parimat ning otsides endale maailmas kohta …

Drama, Romance, Fantasy

See lugu on minu jaoks selline david-michellilik lugu. Siin on omavahel seotud armastuslugu, sõda, reaalne poliitiline probleem ja fantaasia. Põhiloo kõrval on pildikesi teistest hetkedest kuskil mujal maailmas, seletamata kuidas need pildikesed on seotud põhilooga, kuni seos selgub.

See on siis lugu sõjapiirkonnas elavatest noortest, kes kohtuvad täienduskursustel. Linn on olnud sõdivate vastaste tegevuste vahel pidevalt, kuid midagi suurt pole siiani veel toimunud. Kuid siis see kõik muutub. Linn jagatakse mässajate ja valitsuse vägede vahel. Nadia on siiani elanud üksi, pärast seda kui ta perele selja keeras ja nemad temast lahti ütlesid, kuid ta on olnud rahul, elanud täpselt nii nagu talle sobib, kuid ta tunneb end turvalisemalt kui ta kannab kõike katvat must ürpi, isegi kui ta tegelikult ei ole usklik. Saeed elab koos vanematega, ta pole küll süvausklik, kuid ta käib koos isaga kord nädalas palvusel ja tema ema on talle kõige tähtsam.

Kui sõda linnas süveneb ja Saeedi ema surma saab, kolib Nadia oma korterist (majast, mis sai pommitabamuse) välja ja kolib Saeedi juurde. Nad ei jaga tuba ja nad pole ka suudlusest kaugemale läinud, sest Saeed tahab esmalt abielluda kui midagi rohkemat teha.

Kogu selle lootusetuse keskel hakkavad nad kuulma jutte ustest, ustest mis viivad muudesse riikidesse, eemal sõjast. Lõpuks saavad nad teada, kellele nad maksma peavad, et ka nemad saaksid läbi ühe sellise ukse minna. Kui uks avaneb, keeldub Saeedi isa kaasa minemast ja nii lähevadki Saeed ja Nadia kahekesi ja esimesena satuvad nad Mykonose saarele. Seal veedavad nad paar nädalat ja seejärel kuulevad nad uuest uksest, läbi mille satuvad nad Londonisse. Kui nad on paar kuud olnud Londonis, kus olukord muutub samuti ohtlikuks ja sõjaeelseks, rahuneb kõik mingil määral maha ja nad hakkavad isegi endale uut kodu ehitama, kuid siis loobuvad nad selles, ning kasutavad veel kord ust, et sattuda seekord San Francisco lähistele hipi kogukonda.

Kui kaks inimest elavad koos läbi väga emotsionaalseid olukordi, siis nad kas kasvavad lähedaseks ja elavad õnnelikult koos elu lõpuni, või nad lähevad lahku, sest nad kasvavad läbi läbielamuste lahku.

See lugu on pilguheit Euroopat räsinud põgenike voolule läbi fantaasia peegli. Kummipaatide asemel on uksed, mis viivad kuskile mujale siin maailmas. Uksi pole vaid mõned ja nad pole kindlates kohtades, nad võivad avaneda ootamatutes kohtades ja neid ei kasuta vaid sõjaolukorrast põgenevad inimesed vaid ka „heaoluriigis“ elavad inimesed, kes on oma eluga rahulolematud. Samuti ei ole need uksed vaid ühepoolsed, neid saab mitmeid kordi edasi tagasi käimiseks kasutada.

Ühelt poolt on see armastuslugu, teiselt poolt on see sõjapõgenike draamat, samas on see ka fantaasialugu ustest, mis viivad ühest kohast maailmas teise. See fantastiline, kuid valus lugu, voolab nagu David Michelli Pilveatlas või Luukellad – võibolla natuke segaselt, kuid samas väga kaasakiskuvalt.

Hea lugemine!!

Catch-22

Raamat: Catch-22 by Joseph Heller (1961) 
Hinne: B+
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/168668.Catch_22 
Loo tegevus toimub II maailmasõja päevil, aastatel 1942-1944. Loos jälgitakse kapten John Yossariani elu U.S. õhuvägede B-25 pommitajana. Enamus sündmusi toimub väljamõeldud 256. üksuse baasis, mis asub Pianosa saarel, Vahemeres, Itaaliast läänepool. Loos räägitakse Yossariani ja teiste õhuväelaste kogemustest, kui nad püüavad selget mõistust säilitada täites kõrgemaltpoolt tulnud käsklusi lootuses, et nad saavad peale ülesannete täitmist koju naasta. 
War, Humor, History,
 

 Kui te vaatate ükskõik millist ingliskeelset nimekirja raamatutest, mida peaks elu jooksul lugema, olgu need siis top 10, 50 või 100, siis on seal alati sees ka Catch-22. Eelmine aasta lisandus see nimi ka peatselt ekraanidele jõudvate raamatute hulka. Kuna samanimelises seriaalis löövad kaasa ka George Clooney ja Hugh Leurie, siis tahtsin ma seda näha ja vaadatud ta saigi, mõtlesin et vaatan õhtul ära ühe osa ja siis oli kell viis hommikul ja kõik osad olid vaadatud :). Aga aitab küll seriaalist hetkel. 

See raamat, mis kuulduste järgi peaks tõlgituna ilmuma ka käesoleva aasta sügisel, on üks eriline raamat. Siin on huumorit, on draamat, absurdsust, tõsist, mõtlemapanevat ja masendavat, vihaleajavat ja inspireerivat. Minu jaoks sobib see raamat suurepärasel kahe teise „sõja“ romaani vahele, Šveiki ja Mehed, kes jõllitavad kitsesid vahel – Šveik on I ilmasõda, Catch-22 II ilmasõda ja Mehed, kes jõllitavad kitsesid on Lahesõda. Siin on sõjaväe reeglistiku ja sõjaväelaste auahnuse jaburust, pidevalt eluohtlikes situatsioonides olevate meeste balansseerimist hullumeelsuse ja selge mõistuse vahel ja seda kuidas sõda muudab inimese moraalitunnet ja kuidas kaovad piirid, mida tsiviilelus inimestele on seadnud ühiskondlikud tavad.

See raamat on täis sõnamänge ja verbaalset düsenteeriat ja lõputuid kordusi. Ning see catch-22 või suupärasem lõks-22 on põhimõtteliselt nokk kinni, saba lahti, nokk lahti, saba kinni. 

Ja nüüd veel natuke sarjast. Kui raamatus toimuvad sündmused suvalises järjekorras, ühes peatükis võib vabalt olla juttu sündmustest mis on aastase vahega (ja sellest ajahüppest saab aru alles siis kui oled raamatut edasi lugenud), siis sarjas on püütud asjad panna ikkagi loogilisse järjekorda, alustades kolonel Scheisskopf (kunagi kutsusin ma oma kassi samasuguse hellitusnimega :), küll maakeelse versiooniga) rividrilli hullusega ning lõpetades Yossariani viimase hullumisega. Tõsi, mõningad asjad on välja jäetud ja mõned asjad on juurde pandud, mõned tegelased on kokku kirjutatud ja mõned on välja jäetud. Aga see ei tee sarja sugugi mitte halvaks, pigem on sedasi lugu kergem jälgida. Sari keskendub ka rohkem loo koomilisele poolele, siin pole nii palju sõja tekitatud masendust ja meestel tekkivat depressiooni ning alati paistab päike sel väiksel Itaalia saarel, kuigi raamatus on palju vihmaseid ilmasid, kui nad lendama ei saa minna.

Raamat on suurepärane ning sari on võrratu, kuna annab raamatule palju juurde. Mina vaatasin sarja enne raamatut, seega teadsin mida oodata ja kõik mida ootasin, oli ka raamatus olemas.

Leegitsev rist. 2. raamat

Raamat: The Fiery Cross (Outlander #5) by Diana Gabaldon, tõlge Krista Suits (2001, 2019) Varrak, RR, A

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/44528195-leegitsev-rist-v-ramaalase-sarja-v-osa-2-raamat

Ajal, kui iseseisvussõjani jääb veel kõigest paar aastat, tabavad Põhja-Ameerika kolooniaid selle ajaloolise vapustuse esimesed eeltõuked, mistõttu Jamie Fraser kutsutakse rahvaväesalga eesotsas suruma maha Põhja-Carolinas puhkenud ülestõusu ja seega seadma oma elu ohtu, kaitstes kuningat, kelle peab hiljem – nagu ta teab – reetma.

Diana Gabaldoni „Leegitseva risti” teises raamatus sõlmitakse kokku mitu varasemat süžeeliini ning arutletakse, mil määral on üksikisikul võimalik ajaloo kulgu muuta. Otsekui selle väljaselgitamiseks lasevad loodusjõud ja vaenlased Fraserimäe asukatele osaks saada rohkeid ohte ja ränki katsumusi. Lugeja jälgib hinge kinni pidades, kuidas kujunevad peategelaste saatused.

Drama, Time Travel, Romance, War

Nüüd kui pulmad on möödas, peab Jamie täitma oma lubaduse ja viima oma salga mässajate vastu. Sügaval sisimas loodab ta endiselt, et äkki saab lahingu ka ära hoida, kui juhtidega saab räägitud, seega saadab ta Rogeri mässajate juurde. Noh, põhimõtteliselt polnud see ju paha mõte, kui mässajatel oleks olnud juht ja kui Roger poleks sattunud vale inimese otsa ja suudelnud vale naist ja lahing poleks ikkagi toimunud ja võitjad poleks tahtnud teiste hirmutamiseks „juhte“ üles puua …

Õnne peab ju neil olema, sest see pole GOT, kus võtmetegelased võimalikult ruttu ja võimalikult veriselt kõrvaldatakse :). Seega liigub Fraserimäe seltskond peagi tagasi koju ja alustavad oma rahulikku, tööd täis elu. Kuid meie rahulik ja nende rahulik pole sama ning tööga käivad alati kaasas oma ohud.

See osa raamatust on äärmiselt intensiivne ja samas ka hästi rahulik. Siin on närvesöövat ootamist ja jalustrabavaid üllatusi. Gabaldon kohe oskab oma lugejaid raamatu juures hoida, isegi siis, kui ta kirjeldab igapäevast rahuliku elu Fraserimäel. Tema raamatuid tuleb alati tähelepanelikult lugeda, sest kunagi ei tea, milline tunduvalt juhuslik „möödakäija“ võib järgmises raamatus tähtsat rolli mängida ja milline juba tuntud tegelane võib end täiesti uuest küljest näidata ja kuna mõni „kadunud“ tegelane võib kriitilisel hetkel jälle välja ilmuda.

Ma mäletan kui ma seda raamatut esimest korda lugesin – ümber minu toimus asutuse suvepäevade tants ja trall – ja kuidas ma jõudsin selle „tähtsa“ hetkeni … hing jäi kinni ja huulil oli vaid üks nimi :). Ja nii ma siis lugesin uuesti ja ootasin ja ootasin ja lõpuks olin ma taas selle hetke juures. Ma ei mäletanud üldse, et see nii raamatu lõppu jäi, aga eks see tulene ka sellest, et esimest korda lugesin ma e-raamatut ja seal ei adugi ju nii hästi seda, mitu lehte veel lõpuni jääb. Ja kuigi ma olin seda raamatut juba korra lugenud, olin ma siiski mõningad asjad ära unustanud ja kuna ma tean, mis edasi tuleb, siis oskasin ma ka märgata asju, mida ma esimesel lugemisel tähele ei osanud panna.

Gabaldoni raamatuid on alati hea lugeda ja nüüd jääb vaid oodata, kas ennem ilmub uus tõlge või saab uus hooaeg valmis.