The Passionate Love of a Rake

Raamat: The Passionate Love of a Rake (Morlow Intrigues #2) by Jane Lark (2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/18687792-the-passionate-love-of-a-rake

Ainus naine kes omab võimu kurikuulsa naistemehe Robert Marlow üle, oli taas tema juurest lahkumas.

Ta oli kuulnud et Sutton oli surnud ja ta teadis et Jane oli taas vaba, kuid ta oli alati arvanud et tema kirg Jane vastu oli vaid kättemaksukirg mitte tegelikult kirg Jane vastu. Kuid siin ta oli, suutmata eitada seda mida ta Jane vastu tundis … mida ta polnud kunagi ühegi teise naise vastu tundud ...

History, Romance

See on siis selle eelmise raamatu Lõbutüdruku keelatud armastus järg. Kui esimeses raamatus oli juttu nooremast vennast Edwardist siis nüüd on möödunud kolm aastat ning vanem vend Robert, kes oli aastaid tagasi haavunult mandrile hullama tormanud, on tagasi ning satub taas kokku oma lapsepõlve/noorukiea/elu armastusega ning põhjusega, miks ta mandrile põgenes.

Jane on teismelisena sunnitud abielluma mehega, kes oleks võinud vabalt ta vanaisa olla. Aastaid on see mees teda „vangis“ hoidnud, keelates talle väiksematki meelelahutust, kuid pakkudes teda oma külalistele välja kui lõbutüdrukut, laskmata neil siiski temaga midagi intiimset teha. Ta on lõpuks vaba oma piinajast, kuid kuna ta on pärinud mehelt tema raha, mida ihaldab endale saada mehe poeg, kes on kakskorda vanem kui Jane ja sama julm kui ta isagi oli, siis pole Jane siiski päris vaba.

Lootes pääseda oma piinaja käest põgeneb Jane Londonisse oma tuttava juurde ja ühel koosviibimisel, kuhu nad koos Vivianiga on läinud kohtub ta taas oma eluarmastusega, Robertiga, kuid ta teab, et ta ei tohi ahvatlustele järgi anda.

Kuid kui on tegemist armastusega ja saatusega (ja armastusromaani autoriga), siis need kumbki ei küsi, mida tohib või mida ei tohi teha, nemad lihtsalt suunavad su elu nii, et lõppkokkuvõttes saab lõpp siiski õnnelik olema.

Kui eelmises raamatus ajas mul harja punaseks see pidev saladuste hoidmine ja poolikute tõdede rääkimine, siis selles raamatus on peategelasteks selektiivselt kurt ja märter ruudus.

Kujutage ette situatsiooni – noormees ruttab ülikoolist vaheajal koju, et oma kallimale abielu ettepanek teha, neiu kohtub temaga nende tavalises kohtumiskohas, kuid ettepaneku peale ütleb neiu õnnetult, et ta juba on kihlatud, veel jõuab ta öelda vaid ’ära ..’ kui noormees minema kihutab kuulmatagi lause lõppu ’… jäta mind maha.’ ning veedab seejärel aastaid tasapisi seesmiselt keedes, kuna ta on veendunud, et neiu oli vabatahtlikult ja suure rõõmuga kihlunud kellegi teisega. Aastaid hiljem, kui noormehest on sirgunud väga enesekindel mees, piisab talle taas kord vaid ühest pilgust situatsioonile, et taas kord selg keerata ning minema kihutada, laskmata naisel seletadagi, et see mida ta nägi polnud mitte armastajate naaldumine seina vastu, vaid piinaja surve piinatavale. Mis te arvate, kas Lord Robert oli lühinägelik ja selektiivse kuulmisega tõbras?

Vaatame siis nüüd aga sama asju teis nurga alt – neiu teab juba kuid, et ta vanemad plaanivad teda mehele panna vanamehele, et sellest neile kasu oleks, kuid ta leiab sada üks põhjendust, mis sellest mitte Robertile kirjutada, ning suudab isegi end veenda uskuma, et Robert ei armasta teda, ning kui Robert siis kihutabki minema, ilma teda lõpuni kuulmata, on ta saanud oma ’teooriale’ kinnituse. Kui ta siis Robertit taas aastaid hiljem näeb, leiab ta taas sada ja üks põhjust, miks mitte rääkida Robertile kuidas asjad tegelikult olid ja on, kuigi Robert talle mitmel viisil ja korduvalt talle kinnitab, et ta teda armastab. Selle asemel et öelda ’Kallis, meil on probleem, ma loodan, et sa aitad mul sellega tegeleda’, viskub ta märtrina oma kasupoja altarile, et vaid Robertit ja teisi talle kalleid inimesi säästa. Selline pime ja põikpäine närtsiv lilleke, kes teeb ohverdusi, mis pole midagi väärt.

Miks ma üldse selle raamatu kätte võtsin, kui juba esimene raamat oli nii vastumeelne – ausalt ma lootsin, et äkki teine raamat on parem, kuid ei, kahjuks. Aga nüüd olen mina oma ohverduse teinud ja mõlemad raamatud läbi lugenud ja oma arvamuse autorile läbi NetGalley saatnud.

The Illicit Love of a Courtesan

Raamat: The Illicit Love of a Courtesan (Morlow Intrigues #1) by Jane Lark (2013)

Hinne: C

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/18486894-the-illicit-love-of-a-courtesan

Ellen Harding on kinni julma hoidja hoole all, kuid ta unistab vabaks saamisest. Rõhuja surve all on Elleni hing ja südametunnistus ta kehast lahkunud, et ta suudaks kannatada oma rõhuja  paheliste ihade rahuldamist. Ellenist on järel vaid tühi kest, ta on kurt moraali nõudmistele ja pime häbile.

Kui ta pilk aga rändab kenale noormehele lihtsalt tema välimuse pärast, laseb ta oma fantaasial lennata ning kujutab ette kuidas oleks lasta end üheks ööks vabaks ning anda oma keha noormehele.

Kuid Edward Marlow on kena ning õrn kui ta Ellenit puudutab, ning Elleni alateadvus sosistab talle, et see mees võib olla ta pääsetee. Kuid kuidas saaks Edward teda aidata kui ta ei tea Elleni saladusi, mis takistavad teda vabaks saamast?

Edward on rahutu, üksik ja natuke vihane oma elu peale – see on ta ainuke põhjendus, mis ta endale annab, miks ta ihaldab teise mehe armukest. Naise tumedad juuksed ning heledad silmad on erilised ning ta ei suuda kuidagi oma pilku kõrvale pöörata, kui naine teda üle lehviku vaatab, silmis ahvatlev pilk.

Kui Edward Ellenit juba kord tundma õpib, ei suuda ta teda enam unustada, ning kui ta ka näeb Elleni väidetava heategija jõhkruse jälgi, soovib Edward Ellenit aidata. Kuid kuidas saab Edward teda aidata, kui Ellen pole nõus ei põgenema ega ka oma minevikust rääkima?

Kui vastupunniv Ellen lõpuks järgi annab, ning Edwardi keset ööd üles ajab, siis ei kõhkle Edward hetkegi, ning aitab Ellenil põgeneda. Edward lihtsalt ei tea veel, et ta tormab pea ees Elleni mineviku saladustesse.

History, Romance

Lõbutüdruku keelatud armastus on lugu heast perekonnast pärit naisest, kes on saatuse julmade keerdkäikude tõttu sattunud rolli, millest pääsemiseks on tal vaja ise enda tugevat tahet ning oma uue armastuse järjekindlust. Naine kohtub juhuste kokkulangevuse läbi noormehega, kes on valmis andma talle kõik, et päästa teda talle osaks saanud saatusest, ilma et ta teaks, keda ta tegelikult päästab.

Iseenesest see polegi ju paha lugu, kuid mis mind tõsiselt häiris oli see, et kogu raamat on täis poolikuid tõdesid – ma räägin sulle natuke, siis sa äkki lepid sellega ja kui mul õnneks läheb siis sa ei küsigi kunagi ülejäänut – tõsisel,t algusest peale ajab nende kahe armastusloos üks vale teist taga ning Ellenit kummitab järjekindlat hirm – mis siis saab kui Edward saab teada, kes ma tegelikult olen. Tõsiselt, see pidev valehäbi ja salatsemine oli totaalselt üleliigne – ükski saladus ei püsi saladusena kui seda on juba hakatud nurgast avama ja mida hiljem kõik ilmsiks tuleb, seda rängemad võivad olla tagajärjed. Ja lisaks sellele, et kui esialgu hoidis Ellen oma saladusi väga kiivalt enda teada, siis pärast seda kui ta oli Edwardile juba kogu loo ära rääkinud, siis järsku polnud tal enam midagi selle vastu kui kõik ta saladust teadsid.

See mõttetu salatsemine, Edwardi pime usaldus ja Elleni pidev valehäbi tegid raamatu minule vastumeelseks. Jah, ma lugesin lõpuni, sest ma tahtsin teada, millega lugu lõppeb, kuid ma ei ütleks, et tegu oli hea raamatuga. Tegu oli ok raamatuga, sest ega ta paha ka ju polnud, kuid lihtsalt mitte minu raamat.