2020

Artemiz's 2021 book montage

The Book of Life
Tappev külm


Artemiz's favorite books »

reede, 30. juuli 2021

The Language of Food

Raamat: The Language of Food by Annabel Abbs (oktoober 2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58294567-the-language-of-food      

Eliza Actonist, kes polnud varem isegi mitte muna keetnud, sai üks maailma edukaim kokaraamatu autor, kes uuendas söögitegemist ja retseptiraamatuid üle kogu maailma. Tema lugu on uskumatu, hingeülendav ja tõesti inspireeriv.


Inglismaa. Aasta 1837. Eliza Acton on poetess, kes unistab näha oma sõnu köidetud raamatuna. Kuid kui ta viib oma uue käsikirja kirjastusse, öeldakse talle, et “leedidel pole asja luuletuste kirjutamisesse”. Selle asemel küsitakse talt kokaraamatut. Inglismaale on jõudnud uued huvitavad toiduained - maitseainetest eksootiliste puuviljadeni - ja kokaraamatud on see, mida naisautoritelt oodatakse.


Eliza lahkub kirjastusest masenduses. Kuid kui ta isa on sunnitud pankrotistunult põgenema, pole tal muud võimalust, kui pakkumist vastu võtta. Ta pole kunagi varem oma elus toitu teinud, kuid ta asub õppima ning avastab, et ka retsepti saab luuleliselt kirjutada. Teda abistama palgatakse seitsmeteist aastane Ann Kirby - vaesunud sandistunud sõjaveterani ja dementse ema tütar.


Kümne aasta jooksul loovad Eliza ja Ann sõpruse, mis ületab ühiskonna klasse, ning üheskoos muudavad nad senise toidutegemise juhendite kirjutamise stiili ja loovad traditsiooni, mille väheke mugandatud versiooni kasutatakse endiselt.

Fiction, History


Teate ju küll kuidas retsepte kirja pannakse - koostisosad koos kogusega eraldi, järgneb samm sammu haaval valmistamine koos märkustega. Kuid kokaraamatutes, mis ilmusid enne
Eliza Actoni “Modern Cookery for Private Families” pole “retsepte”, vaid üldsõnaline kirjeldus, kuidas teha toitu suurema õhtusöögi seltskonna jaoks, mitte aga tavalise pere jaoks. Eliza oli esimene, kes kaalus iga toiduainet, mõõtis tegevuste aega, pani juurde soovitavad märkused, mida silmas pidada, et toit tuleks välja maitsev. Tema oli ka esimene, kes hakkas rääkima tervislikust toitumisest, kvaliteetsetest toiduainetest ja kes tutvustab erinevate kultuuride toite.


Selles raamatus on kaks peategelast/häält kes selle esimese kokaraamatu (mitte majapidamise  käsiraamatu) loomise juures oli - Eliza Acton (tema taustast on päris palju teada) ja Ann Kirby (kes oli küll olemas, kuid kelle kohta palju ei teata). Eliza tutvustab raskustesse sattunud keskklassi elu ja Ann külavaeste elu ja võimalusi kõrgemale ronida.

Nende kahe naise lugu on suuresti autori fantaasia, seega on ka see lugu tänapäevaselt poliitiliselt korrektne ning kohati üsnagi uskumatu.


Elizast, kes pole vastavalt tolle aja kommetele varem kordagi kööki sisenenudki, saab pea üleöö pansionaadi kokk, kes pakub külalistele kõrgtasemel toitu kõikidest erinevatest köökidest, kasutades abilistena vaid neid vanu majapidamisraamatuid, mida ta nüüd uuendama on asunud. Tema mõtted hakkavad vaid retseptides elama ja käed vajavad pidevalt millegi lõikumist/hakkimist/sõtkumist. Kuid tema seisuses neiul ei sobi ju vaid kokk olla, seega püüab ema teda endiselt rikkale mehele panna, et pere saaks taas jalule. 


Ann, kes on unistanud kokaks saamisest sellest ajast saati, kui ta vend läks köögitööliseks Londoni ühes suuremas restoranis, asub esialgu Eliza juurde tööle köögitüdrukuna, kuid kuna ta annab Elizale head tagasisidet ja ta oskab ka kirjutada ja lugeda, saab temast peagi abikokk. Kuid Anne isa on napsusõber sõjainvaliid ja ema põeb dementsust, seega peab ta valima oma unistuste ja reaalsuse vahel, kuni valik tema eest ära tehakse.


Nii Elizal kui ka Annel on unistused, kuid neil on ka saladused. Saladused, mis avalikuks tulles võib neid igavese põlu alla panna, seega ei avalda nad neid ka üksteisele, ükskõik kui lähedaseks nad ka üheskoos kokates ei saa. Ning lisaks ümbritsevad neid perekonna liikmed, kes annaksid oma tegudega silmad ette ka kõige vihasemale verivaenlasele, seega on tee nende unistuste juurde pikk ja vaevaline.


Mõte selle raamatu taga on väga hea, kuid minu jaoks on autor loo liialt tänapäevaste normide järgi teinud ja peategelastele liialt palju vastuolulisi omadusi andnud. Ning kuigi võiks ju arvata, et jutt toidust tähendab seda, et raamatu kõrval peab ka midagi söödavat olema, siis seda raamatut lugedes ei tekkinud kordagi tahtmist kööki toidu järele minna. Tõsi, paari retsepti kirjelduse juures jäin ma mõtlema, kuidas päris retsept välja näeb, seega otsisin retseptid välja ja ühte retsepti lugedes sain ma aru, et ka minu esimene maitse sellest oli sama kui raamatus kirjeldati, kuid see kõik ei tekitanud isu. Ka raamatu lõpus olevad retseptid ei tekitanud soovi neid järgi proovida. 


Raamatu sisututvustusest lootsin ma rohkem, kui vaid ajaloosugemetega toidukirjeldustega Victoria aegsete naiste peredraamat. Siin lihtsalt oli liialt palju mind häirivaid pisiasju, mis ei pruugi teistele sugugi häirivad olla. Omamoodi meenutas see küll Julie Powelli raamatut “Julie ja Julia”, kuid samas siiski mitte.


esmaspäev, 26. juuli 2021

AS Kättemaks on magus

Raamat: Hämnden är ljuv AB/Sweet Sweet Revenge Ltd. by Jonas Jonasson, tõlge Kadri Papp (2021) Varrak, RR, A Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58241203-k-ttemaks-on-magus-as     

Süüdimatu kunstikaupmees. Erakordsete annetega ettevõtja. Masaisõdalane ja eksiteele sattunud ravitsejamees. Ja noorpaar, kellel on kõik põhjused kätte maksta.


Erinevad inimsaatused põimuvad Stockholmi külmas veebruarikuus. Draama keskpunktis on kaks impressionistlikku kunstiteost. Aga kes need maalis? Kes on nende omanik? Ja mis on paavstil selle kõigega tegemist?


„AS Kättemaks On Magus” on humoristlik armastusavaldus vabale kunstile ja rõõmuga jutustatud lugu.

Fiction, Humor, Advetnture


Kui te olete lugenud mõnda Jonassoni raamatut või näinud tema raamatu ekraniseeringut, siis on teil enamvähem ettekujutus, milline absurditeater teid ees ootab. 


See on suurepärane, kuidas ta suudab omavahel segada rootslaslikku rahulikkust, ärivaistu ja kultuuri tundmist ja sisserännanute temperamenti, lapselikuse ja hulljulgusega. Ta paneb kokku tegutsema täiesti erineva taustaga inimesed ja annab neile kõigile ühe eesmärgi. Lihtsalt see kuidas neist keegi näeb eesmärgini jõudmist ei pruugi olla sugugi sama, ning omamoodi vürtsi annab loole ka see, kuidas nad kõik kokku üldse said. 


Täpselt selline raamat, mille võtad randa kaasa ja ei pane tähelegi kuidas aeg lendab, sest koos peategelastega oled sa Stockholmis mõtlemas välja kuidas tüütut naabrit karistada või siis Kenia savannides masai sõdalaseks õppimas või Saksa mägismaal laamat kaitsekoerana kasutamas või hoopis Stockholmis kunstigaleriid endale munserdamas või Kenias pilte maalimas või unistamas, et külas oleks elekter, sest siis saad oma onni juurde eskalaatori panna … tegevust on palju ja igavat hetke pole.


Ja kõige selle jaburduse keskel on realne kunstnik Irma Stern.


Hea lugemine.


reede, 23. juuli 2021

How to Talk to a Goddess

Raamat: How to Talk to a Goddess (The Thinking Woman’s Guide to Real Magic #2) by Emily Croy Barker (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58144828-how-to-talk-to-a-goddess     

Nora teab, et ta peab oma eluga edasi minema. Ja maagia unustama.


Ta on tagasi ülikoolis ning ta elu läheb üllatavalt hästi. Tal pole vaja mõelda teistest maailmadest, nõidustest ega deemonitest või võluritest - kuigi oli aeg, kui ta ise lootis võluriks saada. Ning kõige enam peaks ta unustama võluri nimega Aruendiel, kes jagas temaga maagia saladusi, kuid hoidis kiivalt oma sügavaid südame saladusi.


Kuid siis annab juhuslik kohtumine Norale võimaluse tagasi maailmade vahele lipsata - ning saabki alguse teine osa tema maagia haridusest.


Tema taaskohtumine Aruendileiga, mida ta on nii oodanud, annab tõuke katastroofile. Üksi ning vigastatuna vaenulikus piirkonnas, leiab Nora liitlase ning võtab vastu oma esimese tööpakkumise võlurina. Just siis kui ta hakkab end juba mugavalt oma uues rollis tundma, avastab Nora, et tema joovastav uue võimu kasutamine võib olla suurema hinnaga, kui ta on valmis maksma.


Püüdes vahet teha sõprade ja vaenlaste, tõe ja vale vahel, ei saa Nora enam midagi iseenesest mõistetavana võtta. Et nad Aruendieliga taas läbi illusiooni ja valede pimeda udu selgelt näeksid, läheb vaja rohkem kui kõige võimsamaid läbinägelikkuse loitsu. Ning teel tõe poole, võib Nora oma elu kaotada ... 

Fiction, Adventure, Romance


Nora on tagasi oma maailmas, keegi ei esitagi liiga palju küsimusi, kus ta viimane aasta oli, ning kui ta räägibki, siis enamasti ei usu seda keegi, või siis kiidab tema lennukat fantaasiat ja soovitab tal raamatu kirjutada. Ainus, kes teda usub on ta väike õde.


Ta on tagasi koolis, tal on suurepärane stipendium eraldatud, et ta saaks minna oma magistritööd kirjutama Oxfordi, vaja veel vaid suveks tegevus leida ja siis sügisest Inglismaale. Ja mis siis, et järsku ilmub välja ta endine poiss-sõber, kes siiski ei abiellunudki, nagu tal plaanis oli ja on taas Norast huvitatud, sest veel vaid paar kuud ja siis on ta läinud. Kuid mida tähendab see, mida üks ülikooli tuntud kodutu talle ütleb - lõhe on endiselt avatud ja keegi võib kogemata sisse kukkuda. Ning mis siis, kui see kodutu polegi tegelikult kodutu?


Kui raamatu algus ongi rahulik ja peaaegu maagia vaba, siis sellest hetkest alates kui Nora lõhesse astub pole ühtki rahuliku hetke. Taaskohtumine Aruendeliga, haldjast abikaasaga. Siis kokkupõrge kohalikega ja pääsemine tänu vägevale nõiale. Nõiaga koos tema kloostrisse minek ja seal ravikunsti õppimine/kasutamine. Nõid kes äkki tegelikult polegi nõid vaid hoopis jumalanna või siis äkki ikka mitte. Aruendeli minevik, mis taas kord neile järele jõuab. Ning vihase nõid/jumalanna kättemaks. 


Üks suur sündmus ajab teist taga, kunagi ei saa kindel olla, kas Nora on kokku sattunud liitlase või kadeda konkurendiga. Kuigi Nora saab ravida hädalisi, siis ei ole see siiski see mida ta teha tahaks, sest ta kasutab ravimiseks laenatud väge, mis on küll võimas, kuid see ei õpeta talle, kuidas kasutada elemente tema ümber ega ka uusi loitse, kõik mida ta peab tegema on paluma ja õnnistama jumalannat ja talle antakse soovitud. See oleks taas nagu haldjate juures lõksus olemine, kuid seekord ei hõlju ta petlikus õnneuimas vaid on igapäevaselt rakkes teenindades jumalanna juurde abi otsima tulevaid palverändureid.


Alguse rahulik sissejuhatus annab aega peategelasega jälle tuttavaks saada, eelmises raamatus toimuvat meelde tuletada ja siis algab tegelik lugu. Kui alguses arvadki, et edasi läheb nii nagu eelmise raamatu järel oodata võiks, siis tegelikult on autoril lugejate jaoks palju üllatusi. Omalmoel meenutab see ja tegelikult ka esimene raamat Naomi Noviku “Välja juuritud” raamatut, kõik see maagiline maailm ja “jumalanna” tujukus ning vana ja pahura võluri ning noore hakkaja võluriõpilase suhe …


Ma nautisin seda raamatut täiega, isegi kui mulle ei meeldi mäealustes koobastes ringi roomamine/ujumine ja müütiliste olenditega võitlemine, on see ju tegelikult raamatu kohta vaid kiitus, kui lugedes oli mul tunne, et olen ka ise koos Noraga kloostris ja hiljem koobastes. “Kuidas rääkida jumalannaga” on hea raamat ning autor lubab ka järge … teisiti ei saakski ju olla, kui raamat nii järsku lõppeb :).


pühapäev, 18. juuli 2021

Annie Stanley, omadega merel

Raamat: Annie Stanley, All at Sea by Sue Teddern (2021) ER, RR, A Hinne: C++ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58522328-annie-stanley-omadega-merel    

Mõnikord on lõpp alles algus …


Annie on üksik, töötu ja pisut puntras kui ta armastatud isa ootamatult sureb. Tige isa partneri otsuse peale puistata isa tuhk kuhugi, mis pole emotsionaalselt tähtis, haarab Annie hetke mõtte ajel urni, ning otsustab minna reisile mööda kolmekümmet ühte piirkonda, mis moodustavad mereilmateate, mida tema isale meeldis kuulata, vaatamata sellele, et elas ise keskmaal St Albansis. Reisides mööda Briti rannikut, otsides ideaalset kohta, kus isaga hüvasti jätta, hakkab ma mõtlema, kas pole mitte aeg mõelda ka teistele suhetele tema elus - kuid kas teiseks võimaluseks võib olla liiga hilja?


See on lugu armastusest, kaotusest ja tähtsusest elada elu täiel rinnal. Vahel on kõige raskemad hetked just need, mis näitavad meile, mis kõige tähtsam on.

Fiction, Drama, Romance


Kas teate neid filme, kus mingil põhjusel asub keegi kellegi kirstu või urni või viimaste soovide nimekirjaga reisile üle, ümber, läbi saare, riigi, kontinendi. Tavaliselt on reisi algus probleemne, reisikaaslased ei saa läbi, peategelase elu on probleemne, või ei taha ta seda reisi teha, kuid on sunnitud. Enamasti leitakse selle reisi jooksul elu mõte, armastus, põhjus hommikul silmad lahti teha, ammu kaotatud armastus sugulaste vahel. Teate küll ju neid lugusid, selliseid filme on tehtud mitmeid ja ilmselt tehakse veel palju.


Annie Stanley on sarnane lugu. Annie, kes on kunagi töötanud Citys, siis otsustas hakata õpetajaks, on juba aasta kodus olnud, kuna peale ema surma oli tal väga raske ja tervis vedas ka väheke alt, seega võttis ta aastaks puhkuse. Nüüd kui isa ootamatult suri, on ta veelgi suuremas augus ja kui Bev, isa elukaaslane teatab, et ta kavatseb isa põrmu puistata Šveitsi mägedesse, kus nad koos reisil on käinud, sõidab Anniel katus ära - miks peaks isa põrm heljuma kuskil mägedes, kus ta kord on käinud, kui see paik pole talle isegi eriliste mälestustega seotud, samas kui tema tegelikud lähisugulased - Annie ja tema õde Kate - poleks isegi seal. Annie haarab sahtlist urni ja asub teel merepiirkonda, mille järgi isa nende kassile nime andis. 


Loomulikult ei lähe asjad nii lihtsalt, et see esimene koht ongi õige ja ta puistab isa pisaraterohke kõne taustal merre. Kaugel sellest. Üks ootamatus järgneb teisele, Annie kohtub oma teekonnal kunagiste tuttavatega, kes talle kas epistlit loevad, vaiba alt tõmbavad, kasulikke nõuandeid jagavad või siis uut tulevikku näitavad. Ühelt ootamatult kohumiselt saab ta kaasa vardad ja lõngakera, ning oskuse kududa lapiteki tükke.


Pärast kõiki neid imelikke hetki kogu reisi jooksul, kui Annie peab oma elu üle järgi mõtlema ja otsustama mis teda ees ootab, jõuab ta lõpuks arusaamisele, mida ta vähemalt peaks proovima edasi teha ja kellega.


“Annie Stanley, omadega merel” on reisilugu, mille käigus meenutatakse minevikust õnnelike hetki, kurbi hetki, tehtud vigu ning õigeid valikuid. Loo lõpuks on katkised suhted parandatud, uued suhted loodud ja edasiseks vähemalt parem idee, kui alguses oli.


Iseenesest selline tore meelelahutuslik lugu, kuid mitte päris minu lugu. Siin on kohti, mis mind tõsiselt ärritasid ja sellest ka madal hinne. See ei tähenda, et raamat oleks halb olnud, lihtsalt see pole minu raamat.


teisipäev, 13. juuli 2021

Woman of a Certain Rage

Raamat: Woman of a Certain Rage by Georgie Hall (01.08.2021) Hinne: A Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57048212-woman-of-a-certain-rage     

Eliza on tige. Väga tige ja väga, väga kuum.


Tööle hilinemas, autode vahel laveerimas ja Eliza on endiselt leilis tülist, mis tal abikaasa Paddyga oli. Kakskümmend pluss aastat tagasi kohtusid nende silmad üle klassivahe tollases Britpopi Londonis, kuid praegu kohtuvad nende silmad vaid norimiseks üle kolmeosalise diivani.


Paddy tundub olevat rahul, täites oma vaba aega kanali laevade ja kriketiga, kuid Eliza igatseb taga oma nooruseaja vabadust ja põnevust. Viiskümmend tundub olevat liialt lähedal pensionile, nende kolm last on kõik liiga kiiresti täiskasvanuks saanud, isegi nende koer võttis kätte ja suri. Midagi peab muutuma - olgu neetud see menopaus!


“Naine teatud raevus” on andekas ja humoorikas lugu naisest, kes ei lase endale öelda, et muutusteks on liiga hilja. Elizas tunneb nii mõnigi ära ennast. Ta võib küll palju higistada ja pidevalt vetsu vajada, kuid tal on midagi, mida tõestada.

Fiction, Drama, Humor


Kas olete lugenud raamatuid “Hullult õnnelik” ja “Lavendlituba”? Üks räägib naise ja hullu olemise võludest/valudest ja teine eneseleidmise reisist jõelaeval. Pange need kaks raamatut kokku ja saategi ettekujutuse, milline on see lugu.


Eliza, kolme lapse ema, endine väikeste osade näitlejanna, nüüdne kinnisvaraagent/audioraamatute häälendaja/menopausi käes vaevleja. Sellest pole just väga palju aega läinud, kui ta armastatud koer Arti tuli magama panna ja juba hakkab ta abikaasa rääkima uue koera võtmisest. Ja seega elab ta end välja maanteel kihutades, kus välipeldikuid vedava veoki juht kutsub teda “hulluks vanamooriks” ja sportautojuht vaatab pealt kuidas ta lammast üle võrkaia tagasi karjamaale aitab ning kutsub samuti teda “hulluks eideks”. Ta pole hull, ta on hormoonide ja kuumahoogude küüsis.


Tema kolm kallist last - vanim poeg on ülikoolis, tütar mässab ema vastu ning noorim poeg on spektrumiga - ei tee ta elu sugugi kergemaks, nad kõik tahavad talt midagi või teevad talle selgeks kui valesti ta oma elu elab. Ja ta oma pere liikmed, kellele on juba sisse kodeeritud üksteise üle trumpamine, ei lase tal ka rahulikult üleminekut üle lasta. Kui vaid saaks kuidagi need kuumahood, tüütud turistid, uut koera tahtev abikaasa, restoranipidaja ja õved kontrolli alla. Kuid ei. Seega on ainus võimalus- põgeneda! Isegi kui põgenemiseks on jõelaev, mis liigub aeglasemalt kui jooksev inimene.


Eliza on naine, näitleja, ema, tütar, õde. Ta on muutumas, ka ta sõbranna ja õde on muutumas, kellelgi pole kerge, kuid kõigil on muutus toimumas erinevalt. Ka teda ümbritsevatel on vaja oma hetke segadustest/muutustest üle saada. Nad aitavad üksteist, loobivad üksteisele kaikaid kodaratesse, saavad asjadest täiesti valesti aru või ignoreerivad üksteise soove. See nädal Hollanderide ja Finchide elust on üks nädal, millest võiks väga vabalt suurepärase BBC lühisarja teha.


Ma pole ammu raamatut lugedes nii palju naernud, kui seda raamatut lugedes. Väga andekas ja suurepäraste karakteritega lugu.


neljapäev, 8. juuli 2021

Going Greek

Raamat: Going Greek by Sue Roberts (2021) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57412479-going-greek     

Päike, mere ning särisev romantika … ideaalne puhkus, kas pole? Ei ole.


Pärast kohutavalt valesti läinud tööüritust, leiab Samantha end äkitsi töötuna ja mahajäetuna. Seega kui Sami õde kutsub ta Kreeka saarele, nende valgesse maamajja, haarab Sam kinni võimalusest põgeneda. Enne kui ta arugi saab rühib ta mööda munakiviteed õe maja poole, joostes peaaegu seksika naabri, Spyrose, sülle.


Kuid kõik pole vaid päiksesära ja naeratused. Iga õhtuse basseiniäärse kokteiliõhtu kohta tuleb ka hommik, kui Sam harjub eluga koos kahe elurõõmsa kuueaastase õetütrega. Kui Spyros pakub Samile võimalust saarega tutvumiseks, on ta meelitatud, kuid Spyrose rahulik suhtumine ellu ja momendis elamine, on täielik vastand Sami viie aasta plaanile ja pidevat juuksurit nõudvatele juustele. Üks jook, sõpradena, ei teeks ju paha? Kas kohalik puuviljane vein ja mesimagus baklava - ning sõbralikud kohalikud - suudaks panna seda linnatüdrukut nautima lihtsaid hüvesid, mida elu Kreekas võiks talle pakkuda?


Kuid just siis kui Sam mõtleb oma disainerrõivastest loobumist kohtub ta oma kunagise kallimaga, ning ühtäkki tuleb kogu ta Londoni elu ta juurde tagasi. Kas ta libekeelne ex-kallim suudab Sami veenda, et ta tuleks tagasi betooni junglisse, või on see õppetund mida ta vajab, et mõista Kreeka elu eeliseid?

Romance


Alusatagem sellest, et raamatuga kaasas käiv tutvustus (see siin üleval) ei anna raamatust õiget ülevaadet, pigem lubab lugejatele muud kui raamat tegelikult on.


Peategelane on Sam, Tere hommikust Britannia! saatejuht. Ta on kogu elu tahtnud olla saatejuht, juba lapsest saati on ta kõigest saadet teinud ja toimuvat kommenteerinud. Ta on oma eluga rahul - unelmate töö, hea palk, suurepärane korter, fantastilised sõbrad ja töökaaslased. Ja siis, telehooaja lõpupeol laseb ta end ära rääkida ühel kenal arstil, kellega ta lõpetab hotellis. Hommikul hotellist väljudes, ning hüvastijätuks suudeldes, jääb ta fotograafi objektiivi ette, ning need pildid paljastavad, et mees on abielus ja sellele järgneb skandaal/nimeloopimine/trollimine. Laimatakse Sami (enamasti nimetatakse teda kodulõhkujaks), mitte meest, kes valetas oma perekonnaseisu kohta. Selline keskaegne suhtumine, naine on süüdi, mitte mees, kes tegelikult pettis.


Edasi läheb lugu suht ootuspäraselt - Sam põgeneb õe juurde, Kreeka saarele, lambakasvatusse, kus ta tasapisi vähendab oma oravaratta tuure, tutvub kohaliku elu ja kohalike elanikega, hoidub sotsiaalmeedia jälgimisest ning veedab aega oma õetütardega. Siis kohtub ta oma kunagise kallimaga, kes ta südame kord ammu murdis, ning samal ajal on ka kohalik naabrimees/juustumeister Samile rohkem tähelepanu pöörama hakanud. Ning siis pakub kohalik televisioon ta õele võimalust nende talust tõsielusarja tegemist ja Sami ainsatel Londoni sõpradel on probleeme, mida vaid tema oskab lahendada …


Et siis nagu ikka, peab loo kangelanna valima, kas vana elu või uus elu, vana silmarõõmu või uue silmarõõmu vahel. Ja kuigi vahel tuleb tahtmine neiu mõistuses kahelda, vaatad kõrvalt kuidas ta lühiajaline mälu ei tööta, kui ta üha uuesti just tehtud vigu kordama kipub ja ei näe seda õiget asja vaid käesirutuse kaugusel. Sam komistab ja ukerdab, kuni lõpuks leiab oma kindla jalgealuse, ajab selja sirgeks ning kõnnib õigesse hoovi, õigete käte vahele.


Imelik, mõnes mõttes bridgetjoneselik lugu. 

Kerge suvelugemine. 

Lihtsalt mitte minu lugemine.


esmaspäev, 5. juuli 2021

Falling

Raamat: Falling by T.J. Newman (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56614951-falling     

Te astusite just lennule New Yorki.

Peale teie on pardal sada nelikümmend kolm reisijat.

See mida te ei tea on see, et vaid kolmkümmend minutit enne lendu võeti teie kapteni pere pantvangi.

Selleks, et tema pere võiks ellu jääda, peavad kõik lennuki pardal surema.

Ainus võimalus, et pere ellu jääks, peab piloot käske täitma ning lennuki alla kukutama.

Meeldivat lendu.

Mystery, Thriller, Drama


Ha, nagu lendamine poleks juba iseenesest hirmutav asi, pakkugem siis reisijatele veel põhjust, et õnneliku maandumise järel kaptenile aplodeerida.


Selline tavapärane lend LA-NY. Bill ei pidanud küll sellel lennul olema, aga kui firma omanik ikka küsib, siis ju jätad poja pesapallimängule minemata, ning lendad. Täiesti rutiinne lend, kontrolli kõiki näidikuid, anna tornile infot, paar nalja reisisaatjatega, kontrollküsimused kaaspiloodile. Selline tavapärane lend.


Kuid miks saab kapten pildi oma perest - pojal ja abikaasal tropid suus, naisel pommivöö ümber. Ja miks ta saab videokõne, kus talle antakse valik - kas tema pere või lennukitäis reisijaid, keegi peab surema ja kapten peab valima. Nagu ikka, kellelegi rääkida ei tohi, sest siis sureb pere varem. 


Mis on selliste nõudmiste taga, mida soovitakse, miks seda tehakse? Kuidas oleks võimalik keset lendu päästa pere, kes jäi maha Los Angelesse, kuidas hoiatada neid, kes võivad saada lisaohvriteks lennu sihtkohas? Kellelegi ei tohi ju rääkida ja röövlil on lennul ka abiline, kes vaatab, et kõik läheks ikka nii nagu nõutud.


Kapteni vastutusel on sada nelikümmend neli hinge, pluss töökaaslased. Kuidas ta saab päästa oma pere ja ka reisijad? Kuidas ta saab üle astuda vaikimise nõudest? Kes on see abiline lennul? Pahar on küll väga ettenägelik olnud, kuid ta pole arvestanud ühe asjaga - kui sa inimese nurka ajad ja teda ähvardad, siis ta leiab võimaluse, kuidas sinu ähvardused sulle vastu keerata.


Lugedes istud koos kapteniga kokpitis, püüdes leida võimalust et päästa pere ning ka need inimesed, kes istuvad sinu selja taga. Samuti oled sa ka koos lennusaatjaga, kes peab välja mõtlema, kuidas aidata kaptenit ning kaitsta ka tema vastutusel olevaid hingi. Oled pereema, kes peab olema kaitsekilp oma laste ja röövli vahel, ning samas pead sa pakkuma ka kindlustunnet oma abikaasale, et sinuga on kõik kontrolli all, et tema saaks keskenduda lennule. Ja FBI agent, kes on lüliks lennuki ja büroo vahel. Neil kõigil on minevik ja tähtsad hetked, mis neile sellel raskel hetkel meenuvad.


See omamoodi filmilik lugu on väga põnev ja üllatusi täis. Kapten on johnmaclanelik, lihtsalt ilma automaatide ja pommideta, ning siit leiab teisigi filmides tuntud kangelasi ning pahalasi. Igavat hetke ei ole, sest nii kui arvad, et nüüd hakatakse otsi kokku tõmbama, muutub miski või tuleb välja uus üllatus. Loomulikult ei saa see olla selline lugu, kus pahalased peale jäävad, seega võite aimata, kuidas lugu peaks lõppema ja teile jääb lihtsalt võimalus sellel lennul kaasas olla, olgu see siis kokpitis, esimeses klassis, lennuki sabas või siis LAs koos hirmunud perega. 


Hea lugemine, andekalt kokku pandud lugu ja usutavad karakterid - kuigi lugu on inimvõimete piiride kompamisest, pole see ülevõlli kangelaste ja patriootide lugu.


reede, 2. juuli 2021

Ülakorruse pere

Raamat: The Family Upstairs by Lisa Jewell, tõlge Nele Mikk (2021) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/37861675-deadly-dram    

Kahekümne viie aastat eest sai politsei väljakutse Cheyne Walki majja number 16, kust kostvat imiku nuttu. Kui nad kohale jõudsid, leidsid nad eest kümnekuuse hea tervise juures lapse, kes oma hällis rõõmsalt lalises. Alumise korruse köögis lebas kolm musta riietatud surnukeha, lähedal kiiruga kribatud kiri. Teised seal kuuldavasti elanud lapsed olid kadunud.

Peagi pärast oma 25. sünnipäeva saab Libby Jones teada, et ta on pärinud hüljatud häärberi Thamesi kallastel Londoni ihaldusväärses Chelsea linnaosas ning et see on väärt miljoneid. Libby elu on täielikult muutumas. Aga ta ei või ette näha, et on veel teisigi, kes seda päeva on pikisilmi oodanud – ja tema tee on nende omaga kokkupõrgekursil.

Mystery, Thriller, Drama


Enne kui ma raamatut lugema hakkasin, sattusin ma ühele arvustusele, kus võrreldi seda raamatut klassikalise trilleriga “Lilled pööningul” (ma ei leia enam seda arvustust, äkki ma lihtsalt kujutasin seda ette :) selles kuumuses ei või milleski kindel olla :)), seega asusin ma raamatut lugema mingilmääral eelarvamusega. “Lilled pööningul” on õõvastavalt põnev raamat teemadel, mida pole kerge lugeda, seega midagi sarnast ootasin ma ka sellest raamatust.


“Ülakorruse pere” on samuti raamat, mis on teemal, mida pole kerge lugeda. Seda õõvastavat lugu pakutakse lugejale kolme osalise poolt - Libby, Lucy ja jutustaja. Libby on noor naine, kes saab oma 25ndal sünnipäevaks üllatus pärandi - maja ihaldusväärses piirkonnas Londonis. Lucy on tänavamuusik, kahe lapse ema. Jutustaja räägib algusest peale, mis toimus 25 aastat tagasi Cheyne Walki majast number 16. 


Need kolm vaadet, kolm väga erinevat elu, liiguvad samm sammu haaval kokkusaamise punkti. Libby uurib miks maja talle pärandati, mis majas toimus ja kes olid need inimesed, kes seal majas elasid. Lucy elab koos oma kahe lapsega hetkel seal, kus miski on peakohal kui vihma peaks sadama ja otsib võimalusi laste toitmiseks ja oma viiuli parandusest kätte saamiseks. Jutustaja viib lugejad tagasi aega, kui Cheyne Walki maja oli veel ühe uhke ja eduka pere elamu, kuidas nende edu kadus, kuidas majja kolisid “üürilised”, kes seadsid end liigagi mugavalt sisse ja kuidas asjad seal majas vägagi imelikuks muutusid.


Mida lähemale Libby jõuab inimestele, kes saaks talle rääkida, miks ta imikuna maha jäeti majja, kus oli kolm lagunevat surnukeha, seda lähemale jõuab ka jutustaja seletamisega, kuidas imik sinna majja üldse sattus, miks ustel olid tabalukud ja kuidas on võimalik, et keegi ei teadnud, kes selles majas elasid lisaks maja omanikele ja kuhu kadusid seal majas elavad lapsed. Lucy peab leidma võimaluse, et reisida koos lastega Londonisse ja need võimalused ei pruugi olla kõige meeldivamad.


See mitmekihiline lugu hoiab lugejat pidevalt ooteseisundis, kuidas lugu võiks veelgi hullemaks minna, kas sellest kõigest on võimalik õnnelikuna välja tulla, kas see kõik juhtus nii nagu jutustaja räägib, või on see kõik vaid psühhopaadi vabandus tema tegudele. Lõpp oli minu jaoks liiga holliwoodilik, kuid samas ma mõistan, miks autor tahab just niiviisi oma emotsionaalselt ribadeks kiskuvat lugu lõpetada. 


Ja nüüd lähme korraks tagasi alguse juurde - “Lilled pööningul” on lugu sellest, kuidas vanemad võivad lapsi äärmiselt julmalt kohelda, ning mismoodi võivad lapsed äärmiselt julmades olukordades käituda, et leida seda turvalist ja õnneliku hetke, et suudaks edasi minna. Siin loos on seda kohe kindlasti, seda äärmusliku julmust ja selle tagajärgi. Samas meenus mulle ka üks dokumentaal, mida ma paar kuud tagasi vaatasin - Seduced: Inside the NXIVM Cult - kus noor naine räägib, kuidas teda talle endale märkamatult tõmmati sekti, millest oli tal väga raske välja saada, sest ta oli nii sisse tõmmatud, et ta ei saanud arugi, et midagi on valesti, ja siin on samamoodi seda lambukeste järgnemist nende karjusele. 


See on selline raamat, mida rannas lugedes võite end vabalt ära kõrvetada, sest te unustate lugedes külge pöörata. Hea lugemine.