Flowers in the Attic

Raamat: Flowers in the Attic (Dollanganger #1) by V.C. Andrews (1979) 
Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/43448.Flowers_in_the_Attic 
Nii suurepärased lapsed. Nii ilus ema. Nii kena kodu. Selline lõppematu õudus!

Asi polnud selles, et ta poleks lapsi armastanud. Armastas küll. Kuid asi oli päranduses – päranduses, mis oleks kindlustanud nende edasise õnne, kui ta vaid suudab hoida lapsed salajas oma sureva isa eest.

Seega peidavad nad koos emaga oma kallikesed ülesse kasutamata pööningule.
 
Vaid natukeseks ajaks.

Kuid need jõhrkad päevad kasvasid piinavates aastateks. Nüüd ootavad Cathy, Chris ja nende kaksikutest õde ja vend kitsukeses ja õnnetus maailmas, kus neid hoiavad ärkvel täiskasvanute unistused ja  täiskasvanute ihad ning nende vihane, kahtlustava vanaema toob neile vaid hädapärast toitu, ning see vanaema teab, et saadana teod on tumedad ja teed riukalikud. Vahel saadab saadan lapsi tegema tema tööd, ning need lapsed tuleb üksteise järel hävitada …

Seal kõrgel üleval
Peidus neli last on
Blondid, ilusad, süütud
Ellu jääda püüavad … 
YA, Mystery, Horror 

Kunagi, aastaid tagasi, rääkisid Smart Bitches Thrashy Books naised igasugustest raamatutest, mis neid on mõjutanud ja üks raamat, millest pikalt räägiti oli Flowers in the Attic, et see oli olnud üks, mitte just keelatud, aga salajane raamat, mida keegi ei tahtnud tunnistada, et nad olid lugenud, kuid kõik lugesid ja ahhetasid. Nende jutust jäi mulle mulje, et tegu on keelatud armastuse looga, kus vend ja õde, kes mingil arusaamatul põhjusel on sunnitud pööningul elama, moodustavad armastajapaari. Noh seega, kui see raamat oli mõjutanud nii paljude armastusromaanide lugejate põlvkondi (raamat on ju ilmunud aastal 1979), siis ilmselt ikka võik see ju midagi erilist olla. Kuid oli miski, mida nad ei maininud seoses selle armastuslooga ja see on see, mis minu jaoks viib selle raamatu kindlalt armastusromaanide alt ära ja mina liigitaks ta hoopis õudusromaanide alla. Aga räägime siis raamatust täpsemalt. 

Perekond Dollangengerid on ideaalne Ameerika pere. Ema, isa, kaks last, poiss ja tüdruk. Kõik blondid, sinisilmsed, ilusad nagu nukud, isegi nende tuttavad hüüdsid neid Dresdeni nukkudeks. Ema kasvatas kodus lapsi ja isa käis nädala keskel töö ning oli kodus vaid nädalavahetustel. Neil oli ilus kodu, ilusad asjad, lapsed käisid koolis ja olid õnnelikud. Siis suurenes nende pere veelgi. Esialgu oli Cathy ahastuses, sest ta ei tahtnud õde, kes oleks temalt tema isa armastuse töövinud, kuid siis kui kaksikud olid sündinud, armus Cathy oma uude õesse ja venda ja pere oli taas õnnelik.

Isa kolmekümne kuuendal sünnipäeval, kui Chris oli neliteist, Cathy kaksteist ja kaksikud neljased saab nende isa autoavariis surma. Kuna nad olid oma ilusat elu elanud üle oma finantsvõimete, olid nad kaotamas kõike, millega nad igapäevaselt harjunud olid ja ainuke võimalus mitte vaesusesse jääda oli minna vanavanemate juurde. See minek toimus äkki ja öisel ajal ja lapsed viidi selles suures häärberis kohe üles pööningule, peitu seniks kuni ema saab räägitud nende vanaisaga, sest ema oli juh kunagi kodust läinud suure skandaaliga ja ta oli seega pärandusest ilma jäetud. Kuid nüüd kui vanaisa on suremas, siis peab ema taas vanaisaga head suhted looma ja siis kui vanaisa on kas ema taas oma testamenti kirjutanud, või kui ta on surnud, saavad lapsed taas pööningult alla, ja see võtab vaid paar päeva. 

Laste vanaema on väga range. Nad ei tohi oma toas midagi teha, mis ärataks teenijate tähelepanu ja nad saaksid teada, et lapsed seal on. Joosta ja mõõdukalt kõvasti rääkida või karjuda tohivad nad vaid pööningul ja seda vaid pärast kella kümmet, kui teenijad on lõpetanud teise korruse koristamise. Nende toas on vaid kaks voodit ja üks toalettruum. Nad saavad suure koguse külma toitu kord päevas ja peavad selle jagama kolmeks toidukorraks. Tüdrukud ja poisid ei tohi voodit jagada, nad ei tohi üheaegselt toalettruumis olla, nad ei tohi üksteise keha näha ilma riieteta, nad ei tohi millegigi märku anda, et neile nende vanaema ei meeldi, nad tohivad rääkida ainult siis kui neilt midagi on küsitud, nad ei tohi mitte mingil juhul mõelda mingisuguseid himuraid mõtteid või veel vähem tohivad nad teha midagi mis võiks tekitada himuraid mõtteid. Aga nad on ju pööningul vaid paar päeva, maksimum nädal või siis kuu, või kuni ema lõpetad sekretäride kooli ja tal on piisavalt raha, et neile oma korter leida, või kuni vanaisa sureb …

Neli aastat. Neli aastat!!!

Teismelisest sirgus noormees, neiust sai teismeline, kaksikud …

Ma pole lugenud raamatut Tuba, kuid ma olen näinud filmi, seega võib öelda, et mõte on neil sama – ühes väikses ruumis (noh tuba ja tolmune kola täis pööning) hoitakse kinni nelja last. Mis teeb aga selle raamatu palju õõvastavamaks on see, et piinaja pole mitte mingi võõras psühhopaat vaid laste ema ja vanaema ja see pole mitte lihtsalt kinnihoidmine vaid siin on mängus midagi palju pahatahtlikumat.

Raamatu algus oli nii helge ja positiivne, kuid leht lehe haaval hakkas asi muutuma. Lugedes tekkis esialgu kõhus õõnes tunne, siis hakkas hing rinnus kinni jääma ja kui ma lõppu jõudsin tundsin ma nutetud pisaraid veel tunde pärast seda ja hing oli ikka pikalt katki. Sellel raamatul on veel neli osa, seega, kui kirjanik oma kirjastiili totaalselt ei muutnud, siis ei saanud selle raamatu võrdlemisi positiivne lõpp väga kaua kesta. Kas ma loen ka need osad läbi? Vaatab.

Ja ma ei saa ikka aru, mis seda lugu romantiliseks peetakse. Minu jaoks oli see üks julmemaid draamasid, mida ma kunagi lugenud olen ja selle loo armastus on kõike muud kui romantiline või terve. Kuid ma saan aru, miks ta oli salajane raamat.