Love on the Brain

Raamat: Love on the Brain by Ali Hazelwood (2022) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59571699-love-on-the-brain                 

Bee Königswasser elab lihtsa reegli järgi: Mida Teeks Marie Curie? Kui NASA pakub talle juhi kohta neuro inseneeria projektis - kõigi unistuste täitumine - võtaks Marie koha vastu kõhklemata. Loomulikut. Kuid tänapäevase füüsika ema ei pidanud ju kunagi juhi kohta jagama Levi Wardiga.

Tõsi, levi on ahvatlev, nagu üks pikk, tõmmu ja läbitungivate silmadega meesolendi ikka olla võib. Kuid Levi on oma tunded Bee suhtes juba magistriõppes vägagi selgeks teinud - verivaenlased saavad töötada kõige paremini üksteisest kaugel kaugel teistes galaktikates.

Kui aga Bee labori jaoks tellitud tehnika jääb kadunuks ja alluvad teda ignoreerivad, võib ta vanduda, et ta näeb kuidas Levi tasapisi liitlaseks sulandub, toetades tema nõudmisi, kinnitades tema ideid … ise teda oma roheliste silmadega õgides. Võimalused panevad Bee neuronid sädemeid pilduma.

Kuid kui tuleb aeg oma süda tõeliselt lauale panna, on vaid ühele küsimusele vastust vaja: Mida Teeks Bee Köningswasser?

Romance

Järgmine teadlaste armastuslugu Ali Hazelwoodilt. Seekord on siis peategelasteks neuroloog ja insener. Vaenlastest armastajateks lugu. Kujutage ette, et Levi on Thor, Bee on Jane ja Rocio on Darcy, siis saate ettekujutuse neist tegelastest. Lisaks on siin palju fakte Marie Curie kohta.

Kuigi peategelased on oma alal tugevad tegijad ja ilma nendeta ei loodaks uut übernutikat kiivrit kosmonautidele, mis aitab neil paremini oma tööga hakkama saada, kõrvaldades nn silmapilgule kadunud aja, on nad mõlemad täiesti saamatud oma eraeludes.  

Bee, kes on juba lapsena koos oma kaksikõega orvuks jäänud ja elanud üle kogu maailma erinevate sugulaste juures, kuni ta lõpuks Ameerikasse keskkooli tuli, on olnud bakast saati seotud oma kursavennaga, Tim, kellega nad oleks pidanud kaks aastat tagasi abielluma, aga kui Bee leidis oma kihlatu koos oma parima sõbrannaga, siis jäi pulm ära. Levi on olnud Beesse meeletult armunud esimesest silmapilgust, kuid Tim käskis tal eemale hoida ja Levi ei tea, et pulmi ei toimunud. Seega kui nad Hustonis kohtuvad, arvab üks endiselt, et teine teda vihkab ja teine arvab, et tema ihaldatu on kättesaamatu. 

Kuid tegu polnud ju kunagi vihkamisega, Levi lihtsalt ei osanud Bee juuresolekul suhelda ja Bee kannab oma vanaema abielusõrmust, sest ta usub, et see toob talle õnne. Kõik mida nüüd vaja on, on põhjust neid kahte koostööd tegema panna, mille tulemusena nad hakkavad rääkima ja tasapisi selguvad ka ammused väärarvamused. Kasuks tulevad ka paar kassi, ninakas uurimisassistent, koolibrid ja Levi perekond, kes on valmis temast lahti ütlema vaid selle pärast, et ta pole tegevarmees, angu nemad kõik on.

Kui kõik segadused on selgeks räägitud ja emotsioonid välja elatud järgnebki õnnis aeg voodilinade vahel ja ka laboris koostööd tehes.

Kuid kõik ei saa ju olla nii roosiline, kuskilt peab ju ikka see tõrvatilk tulema, mis kõik ära rikub. Ja rikub ikka korralikult. Kadedus võib tõuke anda igasugusteks tegudeks ja kui ikka tahetakse midagi metsa keerata, siis ollakse ka valmis oma elu mängu panema.

Et siis, natuke teadust, natuke huumorit, palju romantikat, natuke kasse ja täpselt parajalt ulmemaailma. Kui ma autori järelsõnast õieti aru sain, siis tema jaoks oli kõige tähtsam see osa, mis puudutas mingitest teadud testidest loobumist. Need testid aitavad küll sõeluda doktoriõppesse pürgivaid tudengeid, kuid samas annavad need eelise rikkamatele tudengitele ja on oma olemuselt liialt lihtsakoelised kõige andekamatele tudengitele, kes kipuvad küsimustesse liialt tõsiselt suhtuma, seega vastavad lihtsamalegi küsimusele valesti. 

Hea teadlaste romantika, kuid see vaenlasest armastajateks hakkab juba igavaks muutuma, sest need vihkamise põhjused on tavaliselt nii tühised, et raske on uskuda, et täiskasvanud käituvad nagu varateismelised - miks ta mulle otsa ei vaata, miks ta toast lahkub kui mina sisse astun, miks ta mu kleiti ei kiitnud? - sa oled täiskasvanu, kas tõesti on sellised pisiasjad sulle nii tähtsad, et kuulutad kellegi oma verivaenlaseks ja ei lase sellest lahti ka siis, kui sulle korduvalt kinnitatakse, et eiramisel ja tummusel võib olla ka muu põhjendus kui vihkamine!

Kevade esimene päev

Raamat: The First Day of Spring by Nancy Tucker, tõlge Jaana Peterson (2022) V, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61434157-kevade-esimene-p-ev                

Chrissie on 8-aastane ja tal on saladus: ta on just tapnud väikese poisi. Selle meenutamine paneb tema kõhu kihisema nagu plaksusuhkur. Tema mängukaaslased on mannetud ja nende emad surmani kohkunud ning hoiavad lapsi kodus luku taga. Terve ümbruskond on jõhkrast kuritööst vapustatud. Ent Chrissiel on kõik kontrolli all: ta on parim müürilkõndija, ta teab, kuidas saada tasuta kommi, ja nüüd on ta joobunud võimutundest, mida ta kodus – kus toitu on napilt ja armastust veelgi napimalt – kunagi kogeda ei saa. 20 aastat hiljem elab täiskasvanud Chrissie uue nime all teises linnas. Üksikemana on tema ainsaks sooviks pakkuda tütrele seesugust lapsepõlve, millest ta ise ilma jäeti. Seepärast ongi ähvardavalt helisev telefon niivõrd hirmutav. Teda otsitakse, minevik on talle kannule jõudmas ja Chrissie kardab kaotada ainust olendit maailmas, kellest ta hoolib – oma last.

Thriller, Fiction, Suspense

“Kevade esimene päev” meenutas mulle alguses vägagi üht teist raamatut, nimelt “Mõrva väärt”, kus peategelane on samuti varases nooruses kellegi tapnud ja see esimene kogemus tekitab temas tahtmise seda veel kogeda. Kuid see on ka ainus, mis neid kahte raamatut seob, sest edasi läheb kõik hoopis teistmoodi.

Ühes minu lemmik taskuhäälingus “All in the Mind” oli alles hiljuti saade “A kid can’t be diagnosed as a psychopath. Why?” ning lugeda seda raamatut peale seda häälingut oli tegelikult päris huvitav. Kuigi me oleme võinud lugeda psühhopaatidest Thomas Eriksoni raamatutest, siis paljud teist ikka teavad, et lapsi ei saa diagnoosida kui psühhopaati. Tavaliselt öeldakse, et lapsed võivad varases nooruses ollagi agressiivsemad ja julmemad, kui tavalised täiskasvanud on. Lastel pole ka sama palju empaatiat, kui täiskasvanutel, see tuleb alles koos kogemustega. Ikka öeldakse ju, et lapsed on lapsed ja ikka teevad valesid asju, sest nad ei tea ju paremini, seega ei saa neid ka samade reeglite järgi hinnata, kui täiskasvanuid hinnatakse. Seda kõike seletatakse sellega, et lapse aju pole veel täielikult arenenud, et need osad, mis mõjutavad empaatiat ja kriitilist mõtlemist, arenevad hiljem. Ja arengut mõjutavad kindlasti kodune kasvatus ja laste dieet, kas nad saavad piisavalt toitaineid ja vitamiine.

Sellel teemal jätkates, siis Chrissie on laps, kelle ema ei tee temast üldse välja, pole teda toitnud juba imikust saati, seega sööb tüdruk siis kui saab ja seda mida leiab (koolis käimine on tema jaoks üks võimalus süüa), seega pole tal kodus mingit kasvatust, hoolimist ega toitmist. Ta vihkab oma ema, kuid samas ka armastab, ta igatseb oma isa ja usub teda iga kord, kui isa välja ilmub ja lubab järgmine kord tütre endaga kaasa võtta. Chrissie esimene tapmine saab tõuke sellest, et see väike poiss on kõigi lemmik, ning piisab poisi õe ühest mõtlematult öeldud soovist, et Chrissie seob oma soovi ja poisi õe “soovi” ja kägistab kaheaastase poisi.

Nagu on öeldud sarimõrvarite sarjades/filmides, et nad on lisaks psühhopaatidele ka nartsissistid, seega käivad nad mõrva paika vaatamas ja vestlevad ka politseiga, et saada teada, kas on juba teada saadud, et nemad on süüdi. Neile meeldib ka ohvri omastega rääkida. Ja täpselt seda ka Chrissie teeb. Ja samas otsib ta pidevalt uut võimalust, et taas tunda seda sama kõrgendatud tunnet, mida ta esimesel korral tundis, mida ta tunneb, kui ta politseile valetab, kui ta “parimale sõbrale” halba teeb, kui ta varastab.

Asja ei tee ka paremaks see, kui ta ema on aru saanud, et tema tütar on see, kellest teised emad sosistades ja hirmuga räägivad, sest väikese poisi tapja on endiselt leidmata. See mida ema selle teadmisega ette võtab, on mõneti veelgi hullem, kui see mida Chrissie tegi. Kuid see on hetk, kui hakkad mõistma, et sellest kodust ei saagi terve mõistusega last tulla - ilmselt on ema kodus suhtumine lastesse olnud umbes sama, täiskasvanutel oli rohkem tegemist ise ellu jäämisega ja neil polnud aega lastega tegeleda, seega pole ju üldse ime, et Chrissie ema sünnitas lapse, et oma abikaasat kinni hoida, kuid kui selgus, et see ei muuda midagi, kaotas ta kohe alguses igasuguse huvi selle vääksuva puntra vastu.

Kui Chrissie saab täiskasvanuks, peab ta lahkuma sellest erikoolist, kuhu ta pärast kohtuprotsessi saadeti, ning kuna teda pole korralikult ette valmistatud eluks väljapool kooli, jääb ta peagi rasedaks. Kuigi siiani on ta elanud vale nime all ja keegi ei teadnud kus ta on, siis nüüd leitakse ta üles ja nad peavad uuesti kaduma. Molly on nüüd tema jaoks kõige tähtsam - kõik peab käima reeglite kohaselt, kindla päevakorra alusel, lapsel ei tohi millestki puudust olla ja ta ei pea ka kunagi üksi olema. Kuid kui kevade esimesel päeval ronib Molly müürile kõndima ja paanikas tõmbab Chrissie ta sealt alla, on selle tagajärjeks kips. Kas nüüd ta kaotab Molly? Arstid ju kindlasti teatavad järelvaatajatele! Kas ta peaks põgenema? Kui nad Molly ära võtavad, siis ta edasi elada ei suuda!

See paanika viib Chrissie tagasi sinna kust ta alustas, kohtuma inimestega, kes tema elu varases lapsepõlves on mõjutanud, teada saama asju, mis aitavad tal teha edaspidise suhtes õigeid otsuseid. Kuid kas halvad lapsed tulevad ainult katkistest kodudest, kus nad ei saa piisavalt armastust, toitu, kasvatust? 

Mul on kahetised tunded selle raamatu suhtes, see on väga hästi kirjutatud lugu, kuid see on võigas lugu. Ma võin küll nautida seda pinget, mille autor on loonud jälgides Chrissiet lapsena ja emana, kuid samas ma tegelikult ei taha sellest lugeda ja ma tõsiselt ei oska öelda, kellele ma seda raamatut soovitaksin - neile keda huvitavad psühholoogilised anomaaliad? kes naudivad sotiaalse tooniga krimipõnevikke? kes tahavad mõnikord midagi šokeerivat lugeda? Ma ei tea, imelik raamat.

Orm Punane

Raamat: Orm Punane by Frans G. Bengtsson, tõlge Anu Saluäär (2022) ER, RR, A Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/63246148-orm-punane                

„Orm Punane“ on põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast – X‒XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ning muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse.

Fantasy, Adventure, History

Kui teile meeldivad viikingite müüdid, fantaasiad viikingite teemadel, fantaasia seotud reaalse ajalooga, siis on “Orm Punane” teie raamat.

Ormi lugu algab sellest, kui ta ema keelab tal isa ja vennaga koos röövretkele minna, sest ta on näinud und, kus Orm on verise peaga laevapingil pikali. Kuid ei lähe palju aega, kui Orm on ikkagi verise peaga laevapingil pikali, sest möödasõitvad viikingid on röövinud osa tema vanemate lambakarjast ja ühtlasi selle vägagi hakkaja lambakarjuse, kes on lammaste kaitseks paar nende laevameest maha löönud. Ja nii saavadki Ormi seiklused alguse - esmalt sõudja/sõdalane viikingilaeval, siis sõudja orjalaeval, siis ihukaitsja Hispaanias, siis laevakapten …

Mõnusalt kroonikate stiilis kirja pandud lugu, kus on huumorit ja luulet ja reaalseid ajaloolisi suurkujusid, veriseid taplusi, põnevaid seiklusi ja veidraid kombeid. Üllataval kombel on siin ka üsna palju kristlust, kuid üldsegi mitte sel kujul kui oodata võiks. Ning läbi kogu loo voolab ühtlase jõena palju palju õlut (vahel sekka ka natuke veini) sest ükski endast lugupidav viiking ei saa ilma õlleta.

Jah tempo võib olla mõne lugeja jaoks rahulik, kuid selle rahuliku tempoga saab suurepäraselt ja üksikasjalikult kirjaldada kõiki neid põnevaid seiklusi ja taplusi, millest Orm osa võtab, kirjeldada viikingite elu esimese aastatuhande lõpus, kui kristlased ootasid maailma lõppu ja viikingid leidsid üha uusi põhjusi, miks omavahel kakelda ja miks retkedele minna. Ja ka meie oma viikingid on ära märgitud :).

Hea lugemine peale kõiki neid viikingisarju, olgu teie lemmik siis Viikingid, Viikingid:Valhalla või The Last Kingdom. Tegelikult võikski öelda, et Ormi seiklused toimuvad rohkem Uthredi ajal, sest Ragnar Lothbrok ja tema pojad on selleks ajaks juba ise müütideks saanud.

Seega see omamoodi segu fantaasiast ja ajaloost, on väga mõnus lugemine pimedatel talveõhtutel.

A Venom Dark and Sweet

Raamat: A Venom Dark and Sweet (The Book of Tea #2) by Judy I. Lin (2022) Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/48506393-a-venom-dark-and-sweet               

Dàxi kuningriiki on saabunud suur kurjus. Pagendatud prints on naasnud, et võimu enda kätte haarata, ning tema tõusule draakoni troonile on andnud võimsa tõuke massmürgitamine, mis hoiab inimesi hirmus ja kahtlustes.

Ning, noor, kuid andekas shènnòng-shi - iidse ja peene maagiaga tee valmistamise kunsti valdaja - on koos printsess Zheniga põgenenud. Nendega koos on ka printsessile lojaalne ihukaitsja Ruyi, ning ka Ningi tervenenud õde Shu. Need neli naist rändavad läbi kuningriigi otsides liitlasi, kes neid aitaks sissetungijad alistada ja Zeni tagasi tema troonile.

Kuid Ningi unenägudes käib kuldne madu teda endiselt sõja ja verevalamisega hirmutamas. Palju iidsem kuri, kui tähtsusetud inimeste vahelised konfliktid, on üles äratatud, ning tema peatamiseks ei pruugi piisada ka kogu maa maagiast, kui tal on plaanis maailm enda võimusesse saada …

Fantasy, Adventure

Ningi seikluste esimeses raamatus ta alles püüab saada ihaldatud shénnón-shi ihaldatud ametikohta, et ta saaks vastumürki mürgile, mis ähvardas tema õe Shu teise ilma viia. Kuid selle kõige kõrval sai ta ka tuttavaks printsessiga ja printsiga ja sai teada ka oma vanemate loo, miks nad pealinnast nii kaugel elasid. Kuid seda õnne, et õde on taas terve, ei saa nad kaua nautida, sest päästmise käigus puutus ta kardina taguses maailmas kokku millegi palju kohutavamaga, kui inimesed, kes ihaldavad võimu, kuid just need inimesed kes ihaldavad võimu on nõrgad ja lasevad end nende iidsete olendite poolt ära kasutada.

Et siis Ning ja printsess Zhen on kogu kuningriigis tagaotsitavad. Põgenedes ja liitlasi otsides kohtavad nad kohutavate laastamistöödega, mille on korraldanud kuulsad sõdalased, kes pole kahjuks enam omaenda isandad. Kuid kogu selle laastamise seest leiavad nad liitlased, kes juhatavad neid väe juurde, mis on seda hetke kaua oodanud ning Ning tundub olevat ka see, keda nad on oodanud.

Seekord ei ole tee loos nii tähtsal kohal, kui esimeses raamatus oli, kuid tähtis on ta siiski. Seekord on tähtsal kohal iidsed lood, sõprus, usaldus, ahnus. Just ahnus on see, mis kurja seekord inimeste maailma lahti on lasknud, kuid usaldus on see, mis aitab ta taas vangistada.

Omamoodi loed seda nagu kreeka mütoloogia lugu - iidsed olendid, kes on omavahel võidelnud ja kaotaja on vangistusest end nüüd kavalusega välja vingerdanud, kasutab nõrku inimesi, et saada endale võimu, mida talle kunagi keelati. Kuid just needsamad nõrgad inimesed on need, kes ta uuesti vangistavad, isegi kui neil on abiks teised iidsed olendid, kes seekord eriti end asjadesse segada ei taha. Omamoodi meenutab see ka Elisabeth Limi “The Dragon’s Promise”, vaid see iidne kurjus ilmub teisel kujul.

Seda on põnev lugeda, sest see on niiiiii teistmoodi, kui need raamatud, mida ma tavaliselt loen.

Mõrv mõisahäärberis

Raamat: The Manor House Murder/The Manor House Murder (Monica Noble #3) by Faith Martin, tõlge Nele Mikk (2022) ER, RR, A Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/63096354-m-rv-m-isah-rberis               

NÄDALALÕPP MUUTUB MÕRVARVLIKUKS.

Monica Noble ja tema maapastorist abikaasa Graham kutsutakse kõrgetasemelisele kirikukonverentsile, mida peetakse nende koduküla uhkes mõisahotellis. Laupäevaõhtusel dineel hukkub traagiliselt ambitsioonikas naisvaimulik Celia Gordon – esmapilgul tundub, et maapähkliallergia tõttu. Kuid kui peainspektor Jason Dury sündmuskohale saabub, avastab ta peagi, et tegu oli mõrvaga.

JA PEAMISEKS KAHTLUSALUSEKS ON MONICA MEES.

Teiste kahtlusaluste hulka kuuluvad väljapaistev piiskop, naisvaimulikke vaenav peadiakon ning tema abikaasa, kohaliku muuseumi kuraator, kellel on kahtlemata midagi teoksil. Ent kui Monica tahab välja selgitada, kes tegelikult Celia tappis, ja oma mehe kahtluste alt vabastada, tuleb tal jagu saada äärmiselt külmaverelisest ning järjest meeleheitlikumast tapjast, seades nii enda kui oma lähikondsed surmaohtu.

Criminal Mystery

Kolmas ja viimane lugu siis Monica Noble triloogiast ja endiselt sama põnev ja meelelahutuslik, kui olid esimesed kaks osa. 

Seekordne juhtum saab alguse juba pool aastat enne seda kui toimub kirikukonverents, kus Monica ja Graham osalevad, kuid keegi lihtsalt ei tea, et midagi juhtunud on. Isegi kui seekordne kurjam võib olla piisavalt hull ja piisavalt kaval, et ta esimest korda vahele ei jäänud, siis teisel korral segab juhus end tema tegudesse ja see sunnib teda üha edasi tegutsema, kuni ta lõpuks saavutab selle, mille pärast ta seda kõike üldse alustas. Noh jah, tema peatamiseks on vaja lisaks juhusele ka politseinike, või siis kui täpsem olla, Monicat.

Mõnus muhekrimi, kus on ilusat loodust, mõnusat külaelu, head toitu ja põnevat müsteeriumit, ning ära ei tohi ka unustada huumorit, mille toob Monica tütar Carol-Ann. 

Kuid põhimõtteliselt võib selle kõik kokku võtta vägagi tuntud lausega “Hell hath no fury like a woman scorned”!

Hea lugemine!

Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid

Raamat: 本を守ろうとする猫の話 by Sōsuke Natsukawa, tõlge Maret Nukke (2022) V, RR, A Hinne:B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45857219-k-sim-rk-on-pool-s-dant              

Ood raamatutele, kassidele ja inimestele, kes neid armastavad.

Keskkoolipoiss Rintarō Natsuki armastab aega veeta oma vanaisa raamatuäris raamatute seltsis. Talle ei meeldi koolis käia, seepärast teeb ta koolist tihti poppi. Koolikaaslased kutsuvad teda hikikomori’ks – need on Jaapani noored, kes sulguvad oma tuppa ja keelduvad igasugusest suhtlusest väljaspool koduseinu. See on küll tõsi, et Rintarōle meeldivad raamatud rohkemgi kui inimesed ja ta naudib üksiolekut, aga tal pole midagi ka selle vastu, et varahommikul või õhtul vanaisaga teed juua ja kirjandusest rääkida. Rintarō turvaline maailm variseb kokku, kui vanaisa äkitselt sureb ja poisil tuleb kolida elama tädi juurde, keda ta isegi ei tunne. Pealegi pärib ta vanaisalt pankroti äärel oleva raamatuantikvariaadi, mis tuleb sulgeda. Rintarō valmistub ebameeldivaks elumuutuseks, kui ühel päeval ilmub välja kõnelev kass Tiiger, kes palub Rintarōd, et ta aitaks vabastada hädas olevad raamatud. See õilis missioon viib neid labürintidesse, kus raamatutele tehakse liiga. Poiss peab kasutama oma leidlikkust, et kogu maailma kirjanduspärand hävingust päästa.

Fantasy

Kassid ja raamatud - võiduvalem :) 

Kui te olete lugeja nagu seda on ka Natsuki, siis teie jaoks koosneb see raamat paljudest erinevatest raamatutest (lisaks neist millest autor otse räägib). Ja rohkem kui raamatuid päästetakse siin tegelikult peategelast leinast ja tuimusest. Istudes iga päev tuimalt vanaisale kuulunud raamatupoes, kaotab Natsuki tasapisi reaalsusega sideme, ta teeb päevast päeva asju, mida vanaisa tegi, kuid ta kaugeneb üha enam oma enda vanast elust, teistest noortest, kellega ta koolis kokku sai. Kuid tema enda alateadvus, mis võtab ta lapsepõlve lemmikraamatu (mida talle ta ema oli ette lugenud) tegelase kuju ja tõmbab ta raamatupäästmise operatsioonidesse. 

Esimene labürint kuhu ta siseneb meenutab nii väga Carlos Ruiz Zafóni “Ingli mängu”, kuid samas on siin ka elemente Antoine de Saint-Exupéry “Väiksest prinsist”.

Teine labürint on “1984”. Nii lihtne see ongi.

Kolmas labürint, selles pole ma päris kindel, kuid mul on tunne, et see on “Narnia kroonikad”, igas osas tuleb lastel (alates teisest labürindist päästab ta raamatuid juba koos klassivanem Sayoga) midagi endast maha jätta (isegi kui neil tegelikult midagi kaasas pole) ja viimasele vestlusele peavad nad minema ilma rääkivate loomadeta - tuleb tuttav ette? 

Ja viimane raamat, millega Natsukil tuleb mõõtu võtta on kõige vanem, kõige enim trükitud, tõlgitud, vihatud, armastatud, tõlgendatud ja usaldatud - populaarseim ilukirjanduslik teos, mida võetakse tõe pähe.

Et siis mul on tunne, et autor ei päästa mitte kirjanduspärandit hävingust, vaid ta näitab lugejatele, et ühtegi raamatut ei tohi võtta selleks üheks eeskujuks, mille järgi peab kogu oma elu seada. Raamatuid on palju ja iga lugeja leiab raamatust just selle mida tal sel hetkel vaja on, ning kui ta lisab sinna juurde teised mõtted teistest raamatutest, siis ta saabki hea ja tasakaaluka elu. Ning meeles tuleb ka pidada, et “tarku mõtteid” ei jaga vaid need raamatud mida teised targaks peavad või mis ongi mõeldud õpikutena, ka ilukirjandus, kui ta satub õige inimese kätte õigel ajal, aitab neid kas välja raskest olukorrast või siis aitab neil end ette valmistada olukordadeks, millest ta hetkel veel mõeldagi ei oska. See raamat on nagu ilukirjanduslik seletus, mis on biblioteraapia.

Isegi kui mõtted kipuvad lugemise ajal mujale reisima ja mõned kohad tuleb korduvalt üle lugeda, siis on see üks hea raamat, millest leiab igaüks endale midagi - põnevust, mõistmist, vihjeid uutele raamatutele, võimalust lasta end tõmmata miyazakiliku maailma.

Hea lugemine!

Küsimärk on pool südant

 Raamat: Ett frågetecken är ett halvt hjärta by Sofia Lundberg, tõlge Ruth Laidmets (2019) ER, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45857219-k-sim-rk-on-pool-s-dant              

Kas on võimalik armastada, kui pool sinu südamest on täidetud küsimärkidega? Kuidas sind ennast armastada, kui su süda pole avatud, vaid peidab saladusi? Kuidas saada üle süü- ja häbitundest, mis on aastatega maha surutud, kuid pole kuhugi kadunud?

Elin Boals on edukas fotograaf New Yorgis. Samiga on nad abielus olnud juba kaua ning neil on seitsmeteistkümneaastane tütar Alice. Ent pealtnäha laitmatu fassaadi taga kriibib miski, mis tekitab barjääri Elini ja ta perekonna vahele.

Ühel päeval postkastist leitud tähekaart lapsepõlvesõbralt toob talle meelde vaesuses elatud lapsepõlve Gotlandil ja sündmused, mis teda sealt lahkuma sundisid, süü- ja häbitunde, mille ta oli alla surunud ning mille tõttu oma tegelikku päritolu ka lähedaste eest varjanud. Sam ja Alice püüavad teda suunata vaatama oma südamesse ning täitma seal olevad küsimärgid vastustega, mis aitaksid neil kõigil armastuses edasi minna. Elini tee viib teisele poole ookeani teisele mandrile, aga ka teise aega ja teise ellu.

Drama,

Lugedes seda raamatut tulid mul silmade ette Lars von Trieri filmid, mitte nende sisu poolest, vaid selle tunde pärast, mis neist filmidest jäi, see ängistus, need paranematud lapsepõlvetraumad. Selline põhjamaine draama, mis on täis vaesust, hoolimatust, melanhooliat, saladusi, kinnisideesid, enesepettust ja segadust.

See on Elini lugu, tema lapsepõlve tähtsaimad hetked ja see hetk, kui minevik talle järele jõuab. Elin, kelle lapsepõlv möödus Gotlandi väikese külakese, kus ta elas koos ema, kahe venna, parima sõbra, kassi, raamatutädi ja poetädiga. Mingis mõttes oli ta lapsepõlv õnnelik kuid samas polnud ka. Ta ema oli enamasti eemalolev, isa oli vanglas, raha oli vähe ja toitu veelgi vähem. Kuid tal oli ta peidupaik, ta purk sõnadega, mida ta enam kunagi kuulda ei tahtnud, ta parim sõber ja nende ühine rand ja tähistaevas. Kuid siis ühel suvel, kui nad on pärast lühikese rikkuse hetke taas vaesed ja ema taas masenduses ning ta parim sõber elab oma emaga Visbys, juhtub midagi kohutavat. Elin on kindel, et selles mis juhtus, on süüdi tema, seega ta põgeneb Stockholmi isa juurde, kes on vanglast vabanenud. 

Ega sealgi teda teab mis õnnelik elu ei oota, sest isa on joodik, ning taas kord, pole tal alati raha söögi jaoks, kuid tal on riided ja kool, ning siis avastatakse ta tänaval ning teda ootab ees edukas modellikarjäär Pariisis. Pariisi on tema parim sõber raamatupoe omanik, ning see ongi kust ta tulevane abikaasa ta leiab, sealt raamatupoest, ning kui mees usub, et raamatupoe omanik oli ta ema, siis ei rutta Elin teda parandama, sest ta ei taha, et keegi teaks tema troostitust lapsepõlvest.

Kolmkümmend aastat hiljem, kui Elin on oma elus professionaalselt edukas ja ta  oleks võinud lugematu arv kordi oma koduküla nime otsingumootorisse lüüa ja oma teadmatuse tondid põrmustada, saab ta kirja minevikust - ta parim sõber saadab talle tema oma tähe. Tema pere oli juba niigi lagunemas ja see kisub lõhed vaid suuremaks - teismeline tütar ei taha veeta aega emaga, kes pidevalt tööle mõtleb ja abikaasa on pigem valmis uskuma, et naisel on armuke, kui seda, et ta on lihtsalt väsinud, üllatunud ja segaduse ning hirmunud. Tütre õhutusel (pärast seda, kui ta on lõpuks lasknud endas hoitud saladused vabadusse) läheb ta tagasi sinna, kust kõik alguse sai. Ja see lugu ei lõppe sugugi mitte nii nagu arvata võiks.

Seda võiks võtta ka kui väga pikka tekstülesannet, mille lõpuks (kui te ikka olete tähelepanelikult lugenud) saate te öelda, kes oli tulekahjus süüdi. See oleks nagu Bullerby laste õudusunenägu.

See on raske lugu, kuid huvitav lugu ja mingil väga väärastunud moel on see isegi Welcome to Gotland lugu :).

The Secret Lives of Dresses

Raamat: The Secret Lives of Dresses by Erin McKean (2011)

Hinne: C+

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/9555250-the-secret-lives-of-dresses              

‘Igal kleidil on oma lugu.

Las ma räägin sulle oma …’

Dora on armunud mehesse, kes ei pane teda tähelegi, tal on töö, millest ta ei hooli ja ta riietub mugavuse, mitte stiili pärast. See ei saa isegi mitte lähedale tema kirevale ja ekstsentrilisele lapsepõlvele koos vanaema Mimiga.

Kui halvim juhtub ei ole Doral teist valikut, kui minna tagasi oma lapsepõlvekoju ning võtta üle Mimi vintage riiete kauplus. Ja seal ootab teda üllatus - Mimi on kirjutanud pea igale müüdavale kleidile oma loo. Need on romantilised ja südantlõhestavad lood, milline oli kleidi elu enne poodi jõudmist …

Dora leiab kleitidele uued omanikud, kuid kas need lood aitavad tal elida ka iseennast? Esmalt vahetab  ta oma igavad tudengiriided stiilsete kleitide vastu.  Kuid kõige enam tahab ta teada, kas ta suudab vahetada ka oma senise turvalise elu - ja armastuste - millegi parema vastu?

Kaasahaarav ja armas lugu neile, kes teavad et õige kleit võib muuta elu.

Drama, Romance

Meil on kõigil olnud SEE kleit, mis on alati päeva või õhtu ilusamaks teinud, või siis SEE kleit, mis poes oli niiiiiii ilus ja siis kodus selga pannes ei ole see enam üldse see kleit, kuid nüüd on juba liiga hilja uut otsima minna, seeg tuleb selle kleidiga välja minna. Kleit võib muuta palju, teha marakratist neiu, või kaunitarist vanaeida. Kleidi kandmiseks peab olema õige tuju.

Dora on üles kasvanud ümbritsetuna stiilsetest kleitidest, mida kandsid koduperenaised ja seltskonnatähed möödunud sajandi keskpaigas. Ta teab kõike nendest ilusatest riietest, kuid ta pole tahtnud neid kunagi kanda, sest talle tundus see alati nagu kostüümi kandmisena.

Dora on orb, ta vanemad said autoavariis surma, kui ta oli alles beebi ja ta on kogu oma teadliku elu elanud vanaema juures. Nüüd on ta ülikoolis, aga ta  ei tea päris täpselt mida oma eluga peale ülikooli pihta hakkata, ta on armunud oma ülemusse (kes ütleb alati, et ta tudengitega ei mehkelda) ja kui Mimi saab rabanduse, kiirustab ta tagasi kodulinna, et olla Mimi kõrval ja hoida avatuna tema poodi.

Kui Dora sai teate, et Mimi on haiglas, istus ta autosse ja sõitis, seega on tal kaasas vaid riided, mis tal seljas olid, kuid Mimi on tema jaoks juba aastaid kokku pannud kappi kleitidest, mida Dora peaks Mimi arvates kandma, seega valib ta sellest kapist iga päev uue kleidi.

Poes olles küsib üks klient, kui ta on oma kleidi ostnud, kas selle kleidiga käib ka lugu kaasas. Mis lugu? Dora ei tea lugudest midagi, kuid siis ta saab teada, et osadel kleitidel on hinnasildil number, mis tähendab kassaaluses sahtlis olevaid numbritega ümbrikuid, mis sisaldavad kleitide lugusid. Loo räägib kleit, sellest mida ta näeb, kui teda kantakse, mida ta tunneb, kui tema kandja tunneb ja mida ta arvab sellest, mida ta näeb, või millised unistused tal on seoses sellega, mida ta on näinud. Olgu siis tegemist kleidiga, mis on seljas olnud vaid korra või kleidiga, mida on armastusega kantud aastaid, igal kleidil on oma lugu.

Dora vanaema pole talle tegelikult kunagi rääkinud talle tema vanematest ja see on üks põhjus, miks ta loodab, et Mimi tuleb haiglast ikka koju, et ta saaks küsida. Lisks on kohale ilmunud sugulased, kes juba ennatlikult varasid jagama asuvad, ning Dora, ega ka Mimi, ei kannata silmaotsaski neid plaane, mis Dora vanatädil on Mimi poega. Ja olles rebitud välja oma igapäevasest rutiinist ülikoolis, hakkab Dora oma elu hoopis teistmoodi nägema, seega kui tuleb hetk, mil ta peab otsustama, mis edasi, siis polegi enam otsuse tegemine nii raske.

Ühtpidi on see päris hea lugu. See kleitide salajase elu mõte on päris andekas, ning ka sellega seotud saladus on tegelikult päris hea, kuid samas on siin asju, mis hakkasid lugedes üsna ruttu häirima. Kordused (jah me saime juba esimesel korral aru, et Conil on kogemust surnud vanematega, seega kui ta seda juba mitmekümnendat korda meelde tuletab, tekib tahtmine lugemine lõpetada), arusaamatud seletused (kuidas peaks riietepoes abis käimine andma kellegile suurepärase ettevalmistuse kohviku pidamiseks) ja kohutavad sugulased (see iseenesest mõistetav ülevõtmine ja eemalelükkamine, sest vanemad inimesed teavad paremini ja neil on rohkem õigusi). Jah, need teemad on tähtsad loo ülesehitusele, kuid neid oleks paremini esitada saanud.

Nagu igale kleidile on oma kandja, on ka igale raamatule oma lugeja, ja see polnud minu raamat, kuigi ta ootas nii kaua, et ma lõpuks ta riiulilt alla võtaksin.

Daughters of Fire

Raamat: Daughters of Fire by Barbara Erskine (2006) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/970683.Daughters_of_Fire              

Kaks tuhat aastat tagasi, kui Rooma oli tungimas Britanniasse, jälgib printsess, kellest on saamas Briganteste suur kuninganna, kuidas tema rahva vaenlane üha lähemale jõuab. Cartimandua maailmas on algusest peale olnud konflikte ja armastust, kättemaksu ja karistust. 

Tänapäeval on Edinburghis elav ajaloolane Viv Lloyd Rees oma uurimisaluseks võtnud legendid, mis ümbritsevad seda keltide kuningannat. Ta on sellel teemal kirjutanud raamatu ja loomisel on ka noore kuninganna elu kajastav kuuldemäng. Kuuldemängus on tal abiks näitlejanna Pat Hebden. 

Cartimandu elu võtab üha uusi ja üllatavamaid pöördeid, kui teda tabab üks tragöödia teise järel. Noorel kuningannal on ka vaenlased, kelle tegevus muudab suuresti tema tulevikku, nende seas on Venutios, lapsepõlve võitluskaaslane ja Medb, kelle armukadedus ei ähvarda mitte ainult Cartimandua õnne vaid ka ta elu. 

Vivi teaduskonna juhataja Hugh Graham, teeb tema elu raskeks, kui Viv püüab varjata, et ta näeb Cartimanduast nägemusi ja et ta on veendunud, et nähtu on tõsi. Vivi seotus Cartimanduaga muutuv veelgi tugevamaks, kui ta võtab enda kätte prossi, mis on ilmselgelt neetud. Ka Pat ja Hugh on tõmmatud sellesse ajaloolisesse julma rivaalitsemisesse ning kõikehõlmavasse armuloosse. Kui aga lugu sirutab oma tiivad minevikust olevikku, leiavad nad kõik end silmitsi suurima võimaliku ohuga.

History, Fantasy, Romance

Kui te olete varem Erskine raamatuid lugenud, siis te teate, et enamasti on ta oma juttude aluseks võtnud millegi või kellegi reaalsest ajaloost. Seekord on siis selleks ajalooliseks isikuks keltide kuninganna Cartimandua, kes elas esimese sajandi keskpaigas, umbes praegusel Põhja-Inglismaal. Ta on pärit kuninglikust soost nii ema kui ka isa poolt. Ajaloolistes dokumentides temast palju juttu pole, või kui oli, siis on need materjalid kadunud ja olemasolevates Rooma kroonikates on juttu vaid tema kuninganna ajast, kui ta on üle võtnud oma isa kuningriigi, kui ta on abielus Venutiusega, toetab Roomlaste invasiooni Britanniasse, siis lahutab Venutiusest, abiellub Venutiuse kilbikandja Vellocatusega, ja saab seega oma endisest abikaasast oma suurima vaenlase. Samal ajal kui Venutius taas kord ründab Cartimanduat, ründas teine tuntud  kuninganna Boudica Londonit, kuid Cartimandua, kui Roomalaste toetaja, ei saada talle abiväge. Pärast Venutiuse viimast rünnakut päästavad Roomlased ta ning ta kaob ajalooürikutest. Niipalju on siis temast päriselt teada, enamjaolt Roomlaste nägemus tema elust.

Erskine on talle andnud lapsepõlve, esimese armastuse, esimese lapsekaotuse; vaenlase, kes vannub talle julma kättemaksu asja eest, millega polnud Cartimandua isegi otseselt seotud; õpetajad, kelle abiga saab temast tugev ja võimekas kuninganna, isegi kui ta loob liidu Roomlastega. Ja et lugu veelgi põnevam oleks, seob ta selle kõik hunnitu linnukujulise prossiga, mis on armukadeda naise poolt neetud, ning kui kaks tuhat aastat hiljem sedasama prossi puudutavad kolm maagiale vastuvõtliku inimest, saabki  see lugu alguse.

Viv, kes on kelte uuriva teaduskonna doktorant, on kirjutanud raamatu Cartimanduast, kuid mitte päris kõik tema raamatus pole faktidega toetatud, ta on sinna lisanud ka oma eeldusi ja arvamusi (tegelikult küll on Cartimandua teda juba selle raamatu kirjutamise ajal oma looga toetanud). Hugh teeb raamatu pihuks ja põrmuks, ja seda just selle pärast, et Viv on oma “fantaasiat” raamatu koostamisel kasutanud. Kuid toimetajad, kirjastus, arvustajad ja lugejad on raamatust vaimustuses ja talle on ka pakutud võimalus, kirjutada Cartimandua teemadel kuuldemäng raadio jaoks. Kui raadiole kirjutatav kuivaks kipub jääma, kutsutakse talle appi kogenud raadioteatri näitleja Pat. 

Kõik nad kolm on prossi puutunud ja seega on nad kõik saanud endale jälitava vaimu, ning lisaks sellele, et vaimud tahavad, et nende tõelist lugu räägitakse, on neil ka eraldi eesmärk, miks nad tahavad nende tänapäevaste noorte kehad üle võtta. Kogu lugu läheb üha hullemaks nii kaks tuhat aastat varem kui ka tänapäeval. Vaenlased lähevad salakavalamaks, armastajad armutumaks, vaimud rõhuvamaks.  Üha rohkem saavad vaimud nende üle võimu siis, kui nad lähevad kohtadesse, kus on teada, et Cartimandua on elanud. Vägagi erskinelik lugu!

Täpselt selline raamat, mida on õige aeg pimedatel sügisõhtutel lugeda, sest vaid siis võib lugedes nii looga kaasa minna, et ehmatad omaenda sõrme varju peale 😀

Viimane ükssarvik

Raamat: The Last Unicorn by Peter S. Beagle (2022) V, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/63030654-viimane-kssarvik              

Ükssarvik elas ihuüksi metsas, mida aeg ei puudutanud. Aeg-ajalt nägi teda üksnes mõni neidis, aga needki üha harvemini. Inimeste eest hoidumine oli talle kerge, kuid pealt kuuldud jutukatked sellest, et ükssarvikud on maailmast kadunud, sundisid teda oma võlumetsast välja minema. Tema teekond polnud kerge, kuigi tal oli abilisi: saamatu võlur Schmendrick, asjalik Molly Grue ja romantiline prints Lir. Nende teekond muudab neid kõiki, ka ükssarvikut. „Viimane ükssarvik“ on poeetiline ja kaunis lugu näivusest ja tegelikkusest, imedest ja elust, armastusest ja surmast ning see on võtnud sisse kindla koha parimate fantaasiaraamatute seas.

Fantasy, Adventure

Kunagi ennemuistsel aal, seitsme maa ja mere taga, elas üks ükssarvik oma metsas, kus oli igavesti kevad ja ükssarvik teadis selles metsas kõike ja kõiki, iga viimast kui mardikat ja iga esimest lehekest, rääkimata kamara all sahistavatest muttidest ja puuõõnsuses põõnavatest oravatest ning tema metsas teadsid kõik teda. Ta oli näinud omasuguseid, nad olid tema metsa sattunud. Kuigi tema jaoks polnud ajal mingit tähtsust, kuid talle tundus, et ta polnud juba ammu omasuguseid näinud. Tal polnud ka kunagi olnud tahtmist oma metsast lahkuda, sest miks ta peakski, seal oli ju kõik olemas, kuid nüüd on miski ta hinge ärevaks teinud ja ta lahkub oma metsast.

Ja algabki vägagi viktoriaanlik muinasjutt, kus peategelane asub retkele, mille käigus pannakse proovile tema oskused ja teadmised, ta leiab endale uusi kaaslasi, kes aitavad teda, täiendavad teda ning aitavad teda tema retkel. Ning ühel hetkel pole enam peategelane ükssarvik vaid hoopis tema kaaslane võlur Schmendrick (Jidiši keeles lollpea). Üheskoos astuvad nad vastu suurele kurjusele ja lahendavad mõistatuse ja vabastavad vangid (nii need kui tahavad vabaks saada kui ka need, kes ei tahtnud).

Kui need muinasjutud, millega me tänapäeval harjunud oleme, on suuresti lillelised ja roosad ja lõppevad õnnelikult, siis viktoriaanlikud muinasjutud olid kõike muud kui pilvepehmed ja õnneliku lõpuga, kuid neis oli alati mingi õpetussõna, olgu see siis elulised või piibellikud õpetussõnad. Ja selline on ka see lugu. Peategelane lahkub oma mugavast elust, et kogeda midagi uut, leida midagi “kaotatut”. Tema teel saab talle ja teistele abitutele olenditele osaks julm kohtlemine, rikkad ja lollid elavad mugavalt, ning nad teevad vaeste kuid tegusate olendite elu veelgi raskemaks. Selleks, et pääseda neile peale pandud katsumustest, peavad peategelased ohverdama midagi väga hinnalist, kuid see ei tähenda ikkagi seda, et nad saavad vastu täpselt seda, mida nad tahtsid. Siit puudub küll vägagi ilmne õpetussõna, kuid eks igaüks saab siit oma mõtte ikka kaasa.

Hea lugemine, olgu siis unejutuks või meelelahutuseks.

Oscar Wilde kirjutas selliseid jutte ja Michael Newton on kokku pannud suurepärase  ülevaate viktoriaanlikest muinasjuttudest, seda siis juhuks, kui tekkis huvi veel sedasorti jutte lugeda.