2024

Artemiz's 2024 book montage

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It
Tuvi tiivad
Geneva: A Novel
The Ladies Rewrite the Rules
Heartsong
The Seven Husbands of Evelyn Hugo
That's Not My Name
The Coworker
The Teacher
Maagilise maailma vardjad
Skyward
The Magic All Around
Kohtamine kurjusega
When Grumpy Met Sunshine
Lottie Brooksi täiega jube koolireis
Fable
Rotisaar ja teisi lühijutte
A Death in Diamonds


Artemiz's favorite books »

pühapäev, 28. veebruar 2021

Wild Sign

Raamat: Wid Sign (Alpha & Omega #6) by Patricia Briggs (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/54688337-wild-sign       

Põhja California mägedes keskel olevast väikelinnast on kadunud kõik elanikud. Tundub nagu oleksid nad lihtsalt tõusnud ja läinud, jättes maha kogu oma maise vara. Kartuses et siin võib olla mängus miski üleloomulik, pöördub FBI konsultatsiooniks sinna, kust nad varemgi abi on saanud: libahuntide Charles Cornick ja Ann Lathami poole. Kuid Charles ja Anna leavad peagi, et hüljatud linn on vaid tilluke osa müsteeriumist, millega neil tuleb silmitsi seista.


Surm laulab metsas, ning kui see neid kutsub, peavad Charles ja Anna vastama. Miski on ärganud kesk California mägesid, miski vana ja ohtlik - ning see on varemgi libahuntidega kohtunud.

Fantasy, Paranormal, Magic


Taas kord pakub Briggs Mercy raamatute vahele ka ühe Anna ja Charlesi raamatu. Kui võrrelda neid kahte siis Mercy lugudes töötab Mercy alati koos Adama, nende karja ja Mercy uskumatult laialdase sõprade ja “sugulaste” ringiga ning enamasti on nende lugude toimumiskohaks linnad, kus on suur võimalus juhuslikul möödakäial ohvriks langeda, kuid Anna ja Charlesi lugudes on nad enamasti kuskil mägedes, metsades, üksikus paigas, võibolla ühe/kahe abilisega ja kuigi lõpptulemus on positiivne, siis on lugudes hetki, kus ei saa selles heas lõpus päris kindel olla.


Seekord tuleb lahendada hüljatud linna musteerium. Aga miks peaks nad üldse olema huvitatud mingist väikesest isehakanud linnast, kuskil kaugetes mägedes? Põhjus ulatub kaugele, kahesaja aasta tagusesse kaugusesse, kui Bran tõi koju oma uue kaaslase Leah. See maatükk, kuhu on tekkinud see linn, mille elanikel oli soov elada “off grid”, kuulub Leahile, seega kuulub see ka Cornicki perele ja see tähendab, et Charles peab minema uurima, kes need inimesed olid, mida nad seal tegid ja miks nad kuus kuud kadunud on olnud, ning kas nad ikka on “kadunud”.


Selle maatükiga käib kaasa ka lugu, lugu millest osa teab Leah, osa teab Bran ning osa on kadunud kõigi nende inimeste mälust, kes on kuidagigi sellega kokku puutunud. Midagi on sea valesti, kuid keegi ei oska öelda mis. Kuidagi on sellega seotud muusika, kuid keegi ei tea täpselt, kuidas. Seda linnakest ümbritseva metsa puudele on kraabitud märke, olgu need siis hoiatavad, kaitsvad või ligimeelitavad, ei oska keegi öelda, sest keegi ei tea, millisest kultuurist need pärit on. Kuid midagi need märgid siiski on teinud ja teevad ka edasi. 


Kui Anna, Charles ja Tag sinna jõuavad, siis leiavad nad eest tühja linna, mis oleks nagu ette valmistatud lahkumiseks, läbides suurpuhastuse, kuid samas oleks see ikkagi viimasel hetkel maha jäetud. Ainus pidepunkt mille abil nad saavad midagigi uurida on postiljoni kott kaheksa kirjaga, kahelt autorilt. Üks neist  on isa, kelle tütar ongi FBId teavitanud, et inimesed on kadunud ja teine on naine, kelle kirja sisu annab neile võimaluse läheneda sellele küsimusele hoopis teise ja üllatava suuna.


Selgub, et see pole lihtsalt kadumise lugu. See on ülestõusmise, taassünni, ühinemise, petmise, minevikus sobramise ja unustatud mälestuste leidmise lugu. See pole kaugeltki mitte kerge lugu osaliste jaoks. Briggs on taas mängu toonud uue huvitava müütilise olendi, kes võib, kuid ei pruugi teile meelde tulla ühest teisest raamatusarjast, millele on mitmeid vihjeid läbi terve raamatu :), kuid kindlasti polnud ta tolles sarjas sellises rollis.


Seda lugu on huvitav lugeda, kõik need meenutused minevikus ja mitte puust ja punaseks lahti kirjutatud õõvastavad asjad, millega peategelased on kokku puutunud, mida lugejad võivad ise endale ette kujutada, annavad sellele loole nii palju sügavust juurde. Kuid sama selle kohutava loo sisse on siiski ka killuke nalja lisatud just sel hetkel kui seda kõige rohkem vaja oli. Aga mis edasi? Deem see saab olema põnev, sest sellist lõppu ma kohe kindlasti ei oodanud.


Hea lugemine.


neljapäev, 25. veebruar 2021

Eesti ravimtaimed III

Raamat: Eesti ravimtaimed III by Ain Raal, Kristel Vilbaste (2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57203834-eesti-ravimtaimed-iii       

Selles raamatus on lood 30 Eesti ravimtaimest, millest mitmed on ka maitsetaimed. Saame nende kõigiga lähemalt tuttavaks: kuidas neid ära tunda, mis nimetusi nad kannavad ja kuidas rahvas neid vanasti ravimisel kasutas. Ühtlasi uurime, kuivõrd on põhjendatud ühe või teise taime tänapäevane kasutus raviotstarbel.

Raamatus on põhjalikult tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, kogumist, kuivatamist ja säilitamist. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures silmas on peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutada koos ravimitega.

Study


Kui esimese raamatus olid tuntuimad ravimtaimed ja teises raamatus võeti läbi “ravimtaimed”, mis on valel kasutamisel pigem mürgised, siis kolmas raamat teeb ülevaate neist ravimtaimedest, millega me tegelikult ühel või teisel kujul puutume kokku igapäevaselt, olgu nad siis maitsetaimed või tuntud “nõiarohud”, või on siis lihtsalt nende nimes -rohi, kuid see ei tähenda veel tegelikult seda, et nime taga ka raviomadused oleks.


Sibul, seller, aaloe, münt, koriander, belladonna, rabarber, ingver on vaid mõned tuntud nimed sellest raamatust ja ka siin on nii mõnigi taim, mis pigem sobib vaasi või kiviktaimlasse, või siis tavalist salatit värskendama, kui rohukappi.


Väga hea täiendus eelnevale kahele osale.

Rabarber - pista isu korral põske rabarberiroots või paar ja ära selle juurestikku ravimiks pea.

Tantsi, Tantsi! Tantsi?

Raamat: ダンス・ダンス・ダンス, Dansu, dansu, dansu by Haruki Murakami, tõlge Margit Juurikas (2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56387756-tantsi-tantsi-tantsi      

Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast.


Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib ... kõige ootamatumatel viisidel!

Fiction, Fantasy, Mystery, Magical Realism


Tantsi,

Tantsi!

Tantsi?

Sul tuleb tantsida. Äärmuslikult oskuslikut tantsida. Et kõik oleks vaimustuses.

See mida ma teen, on emotsionaalne lumerookimine. Sensuaalne lumerookimine.

Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.


Kas saite aru? :) Selleks, et sellest aru saada, tuleb teil raamatut lugeda ja ka siis ei saa päris kindel olla, et te ikka olete aru saanud sellest, mida loete. :) Lugu algab nagu unenägu hommikul vahetult enne ärkamist, segane, kuid samas ka arusaadav, täis hetki kui esile tuleb mõni tuttava nägu, tuttav hetk, kuid siiski segane ja ärgates on enamus ununenud.

Ja siis tõuseb või langeb lugu teisele tasandile. Peategelane asub rännakule, et leida midagi, mida ta kunagi on kogenud, kellegiga kelle ta on kaotanud ja lootes leida seda midagi mille ta on kaotanud, loodab ta leida ka selle kellegi, kelle ta on kaotanud. Kuid leides kaotatu mingis mõttes, kohtub ta kedagi/midagi ja siis näeb ta kaotatud …


Ja lugu liigub järgmisele tasandile. Peategelane teeb mõningad telefonikõned ja võtab vastu mõningad telefonikõned, teeb mõningad kiiremad ringid ja siis …


Liigub lugu taas kord uuele tasandile ja ka uude žanrisse. Põnevus tõuseb ja küsimusi kuhjub ning samas tuleb edasi tantsida, sest kui ei tantsi, siis liigesed kivistuvad. Kuid kui lugu muutub üha pinevamaks, peab ju kuidagi saama auru välja lasta.


Seega liigume taas, ja seekord liigume uude ajavööndisse, naudime päikest ja surfi ning leiame toa täis skelette. Kas nii lühike see hingetõmbehetk oligi?


Kuid nüüd, kas liigume tagasi tasandile, kus juba on oldud või ainult meenutab see tasand seda, kus kunagi olime, ning kuidas on need eelnevad sellega seotud ja kas sellel tasandil leitakse lahendused või tuleb veelgi kaugemale minna? Kas üha sügavamale/kaugemale minnes saab lugu üha selgemaks ja kergemini jälgitavaks?


See on omamoodi lugemine, kuid kui te suudate kõige sellega kaasa minna, siis võite isegi avastada, et te täitsa naudite  seda meeletut sõitu üles alla vasakule paremale pimedusse valgusesse ning lõpuks te juba ootate kaassõitja vahetust, et järgmist lugu kuulda ja sellest loost uusi asju välja lugeda.


Ilmselt mitte igaühe tassike teed, kuid proovida tasub kohe kindlasti, äkki on see just selline lumi, mis on teie jaoks kokku roogitud. Leidke endale sobiv taustamuusika ja minge aga lugemisega kaasa.

teisipäev, 23. veebruar 2021

Must viiking

Raamat: Den svarte vikingen by Bergsveinn Birgisson, tõlge Enn Mäe (2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56387817-must-viiking      

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest.


Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

History, Study


Kui olete huvitatud ajaloost, kui olete huvitatud viikingitest, nende kultuurist, kuidas nad jõudsid Briti saartele ja Islandile, siis on see see raamat, mis annab teile vähemalt aimu, kuidas asjad toimusid.


Birgisson keskendub küll oma uurimuses Geirmundr Mustnaha elu uurimisele, kuid lisaks sellele uurib ta üldiselt, kuidas oleks üldse võimalik, et “mustnahad” ehk mongoliidsed Siberi samojeedid üldse Norra ja Islandi aladele jõuda oleks võinud ja kas ikka tõesti asutasid Islandi vaid vanapõhja elanikud ja nad ei toonud maa asustamisel kaasa trääle  Iiri ja Šotimaalt. See on huvitav, kuidas Islandlased on Geirmundrile oma “Asustamisraamatust” väga vähe lehepinda andnud ja veelgi huvitavamad ja uskumatumad on nende põhjendused, miks teda väga tähtsaks ei peeta. 


Lisaks Geirmundri elule annab Birgisson ülevaate Islandi loodusest, milline ta oli enne kui asunikud sinna jõudsid ja milline oli see ajal kui Geirmundri aeg otsa sai ja ka tuhat aastat hiljem.


Ja peale suurepärase uurimusele on autor kasutanud tühjade kohtade katmiseks ka oma fantaasiat. Ning kui te olete vaadanud History kanali tehtud seriaali “Viikingid” siis võivad nii mõnedki nimed teile tuttavad ette tulla, kuid ilmselt mitte selles rollis, nagu History neid vaatajale on pakkunud, sest eks nemadki on kasutanud fantaasiat. :)


See on huvitav ja hariv uurimus ja suurepärane näide, kuidas faktid fantaasiaga kokku panna, kuid siin on suurem osa fakte.


reede, 19. veebruar 2021

Normaalsed inimesed

Raamat: Normal People by Sally Rooney, tõlge Reti Maria Vahtrik (2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56678198-normaalsed-inimesed      

Marianne on noor, jõukas ja intelligentne autsaider. Connell on poiss, kes vaatamata oma pere vaesusele ja halvale mainele kõigile meeldib. Kooliõest ja -vennast saavad ootamatult sõbrad, hiljem armastajad, ent kui väikelinnaelu asendub Dublini tudengimeluga, paistab minevik seljataha jäävat. Mis juhtub, kui pöörasest kiindumusest kujuneb võimu, ühiskondliku klassi ja enesepettuse lahingutander?

Drama


Kui telesari “Normaalsed inimesed” olid aasta tagasi ekraanile jõudnud, siis rääkisid sellest kõik. Seega vaatasin seda ka mina - esialgu oli plaan vaadata vaid üks osa sel õhtul ja lõpuks oli kell viis hommikul ja kõik oli vaadatud. See oli imelik lugu ja seda oli vahel raske vaadata, kuid samas oli see nagu rogiõnnetus, mida näha ei tahaks, aga pead ka kõrvale keerata ei saa.


Kui ma raamatuga alustasin, siis olin ma valmis selleks, et raamat on alati teistsugune kui film/telesari, kuid see raamat on pea sõna sõnalt ekraanile toodud.


See lugu, kahe noore inimese lugu, on omamoodi valus ja masendav. Loo peategelasteks on Connell ja Marianne, kaks väga erinevat noort. Connell on keskkoolis kõigi lemmik, sportlane, kuid vaesest kodust. Marianne on erak, väga tark, heidik ja väga rikkast kodust. Esialgu seob neid see, et Connelli ema käib Marianne kodu koristamas ja loomulikult ei taha noored, et koolis keegi sellest teada saaks. Kui Connell tuleb emale pärast tööd järgi, hakkavad nad Mariannega rääkima ja nad leiavad, et neil on muudki ühist ja neist saavad “sõbrad” ja siis ka natuke enam kui vaid sõbrad, kuid see pole midagi tõsist, nad ei käi ega midagi, koolis ignoreerivad nad endiselt üksteist. Seega ei peaks ju midagi hullu olema kui Connell kutsub lõpuballile kellegi teise.


Ülikoolis satub Connell juhuslikult Marianne poiss-sõbra juurde peole. Nüüd on Mariann see, kes on populaarne ja Connell see, kellel on raskusi sõprade leidmisega ja teistega suhtlemisega. Kuid nemad kaks on ju sõbrad juba ammusest ajast ja mitte ainult sõbrad, seega pole ju ka ime kui peagi veedavad nad taas palju koos aega, kuni… 


Selline nende sõprus ongi, neil on aegu kui nad koos on, siis toimub midagi - valesti mõistmine, pikka aega lahus olek, ebakindlus - ja nad on taas lahus, kuni nad siis taas tee üksteise juurde leiavad. Lõpuks on nad ju siiski ennekõike sõbrad ja nad mõistavad üksteist paremini kui keegi teine, kuid samas see võib ka olla põhjuseks miks nad võivad end teineteise seltsis kõige ebakindlamalt tunda, sest nad saavad teineteisele kõige rohkem haiget teha. 


Nende viie aasta jooksul, kui kirjanik nende lugu jälgib, saavad teismelistest täiskasvanud, nad kompavad omaenda piire ja neid pannakse proovile mitmeid kordi ja väga erineval moel. Kuigi nad on arvanud, et nad on oma kodulinna mõjudest välja kasvanud, ei lase minevik neist täielikult kunagi lahti ja nad ei pruugi olla valmis sellega kaasnevateks tagajärgedeks.


Kuigi see lugu võib teile meeldida, või te võite seda vihata, kuid ta haarab lugeja kaasa, sest nad tahavad ju teada, millega see kõik lõppeb, kas lõpp on Hollywoodilikult õnnelik või hoopis Iirlaslikult reaalne. Isegi kui ma olin sarja näinud, ei saanud ma ju teada, kas teleinimesed jäävad raamatule truuks või mitte ja lugesin siiski raamatu truult lõpuni, olles valmis ükskõik milliseks lõpuks.


Ma ilmselt olen see imelik inimene, kellele see raske ja valus, kuid ilus lugu meeldis.  Ja nüüd tuleb lugeda ka autori esimest raamatut “Vestlused sõpradega”, sest ka selle raamatu järgi on asutud sarja tegema.


neljapäev, 18. veebruar 2021

Vox

Raamat: Vox by Christina Dalcher, tõlge Hedda Maurer (2020) Postimees kirjastus, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55782063-vox      

Vaikus võib olla kurdistav.


Jean McClellan veedab oma aega peaaegu täielikus vaikuses, ta räägib sada sõna päevas. Kui ta räägiks rohkem, siis läbiks ta keha tuhat volti elektrit.


Nüüd on uus valitsus võimul, kõik on muutunud.

Aga ainult siis, kui sa oled naine. Peaaegu üle öö on pangakontod külmutatud, passid ära võetud ja seitsekümmend miljonit naist kaotavad oma töö. Veelgi hirmutav on see, et noori tüdrukuid ei õpetata enam lugema ega kirjutama.


Enda, oma tütre ja kõigi teiste vaigistatud naiste nimel, Jean nõuab tagasi oma hääle. Ja see on ainult algus...

Fiction, Dystopia


Seda raamatut on päris paljud juba lugenud ja ka kiitnud, seega tahtsin ka ise lugeda seda raamatut, mis nii mõnelegi on hirmu tekitanud.


Kas lugu ka mind hirmutas? Mitte eriti. Kui võrrelda seda aga selle raamatuga, mille fan-fiction ta minu jaoks on, siis pole see lugu sugugi nii hirmutav, kuna see lugu ei tundu nii reaalne kui “Teenijanna lugu” on. Vot nii, minu jaoks on “Vox” “Teenijanna loo”uusversioon, mis  lihtsalt toimub käesolevas sajandis, nagu ka “Teenijanna loo” televersioon. Kui ma ei eksi, siis autor on isegi “Teenijanna loo” enda lukku sisse kirjutanud, ilma nime nimetamata, kui raamat, mida peategelase sõbranna talle lugeda soovitab, on vägagi Atwody raamatu moodi. :) Ja ma pole ainuke, kes nii arvab.


Taaskord on Ameerikas võimule pääsenud vasakpoolsed valged usklikud mehed, kes tõsiselt vihkavad naiste juttu ja kelle jaoks pole naine muud kui koristaja, sünnitaja, toidukeetja ning kõik mis on lubatud meestele pole lubatud naistele ja kui patustaja tabatakse, siis neid alandatakse avalikus televisioonis, naised lähevad sunnitööle ja mehed hukatakse. Kui naisel pole meest, kellega koos elada - abikaasa, isa, vend, onu, poeg - võib ta vabalt lõpetada lõbumajas, mis on mõeldud meestele, kes on kõrgetel ametikohtadel.


Nagu ma juba ütlesin, “Teenijanna loo” uusversioon. Dahleri lugu pole sama tugev, kuna tema düstoopiline maailm ei ole sama reaalne kui Atwoody maailm. Kogu see naiste vaigistamine ja kogu Ameerika väärtussüsteemi muutmine toimub vaid paari kuuga, koheselt on olemas käevõrud, millega naisi vaigistada, laagrid kuhu üksikud naised ja geid saata ja kui nad siis asuvad looma seerumit, millega naisi igaveseks vaikima sundida, see toimus liiga mugavalt, liiga kiiresti, samamoodi ka vastupanu, see kõik toimus liiga lühikese aja jooksul, liiga lihtsalt. Ameerika on lihtsalt liiga suur riik, kus on liiga palju erinevaid eluvaateid, et uskuda võimalust, et kogu riik paari kuu jooksul ümber pööratakse. Tõsi see on fantaasia ja düstoopia, kuid ka fantaasia raamat võiks usutavalt mõjuda, teate küll mida ma mõtlen.


Teistelt kuulsin ma ka, et neid häiris raamatus olnud armastuslugu, kuid minu jaoks on see lihtsalt osa tüüpilisest düstoopiast, sest need düstoopiad, mida ma hiljuti lugenud olen on palju erootilisemad, seega see mind ei häirinud.


Kui see oleks minu esimene düstoopia, siis mõjuks see kindlasti hoopis teisiti, kuid praegu lugesin ma seda lihtsalt kui lahjemat versiooni klassikast. See ei tähenda sugugi, et raamat oleks halb olnud, kaugel sellest, lihtsalt minul on liialt palju raamatuid millega antud raamatut võrrelda. Ning teema on endiselt väga aktuaalne, kuna kogu maailmas, mitte ainult Ameerikas antakse naistele uusi võimalusi ühe käega ja võetakse juba olemasolevaid õigusi teise käega.


teisipäev, 16. veebruar 2021

Nii muuseas.

Raamat: Apropos of Nothing by Woody Allen, tõlge Eda Ahi (2020) Postimees kirjastus, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55818039-nii-muuseas     

Woody Allen – koomik, muusik, kirjanik, näitleja ja filmirežissöör – on üks meie aja suurimaid filmitegijaid. Kauaoodatud mälestusteraamatus pakub ta jõhkralt ausa sissevaate oma ellu, kirjeldades teekonda lapsepõlve Brooklynist ihaldatud Manhattani katusekorterisse.


Pärast rasket algust mööduvad kuuskümmend aastat professionaalseid kukerpalle tele- ja filmitööstuses maailma tuntuimate filmitähtede plejaadi saatel, eraelus aga vahelduvad romansid, elukaaslased ja abikaasad. Saame teada tema skandaalidest ja deemonitest, vigadest ja kordaminekutest, rääkimata neist, keda ta armastas, kellega töötas ja kellelt õppis.


Nagu Woody Alleni filmidki, panevad tema anekdootlikud ja halenaljakad lood elust enesest ühtaegu nutma ja naerma, põhjustades mõnikord piinlikkust ning tänu, et see kõik pole juhtunud meie enesega (ja mõnikord kadedust ka).

Biography


Minu esimene Woody Alleni film oli “Bullets Over Broadway”. Ja järgmine oli “Melinda ja Melinda”. Ning sealt edasi juba kõik filmid, mis on meie kinolevisse jõudnud. Mõned neist filmidest on mulle meeldinud, teised mitte, kuid minu jaoks on ta ikkagi üks selline režissöör, kelle filme ma julgen alati vaatama minna ja kindlust on andnud alati ka see, et tema filmides teevad kaasa tugevad näitlejad. 


Ta on omapärane inimtüüp, oma poolkogeleva/närvilise kõnestiiliga, peene huumorimeelega, iseenda üle nalja viskamisega. Tema filmid on olnud nii koomilised kui ka dramaatilised, vihjetega hetke poliitilisele seisule kui ka klassikale, olgu siis kinos või kirjanduses. Ja nagu ma juba ütlesin, tulevad tema filmidega alati kaasa tugevad tuntud näitlejad, mõned isegi vaid hetkeks ekraanile astudes ja mul on alati olnud mulje, et kõik näitlejad tahavad oma resümeesse saada seda rida, et nad on olnud osalised Alleni filmides.


Kui aga lugeda tema raamatut, tuleb välja miks ta eelistab teha filme samade näitlejatega, miks tema filmid on sellised nagu nad on, miks ta ise mängib alati sellist närvilist tüüpi. Ta on väga huvitav inimene, kes on elus palju vaeva näinud selleks, et jõuda sinna kus ta on, kuid samas on tal ka palju õnne olnud. Tema elu on olnud suhteliselt rahulik. Mõningad abielud, mõningad suhted, huvitavad sõbrad. Kuid samas on tema elus see üks vale suhe, mis maksab talle endiselt kätte.


Inimesed on imelikud olendid. Nad usuvad seda, kes kõvemini karjub, kes esimesena räägib ja isegi kui neile on selgeks tehtud, et neid on ninapidi veetud, siis usuvad nad ikkagi, et kus suitsu seal tuld. Kuigi me kõik oleme ilmselt kulnud muinaslugu poisist, kes karjus hunti, siis pole enamus meist siiski sellest midagi õppinud ja neid hundi karjujaid on palju. Kuid kui hundi karjujaid on palju, siis jääb tähele panemata see, kes tegelikult hunti on näinud, kes tegelikult on hundilt pureda saanud. Samas kui kõik need koerad, kes näevad natukenegi välja kui hundid materdatakse maatasa ja keegi ei kuula neid, kui nad tõendavad, et nad pole hundid. 


Ma saan aru, et kõik suured liikumised, mis on viimastel aastatel ellu kutsutud on vajalikud ja juhivad meie tähelepanu asjadele, mis on tähtsad, kuid kahjuks on neid õilsaid algatusi ka hakatud kurjasti ära kasutama. Inimene on edev olend, ta vajab oma 15 minutit kuulsust ja piisavalt on neid, kes teevad selle 15 minuti jaoks ükskõik mida, mõtlemata tagajärgedele. Nagu ka Woody ise kirjutab:

Tõstatan teema ainuüksi seetõttu, et lugematul hulgal näitlejaid ja meelelahutusmaailma inimesi rääkis minu või mu sõpradega omavahel olles, kui kohutav näib neile too selgelt ebaõiglane ning jäik käitumine, mis mulle avalikkuse ees osaks saab, ning kinnitas, et on minu poolel - aga kui neilt küsin, miks nad siis sel teemal avalikult sõna ei võtnud, tunnistasid kõik, et kardavad ametialaseid tagajärgi. Mulle näis see irooniline, sest just seda põhjust nimetasid naised, kes ei rääkinud aastaid neile osaks saanud ahistamisest: nad kartsid, et karjäär saab kannatada.

Kahjuks pole Allen ainuke silmapaistev isik, kes on läbi aegade kogenud suurte rahvamasside hukkamõistu asjade eest, milles nad tegelikult süüdi pole. Võtekm kasvõi näiteks kunagise Ameerika rahva suure lemmiku Charlie Chaplin. Ja kui ma lugesin Alleni kirjeldust "punastest lippudest", mis tal Farrowi juures tähele panemata jäid, siis meenusid mulle mõned teised "heategijad". nagu juba öeldud, kuulatakse neid kes esimesena ja kõvemini karjuvad.

Mul on hea meel, et ma Alleni raamatu lugemiseks valisin ja ma usun endiselt, et ta on kinomaailma geenius, isegi kui ta ise seda ei usu ja üle õla kipub vaatama, et keda ma kiitsin. See oli hea raamat, isegi kui osa sellest on raske lugeda, siis on see ikkagi hea raamat. Aga mul on kahju, et vaatamata sellele, kui palju inimesi selle tõlkega tööd tegid, on siia siiski imelikud näpukad sisse jäänud.

neljapäev, 11. veebruar 2021

Viimane soov

Raamat: Ostatnie życzenie/The Last Wish (The Witcher #0.5) by Andrzej Sapkowski, tõlge Aarne Puu (2011) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/15821634-viimane-soov     

“Viimase soovi” mõistatuslik kangelane on valgejuukseline nõidur Geralt, kelle ametiks on riikide ja nende elanike rahu häirivate ebardite tapmine. Kuid üha tihemini tuleb tal endale tunnistada, et vastane polegi see, kes ta esmapilgul paistab: süütu inimene on moondatud libahundiks ning kõige kaunim naeratus võib kuuluda salakavalale vampiirile. Inimlikkust ei saa välimuse järgi hinnata.


Raamat koosneb kuuest seikluslikust loost, mida ühendavad lood pealkirjaga “Mõistuse hääl” – need seletavad lahti nõidur Geralti tausta ja tegutsemismotiivid.

Fantasy, Fiction, Adventure, Paranormal


“Nõiduri” esimene hooaeg on tehtud osaliselt selle raamatu järgi. See peaks olema kogumik lühilugudest, kuid need lühilood on üksteisega rohkem seotud kui “Haldjavere” peatükid.


Need lühilood, mis seletavad lahti Geraldi tausta, tema seotust sellega, mis edasi tuleb. Kuid sellest raamatust puudub Yenneferi lugu, mida on sarjas palju rohkem. Nendes lühilugudes ei tapa Gerald vaid koletisi, ta peab ka vabastama inimesi nõidustest ja ka kaitsma koletisi inimeste ja teiste koletiste eest. 


Kuid need lood pole lihtsalt fantaasia maagilisest maailmast ja olevustest, seda võib tegelikult võtta kui tuntud muinasjuttude ja legendise uusversiooni. Tuntuimad lood, mida on kerge ära tunda on Lumivalgeke, Tuhkatriinu, Aladini imelamp, Demetre ja kindlasti on siin ka veel lugusid, mida ma ära ei tundnud. Kuid kõik need tuntud ja tundmatud lood ja legendid on väga kavalalt siia lugudesse sisse põimitud, kas rääkides neist otse või siis vihjetega.


Seda Geraldi lugude kogumikku, mis on seotud teiste muinasjuttude ja legendidega on väga põnev lugeda. Ma ei tea, kuidas oleks seda lugeda olnud, kui ma poleks ennem sarja näinud, sest praegu võrdlesin ma nähtut loetuga, ning tuleb tõdeda, et sari on väga hästi tehtud. Ja ka lugemine oli väga hea.


esmaspäev, 8. veebruar 2021

Lumivalge ja Roosipuna

Raamat: Snow & Rose by Emily Winfield Martin, tõlge Anette Andresoo (2019) Postimees, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/49488117-lumivalge-ja-roosipuna     

"Lumi ja Roosi ei teadnud, et nad elasid muinasjutus – keegi ei tea seda kunagi."


Elasid kord kaks õde: Lumivalge, kel olid kiharad valged kui luigel, ja Roosipuna, kel olid juuksed justkui mustast siidist. Nad elasid imelise aiaga suures majas koos isa ja emaga, kes armastasid neid rohkem kui päikest ja kuud taevas. Ent see oli enne, kui mets röövis neilt isa ja kurbus võttis oma võimusesse ema. See on lugu kahest õest ja nõiutud metsast, mis on oodanud, et nad tuleksid ja murraksid selles peituvad hirmsad loitsud.


Selles imeilusate piltidega lasteraamatus jutustab autor-illustraator Emily Winfield Martin ümber klassikalise, kuid vähetuntud muinasjutu Lumivalgest ja Roosipunast.

Children, Fairy Tale


See raamat haarab sind esmalt kaanekujundusega. Kui juba lugema hakkad, siis on kaks õde, Lumi ja Roosi, su käest haaranud, ning sa jooksed koos nendega mööda metsa. Metsa, mis on täis ebaloomulikult suuri loomi, imelike olendeid ja ettevaatlike elanike. Elanikud kardavad loomi, olend (kes on vägagi Rumpelstilskini moodi) on pidevalt mõne looma hambus ja loomad nagu otsiks õdedelt abi.


Nagu muinasjuttudes ikka, on ka siin vaja peategelastel läbida katsumused ja kui miski või keegi neid aitab, siis seda ikka sellepärast, et nemad ise on kedagi aidanud ja midagi oma asjadest kellegagi jaganud. Lisaks täiendavad seda suurepärast uusversiooni ka unenäoliselt ilusad illustratsioonid.


See armas lugu tuletas mulle meelde suurepäraseid Tomm Moore ja Ross Stewarti multikaid - The Secret of Kells, Song of the Sea ja Wolfwalkers - ja seega hakkas see lugu minu jaoks seda enam elama.


Hea lugemine.

“Millest raamatukogud koosnevad?” küsis ta kavalalt /.../

“Paljudest raamatutest,” vastas Lumi /.../

Raamatukoguhoidja raputas pead. “Vale”. /.../ “Hoopis paljudest lugudest.


“Et teada saada, millest lugu tegelikult räägib,” lausus raamatukoguhoidja, “ei küsi sa seda kirjanikult. Seda pead küsima lugejalt.