Põhja California mägedes keskel olevast väikelinnast on kadunud kõik elanikud. Tundub nagu oleksid nad lihtsalt tõusnud ja läinud, jättes maha kogu oma maise vara. Kartuses et siin võib olla mängus miski üleloomulik, pöördub FBI konsultatsiooniks sinna, kust nad varemgi abi on saanud: libahuntide Charles Cornick ja Ann Lathami poole. Kuid Charles ja Anna leavad peagi, et hüljatud linn on vaid tilluke osa müsteeriumist, millega neil tuleb silmitsi seista.
Fantasy, Paranormal, Magic
Taas kord pakub Briggs Mercy raamatute vahele ka ühe Anna ja Charlesi raamatu. Kui võrrelda neid kahte siis Mercy lugudes töötab Mercy alati koos Adama, nende karja ja Mercy uskumatult laialdase sõprade ja “sugulaste” ringiga ning enamasti on nende lugude toimumiskohaks linnad, kus on suur võimalus juhuslikul möödakäial ohvriks langeda, kuid Anna ja Charlesi lugudes on nad enamasti kuskil mägedes, metsades, üksikus paigas, võibolla ühe/kahe abilisega ja kuigi lõpptulemus on positiivne, siis on lugudes hetki, kus ei saa selles heas lõpus päris kindel olla.
Seekord tuleb lahendada hüljatud linna musteerium. Aga miks peaks nad üldse olema huvitatud mingist väikesest isehakanud linnast, kuskil kaugetes mägedes? Põhjus ulatub kaugele, kahesaja aasta tagusesse kaugusesse, kui Bran tõi koju oma uue kaaslase Leah. See maatükk, kuhu on tekkinud see linn, mille elanikel oli soov elada “off grid”, kuulub Leahile, seega kuulub see ka Cornicki perele ja see tähendab, et Charles peab minema uurima, kes need inimesed olid, mida nad seal tegid ja miks nad kuus kuud kadunud on olnud, ning kas nad ikka on “kadunud”.
Selle maatükiga käib kaasa ka lugu, lugu millest osa teab Leah, osa teab Bran ning osa on kadunud kõigi nende inimeste mälust, kes on kuidagigi sellega kokku puutunud. Midagi on sea valesti, kuid keegi ei oska öelda mis. Kuidagi on sellega seotud muusika, kuid keegi ei tea täpselt, kuidas. Seda linnakest ümbritseva metsa puudele on kraabitud märke, olgu need siis hoiatavad, kaitsvad või ligimeelitavad, ei oska keegi öelda, sest keegi ei tea, millisest kultuurist need pärit on. Kuid midagi need märgid siiski on teinud ja teevad ka edasi.
Kui Anna, Charles ja Tag sinna jõuavad, siis leiavad nad eest tühja linna, mis oleks nagu ette valmistatud lahkumiseks, läbides suurpuhastuse, kuid samas oleks see ikkagi viimasel hetkel maha jäetud. Ainus pidepunkt mille abil nad saavad midagigi uurida on postiljoni kott kaheksa kirjaga, kahelt autorilt. Üks neist on isa, kelle tütar ongi FBId teavitanud, et inimesed on kadunud ja teine on naine, kelle kirja sisu annab neile võimaluse läheneda sellele küsimusele hoopis teise ja üllatava suuna.
Seda lugu on huvitav lugeda, kõik need meenutused minevikus ja mitte puust ja punaseks lahti kirjutatud õõvastavad asjad, millega peategelased on kokku puutunud, mida lugejad võivad ise endale ette kujutada, annavad sellele loole nii palju sügavust juurde. Kuid sama selle kohutava loo sisse on siiski ka killuke nalja lisatud just sel hetkel kui seda kõige rohkem vaja oli. Aga mis edasi? Deem see saab olema põnev, sest sellist lõppu ma kohe kindlasti ei oodanud.
Hea lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar