Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

pühapäev, 31. jaanuar 2016

Furiously Happy: A Funny Book About Horrible Things (Hullult õnnelik)


Raamat: Furiously Happy: A Funny Book About Horrible Things by Jenny Lawson (2015) 
Hinne: B+ 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/23848559-furiously-happy  
Oma esimeses raamatus „Teeme näo nagu seda poleks kunagi juhtunud“ üllatas Jenny Lawson oma lugejaid lugudega sellest, kuidas oli üles kasvada topisetegija tütrena. Oma uues raamatus „Hullumeelselt Õnnelik“ räägib Jenny oma eluaegsest võitlusest vaimuhaigusega. Naljaks, absurdne raamat kõikehõlmavast depressioonist ning ängist? See kõlab kui kohutav idee. Ning kohutavad ideed on täpselt see mida Jenny kõige paremini teeb.

Vastavat Jennyle: „Mõned inimesed võivad mõelda, et „hullumeelselt õnnelik“ olemine on lihtsalt üks võimalus olla vastutustundetu ning kutsuda karja kängurusid oma koju sellest abikaasale ette teatamata, kuna sa võid arvata, et ta ütleb ei, kuna talle pole kunagi eriti kängurud meeldinud. Ja see oleks jabur, kuna keegi ei kutsuks karja kängurusid nende koju. Kaks on limiit. Ma räägin isiklikust kogemusest. Minu abikaasa ütleb et uus limiit on ei ühtegi. Mina ütlen, et ta oleks pidanud selle suhtes täpsem olema enne kui ma kõik need kängurud rentisin.“ 

Enamus inimesi, keda ma tunnen on tõsiselt segased, kuid sa ei saaks sellest kunagi aru, sest me oleme õppinud oma segasuse suhtes olema sedavõrd ausad, et sellest on saanud uus normaalne. Nagu John Hughes kirjutas oma filmis Hommikusöögi klubi „Me oleme kõik üsna imelikud. Mõned meist lihtsalt oskavad seda paremini varjata.“ Ainult et mina läheks tagasi ja võtaks sõna „varjata“ lõpust ära.

Jenny esimene raamat „Teeme näo et seda pole kunagi juhtunud“ oli ennekõike perekonnast, kuid sügaval sisimas ka sellest kuidas olla uhke oma erilisuse üle. „Hullumeelselst õnnelik“ on raamat vaimuhaigusest, kuid välispinna alla on see sellest kuidas nautida rõõmu fantastilisel ja uskumatul moel – ning kes meist ei vajas seda natukenegi? 
Humor, Biography, Drama  

Tunnistage ausalt, kes meist pole kasvõi natuke hull. Me kõik pole küll paberitega hullud ja meil kõigil pole nii pikka ja muljetavaldavat nimekirja vaimuhaigustest ja foobiatest kui seda on Jenny'l, kuid natuke vildakad, ogarad, hirmunud ning nõrgad oleme me kõik. Ning kui Jenny suudab sellele kõigele vaatamata olla edukas kirjanik, abikaasa ning ema ... siis pole meil teistel mitte mingit õigust viriseda oma raske, igava ja tüütu elu üle. Tema raamat pole mingi eneseabi raamat, kaugel sellest. See on üdini positiivne ning nakatavalt naljakas lugu rasketest asjadest ja absurdsetest asjadest. Ideaalne raamat, mida lugeda tüüpiliselt hallil lumeta talvepäeval, kui nina on tatti täis, kopsud tahavad köhides rinnust välja tulla ning temperatuur kõigub normaalse ning keeva vahel. Ja selline ütlemata segane Rory võiks mulgi kodus olla :).

Rohkem Jenny, tema haiguse ja elu kohta saab lugeda tema blogist - The Bloggess.


Island In The Sea


Raamat: Island In The Sea: A Majorca Love Story by Anita Hughes (12.04.2016) 
Hinne: D 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25912499-island-in-the-sea 
Armastuslugu ambitsioonika noore muusika produtsendi ning vananeva kuulsa laulukirjutaja vahel, kes on oma viimase lepingu täitmisega poolteist aastat üle läinud. 
Romance, Drama 

See oli üks imelik armastuslugu. Loo kangelanna on pea kolmekümnene muusikaprodutsent, kes saadetakse Majorcale, et ta veenatks tiba üle neljakümnest (see pole mingi vananev!), pidevalt purjust, ahelsuitsetajat ning oma produtsenti vihkavat laulukirjutajat, et ta saadaks ära oma lepinguga lubatud armastulaulud, kuigi mees on vandunud, et ta ei kirjuta oma produtsendi jaoks enam kunagi ühtegi lugu. Kuna Julia ei tea põhjust, miks Lionel keeldub oma lubadust täitmast, siis hakkab ta talle oma põhjusest jutustama, tükk tüki haaval iga päev, nagu kahe nädalane versioon 1001 ööst. Ning nagu ka 1001 öös avastavad rääkija ja kuulaja, et neil on üksteise vastu tunded. Iseenesest pole ju halb lugu,kuid ...

Tavaliselt kui lugu sünnib, siis on olemas sellest vaid skeleton või siis idee, seega peab kirjanik hakkama oma skeletoni ümber ehitama lihakeha/mulli, et sellest ideest, mida esialgu on vaid paar lehekülge võiks saada paarisaja leheline raamat. Selle raamatu idee on peidetud – ma ei oska seda paremini iseloomustada – läikiva moeajakirja sisse. Täpselt nii nagu mõni suurem moeajakiri on ka siin iga natukese aja takka üks läikiv moebrandi reklaam, või pilt mõnest muusika, filmi, kunstimaailma kuulsusest, ahvatlevad pildid toitudest ning lisaks ka Welcome to Majorca turisti voldik. Iseenesest pole selles midagi halba, paljud kirjanikud kasutavad oma raamatutes suuri nimesid, J.R. Wardi isegi tögatakse, et ta saab nimede nimetamise eest reklaamitasu, kuid selles raamatus hakkas see mind tõsiselt häirima – mitte kunagi ei räägitud lihtsalt riideesemest, see oli alati mõne kalli brändi riideese, isegi tomatid polnud lihtsalt tomatid, vaid alati teatud liigi tomatid, ning trepid polnud kunagi lihtsalt trepid vaid puidust trepid ... see kõik muutus väga ruttu väga igavaks ning hakkas segama lugu ennast. Ma ütleks, et see lugu oli ülekirjutatud ning ülemaitsstatud rikaste ja kuulsatega.

Kogu selle nimede puistamise ja üksikasjalise menüü kirjelduse ja turisti atraktsioonide juures läksid need armastuslood kaduma ning nad polnud eriti usutavad. Sama võib tegelikult öelda kogu ülejäänud loo kohta, see polnud väga reaalne. Peategelased olid tüütud ning sündmused sunnitud. See oli uskumatu, kuidas Julia, kes tuleb saarele vaid päevaks, et kaasa viia Lioneli töö, on nagu muuseas kaas pakkinud piisavalt kleite ja kingi, et iga kord kui ta toast lahkub, on tal seljas midagi uut (ja ta lahkub oma toast vähemalt kaks korda päeva jooksul). Kuidas Lionel, kes elab Majorcal tuttava majas ajutiselt, on sinna kaasa võtnud ka oma vana plaadikogu ning oma vanad fotod, kuidas ühel hetkel on tal vähemalt kolm elukohta üle ilma, ning siis on tal vaid korter Londonis, või hetkel on ta rahata ja siis ostab ta juveele, kalleid õhtusööke ning überkalleid hotellitubasid. Julia on tüüpiline müügimees, kes hakkab oma ideesid teistele peale suruma niipea, kui tema leiab, et teised peavad midagi tegema, sest tema leiab et see oleks neile parim. Ja Lionel on enesekeskne riiete (eriti kingade) fetishiga joodik, kes hoiab kinni oma nooruse armastuse ideest.

Ükskõik kuidas ma ka ei püüa, ma ei suuda selles loos midagi hea leida.

neljapäev, 28. jaanuar 2016

Beyond HEA: Blank Canvas



Raamat: Beyond Happily Ever After: Blank Canvas (Beyond #6.6) Kit Rocha (2016)
Hinne: A
On palju viise, kuidas hoolitseda nende inimeste eest, kellest sa hoolid ja kelle sa oled enda omaks kuulutanud. See lühilugu on sellest kuidas Cruz teeb üllatuse Acele, ning nende väljasõit pakub ka kuuma öö Rachelile, ning lisab ka lootust nende ühisele tulevikule.
Dystopia, Romance, Erotica,

Ma naudin iga võimalust heita pilk elule väljaspool sektoreid ja Edenit, ning kui selles pildis on ka veel kuum seksistseen kõige toredama kolmikuga, siis ei ole muud öelda kui – kuna tuleb järgmine?

Don’t Eat The Glowing Bananas



Raamat: Don’t Eat The Glowing Bananas by David D. Hammon (2015)
Hinne: D
Post-apokalüptilises maailmas on raske leida korraliku brunchi. Kuid just seda Henry Rosetta otsibki. Korralikku toitu ja seda et ta ise ei satuks rändavate kannibalide lauale. Henry on rännanud mööda aatompommiplahvatustest räsitud maanteid, kritiseerides parimaid radioaktiivseid söögikohti ning koostades kataloogi oma kogemustest. Samaaegselt otsib ta ka seletust, miks pommid langesid. Just see isu erilise toidu ja keelatud teadmiste järele, on see mis viib Henry New Dallasesse. Siin kohtub Henry rohenahkse mutandiga, samurai mõõgaga vehkiva mõrtsukaga ning kohutava diktaatoriga, kes väidab, et ta teab, miks pommid langesid. Henry peab aitama New Dallase inimesi ning sedasi saab ta ka teada selle saladuse, miks vana maailm otsa sai. Ning äkki saab ta süüa ka mõned tacod.
Fantasy, Humor,

Ma küsisin seda raamatut NetGalleyst lugeda, kuna sisukokkuvõte on ju vägagi paljulubav ja ma nii tahtsin lugeda midagi naljakat ja absurdset. Ilmselgelt pole ma õigest soost, õiges joobumus astmes ning õiges vanuses, et selle raamatu huumorist aru saada.

Kuid … minu jaoks oli see nagu segu filmidest Mad Max (ükskõik milline osa), 12 ahvi ning toidukriitiku Anthony Bourdaini seriaalist Layover. Et siis ühe toidukriitiku seiklused mööda Ameerika linnu, või siis seda mis neist järgi on jäänud, proovides kõikjal pakutavaid imelikke vanu toite uuel moel, ning samas tantsides pidevalt ohu piirimail. Selleks hetkeks kui Henry/Hank jõuab Nude Alice (New Dallas) linna, on ta endale kogunud juba päris palju vaenlasi, kuid ei ühtegi sõpra, kuid ühtäkki tekib tal uusi sõbrakandidaate nii vasakult kui paremalt, ning loomulikult leiab ta ka uusi vaenlasi.

Mind tõsiselt häiris see, et enamus plahvatuse üleelanud inimesi/mutante on kaotanud võime mõelda, nad ei mäleta enamust oma minevikust, ning osakvad rääkida vaid läbi imelike reklaamlausete. Pea ainus, kes mäletab midagigi, kes oskab veel lugeda ning kes on huvitatud uutest teadmistest on Henry.

Kuidas veel seda raamatut iseloomustada – kas te olete lugenud Vahva sõdur Šveiki? No vot, see raamat on umbes samasugune – mu vend ja tema sõbrad, ning mu klassivennad lugesid, naersid, teadsid osa raamatut peast, kuid mina lugesin ja ei saanud aru, mis siin siis nii naljakat on või miks peaks tahtma seda pähe õppida. Selle raamatuga on sama lugu – ma usun, et kindlasti on neid, kes peavad seda parimaks ja humoorikamaks looks mida nad eales on lugenud, kuid minu jaoks oli see vaid „hm“. Lihtsalt pole minu raamat.

neljapäev, 21. jaanuar 2016

Meie Võimalikud Elud (The Version of Us)



Raamat: The Version of Us by Laura Barnett, tõlk Krista Nurm (2015) (Varrak, RR, A)
Hinne: C
Mees kõnnib mööda pargiteed. Naine, rattal, sõidab tema poole. Keerab kõrvale et vältida koerale otsa sõitu. Sellel hetkel on nende tulevik kaalul. Sellest hetkest on kolm võimaliku tulemust, kolm otsust, mis panevad paika selle, milliseks kujuneb nende ülejäänud elu.

Eva ja Jim on mõlemad üheksateistkümne aastased ja Cambridge tudengid, kui nende elud aastal 1958 kohtuvad. Ning seal on ka David, Eva tolleaegne kallim, ambitsioonikas noor näitleja, kes Evat väga armastab. Meie võimalikud elud järgib kolme erinevat versiooni nende eludest jälgides neid alates esimesest kohtumisest. Nende elud on täis armastust, pettust, ambitsioone, kuid ennekõike ikkagi ühist sidet, mis elab üle kõik, mida saatus nende teele paiskab.

Meie võimalikud elud mängib ideega, et meie igaühe elus on hetki, mis oleks võinud hoopis teisiti minna, et vaid väikesed asjad või otsused võivad kogu meie saatuse määrata ning raputada seda vundamenti millele me oma senise elu oleme rajanud. Samuti on see lugu armastuse olemusest, sellest kuidas see kasvab ning muutub ning areneb koos meie muude elumuutustega.
Drama, Romance,

Meie võimalikud elud on minu jaoks nagu segu filmides Mr. Nobdy ja OneDay (ma pole veel seda raamatut lugeda jõudnud) ning raamatust Armastusega,Rosie. See on kahe inimese lugu, või paar versiooni nende loost, vaadatuna päev päeva kaupa, alates nende kohtumisest kuni üks neist lahkub. See on äärmiselt emotsionaalne lugu. See lugu paneb mind mõtlema, millised võiksid olla minu teised elud, milline oli minu jaoks see tähtis hetk. Kuid samas pole ükski nendest versioonidest see õige või see hea, kõigil versioonidel on oma tõusud ja mõõnad, ning kõigis neis versioonides teevad nad veel omakorda uusi otsuseid, mis omakorda võiks tekitada uusi versioone tollest versioonist. Huvitav oli see, et kuigi Eva ja Jimi ning nende laste elud muutuvad kõigis kolmes versioonis, siis paljude neid ümbritsevate inimeste elud jooksevad nende kõrval täpselt ühte moodi läbi kõigi kolme versiooni.

Seda lugedes tuli mul elavalt silme ette pilt tüüpilisest muinasjutust, kus kangelane seisab ristteel ja peab valima kas minna paremale – ja jõuda sohu – minna vasakule - ning vallutada kuningriik – või minna otste ja seista peagi taas ristteel ja teha taas uued otsused kas valida parem või vasem või jätkata teed otse. Me teeme selliseid otsuseid igapäevaselt ja kuigi meile endale võib tunduda, et me teame kus olid need „aga mis siis kui ma oleks siis teinud nii“ hetked, kuid ilmselt ei teagi me ise, kus on olnud meie tähtsad hetked.

Mu emale ilmselt see raamat meeldiks ja ta ise võiks oma elust kirjutada samuti raamatu, et kui ta oleks teinud tookord nii, milline ta elu võiks olla nüüd.

Kahjuks pean ma ka ütlema, et lugedes meenus mulle taas, miks ma eelistan originaale tõlgetele. Vahel oli mul tunne, et äkki on miski tõlkes kaduma läinud.

Kuid siiski oli see hea lugu, mis võib vabalt lõppeda pisarais, seega varuge pabersalvrätte käeulatusse.