Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 28. jaanuar 2016

Don’t Eat The Glowing Bananas



Raamat: Don’t Eat The Glowing Bananas by David D. Hammon (2015)
Hinne: D
Post-apokalüptilises maailmas on raske leida korraliku brunchi. Kuid just seda Henry Rosetta otsibki. Korralikku toitu ja seda et ta ise ei satuks rändavate kannibalide lauale. Henry on rännanud mööda aatompommiplahvatustest räsitud maanteid, kritiseerides parimaid radioaktiivseid söögikohti ning koostades kataloogi oma kogemustest. Samaaegselt otsib ta ka seletust, miks pommid langesid. Just see isu erilise toidu ja keelatud teadmiste järele, on see mis viib Henry New Dallasesse. Siin kohtub Henry rohenahkse mutandiga, samurai mõõgaga vehkiva mõrtsukaga ning kohutava diktaatoriga, kes väidab, et ta teab, miks pommid langesid. Henry peab aitama New Dallase inimesi ning sedasi saab ta ka teada selle saladuse, miks vana maailm otsa sai. Ning äkki saab ta süüa ka mõned tacod.
Fantasy, Humor,

Ma küsisin seda raamatut NetGalleyst lugeda, kuna sisukokkuvõte on ju vägagi paljulubav ja ma nii tahtsin lugeda midagi naljakat ja absurdset. Ilmselgelt pole ma õigest soost, õiges joobumus astmes ning õiges vanuses, et selle raamatu huumorist aru saada.

Kuid … minu jaoks oli see nagu segu filmidest Mad Max (ükskõik milline osa), 12 ahvi ning toidukriitiku Anthony Bourdaini seriaalist Layover. Et siis ühe toidukriitiku seiklused mööda Ameerika linnu, või siis seda mis neist järgi on jäänud, proovides kõikjal pakutavaid imelikke vanu toite uuel moel, ning samas tantsides pidevalt ohu piirimail. Selleks hetkeks kui Henry/Hank jõuab Nude Alice (New Dallas) linna, on ta endale kogunud juba päris palju vaenlasi, kuid ei ühtegi sõpra, kuid ühtäkki tekib tal uusi sõbrakandidaate nii vasakult kui paremalt, ning loomulikult leiab ta ka uusi vaenlasi.

Mind tõsiselt häiris see, et enamus plahvatuse üleelanud inimesi/mutante on kaotanud võime mõelda, nad ei mäleta enamust oma minevikust, ning osakvad rääkida vaid läbi imelike reklaamlausete. Pea ainus, kes mäletab midagigi, kes oskab veel lugeda ning kes on huvitatud uutest teadmistest on Henry.

Kuidas veel seda raamatut iseloomustada – kas te olete lugenud Vahva sõdur Šveiki? No vot, see raamat on umbes samasugune – mu vend ja tema sõbrad, ning mu klassivennad lugesid, naersid, teadsid osa raamatut peast, kuid mina lugesin ja ei saanud aru, mis siin siis nii naljakat on või miks peaks tahtma seda pähe õppida. Selle raamatuga on sama lugu – ma usun, et kindlasti on neid, kes peavad seda parimaks ja humoorikamaks looks mida nad eales on lugenud, kuid minu jaoks oli see vaid „hm“. Lihtsalt pole minu raamat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar