Island In The Sea

Raamat: Island In The Sea: A Majorca Love Story by Anita Hughes (12.04.2016) 
Hinne: D 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25912499-island-in-the-sea 
Armastuslugu ambitsioonika noore muusika produtsendi ning vananeva kuulsa laulukirjutaja vahel, kes on oma viimase lepingu täitmisega poolteist aastat üle läinud. 
Romance, Drama 

See oli üks imelik armastuslugu. Loo kangelanna on pea kolmekümnene muusikaprodutsent, kes saadetakse Majorcale, et ta veenatks tiba üle neljakümnest (see pole mingi vananev!), pidevalt purjust, ahelsuitsetajat ning oma produtsenti vihkavat laulukirjutajat, et ta saadaks ära oma lepinguga lubatud armastulaulud, kuigi mees on vandunud, et ta ei kirjuta oma produtsendi jaoks enam kunagi ühtegi lugu. Kuna Julia ei tea põhjust, miks Lionel keeldub oma lubadust täitmast, siis hakkab ta talle oma põhjusest jutustama, tükk tüki haaval iga päev, nagu kahe nädalane versioon 1001 ööst. Ning nagu ka 1001 öös avastavad rääkija ja kuulaja, et neil on üksteise vastu tunded. Iseenesest pole ju halb lugu,kuid ...

Tavaliselt kui lugu sünnib, siis on olemas sellest vaid skeleton või siis idee, seega peab kirjanik hakkama oma skeletoni ümber ehitama lihakeha/mulli, et sellest ideest, mida esialgu on vaid paar lehekülge võiks saada paarisaja leheline raamat. Selle raamatu idee on peidetud – ma ei oska seda paremini iseloomustada – läikiva moeajakirja sisse. Täpselt nii nagu mõni suurem moeajakiri on ka siin iga natukese aja takka üks läikiv moebrandi reklaam, või pilt mõnest muusika, filmi, kunstimaailma kuulsusest, ahvatlevad pildid toitudest ning lisaks ka Welcome to Majorca turisti voldik. Iseenesest pole selles midagi halba, paljud kirjanikud kasutavad oma raamatutes suuri nimesid, J.R. Wardi isegi tögatakse, et ta saab nimede nimetamise eest reklaamitasu, kuid selles raamatus hakkas see mind tõsiselt häirima – mitte kunagi ei räägitud lihtsalt riideesemest, see oli alati mõne kalli brändi riideese, isegi tomatid polnud lihtsalt tomatid, vaid alati teatud liigi tomatid, ning trepid polnud kunagi lihtsalt trepid vaid puidust trepid ... see kõik muutus väga ruttu väga igavaks ning hakkas segama lugu ennast. Ma ütleks, et see lugu oli ülekirjutatud ning ülemaitsstatud rikaste ja kuulsatega.

Kogu selle nimede puistamise ja üksikasjalise menüü kirjelduse ja turisti atraktsioonide juures läksid need armastuslood kaduma ning nad polnud eriti usutavad. Sama võib tegelikult öelda kogu ülejäänud loo kohta, see polnud väga reaalne. Peategelased olid tüütud ning sündmused sunnitud. See oli uskumatu, kuidas Julia, kes tuleb saarele vaid päevaks, et kaasa viia Lioneli töö, on nagu muuseas kaas pakkinud piisavalt kleite ja kingi, et iga kord kui ta toast lahkub, on tal seljas midagi uut (ja ta lahkub oma toast vähemalt kaks korda päeva jooksul). Kuidas Lionel, kes elab Majorcal tuttava majas ajutiselt, on sinna kaasa võtnud ka oma vana plaadikogu ning oma vanad fotod, kuidas ühel hetkel on tal vähemalt kolm elukohta üle ilma, ning siis on tal vaid korter Londonis, või hetkel on ta rahata ja siis ostab ta juveele, kalleid õhtusööke ning überkalleid hotellitubasid. Julia on tüüpiline müügimees, kes hakkab oma ideesid teistele peale suruma niipea, kui tema leiab, et teised peavad midagi tegema, sest tema leiab et see oleks neile parim. Ja Lionel on enesekeskne riiete (eriti kingade) fetishiga joodik, kes hoiab kinni oma nooruse armastuse ideest.

Ükskõik kuidas ma ka ei püüa, ma ei suuda selles loos midagi hea leida.