Naised, kellest ma öösiti mõtlen

Raamat: Naiset joita ajattelen öisin by Mia Kankimäki, tõlge Triin Tael (2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53198612-naised-kellest-ma-siti-m-tlen 

Mida võiks 40. eluaastates lastetu naine oma eluga peale hakata? Istuda lennukisse ja rännata ajalooliste naiste – kartmatute maadeuurijate, andekate kirjanike ja kirglike kunstnike radadel.

Soomlanna Mia Kankimäki, kelle raamat „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (e.k 2018) rääkis tema elumuutvast matkast tuhande aasta taguse Jaapani õuedaami Sei Shōnagoni jälgedes, laseb end nüüd sütitada teistel inspireerivatel naistel. Tulusast ametist loobunud ja korteri maha müünud Mia sõidab Aafrikasse, et oma silmaga näha, kuidas seal sada aastat tagasi elas Taani kirjanik, paruness ja kohvifarmer Karen Blixen. Jaapanist otsib Mia abi depressiooni vastu ja loodab kohata maailmakuulsat kunstnikku Yayoi Kusamat, kes on elupõlise vaimuhaiguse kõrvalt suutnud vapustavat karjääri teha. Itaalias Firenzes köidavad Kankimäki meeli unustuse hõlma vajunud renessansiaegsed naiskunstnikud. Kui nemad olid sadu aastaid tagasi võimelised maailmas läbi lööma, miks siis mitte tema?

„Naised, kelle peale ma öösiti mõtlen” on osalt reisikiri ja osalt elulooraamat: Kankimäki klaar proosa kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes pole end lasknud heidutada ühiskondlikest reeglitest ja ootusest, ning viib lugeja koos nendega ümbermaailmareisile. 

History, Biography, Travel

See on suurepärane raamat ja samas ka ärritav raamat. 

Siia on kokku kogutud suurepäraste naiste lood, kuidas nad on vaatamata oma vanusele, haridusele, seltskondlikule positsioonile või perekondlikule seisule saavutanud oma elus seda, mis on neile rahuldust pakkunud, olgu see siis reisimine ümber maailma vähema ajaga kui Jules Verne kuulus Phineas Fogg, reisimine kohtadesse, kuhu valge naine tollal veel reisinud polnud, maalinud pilte, mis oma detailitäpsuse või võikuse poolest ületas tema kaasaegseid mees kunstnike.

Lisaks nendele faktidele, mida pakub autor, on tahes tahtmata ka endal kogu aeg Wikipedia või Google kõrval lahti, et lugeda juurde või vaadata pilte. Neist öönaistest lugedes hakkad mõtlema ka oma öönaiste peale, kas neid üldse on ja kui on, kust nende kohta rohkem infot saada. Pean tunnistama, et minu öönaised kipuvad olema ilukirjanduslikud tegelased - Claire Fraser, Anita Blake, Sookie Stackhouse, jne - need naised on inspireerinud mind erinevaid asju tegema, uurima, õppima. Kui ma mõtlesin oma öönaistele, siis esimese hooga tahtsin valida neid autoreid, kes on need tegelased loonud, kuid ma pole kellegi nende kohta uurinud nii palju, et ma võiksin öelda, et olen neilt inspiratsiooni saanud, küll aga on mind inspireerinud nende loodud karakterid ja nende karekretite poolt tehtud asjad. Eks igaüks leiab endale oma eeskujud või inspiratsiooni.

Kuid mis mind siis ärritas? Ärritas Mia “reisikiri”. Ma ei tahaks võrdusmärke tõmmata, kuid Mia isiklik osa meenutas mulle vägagi  Elizabeth Gilbert’i “Söö, usu, armasta” raamatut - Mia nägi oma probleemidele lahendust reisides, kohaliku kokanduse nautimises, võimalusel jooga tegemises. Tema reisikirjast jäi välja armastus, kuid ta unistas sellest siiski. Mind isiklikult häiris tema pidev kirjeldus peavaludest ja soolestiku hädadest, sest need hakkasid varjutama looduskirjeldusi, reisikirjeldusi, kohalikega suhtlemisest saadud emotsioone. Kuigi tema reisikiri oli täis huvitavat infot ja reisideks kasulikke nippe, siis oli liiga suur rõhk tema füüsilisel ja mentaalsetel probleemidel.

Kui ma aga seda isikliku kiuksu ei arvesta, siis oli tegu ikkagi väga suurepärase raamatuga, sest need valitud öönaised on suurepärased ja nende lood inspireerivad, tõsi aegajalt võib tänapäevane naine pead raputada või silmi pööritada nende öönaiste tegude või kirjutatud asjade peale, kuid kui mitte püüda neid meie kultuuriruumi panna vaid jälgida neid nende endi kultuuriruumis, siis on nad erakordsed ja huvitavad karakterid, kellest ei pruugi me midagi teada (kui mitte arvestada Karenit, kes on kõigile tuntud tänu Hollywoodile ja Meryl Streepile).

Ma usun et igaüks leiab sellest raamatust midagi endale ja tasub ka mõelda, kes on teie öönaised, mida te neilt olete saanud ja kas tahaksite neid teistega jagada.

The Russian Cage

Raamat: The Russian Cage (Gunnie Rose #3) by Charlaine Harris (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/50513159-the-russian-cage 

Lugu jätkub sealt, kus eelmine lugu lõppes, viies Lizbeth Rose tema kõige ohtlikumale missioonile: päästa prints Eli Püha Venemaa Impeeriumi küüsist. Kui Lisbeth San Diegosse jõuab, peab ta usaldama oma õde Feliciat, ning tema üha tugevnevaid Grigori võimeid, et ta saaks hakkama selles imelikus uues maailmas, täis kõrgseltskonda ja pettuseid, et päästa Eli vanglast, kus teda hoitakse süüdistatuna mõrvas.

Fantasy, Mystery

Gunnie Rose kolmas raama, mis ilmub ametlikult alles tuleva aasta veebruaris, kuid mida ma sain lugeda juba praegu tänu NetGalley’le, läheb veelgi põnevamaks ja ka siin on omavahel seotud erinevad ajaloolised ajastud ning erinevad kultuurid.  Ajaloolised ajastud ei ole nii suure vahega kui eelmistes osades, kuid seekord on omavahel kokku segatud 1920-ndad ja 1980-ndad, ning lisaks on veel sisse toodud ka William Randolph Hearst, kes polnud veel oma lossi ehitanud, ning San Diego loomaaed, mis oli juba valmis (Hearsti Castle ehitati ajavahemikus 1919-1947 ja Loomaaed avati 1916).

Seekord sõidab Lizbeth siis San Diegosse, kui ta on saanud oma poolõelt kirja, kuhu on sisse kirjutatud salajane sõnum, et Eli on vanglas. Jah Lizbeth on varemgi kohtunud grigoridega ja ta teab ka venelaste Californiasse jõudmise ajalugu, kuid olla ise selle kõige keskel, näha nende kombeid ja piiranguid ning silmakirjalikust, see on midagi muud.

Lizbeth tunneb end San Diegos kaitsetuna, kuna tulirelvade avalik kandmine on keelatud, seega peab ta lootma oma nugadele ja uutele tuttavatele. Tänu salakavalatele plaanidele õnnestub tal saada kokkusaamine tsarinnaga, kelle abiga saab ta minna vaatama Elit vanglasse, kus selgub, et Eli ei teagi, miks ta vangi on pandud. Lizbethi ainus eesmärk on Eli vanglast välja saada, enne kui ta vaikselt kõrvaldatakse, seega võtab ta kontakti Eli perega ja Eli gildi kaaslastega ning ühiste pingutustega selgub, miks Eli vanglas on, kes selle kõige taga on ja mis oleks kõige loogilisem plaan, mille abiga saaks Eli vanglast välja ja tsaari kõige ohtlikum vaenlane eemaldatud. Kuid plaan on üks ja reaalsus on teine.

Pärast mõningaid apsakaid ja ootamatuid abilisi õnnestub neil siiski eesmärk saavutada, kuid ka positiivne tulemus ei pruugi olla päris täpselt see, mida esialgu plaaniti, kuid piisavalt lähedane sellele, et rahul olla.

Harris oskab kirjutada põnevaid müsteeriume, mis annab lugejale piisavalt vihjed sellest, mis tulla võib ja siis võib ta loo kergesti ka teise suunda keerata ja asja veelgi põnevamaks teha. Lizbetile antakse uusi ülesandeid, Feliciale uusi võimeid, Elile … Kui juba kord lugema hakkad, on raske käest panna ja kui loetud, tahaks juba järgmist osa lugeda.

Harrise tugevad ja asjalikud naised ning põnev ajalooline kakofoonia - hea lugemine.

Heartbreak Bay

Raamat: Heartbreak Bay (Stillhouse Lake #5) by Rachel Caine (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/48763358-heartbreak-bay 

Seekord otsitake mõrtsukat, kes on nii vaikne, nii nähtamatu, et tema uskumatud kuriteod on ainus tõend, et ta üldse olemas on.

Eraldatud tiiki uputatud auto. Kahe tüdruku kehad, lastetoolides kinni. Laste ema müsteerium, kes on jäljetult kadunud, viivad Gwen Proctori ja Kzeia Claremonti ohtlikule pinnale.

Välispidiselt on Gweni elu korras - kas täiskasvanuks saavat last, usaldusväärne elukaaslane ja varem ähvardav minevik on kaugele selja taha jäänud. Kuid just see minevik ongi see, mis äratab kellegi nähtamatu huvi … ja ta on peatamatu. Probleemid alles algavad. Ka surnukehade number üksildases Tennessee linnakeses on alles tõusuteel.

Ähvardusi üha kuhjub ja Gewni ajab taga vaenlane, kelle käsutuses on mitmed mõjutusvahendid, kuid Gweni seljatagust kaitseb Kzeia. Aga püüdes lahendada julmi ja põhjendamatuid kuritöid, satuvad nad ise selle nähtamatu mõrtsuka huviorbiiti.

Crime, Thriller, Mystery

Kuigi see raamat peaks ametlikult ilmuma alles tuleva aasta märtsis, oli mul võimalus seda lugeda juba praegu tänu NetGalley’le. Tavaliselt käib selliste varajaste lugejate versioonidega kaasas palve, mitte raamatust kirjutada enne kui raamatu ilmumiseni on vaid kuu jäänud, siis selle raamatuga sellist palvet ei kaasnenud ja ma ei suudaks seda ka nii kaua enda sees hoida.

Seekordne lugu on põhimõtteliselt selles, kuidas meie igapäevased otsused mõjutavad meie elu - mis kell me ärkame, mida selga paneme, mida sööme, mis kell kodust lahkume, kellega me suhtleme, kus käime, jne, jne. Igal otsusel on kas otsene või kaudne tagajärg.

Kui Kzeia helistab varahommikul Gwenile, et ta tuleks talle appi konsultandina ühele vägagi ebameeldivale mõrvauurimisele, ei tea neist veel kumbi millised on selle otsuse tagajärjed. Kuid tähtsaid valikuid on juba ka tehtud ennem ja just need valikud on need, mille tagajärjel Gweni pere ja nende elukohaks valitud väikelinn taas vastasseisu seatakse. 

Gwen oli juba arvanud, et lõpuks ometi, on ta minevikust lahti saanud, sest netitrollide kommentaare on üha vähem, lastel läks koolis hästi, Sam on oma töös edukas ja ka Gweni eradetektiivi ülesanded on rutiinsed, ei midagi ohtliku. Kuid siis see imelik uppunud auto koos kahe lapsega, mis omakorda viib järgmise laibani ja järgmiseni ja uute üllatusteni ja uute julmade rünnakuteni Gweni ja tema pereliikmete vastu.

Kuigi nii Sam kui Gwen on varasemalt kokku puutunud isehakanud korrakaitsjatega, kes usuvad, et neil on õigus olla kohtunik ja timukas, siis seekordne vastane on eriti julm ja eriti salapärane, kuid Gwen ei ole see keda ta arvas olevat. Gwen ei reageeri alati talle antud valikutele nii nagu oodatakse ja seega ei lähe asjad alati nii, nagu “kättemaksja” ootab, kuid siiski saab ta asjad nii kaugele, et taas kord peab Gwen enda ja oma lähedaste elude eest võitlema.

Meie elu on täis valikuid ja otsuseid. Me ei saa valida vaid musta ja valge, halva ja veelgi halvema või õige ja vale vahel, kõigi nende valikute vahel on veel mitu teist võimalust või siis tehakse valik natuke ühest ja natuke teisest. Selle loo pahari veaks ongi see, et ta on siiani oma “kättemaksu” operatsioonidel kokku puutunud vaid psühhopaatidega, kellel pole raske valida musta ja valge vahel, ning ta arvab, et sama tulemus on ka Gweniga.

See on julm ja põnev lugu, mis toob välja kui isekad võivad inimesed olla kui nad loodavad oma valikutega endale suuremat kasu saada. Kuid samas on siin ta tegelasi, kes vaatamata oma varasemale haiget saamisele usuvad endiselt inimeste heatahtlikusse ja on valmis oma abi pakkuma.

Hea lugemine!! Ja ma loodan südamest, et see pole viimane Caine raamat.

Kummituste linn

Raamat: City of Ghosts ( Cassidy Blake #1) by Victoria Schwab, tõlge Marge Paal (2020) RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55014179-kummituste-linn 

Cassidy Blake vanemad on Vaimuinimesed, kummituste kütid. Kuid Cass on TEGELIKULT see, kes näeb vaime. Tõsi on see, et Cassi parim sõber, Jacob on vaim.

Kui Vaimuinimesed suunduvad telesarja tegema  kummituste keskusesse, Edinburgi, Šotimaal,  lähevad Cass - ja Jacob - nendega kaasa. Šotimaal on Cass ümbritsetud vaimudest, kuid mitte kõik neist pole sõbralikud. Siin kohtuvad nad ka Laraga, tüdrukuga, kes samuti näeb surnuid. Kuid Lara räägib Cassidyle, et Vahepealsetena on nende ülesanne saata vahepealsusesse kinni jäänud vaime teisele poole Loori. Cass pole oma uues ülesandes kindel, kuid ta teab, et linna kummitav kurjakuulutav Punane Kaaren ei kuulu sinna. Cassidi võimed kisuvad teda võitlusesse, mis toimub nii elavate kui ka surnute maailmas, ja Cass võitleb omaenda elu eest.

Children, Fantasy, 

Kummituste linn on selline tore lugu tüdrukust, kes on natuke eriline, talle meeldivad fantaasialood, talle meeldib pilte teha ja neid ka ise ilmutada ja tegelikult võib ka öelda, et ta on ise osa fantaasialoost, mida talle meeldib lugeda. Ta näeb kummitusi, need koputavad talle õlale ja kutsuvad teda enda maailma Loori taha piiluma ja tema parim sõber on Jacob, kes on samuti vaim. Cass ootab suve, kui ta saaks eemale tema kodulinna kummitavatest vaimudest, et nad saaksid koos Jakobiga rahulikult koomikseid lugeda. Kuid kuna Cassi vanematele pakutakse võimalust raamatutele lisaks teha ka vaimude teemalist telesarja, siis tuleb neil kõigil minna Šotimaale, Edinburghi. 

Edinburgh on aga linn, millel on pikk, verine ja haigusi täis ajalugu, seega on siin veelgi rohkem vaime, kui neid oli Cassi kodulinnas. Ja tüdruk kellega nad kohtuvad oma majutusasutuses on samasugune kui Cass, ka Lara saab minna Loori taha, kuid tema nimetab seda vahepealsuseks ja tema teab, mis on nende ülesanne seal vahepealsuses, miks vaimud nende õlale koputavad. Edinburgh on täis kummituslugusid ja vanu legende ning iga legend on alguse saanud millestki tõelisest ja üks nendest legendidest on liialtki tõeline, piisavalt tõeline, et ähvardada Cassi ja Lara taolisi.

Lugedes seda lugu meenus mulle üks teine vaimude linn, tüdruk ning poiss kes ta jõest päästis. :) 

See oli üks tore lugu. Siin on põnevust ja ajalugu, sõprust ja peresidemeid.

Testament

Raamat: The Testaments (The Handmaid’s Story #2) by Margaret Atwood, tõlge Riina Jesmin (2019, 2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/54366229-testamendid 

Kui Teenjanna loo lõpus sulgub kaubiku uks Offred’i tuleviku ees, polnud lugejatel mingit võimalust teada saada, mis teda ees ootas - kas vabadus või surm.

Testamentidega on ootus läbi.

Teine osa jätkub rohkem kui viisteist aastat pärast seda kui Offred tundmatusse astus, tuues lugejateni kolme Gileadis elava naise avameelsed tunnistused.

Selles osas vastab autor küsimustele, mis on piinanud lugejaid aastakümneid.

Drama, Fiction Dystopia

Kui ma Teenijanna lugu lugesin, olin ma lugenud paljusid dystoopia raamatuid, kuid ma polnud veel lugenud seda põhilist raamatut, mis Atwoodi oli selle loo kirjutamisel mõjutanu. Nüüd olen ma lugenud Georg Orwelli “1984” ja pean ütlema, et seda raamatut on tugevalt ka Testamentides.

Testamendid on kolme naise lugu - kaks neist räägivad omapoolse loo sündmustest, mis viisid soovitud lõpptulemuseni ja üks neist kirjutab keelatud päevikut kellegile, kes võibolla kunagi ta märkmed leiab. See raamat on pikast mängust, väga pikast mängust ja selles mängus olevatest etturitest.

Need kolm lugu seletavad lugejale nii jutustajate minevikku kui ka olevikku, ning annavad vihjeid tulevikule. Atwoodile omaselt on lood suhteliselt julmad ja võrdlemisi reaalsed. Jah ta vastab nendele küsimustele, mis Teenjanna lugude lugejatel tekkisis, täitis tühimikud mis esimene raamat jättis, kuid samas pakub ta ka lugejatele palju enamat. Aga mida ta ei paku, on telesarja ümberkirjutust, telesarja tegijad lähevad ikkagi oma looga sinna kuhu nemad tahavad ja Atwood kirjutas oma raamatu.

Kuigi raamatu algust võib raske lugeda, sest esialgu ei pruugi väga kerge olla ära tabada, kes on kes ja kuidas nad on seotud esimese raamatuga, kuid peagi saab killud kokku panna ja lugu läheb iga leheküljega üha põnevamaks. Kui esimene raamat oli hirmuäratavalt sarnane meie enda olevikule ja poliitilisele olukorrale selles ookeanitaguses suurriigis, siis teine raamat ei taba nii teravalt seda hella närvi, kuid samas, kes teab, võibolla on paarikümne aasta pärast ka selle raamat sisu hirmuäratavalt tuttav.

Hea, hirmutav ja põnev lugemine.

Lihtsalt kuula

Raamat: Just Listen by Sarah Dessen, tõlge Kristina Uluots (2006, 2020) RR, A Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/52991992-lihtsalt-kuula 

Möödunud aastal oli Annabel “tüdruk, kellel on kõik olemas” - vähemalt seda osa ta mängis Kopf kaubamaja telereklaamis.

Sel aastal on ta tüdruk, kellel pole midagi: ei sõpru, kuna ta õel-kuid-olemas sõbranna Sophie, ta hülgas; kodus pole rahu olnud sellest ajast saati kui ta vanem õde anoreksiat tunnistas; koolis pole tal enam kellegiga lõuna ajal koos istuda. Üksi on ta seni, kuni ta tutvub Owen Armstrongiga.

Pikk, tume ja andunud muusika kuulaja Owen, on endine pahapoiss, kellel on kombeks alati tõde rääkida. Oweni abiga, saab äkki ka Anabel endale tunnistada, mis toimus sel õhtul, kui tema ja Sophie sõprus lõppes.

Drama, YA, Romance

See on raamat tüüpilisest “õnnelikust” Ameerika teismelisest, tema “suurepärastest” sõpradest ja “õnnelikust” perest. Annabel on teismeline, kes tahab kõigile meele järele olla - teha modellitööd oma ema rõõmuks, aidata sõbrannal kättemaksta tüdrukutele, kes sõbranna poisile “ligi ajavad” - ta eelistab pigem valgeid valesid, kui rääkida tõde ja solvata end ümbritsevaid. Kuid siis toimub midagi, mis tundub kogu ta senise elu peapeale pööravat - kaovab sõbrad, ta tunneb enda alandatud ja ebakindlalt, ta ei taha enam modell olla, ta ei taha enam kõigi meele järgi olla - aga ta on ju alati selline olnud ja mutuda on peaaegu võimatu. 

Kooli alguses hoiab ta end teistest eraldi ja nagu üks teismeline ikka, arvab et kõik vaatavad teda, kõik räägivad temast, kõik naeravad teda ta selja taga. Oma lõunatunnid veedab ta “heidikute nurgas” seltsik poiss, keda kõik peavad ohtlikuks, kuna ta oli kunagi kedagi löönud, kui teda löödi.

Esialgu nad lihtsalt jagavad müüri, millel nad istuvad , kuid siis tuleb Owen talle appi, nad hakkavad tasapisi muusikast rääkima ja Owen tutvustab Annabelile aususe põhimõtteid ja alternatiivset muusikat.

See poleks YA raamat, kui kõik nii kergelt lähekski. Loomulikult peavad asjad enne õnnelikuks minemist halvaks minema, peategelased peavad lahku minema enne kui nad üksteist uuesti leiavad ja populaarseimal tüdrukul tuleb tiibu kärpida, et teised end turvaliselt saaks tunda.

Kuna algusest peale on teada kes on ohver, mis temaga juhtus, kes saab olema tema armastuse objekt, siis puuduvad siit loost üllatused. On vaid aja küsimus, kuna lugejale Annabelli “saladus” paljastatakse, kuna ta kohtub oma “üllatava sõbra” üliaktiivse õega, kuna ta püüab tagasi saada oma kunagised sõbrad, kelle ta ise kunagi hülgas, kuna talle hakkab meeldima tema “lõunakaaslane”, kuna paljastatakse tema klaasmajas elava pere praod, mis ähvardavad kogu maja neile kaela tuua. Kuid kõige tähtsam siin loos on see, et tähtis on rääkida, mitte oma tundeid endas hoida, kuid väga tähtis on ka kuulata - kuulata vaikust ja kuulata end ümbritsevaid inimesi.

Jah, see raamat on loetav ja ilmselt kui ma oleksin ka ise teismeline, siis ma neelaksin iga sõna ja naudiksin iga lehekülge, kuid olles lugenud palju samateemalisi raamatuid, kus tegeldakse sarnaste teemadega, siis oli see lugu minu jaoks liialt lihtsalt koostatud. Ühe pere liikmetele on antud kõikvõimalikud tüüpilised teismeliste probleemid - võitlushimu, toitumishäired, PTSD, depressioon - ja ka teised tegelased esindavad mingit omadust, mis teismeliste elu keskkoolis põrguks muudab, kui nad just ise teiste elu põrguks ei muuda, et neid rünnata ei saadaks. Selline liialt vormi või checklisti järgi kirjutatud raamat, mis puudutab küll tähtsaid teemasid, mida peaks teismelised õigel hetkel oma elus puudutama, kuid neid on ühte raamatusse liiga palju kokku kirjutatud.

Loetav, kuid minu jaoks mitte hea raamat.

Winston, salamissiooniga kõuts

Raamat: Winston: Ein Kater in geheimer Mission by Frauke Scheunemann, tõlge Tiia Aro  (2013, 2020) Tänapäev, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55281156-winston-salamissiooniga-k-uts 

Teeme väikese vahekokkuvõtte: ma oskan rääkida, ma oskan lugeda ja ma oskan ka kirjutada. Just äsja proovisime. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt. Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen SuperWinston! Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!

Kõutsielu on oivaline, leiab Winston. Leba ainult terve päev mugavasti sohval ja söö vahepeal kanamaksa peterselliga. Maitsev! Kui aga Winstoni peremees võtab uue majapidaja, kes kolib sisse koos oma tütre Kiraga, on lebasklemisel lõpp. Kiral ja ta emal on nimelt hunnik probleeme. Enne kui Winston isegi aru saab, on ta juba mässitud ehtsasse kriminaaljuhtumisse … Pealegi veel – ah, püha sprott! – tüdruku kehas! Appi!!! 

Children, 

Haa - nagu oleks vaadanud laupäeva või pühapäeva hommikul ETV2 saksamaal tehtud lastefilmi, kuid tegelikult lugesin ma raamatut ja lasin pildil oma ajus joosta :)!

See tore lugu oli omamoodi versioon sellisesest tüüpilisest kehade vahetusseminkekust, mille kohta on tehtud palju erinevaid filmiversioone (tuntuim ilmselt Freaky Friday ja sarnaseim on Nine Lives Kevin Spaceiga) ning lisaks sellele segadusele on siis lisatud ka kriminaalne müsteerium, mida siis kass/tüdruk lahendama peavad ja kuna tüdruk/kass on ka uues koolis, siis on siin ka kooli vahetusega seotud probleeme.

See kassi/tüdruku vahetus on täis nalja ja põnevust, kassi fantaasiarikkaid vandesõnu ja tüdruku nutikust ning kassi ja tüdruku vahelist koostööd.

Hea lugemine!!

Morten, Emilie ja kadunud maailmad

Raamat: Morten, Emilie ja kadunud maailmad by Reeli Reinaus illustratsioonid Marja-Liisa Plats (2020) Päike ja pilv, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/51806988-morten-emilie-ja-kadunud-maailmad 

Maagilise realismi võtmes kirjutatud loo peamiseks tegevuspaigaks on raba. Selle läheduses elab kehvades oludes Morten, kelle ema on Soomes tööl ning onu alkohoolik. Morteni ainuke varandus on fotokaamera. Poissi aitab ja julgustab kõige kiuste vastu pidama Emilie, kellega ta ühel õhtul rabas juhuslikult kohtub. Varsti taipab poiss, et salapärane tüdruk ei saagi rabast lahkuda... 

Children, 

See on üllatav, kuid samas üldse mitte üllatav raamat.

Peategelane on poiss, kes hoiab ise ennast teistest eemale, sest ta kardab teistele paljastada oma elukorraldust, sest enamasti ootab sellises olukorras olevaid lapsi kiusamine ja alandamine. Tema eesmärk on sellest olukorrast välja rabeleda, mitte üks kõik kuidas ja üks kõik mis hinna eest, vaid tubli töö ja vastupidavusega. Tal on kaks kirge, raba ja fotograafia - võimalust olla oma mõtetega üksi, olla ohutus kohas ning raba pakub talle ka suurepäraseid fotomomente ja fotograafia annab talle võimaluse tunda end vabalt, tunda end maailmas kuhu ta võiks kuuluda, sest ta on kaamera taga andekas ja tema pilte hinnatakse.

Tasapisi ilmuvad tema ellu inimesed, kes ulatavad talle abikäe, isegi kui ta ei taha nende abi, kuid kui ta abikäe vastu võtab ja nende nõuandeid kuulab, hakkab ka tema elu muutuma. Olgu siis tema abilised vaimud kaugelt minevikust või naabrid või koolivennad, muutuseks on vaja vaid ühte hetke, ühte mõistvat inimest.

Lugedes meenus mulle minu lapsepõlve lemmikraamat “Kadri” - heidik, raske kodune olukord, mida ta avaldada ei taha ja abi tuleb sealt, kust ta oodatagi ei oska. Tõsi, siia on sisse toodud ka maagiline külg, kuid see annab sellele loole lihtsalt veel ühe tasandi, veel ühe võimaluse, kuidas probleemides olevad lapsed saavad end oma probleemidest korraks eemaldada - rääkides kas väljamõeldud sõbraga või iidse vaimuga.

See oli üllatav, kuid samas ka üldse mitte üllatav raamat, kuid see oli hea raamat.

Dunbar

Raamat: Dunbar (Hogarth Shakespeare #6) by Edward St. Aubyn (2017) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/33797939-dunbar 

“Mul tõesti oli impeerium, kas tead,” ütles Dunbar”. “Kas ma olen sulle kunagi rääkinud sellest, kuidas see mult rööviti?”

Henry Dunbar on kunagine kõikvõimas globaalse ettevõtte juht, kellel ei ole just kõige parem päev. Nõrkuse hetkel andis ja firma juhtimise üle oma kahele vanimale tütrele, Abbyle ja Meganile. Kuid nende suhted läksid peagi halvaks, mis panid teda kahtlema oma endiste otsuste tarkuses …

Nüüd, kui ta on vangistatud Järvemaakonnas olevas hooldekodus, kaaslaseks vaid endisest komöödianäitlejast dementne alkohoolik, hakkab Dunbar planeerima oma põgenemist. Kui ta mägedesse põgeneb, on perekond tal tihedalt kannul. Kuid kes leiab ta esimesena, kas ta armastatud tütar Florence või kaks tiigrit Abby ja Megan, kes on vägagi valmi teda tema valdustest ilma jätma?

Edward st Aubyn on tuntud oma Patrick Melrose romaanide poolest, kus ta lahkab julma kuid suurepärase täpsusega pereelu piinasid. Ka tema Kuningas Leari tõlgendus on ühe perekonna lugu, mis lahkab võimu, raha ning andestamise väärtust.

Drama

Nii, nüüd on mul kõik senini ilmunud Hogart Shakespeare sarja lood läbi loetud. Järgmist osa, mis peaks olema Hamleti uusversioon, lubatakse järgmiseks aastaks.

Dunbar algab mõneti humoorikalt, kui kaks eakat, kes on rohtude mõju all natuke udused, planeerivad järgmine päev hooldekodust põgeneda - üks neist on endine kuulus koomik, kellel on tuhat nägu ja tuhat keelt, ja tema tuntuimad osad on kedagi teist parodeerides, ning teine on endine ärimogul, kes ei saa aru, miks ta siin on ja miks ta kõike kardab. See osa meenutas “Pilveatlast” seda vanadekodust põgenemise osa või siis filmi “12 ahvi”, seda hullumaja osa. 

Edasi tutvustatakse Dunbari tütreid - vanemad tütred veedavad oma õhtut koos arstiga, kes tunnistas Dunbari “haigeks” ja temast on saanud tüdrukute “mänguasi”, noorem tütar otsib isa, kuna ta on kuulnud tema haigusest ja ta tahaks teda külastada, kuigi aasta tagasi oli neil suur tüli.

Ja siis saabki alguse tagaajamine, milles kõik osalised pannakse proovile, kõik näitavad end küljest, mida teised pole neist näinud ja selgub, millel põhineb ustavus, kas rahal või isiksusel.

Ma pole lugenud Kuningas Leari originaali, mille põhjal see uusversioon on tehtud (järgmise aasta väljakutse: kõik Shakespeare teosed läbi lugeda :)), kuid ma ei tundnud kordagi, et ma oleks millestki ilma jäänud selle tõttu, et originaali ei tea, sest see lugu on täiesti loetav ka iseseisvalt, kuna ta on väga kaasakiskuv, dramaatiline kuid samas ka mõtlemisainet pakkuv.

Hea lugemine!!

Agnes ja unenägude võti

Raamat: Agnes ja unien avain by Tuutikki Tolonen, illustraator Kati Vuorento, tõlge Hille Lagerspetz (2020) Eesti Raamat, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53126214-agnes-ja-unen-gude-v-ti 

Kui Agnes näeb ühel hauakivil kummalist kirja, ei anna see talle enam rahu. Tasahilju hakkab põnev müsteerium lahenema ja puudutab üllataval kombel ka Agnese elu.

Kõik saab alguse päeval, mil Agnes avab surnuaia värava. Ta on äsja kolinud igavamast igavamasse Harmala külla ning jätnud seljataha Helsingi ja vanad sõbrad. Kummaline sündmuste ahel tõmbab aga Agnese kaasa ja tema elu muutub põnevamaks kui kunagi varem. Kiri hauakivil ajab tal kananaha ihule, peagi hakkab ta unes nägema vanamoeliselt riides tüdrukut, kes peidab kuskile aeda ühe võtme. Kui selgub, et see aed asub Harmalas, tunneb Agnes, et peab võtme üles otsima. Millisesse lukku see võti sobib?

Fantasy, Children

See tore lasteraamat, pakub lugejatele põnevust ja maagiat. Agnes on kolinud koos emaga uude linna, teda ootab ees uus kool ja uued koolikaslased. Enne veel kui tal kool algab, tutvub ta ema töökaaslase pojaga, Pullaga, kes on temaga sama vanune ja kes kolis ka sinna linna vaid aasta tagasi, seega oli tema aasta tagasi uus.

Üheskoos asuvad nad uurima selle hauakivi taustalugu, kus peal oli Agnese nimekaimu nimi ja sama sünnipäev kui Agnesel. Nende otsingutele aitavad kaasa täiskasvanud ning ka Agnese unenäod, ning jõud mida Agnes seletada ei oska. Nende otsingud viivad neid välja täiesti ootamatu tulemuseni.

Selles põnevas loos on lisaks kolimisele ka vanemate lahutus ja koolikiusamine ja kalli lähedase kaotus, ning sõprus. Lugu jookseb sujuvalt ja pakub nii põnevust kui ka hetki, mille üle sügavalt järele mõelda.

Lugedes seda lugu, tabasin ma end mõttelt, et see oleks nagu lastele sobilik versioon barbara-erskinelikest raamatutest :) ja need lapsed, kellele see raamat meeldib võivad täiskasvanuna nautida Erskine raamatuid. Selles raamatus ei ole seda õuduse külge, mis on Erskine raamatutes, kuid siin on erinevate põlvkondade vahelist suhtlemist unenäotasandil ja üllatavaid seoseid ajalooga.

Igati põnev lugemine!!!

The Violent Abuse of Women in 17th and 18the Century Britain

Raamat: The Violent Abuse of Women in 17th and 18the Century Britain by Geoffrey Pimm (2019) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/41093406-the-violent-abuse-of-women-in-17th-and-18th-century-britain

Seitsmeteistkümnes ja kaheksateistkümnes sajand olid vaheastmeks keskaja ja uusaja vahel, sajandid kui lääne ühiskonnad liikusid edasi maailmast, kus olid valitsevaks usk ja ebausk, maailma kus valitsevaks oli mõistus ja mõistmine. Kuigi teadusmaailm liikus keskajast eemale suurte sammudega, ei muutunud suhtumine naistesse. Tüdrukutele ei võimaldatud haridust - vaid 14% naistest olid 1700 võimelised lugema ja kirjutama - ja vaid mõningatel haritud naistel oli lubatud valitud ametis töötada.

Selle tulemusel said naised, vallalised naised, töötada teenjatena või pidid nad pöörduma pisivarguste poole. Paljud suutsid elus püsida, valides ‘vanima ameti maailmas’.

Antud töös on kokku kogutud paljud füüsilised ja verbaalsed kuritarvitused naiste vastu, mis toimusid Inglismaal ja Inglismaa kolooniates, nii kodudes kui ka seadustele vastavalt. Nende kahe sajandi jooksul, kui inimkonna teadmised ja tsivilisatsioon liikus jõudsalt edasi inimlikkuse suunas, jäid sotsiaalne ja seaduslik suhtumine naistesse ning nende karistustesse endiselt keskaega.

History, Study

“Naiste julm kuritarvitamine 17. ja 18. sajandi Britannias” on uurimus teemal, kuidas suhtuti naistesse nii koduses keskkonnas kui ühiskonnas. See oli aeg, kui naine oli omand - isa, abikaasa, tööandja omand. Tal puudus õigus oma elukohale, palgale, lastele. Kuid kui ta abikaasa üle aisa lõi, teda peksis, teda kahtlastesse tegudesse tõmbas, siis karistati naist tunduvalt julmemalt, kui meest (kui mees üldse kätte saadi) - mehed poodi üles, naisi piitsutati ja põletati elusalt. Kui naine kogemata tappis oma mehe, tööandja, piinaja - siis ta põletati elusalt. Kui naine tabati protsitutsioonilt või pisivarguselt, siis piitstutati teda, kuni ta selgamööda voolas alla veri (nüliti nahk seljast), samas kui samaväärne piitsutamine sai osaks vaid sõduritele, kes sõjaväest põgenesid. Kui ka naistele määrati “kergem” karistus -- olla käe- ja kaelapakkudes paar tundi paaril nädalavahetusel, siis tihti võis see “kergem” karistus lõppeda surmaga, kuna karistust vaatama kogunenud rahvamass võis oma ekstaasis juurvilju ja kive loopides karistatava tappa. Kui naine oli kõrgseltskonna liige, võis tema karistus olla kergem või võis ta üldse karistuseta jääda, kuid kui ta oli alamklassi liige, siis karistati teda iga liigutuse eest, mis omakorda paistaks ta veelgi sügavamale, kuna vigastatuna või häbimärgistatuna ei olnud tal võimalik end muul moel üleval pidada, kui varastades või hoorates.

Selles uurimistöös on välja toodud mitmed erinevad “kuriteod” mille eest naisi karistati, erinevad viisi kuidas neid karistati ning tihtipeale võrreldi ka neid karistusi meeste karistustega, samade kuritegude eest. 

Seda tööd on huvitav lugeda. Kui te olete lugenud ajaloolisi romaane, eriti neid, kus on kasutatud reaalset ajalugu (Barbara Erskine romaanid) või kus on saadud inspiratsiooni ajaloost (Good Omens :)) siis on siis tuttavaid isikuid või karistusi, samas võib ka alati imestada, et kuidas üks või teine tegelane sai sellist või teistsugust asja teha ilma, et teda oleks piitsutatud, piinatud või tuleriidal põletatud. Väga huvitav uurimus.

Tuhande tähe saar

Raamat: Tusen stjärnors ö by Emma Karinsdotter, tõlge Kadri Papp (2019, 2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/50525425-tuhande-t-he-saar 

11-aastane Tigris on peaaegu kogu oma elu isaga kahekesi elanud. Isa ja tütar kolivad uude, väiksemasse korterisse ja Tigris leiab muude asjade hulgast kummalise kasti, mille peal on tema ema nimi. Kas see on võlukast? Tigris poeb sinna sisse ja jääb magama ... ning ärkab hoopis teises maailmas! Ta pole kunagi varem näinud midagi säärast nagu Tuhande Tähe saar. Seal on Ariann oma lauludega, tähekivid ja Leo oma pilvelammastega. Ja mis kõige parem – seal kuskil peab olema Tigrise ema! Ent saarel on ka Vari ja nüüd on see hakanud kustutama taevast tähti, mis saarele elu annavad. Seal on ka eluohtlik Kivistunud mets, kuhu Tigrise ema kadus ... 

Children,  Grief

Tuhande tähe saar on ilus lugu ja raske lugu. See on lugu, mida mõned vanemad võibolla ei julge oma lastele lugeda anda, kartes nende reaktsiooni, kuid samas on see raamat, mida võiks profülaktikana lastele lugeda anda. 

See raamat pakub ühte võimalust kalli inimese kaotusest ülesaamiseks ja samas ka näitab, et lapsed on tugevamad, kui täiskasvanud arvavad, kuid neil on vaja ausust ja usaldust. Tundeid ei tohi karta, viha on hea ja ka nutt on ka hea, sest see annab võimaluse kogunenud emotsioone välja lasta.

Tigris on olnud vaikuse maailmas kümme aastat peale ema surma, ta ei nuta, tema isa ei räägi ja vanaema tahab, et isa räägiks talle tõtt. Kui Tigris lõpuks saab teada tõe, siis ootab ta, et ka isa ja vanaema talle seda räägiks, kuid selleks läheb veel aega, kui ka lõpuks isa jõuab sinna, et ta suudab rääkida.

See oli ilus, kuid pisaraterohke lugemine.