Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 19. september 2017

Praha kalmistu

Raamat: Il cimitero di Praga by Umberto Eco, tõlk  Mailiis Põld (2010, 2017) Varrak, RR, A
Hinne: B
19 sajandi Euroopa – Toriinost Parhani ja Pariisini – pakatab võikustest ja salapärasest. Ajalugu juhivad konspiratsioonid. Jesuiidid sepitsevad Vabamüürlaste vastu. Itaalia rahvuskaardlased kägistavad pühaisasid oma enda huvides. Prantsuse kriminaalid plaanivad pommitamisi igapäevaselt ja pühitsevad Musta Missat iga öö. Igal rahval on oma enda salateenistus, andekad võltsijad, salaplaanid ning massimõrvad. Itaalia ühinemisest Pariisi Kommuunideni, Dreyfusi afäärist kuni Zioni juhtide protokollideni, Euroopa mässab ning igaühel on vaja patuoinast. Kuid mis siis, kui kogu selle konspiratsiooni, nii reaalse kui ka väljamõeldud,  taga on vaid üks mees? Mis siis kui see kurikaval geenius mõtles välja kõige kuulsama dokumendi?
Historical, Fiction, Mystery

Praha kalmistu on suurepärane ajalooline väljamõeldis. Seda võib võtta kui kalli vana sugulase heietus. Lihtsalt see kallis vana sugulane vihkab südamest juute, on väga hea fantaasiaga, tal on kahestunud isiksus, ta on äärmiselt kaval rebane ning saatus on hoidnud teda igasugusest hullemast, sest tavaliselt ootab sellist inimest üsna peagi vangla ja giljotiin, kuid tema elab pika ja „viljaka“ elu.

Kuigi raamatu peategelane Simone Simonini on väljamõeldud tegelane, siis enamus teisi tegelasi ja sündmusi, millest see raamat räägib on reaalsed ajaloolised tegelased ja sündmused. Just see reaalne ajalugu ongi see, mis sellele loole erilise värvingu annab ja miks jääb mulje nagu kuulaks vanaonu heietusi, kes sama hingtõmbega siunab valitsust, kirikut, juute, vabamüürlasi ning räägib kui põnev ja ohtlik on olnud tema elu.

Alguses võib tekkida mulje, et lisaks ajalooliselt põnevatele sündmustele, pakutakse lugejatele ja üksikasjaliku ülevaadet turul müüdavatest kaupadest, restoranide menüüdest ning peategelase lemmiksöökide retseptide, kuid sellist lehetäitmist on ainult alguses, vaid prantsuskeelseid toidunimesid jätkub kuni lõpuni. Palju annavad loole juurde ka ajastule omased gravüürid.

Kogu see lugu on teravalt satiiriliselt kriitiline ja üllatav, sest tänapäevases haiglaslikult poliitiliselt korrektses maailmas püütakse ju hoiduda igasugusest ühe rahva/rahvuse/kogukonna halvustamisest, kuid siin ei pääse keegi kriitikast ning keegi ei vääri kiitust. Tahaks välja tuua ühe rahva iseloomustuse, mis on tänapäeval täpselt sama õige kui see oleks võinud olla loo toimumise või siis kirjutamise ajal „… Vaenlast läheb vaja selleks, et anda rahvale lootust. Üks mees on öelnud, et patriotism on kaabakate viimane pelgupaik: moraalilage inimene mähib end tavaliselt ümber mõne lipu ja närukaelad juhivad alati tähelepanu oma rassi puhtusele. Rahvusidentiteet on santlaagrite viimane ressurss. Nüüdisajal rajaneb identiteeditaju vihkamisel, teistsuguse vihkamisel. Viha tuleb kultiveerida kui kodanikuühiskonna kirge. Vaenlane on rahvaste sõber. Alati läheb vaja vihavaenlast, et tunda end iseenda armetuse keskel õigust täis. Viha on tõeliselt ürgne tung. Hoopiski armastus on hälbeline seisund. …

Üks põhjus, miks seda raamatut oli lausa lust lugeda, oli tõlge – lausa suurepärane tõlge – kordagi ei tekkinud tunnet, et tõlge oleks olnud hooletu või kiirustatud. Suured Tänud selle eest!

See ei pruugi olla kerge lugemine ja võib-olla on seda hea lugeda väikese juppide haaval (vanaonul ei käida ka iga päev külas ja ei kuulata alati tema jutte väga pikalt), kuid kindlasti on see üks väga hea lugemine, humoorikas ja informatiivne.

kolmapäev, 13. september 2017

Intensity



Raamat: Intensity (Nick Chronicles #8) by Sherrilyn Kenyon (2017)
Hinne: B
Nick Gautieri elab maailmas, kus deemon on deemoni vaenlane. Just siis kui ta arvab, et on lõpuks saanud aru, kuidas mitte maailma vallutada ning hävitada, tuleb Surm tagasi koos staaresinejaga, kelle eesmärgiks on hävitada Malachai võim ja sugupuu igaveseks. Kas võib veel hullemaks minna? Surm ja Sõda on leidnud selle ühe tõelise vaenlase, keda Nick ei suuda leida ning isegi kui ta suudaks, ei suudaks ta teda kunagi kahjutuks teha või tappa.

Seega, nüüd kui Nicki süüdistatakse mõrvades, mida ta sooritanud pole ning ümbritsetuna uutest sõpradest, kes võivad olla ka reeturid, mõistab Nick kiiresti, kuidas ta isa kaotas.

New Orleansis läheb üha kuumemaks ning Nicki ähvardava oht on muutunud äärmiselt intensiivseks. Ta saab peagi aru, et kui Sõda ja Surm on otsustanud rünnata, siis ei võta nad ühtki vangi. Nad ei pea läbirääkimisi. Ning nad mõlemad on immuunsed tema teravale sarkasmile ning Cajuni võludele. Selleks et võita, peab Nick omaks võtma uued oskused, kuid vaid üks vale samm ning ta võib kuuluda Pimedusele, igaveseks.
YA, Paranormal, Adventure

Iga Nicki raamatuga tabasin ma end üha uuesti mõttelt – kui Nick tutvus kõigi nende tegelastega juba praegu ja tema elu muutub nii palju, siis kuidas saavad need sündmused, millest räägitakse Dark-Hunteri raamatutes, üldse toimuda? Sest nii palju toimus just selle pärast, mis toimus Nickiga ja tema ning Acheroni vaheliste suhete pärast ning tänu Nicki ning Artemise vahelistele suhetele.

Selles Nicki loo viimases raamatus keeratakse lugu veel omakorda mitmeid kordi pea peale ja mul on selline tunne, et ma olen midagi maha maganud, kuna ma pole jätkanud Dark-Hunteri, Were-Hunteri, Dream-Hunteri raamatute lugemist ega tutvunud ka uute sõsarsarjadega, aga need raamatud on kõik omavahel väga tihedalt seotud. Seega millest iganes ma ilma olen jäänud, siis nüüd ilmneb et kõik polegi päris nii nagu näib ja asjad mida Nick on pidanud vältimatuks, et ükskord ta teeb neid nii kui nii, võivad olla hoopis kellegi teise tehtud, kuid miskitmoodi on suudetud muuta teda ümbritsevate inimeste mälu, et nad peaksid teda kõige eest vastutavaks.

Kuigi lugu oli esialgu natuke segane ja ühe uuesti vaatasin ma, et kas ma tõesti pole ühte raamatut vahele jätnud, saab kõik lõpuks selgeks ning ka mõistliku lõpu. Aga siiski mitte päris lõpliku lõpu, sest sari jätkub, kuigi natuke teise nime all ja teise peategelasega – Shadows of Fire.

See oli hea sari ja Nicki lood olid alati kaasakiskuvad, kuigi alati oli see küsimus, et kuidas see kõik toimuda saab ja kuidas see ei mõjuta teiste lugusid?, kuid nüüd on siis selge ja eks aeg näitab, kas ma jätkan ka edasi selle sarja jälgimist ning kas ma võtan ka teise veel lugemata Dark-Hunterverse lood ette.

esmaspäev, 4. september 2017

Aarete saar. Must nool


Raamat: Aarete saar. Must nool. Robert Louis Stevenson (1888) 
Hinne: C 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/34399364-aarete-saar-must-nool
Raamat " Aarete saar" on klassikaline, kümneid poistepõlvkondi erutanud mereröövlilugu, milles leiduvad kõik sellele žanrile omased tunnusjooned: surnud meremehe kastist leitud salapärane kaart, peidetud aarded, mida siirduvad otsima õilsad briti džentelmenid, keda omakorda jälitavad hirmsad mereröövlid, heisates masti piraatide musta Jolly Roger’i, verised heitlused merel ja maal, üle noatera surmast pääsemine ning kõige krooniks leitud varandus ja õnnelik lõpp.

Raamat " Must nool" käsitleb seda perioodi Inglismaa ajaloost, millal Yorkide ja Lancasterite dünastiate vahel toimus äge võitlus Inglise trooni pärast. Seda sõda on hakatud nimetama Rooside sõjaks mõlema suguvõsa vappide järgi, kus olid kujutatud roosid- Lancasteritel valge, Yorkidel punane roos. Rooside sõda kestis kolmkümmend aastat... 
Adventure 

Kapten Flint ja Israel Hands
Billy Bones ja Ben Gunn
Kuna möödunud kuu õhtud ja nädalavahetused veetsin ma tihtipeale vaadates telesarja Black Sails, siis tuli ju ka lugeda läbi Aarete saar, sest Mustade Purjede sündmused toimuvad ju 20 aastat enne Aarete saart ja Mustade Purjede tegelased on kas reaalsed Kariibimere piraadid või siis väljamõeldud piraadid Aarete saarest.

Nii tore on lugeda tuttavaid nimesid, ning veelgi parem on panna nime juurde nägu, või siis vähemalt näitleja nägu, kes antud rolli kehastas. See oli selle raamatu juures hea asi.
John Silver ja Madi

Mis aga oli halb asi – vot ei istunud mulle see stiil ja keel milles raamat oli kirjutatud. Ei tea, kas see tuli nüüd tõlkest või ongi raamat kirjutatud väga arhailises keeles, kuid seda on ikka päris raske ja tüütu lugeda, sest ilmselgelt oli palju otsetõlget ja nii mõneski kohas ei olnud lausetes mingit loogikat.

Kuid lugu on ju iseenesest huvitav ja põnev ning ka Must nool on huvitav, lihtsalt see keel milles ta kirjutatud on, on nii raske ja harjumatu lugeda ja seetõttu ei olnud üldmulje väga hea.