Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 20. juuni 2019

Õnnelik prints


Raamat: Õnnelik prints by Oscar Wilde, tõlk Krista Kaer (2019) Varrak, RR, A
Hinne: B
Nende kaante vahel on Wilde’i kaks muinasjuttude kogu – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõuntest maja“. Ta ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil pole. Wilde, kes pidas oma kinnituste kohaselt kunsti kõlblusest kõrgemaks, on oma loomingus osutunud üsnagi suureks moralistiks. Omaenda elus koges ta suurt rikkust ja nägi Londoni toretsemist, samal ajal kuulus tema kogemusse ka näljahäda-järgne Iirimaa, läbi ja lõhki iirlasena säilitas ta Inglismaal omamoodi kõrvaltvaataja pilgu ning see peegeldus ka tema mõistujuttudes. Aga isegi kui neid allhoovusi ja tagamaid mitte arvestada, võib igas vanuses lugeja elada kaasa kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad.

Omaette väärtus on Wilde’i stiilil, sest algselt jutustas ta oma lugusid ja kuulajad läksid temaga kaasa, lastes end lummata. Need lood leiavad üha uusi lugejaid, neid lavastatakse, tõlgitakse ja avaldatakse praegugi ja küllap ka edaspidi.
Classic, Fiction, Fantasy,

Kas teile meeldivad muinasjutus, mis algavad „Elas kord…“ ja lõppevad „Ning nad elasid õnnelikult elu lõpuni!“ või meeldivad teile muinasjutud mille kunagi ammu kirjutasid vennad Grimmid või tänapäeval Stephen King? Mina isiklikult eelistan süngeid muinasjutte, sest oma süngusega valmistavad nad lapsi paremini tulevaks ette, mitte ei luba neile roosat mannat, mida kunagi sadama ei hakka.

Wilde kirjutatud lood ei ole ka need ilusa alguse ja õnneliku lõpu lood. Wilde lood on suht sünged ja neisse on sisse kirjutatud moraal, mida ei nämmutata lugejale lahti, kuid igaüks võib leida enda pigistava koha, et siis enda käitumist muuta, olgu ta siis laps või täiskasvanud. Need lühilood on tüüpilised Victoria ajastu lood, mille aluseks võisid olla vanad rahvalaulud, ning mis on ajastule omaselt täis isekaid, hoolimatuid, kõrke ja julmi tegelasi, kes võib-olla leiavad oma südame või siis ei leia ja lugu lõppebki lihtsalt sellega, kui hoolimatud inimesed teiste õnnetusest rõõmu tunnevad. Wilde lugudes on ilu see mis teeb tegelase hoolimatuks ja isekaks, kuid kui tegelane ise ei tea, et ta on ilus või inetu, siis võib ta olla just see kõige hoolivam hing. Tema lugudes on kolme kordust, olgu see siis proov kolm korda kellegi juurest lahkuda või siis kutsutakse kolm korda kedagi välja, kuid see maagiline kolme kordus, mida on ka teiste autorite haldja lugudes, on ka siin. Isegi kui tema lood on välja kasvanud iiri rahvalugudest, siis tema tegelased reisivad üle kogu maailma, tutvudes kõiksuguste fantastiliste ja maagiliste asjadega, olgu nad siis reaalsete asjade kirjeldused või siis puhas kirjaniku fantaasia. Siin on kristlike hoiatavaid lugusid, kuid tutvustatakse ka muid usundeid.
 
Paar aastat tagasi lugesin ma raamatut Victoria aegsetest muinasjuttudest. Selles kogumikus räägiti selle aegsetest muinasjuttudest üldisemalt, ning lisaks olid seal ka mõningad väljapaistvamad lood. Üks neist oli Wilde oma ning tema lugu polnud sugugi kõige fantastilisem või kõige julmem. Tundub et see oli ikka aeg, kui lapsi kasvati korralikult hirmutava hoiatuslooga, mitte ilusa roosa muinasjutuga.

Õnneliku printsi lühilood on suurepärased, võib-olla masendavad, kuid head ikkagi.

teisipäev, 18. juuni 2019

How to Remove a Brain: and Other Bizarre Medical Practices and Procedures

Raamat: How to Remove a Brain: and Other Bizarre Medical Practices and Procedures by David Haviland (2012)
Hinne: A
  • Kuidas üks tavaline Sohos asuv pumbakaev muutis ajalugu?
  • Millist haigust raviti sellega, et laps pandi puutüve sisse kinni?
  • Kust võib leida hinge?
  • Kui kaua närimiskummi seeditakse?
  • Mis kasu on luksumisest?
  • Kas gallialased pesid hambaid uriiniga?
  • Kas organiröövid tõesti toimuvad?
  • Kas rinnaimplantaatidega on turvaline lennata?
  • Kas Christopher Kolumbus tõi Euroopasse süüfilise?
  • Kas kuningas George V tappis tema arst, selleks et uudis jõuaks hommikuse The Times esilehele?

Alustades uskumatustest (jah, Hitler oli amfetamiini sõltlane) ja pisarateni naljakatest (kirurg, kes kogemata eemaldas oma patsiendi vasaku munandi) kuni tõsiselt vastikuteni (egiptlased „ravisid“ hambavalu surnud hiire pastaga) tõestab see raamat, et meditsiin ei ole kergesti minestavate, kehkenpükside ja kergesti oksendavate jaoks!
History, Science, Medical,

Kuidas eemaldada aju ja teised imelikud meditsiini kasutused ning protseduurid on üks päris hea kogum imelikest ravimitest, ravimeetoditest, „arstidest“ ja Arstidest, teadlaste avastustest ning linnamüütidest. Siin on kurioosumeid iidsest Egiptusest ja ka käesoleva kümnendi algusest. Mõned lood ja faktid on tuttavad ja mõned täielik üllatus. Siin on nalja ja on ka õõvastust.

Väga hästi kokku pandud meelelahutus, millest saadud teadmistega saaks seltskonnas silma paista, näites teavitades koosviibijaid, et kunagi jagati inimesed intelligentsuse tabelis normaalseteks (normal), nõdrameelseteks (moron), imbetsillideks (imbecile) ja idiootideks (idiot), ning need polnud sugugi mitte sõimusõnad, vaid lihtsalt teaduslike terminitega, millest ajapikku kujunesid sõimusõnad. Selliseid toredaid teadusekilde, mida saab kasutada järgmises mälumängus on teisigi.

Hea lugemine!

esmaspäev, 17. juuni 2019

Usu mind


Raamat: The Decoy/Belive Me by J.P. Delaney, tõlk Peeter Villmann (2018, 2019) Varrak, RR, A
Hinne: B
Claire on askustes näitlejanna ja elamisloata britt, kes vajab tööd ja raha, et hakkama saada. Ning siis saab ta mõlemat. Kuid see ots pole selline nagu ta oleks oodanud.

Claire nõustub olema lahutustele spetsialiseerunud advokaadibüroo peibutis. Teda palgatakse olema kõrvalekalduvate abikaasade lõksuks ja ta lindistab nende nõustumist prostitutsiooniga. Reeglid? Ära kunagi lähene oma sihtmärgile otse. Anna selgelt märku, et oled vaba, kuid mees peab sulle pakkumise tegema, mitte vastupidi. Firma on huvitatud tõenditest, mitte aktist enesest. Süütutel pole midagi varjata.

Kuid siis mäng muutub.

Ühe Claire märgi abikaasa tapetakse jõhkralt ja politseinikud on kindlad abikaasa süüs. Nad soovivad meeleheitlikult teda tabada enne kui ta taas tapab ja seega palkavadki nad Claire temalt tunnistust välja meelitama.

Claire saab sellega hakkama. Ta on suurepärane uue hääle ning iseloomu omandaja. Naise jaoks kes on manipuleerimise meister, ei peaks ju väga raske olema mürtsukat lõksu püüda? Kuid kes siis ikka on peibutis … ja kes on saak?
Thriller, Drama, Mystery

Wow.

Usu mind on üks vägagi põnev kriminaalne kassi ja hiire mäng. Lugu on üles ehitatud Claire vaatevinklist. Tema on jutustaja ja tema on ka lavastaja, kes kujutab ette stseene näidendist/filmist, kus osatäitjad mängivad oma rolle. Claire on nooruke britt, kes on kogu oma elu tahtnud näitlejaks saada, sellest ajast saati, kui ta orvuks jäi ja kasuperest kasuperesse rändama pidi. Ta jõudis isegi Inglismaal ühes filmis kaasa lüüa, kuid kahjuks tekkis tal liialt lähedane suhe filmi peategelasega ja seega rikuti tema karjäär Inglismaal.
Charles Baudelaire

Nüüd on ta siis New Yorgis, ühes kuulsamas draamakoolis, kuid isegi kui ta sai sinna stipendiumiga, peab ta ju ka oma elamise eest maksma. Töötada ta ei või kuna tal pole elamisluba ja seega ei saa ta ka ametiühingus olla ja tema ainus lootus on muusikavideod. Kuid siis saab ta pakkumise mängida prostituuti, lindistada sihtmärgi nõustumine ja siis lahkuda koos saagiga enne kui tegelikult asjaks läheb. Selle eest ei maksta palju, kuid see hoiab teda pinnal, kuni …

Tema viimane tööots oli imelik juba algusest peale ja kui sellega seoses hakati teda ka kahtlustama mõrvas läks asi veelgi hullemaks. Tal on valida, kas oma kaks asja pakkida ja tagasi Inglismaale minna, kus teda keegi ei oota ja kus ta ilmselt ka tööd ei saa, või siis võtta vastu üks veelgi imelikum pakkumine. Ning kogu selle imeliku loo keskmes on prantsuse luuletaja Charles Baudelaire looming.

Ja nii saabki alguse lugu milles ei saa kuni lõpuni päris kindel olla. Kuigi algusest peale on väga selgelt välja toodud, kes on peamine kahtlusalune, jõuab lugu teha mitmeid 180° pöördeid ja seega hakkasin ma mingi hetk mõtlema, et väga vabalt võib lõpuks tulla paharina välja keegi, keda alguses üldse ei mainitud. See on lugu, mis hoiab lugejat enda kütkes ja annab kuhjaga mõtteainet. Kuid need 326 lehekülge lähevad kiiresti ja igavat hetke ei ole. Tõsi vahel võib tõsiselt tigedaks saada, kui Claire kahtleb igas „kindlas“ tõendis ja keerab iga kord kui kõik tundub juba selge olevat lugeja pea jälle teisele poole, kuid see just annabki sellele loole selle võlu, miks raamatut on raske käest panna.

Väga hea lugemine, kui vaid tõlk ja toimetaja oleks hoolikamad olnud ja vigu oleks vähem olnud.