Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

reede, 23. august 2019

Gone Viking


Raamat: Gone Viking by Helen Russell (2018)
Hinne: B++
Alice Ray on üleväsinud ema, kes arvab, et tal on kõik kontrolli all – tal on ju auto pagasinikus NELI kotti hädavajalikuga. Kuid pärast seda, kui ta on end töö juures korralikult alandanud, annab ta lõpuks järele oma õe palvele minna vägagi vajalikule puhkusele.

Kuid see pole kaugeltki see luksuslik spa puhkus, mida Alice lootis – selle asemel leiab ta end hoopis Taanist, keset pärapõrgut, „Kuidas olla Viiking“ kogemusretkelt.

Kas õed õpivad lõpuks üksteisega suhtlema või kas nad leiavad oma sisemise sõdalase, et olla paremad võitlejad?

Kaks õde. Üks Skandinaavia puhkus mida nad kunagi ei unusta.
Drama, Humor

Gone Viking on ühtpidi suurepärane lugu naistest, kes on end aastaid surunud vormi, mida ühiskond neilt ootab, ning nüüd on neil võimalus end vabaks lasta, leida iseennast, leida oma tegelikud soovid ja võimed. Teisalt on see lugu õdede suhtlemisest. Vanemast õest, kes on pärast ema surma pidanud olema tugev, kuid see oli tollase teismelise jaoks liiga raske. Ning nooremast õest, kes on alati tundnud end teisejärgulisena ja ebasobilikuna. Täiskasvanuna suhtlevad nad vaid kombepärast, kumbki ei kiida teise elustiili heaks ja kui nad „viikingitena“ ausad on, siis tehakse selle aususega üksteisel rohkem haiget kui head, sest ausus muutub süüdistamiseks ilma teise osapoole ärakuulamiseta. Selles loos on huumorit, situatsiooni koomikat, mahlakaid ütlemisi ja inspireerivat vabadust.

Alice on hambaarst/kirurg. Ta on kahe lapse ema. Ta abikaasa on kodune, kirjutades juba aastaid uurimistööd kiviringidest. Kuid Alice ei saa oma tööedu kodus nautida, sest ta lapsed ei kuula teda ja abikaasa veedab rohkem aega telekat vaadates kui kodu ja laste eest hoolitsedes. Kui Alice õde Melissa suudab lõpuks teda veenda temaga koos puhkusele minema, on see tema jaoks suur asi, sest ta ei suuda kontrolli kodus käest lasta.

Kui nad Taani jõuavad avaldab Melissa Alicele, kuhu ja milleks nad lähevad ja see polnud sugugi see mida Alice oma puhkuselt ootas. Nemad ja veel kaks naist, lähevad koos palja ülakehaga viikingiga metsa, kus nad õpivad toitu hankima, uluaset ehitama, mõõka sepistama, kirvest viskama, paati ehitama, purjetama ning lõpus ootab neid berserki jooks. Neli linnaelanikku ei sobi esialgu kohe üldse keset metsikut loodust, kuid miskitmoodi saavad nad toidu hangitud, peavarju ehitatud, kui nende kartmatujuht teisel peval toidumürgituse saab, viivad nad mehe tema eluasemesse, kus nende väljaõppe võtab üle mehe abikaasa, kellel on lisaks haigele mehele vaja hoolitseda ka kolme erivanuses rübliku eest.

Alice vaatab Inge elukorraldust ja kadestab teda, sest tema lapsed ei aita teda kunagi kodustes töödes, tema ei suuda kunagi võtta toidutegemist sellise kergusega ega ka kodukoristamist nii hoolimatult. Inge teeb kõike nagu muuseas, kuid samas ei karda ta ka tunnistada, et vahel ta ei suuda, vahel on tal vaja puhkust ja ka tema keha on täis venitusarme ja ka tema pole alati oma mehega rahul, ning ta ei imestaks üldse, kui paari aasta pärast nad üldse lahku lähevad.

Kui Alice on korraarmastuse elus kehastus, siis Melissa on vastand, tal on lemmikriided ja õnnelikud sokid, mida ta kunagi ei pese, sest siis ei pruugi nad enam õnnelikud olla. Tal on maja täis erinevaid loomi ja ta riided täis loomakarvu. Ta ütleb seda mis tal pähe tuleb ning ta ei hoia ka õe asju saladused, kuid kui tal on võimalus siis usub ta oma õest alati halvemat ja süüdistab teda igal võimalusel hooilmatuses ja isekuses.

Mets ja meri ning eraldatus (koos kohaliku puskari lonksuga) toob naistes välja aastaid pulbitsenud tunded ja mõtted ning hetkeks tundub, et õdede suhted on igaveseks rikutud. Kuid kas on parimat parandajat ja liimi kui eluohtlik olukord ning uus ühine joomine?

Kui õed lõpuks üksi metsa viiakse ning tagasi koju jooksma peavad, siis ühine südamest hullunud karjumine ja nutmine parandab selle, mis lõhuti juba lapsepõlves..

Kuigi põhiline on Alice ja Melissa lugu, siis ka teised naised on loos tähtsad. Ja paar Ingele omastatud elutarkust jäid mul kohe eriti meelde:

Vikings help themselves /../ You’re not some maiden who needs to be saved from the dragon, you are the dragon.
/../ if I’m ever in doubt, I just let go of my head and remember to be in my body instead.
Here I am! Battle scars and all …


Hea lugemine, siin on nalja ja mõtlemapanevat ning vihaleajavat, kuid ma usun, et igaüks leiab siit endale midagi, mis just talle just sellel hetkel sobib.

kolmapäev, 21. august 2019

Not Another Happy Ending


Raamat: Not Another Happy Ending by David Solomons (2013) 
Hinne: A
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/35711967-not-another-happy-ending 
Vahel on vaja armastus ümber kirjutada … 
Jane Lochart on oma debüütnovelliga „Õnnelik lõpp“ saavutanud haruldase topeltedu – kriitikute kiituse ja raamatu müügiedu. Kuid nüüd, kui tal on uuest raamatust puudu veel vaid viimane peatükk, seisab ta silmitsi halvava kirjutamiskriisiga. Tal pole aimugi kuidas ta lugu lõppeda võiks … 

See aga pole kirjastajale, Tom Duvalile, sugugi hea uudis. Tema kirjastus on pankroti äärel ning ainuke asi, mis teda päästa võiks oleks Jane uus raamat. Kuid kui ta avastab, et tema tähtsaim kirjanik on kirjutuskriisis, saab Tom aru, et ta peab kas Jane kriisist välja tooma, või on tema kirjastusel kriips peal. Kõik teavad ju et kirjanikul on loominguks vaja olla õnnetu, seega otsustab Tom, et Jane aitamiseks tuleb tal neiu elu muuta põrguks … 
Romance, Humor 

Sellest on möödas peaaegu täpselt viis aastat, kui ma vaatasin filmi Not Another Happy Ending ja tellisin endale samanimelise raamatu Amazonist, kuid lugemiseni jõudsin alles nüüd. Filmi olen ma väga kõrgelt hinnanud ja ka raamat oli väga hea – siin oli huumorit, oli armastust, oli raamatuid ja kirjastamist. Lugu jookseb ladusalt ja kiiresti. Kuid isegi kui filmi stsenaariumi on kirjutanud kirjanik ise, on siiski raamatus ja filmis erinevusi ja nüüd filmi uuesti vaadates tundsin ma puudust sellest, mille autor on filmist välja jätnud, koomilisel kombel, on autorist saanud ta oma raamatu tegelane :). 

Raamat on Jane Lochartist, kes on otsustanud, et temast saab kirjanik. Pärast seda kui töö juures tahetakse teda juhataja kohale edutada, otsustab ta et nii ikka ei lähe, et temast ei saa tavaline palgatööline, seega lahkub ta töölt ja kirjutab valmis raamatu, mis on juba ammu ta mõttes mõlkunud. Kuid siiani pole ükski kirjastus talle positiivset vastust saatnud. Ta on saanud juba 48 äraütlemis kirja, mille ta on pannud seinal olevale korktahvlile, mida ta kutsub oma piinatahvliks. Kuid siis see viimane kirjastus kuhu ta oma käsikirja saadab, kutsub ta kohale.

Tom Duval on väikese kirjastuse Tristesse omanik. Ta on poiss Saint Tropesist, kes on tulnud Šotimaale ülikooli ja talle meeldis sinne vihm ja lõputu hall taevas ja ta jääbki Šotimaale, et avaldada nende masendusest ja valust tilkuvaid lugusid ja et olla kirjanikega otsekohene ja karm, et nende keskpärased käsikirjad muuta menukateks. Temaga on koostööd teinud nii mõnigi nüüdseks kuulus kirjanik, kuid keegi neist ei taha temast enam midagi kuulda. Jane käsikirja ta esialgu ei loegi enne kui ta selle prügikasti saadab, sest sellel on kohutav pealkiri – „Minu isa lõputu meeleheide“. Kuid siis juhuse tõttu võtab ta käsikirja ikkagi prügikastist välja ja hakkab lugema ja otsustab Janele teise võimaluse anda.

Üheskoos kirjglikult tülitsedes ja vaieldes ja vihastades kirjutavad nad käsikirja ümber. See pidev ninapidi koos olemine ja toimetamise intiimne lähedus paneb kasvama midagi enamat kui lihtsalt kirjaniku ja toimetaja vaheline suhtlus. Seda seni kuni raamat on valmis ja trükist jõuavad kohale esimesed raamatud. Senine kutsikaarmastus lõppeb suure plahvatusega, sest Tom on muutnud Jane raamatu pealkirja, ilma et ta Janega oleks seda arutanud. 

Raamatutuur on Janele piin. Keegi ei ole esialgu tema raamatust huvitatud, kuid siis kui ühe ettelugemise lõpus on tema ümber hulk nuuksuvaid kuulajaid, kes haaravad raamatu riiulilt nii endale kui ka sõbrale, saab tema raamatule osaks ootamatu kuulsus. Kuid Tom ja Jane on endiselt nagu kaklevad kuked. Isegi see, et ühele alkkirjastamis sessioonile tuleb Jane kaua kadunud isa, ei muuda Jane ja Tomi suhtlemist. Nad vaidlevad ka siis kui nad istuvad Austeni kirjanduspreemia jagamisel ja ei kuulegi kui Jane nimi võitjana välja kuulutatakse. 

Jane kuulsus kasvab. Tal tekib uus kallim – filmistsenaariumite kirjutaja, kes võtab ette ka tema raamatu filmiks ümberkirjutamise ja kolib Jane juurde ning muudab ta elu õnnelikuks. Kuna Jane on Tristesse kirjastusega sõlminud kahe raamatu lepingu, peab ta Tomile veel ühe raamatu kirjutama enne kui ta temast igaveseks lahti saab. Ja esialgu lähebki raamatu kirjutamine ladusalt, kuid kui ta on jõudnud viimase peatükini ja helistab uhkelt Tomile, et kohe saab nende koostöö läbi, ei saa ta enam sõnagi paberile panna.

 Tom vajab Jane raamatut. Tema korterinaaber/parim sõber/aegajalt assistent/psühholoog/asendusõpetaja annab talle nõu, et enamus kirjanikke on vajanud emotsionaalset nullpunkti, et raamatut kirjutada ja Jane esimene raamat oli ju sündinud ta oma lapsepõlve masendavatest läbielamistest. Seega – eesmärk – rikkuda Jane õnnelik elu. Kuid selle ülesande käigus ei ole mitte Jane õnnetu, tema vestleb Darciga, kes ootab oma õnnelikku lõppu, kuid õnnetu on Tom. Kõik tema katsed annavad mingisuguse tagasilöögi talle endale, kuni ta leiab lõpuks selle viimase tõrvatilga, millega Jane õnnekarikas üle ääre ajada.

Siin raamatus on mitu erinevat armastuslugu, mis mitte kõik ei lõppe õnnelikult, kuid nagu ka pealkiri ütleb, et peagi nad olema lihtsalt õnnelikud lõpud, nad on natuke teistsugused õnnelikud lõpud. Kuid huvitaval kombel on autor need armastuslood filmist välja jätnud. Kuigi raamatu keskkosa on filmi pea sõna sõnalt ümber pandud, siis armastuslood ja kirglikud vaidlemised on puudu ja pärast raamatu lugemist uuesti filmi vaadates tundsin ma nendest väga puudust, sest just see andis raamatule selle tuumika ja kirgliku sisu, mis mind lugemas hoidis, sest seda on humoorikas lugeda ja alati tahad teada, millega siis seekordne sõnasõda lõppeb.

Väga hea lugemine oli, igatahes.

Kuna raamatus algas iga peatükk ühe vihmaga seotud laulunimega, siis lisan siia ka oma vihmaloo:
 

teisipäev, 13. august 2019

Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch


Raamat: Good Omens: The Nice and Accurate Prophecies of Agnes Nutter, Witch by Terry Pratchett, Neil Gaiman (1990)
Hinne: A
Õhus on tunda Viimsepäeav hõngu. Vastavalt nõid, Agnes Nutteri, soodsatele ja täpsetele ettekuulutustele (mis said õnneks kirja pandud aastal 1655, enne kui ta kogu küla ja tema põletamist pealt vaatama olid tulnud külaelanikud õhku lasi) saab maailm laupäeval otsa. Sel laupäeval, kui täpne olla. Seega kogunevad nii hea kui kurja väed, neli maailmalõpu mootorratturit on oma võimsad raudratsud käima löönud ja teele suunanud ning maailma kaks viimast nõiakütti valmistuvad hea ja kurja võitluseks, relvastatuna imelike antiiksete instrumentidega ning nööpnõeltega. Atlantis on tõusnud, konnad langevad taevast, emotsioonid löövad lõkkele … Seega. Kõik tundub minevat täpselt jumalikule ettekuulutusele.
 
Kui mitte arvestada üht natuke pirtsakat inglit ning elupõletajat deemonit – nad mõlemad on elanud maiste surelike seas palju sajandeid ning neile on hakanud surelikud ja nende elustiil meeldima – kes ei ole eriti huvitatud eesootavast lõpust. Kui Crowley ja Aziraphale tahavad lõppu ära hoida, tuleb neil Antikristus leida ja tappa (millest on iseenesest kahju, kuna neile meeldib see jõmpsikas). Kuid nende plaanis on väike viga: keegi on poisi valesse kohta pannud …
Fantasy, Humor

Kevadel kui Good Omens lühisari esilinastus, siis vaatasin ma selle esimesel võimalusel ära, kõik 6 osa järjest, sest kui juba ühte hakkad vaatama, siis ei saa enne lõpetada, kui kõik on vaadatud. Lisaks lugesin ma ka Neil Gaimani artiklit, kuidas raamat sarjani jõudis ja kuidas ta lisas sarja osasid, mida nad Pratchettiga olid kirjutanud, kuid mis olid raamatust välja jäänud. Samuti nägin ma ka kommentaare, et need kes raamatut on lugenud, neile ei meeldinud sarja lõpp. Seega oli mul ettekujutus, mida ma lugema hakkan ja ka lugejate arvamused nähtust.

Pärast lugemist pean tõdema, et kõige paremad ekraniseeringud tulevad ikka siis kui kirjanikud ise kirjutavad käsikirja ja on filmimise juures. Raamat on suurepärane ja sari annab väga palju juurde ja teeb kogu loo veelgi parmaks.

Lugu on siis viimastest päevadest enne maailma lõppu. Kõik saab alguse noh tegelikult ju päris alguses, kui Aziraphale ja Crowley „aitavad“ inimesed paradiisist välja. Palju sajandeid hiljem, üksteist aastat tagasi, antakse Crowleile ülesanne viia vastsündinud Antikristus tema uue perekonna juurde ja võtta nendelt nende vastsündinud poeg. Sünnitus toimub Saadana Lobisejate kloostris, kus on lisaks väljavalitud perele ka teine pere, kellel samuti just sünnib poeg ja kui on juba kolm muutujat siis on võimalused muutusteks ka suured, eriti kui tegu on Lobisejate õdedega, kes muidu võivad üsna ullikesed olla.

Ja nüüd, 11 aastat hiljem, jõuab maale Põrgukoer, asuvad teele neli Maailmalõpu mootorratturit, nooruke nõid läheb uurima väikse küla ilmafenomeni ja värske nõiakütt saadetakse nõida otsima. Kuigi kõik eesootav on juba kolmsada aastat tagasi kirja pandud soodsalt ning täpselt Agnes Nutteri poolt, siis kolmesaja aasta tagune keelekasutus ja Agnese arusaam tänapäevastest asjadest ei pruugi olla väga arusaadav neile, kes hetkel maailmalõpu lävel on.

Segadust, nalja, huvitavaid mõtisklusi ja vestlusi, mõtlemapanevaid vihjeid, mis on kenasti ja arusaadavalt Prachetti ja Gaimani ääremärkustega lahti seletatud. Suurepärane lugemine!

Ja mulle meeldis seriaali lõpp, sest raamatus ainult vihjatakse, et Crowley ja Aziraphale jaoks ei olnud kõik veel lõppenud, kuid sarjas läheb lugu grammikese kaugemale. Ja mulle meeldisid ka need vahepalad, mis näitavad nende kahe ühist minevikku. Väga hea miniseiraal.