2024

2024

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It

kolmapäev, 31. detsember 2014

The Witch of Painted Sorrows



Raamat: The Witch of Painted Sorrows by M.J. Rose (17.03.2015)
Hinne: A-
Sandrine Salome põgeneb New Yorgist oma vanaema Pariisi häärberisse, et pääseda oma ohtliku abikaasa eest, kuid see mille ta Pariisist eest leiab on veelgi ohtlikum. Maja, mis on kuulus oma suurepäraste kunstikollektsioonide ning elegantsette salongide poolest on ühtäkki suletud. Kuigi Sandrine vanaema väidab, et tal on ohtlik seda maja külastada, läheb Sandrine siiski majja ning kohtub seal Julien Duplessiga, lummava noore arhitektiga. Üheskoos uurivad nad peidetud Pariisi öist elu, keelatud põrandaalust okultismi ning Sandrine salajasemaid kirgi.

Boheemlaste ja demimonde seas leiab Sandrine temas peituva kire nii armukesena kui kunstnikuna. Siis hakkavad teda mõjutama pahatahtlikud jõud – ta külm ning julm abikaasa otsib teda taga ning miski kurikaval on tema üle võimust võtmas, muutes Sandrinet. Sandrine kinnisideeks saab La Lune: nõid, legend ning kuueteistkümnenda sajandi kurtisaan, kes avab Sandrine elu pimedusele, millest võiks saada nii needus kui ka õnnistus.

See on Sandrine „metsiku hinge öö“, tema odüsseia maagilises Pariisis, täis kunsti, armastust ja nõidust.
History, Fantasy, Gothic, Erotic, Paranormal

Tegemist on taas ühe suurepärase M.J. Rose raamatuga, kuigi seekord ei olnud lugu nii kaasakiskuv, kui olid ta kaks eelmist raamatut mida ma lugenud olen – Seduction ja Collector of Dying Breaths. Ilmselt mõjutab minu arvamust sellest raamatust ka hiljuti loetud Erotic Exchanges: The World of EliteProstitution in Eighteenth-Century Paris, sest tahtmatult võrdlesin ma pidevalt nende kahe raamatu sisu ja leidsin liiga palju ebakõlasid.



 Aga lugu ise on väga huvitav. See pole mingi tavapärane kurja vaimu vaevamise lugu, kus vaim võtab üle elava hinge ning paneb ta tegema asju mida ta ise ei tahaks ja nad kaks peavad maha pikki mõttevahetusi.

Sandrine on mitme põlvkonna kurtisaanide ja kunstnike järeltulija. Enamus tema esiemadest on leidnud oma lõpu väga kurvalt ning vastavalt legendile on kõige esimene neist – La Lune – vastustav nende õnnetute armastuste ning jubedate surmade eest, kuna tema oli neist esimene, kes kaotas oma armastuse, pöördus siis abisaamiseks nõia poole, ning ka temast endast sai nõid. Seega, seni kaua kui Verlaine suguvõsa naised ei armu, on nad väljaspool ohtu, kuid kui nad peaksid armuma …

Kui Sandrine kohtab Julianiga vanaema majas, ei mõista ta veel mida ta on ellu äratanud, sest keegi pole talle sellest legendist rääkinud, kuid legend saab iga päevaga üha tugevamaks ning lõpuks peab Sandrine tegema valiku – kas ta kaotab oma armastuse või ta päästab oma armastuse, oma unelmad ning jagab oma elu sellega, kes aitab tal päästa ta armasust.

Kogu lugu on täis kunsti ja kirjandust ning armastust ja müüte. 

See on hea lugu!






teisipäev, 30. detsember 2014

The Lies of Locke Lamora


Raamat: The Lies of Locke Lamora (Gentleman Bastard #1) by Scott Lynch (2006) 
Hinne: A
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/865293.The_Lies_of_Locke_Lamora 
Comorra Ora on kuuldavasti uskumatu mõõgamees, meister varas, vaeste sõber ning vaim, kes kõnnib läbi seinte.

Kõheda kehaehitusega ning hädapäraselt hea mõõgaga Locke Lamora, on ta enda tüütuseks see kurikuulus Ora. Ning kuigi Locke tegelt ka varastab rikastelt (kellelt siis veel oleks mõistlik varastada?), ei näe ükski vaene kunagi sellest pennigi mitte. Kõik mida Locke teenib on ainuüksi talle endale ning ta väga lähedasele varaste kambale. Nad on Härrasmehe Tõprad.

Iidse Camorra linna kapriisne ja värviküllane allmaailm on ainus kodu mida Locke on kunagi teadnud. Locke ja ta sõbrad on ühtäkki tõmmatud tapvasse mängu, ning nad peavad kurja vaeva nägema, et elus püsida … 
 Adventure, Fantasy, Mystery, Comedy 
 
See oli eelmine aasta, kui ma NetGalleys sattusin Varaste Vabariigi otsa ja armusin Locke Lamora tegelaskujusse ja tema tegemistesse. Nüüd siis jõudsin ma lõpuks selleni, et lugeda läbi selle sarja esimene raamat.

Kuigi ma tean juba kolmandast raamatust asju, mida võiks oodata esimesest raamatust, oli raamat siiski täis üllatusi ja seda oli lugeda täielik nauding.

Selles raamatus tutvustatakse siis seda, kuidas Locke sattus Isa Keti juurde, kuidas ta varastas vaatamata Salajasele Rahule, kuidas ta tegutses nii et keegi aimatagi ei osanud, millise mammona olid Härrasmehe Tõprad juba kokku kogunud, kuni tuli linna keegi, kes haudus kättemaksu ja oli oma eesmärgi saavutamiseks endaga kaasa toonud kellegi, kelle vastu isegi Locke kavalus ei saa.

Ma nautisin absoluutselt seda kuidas see raamat on kirjutatud. Lugu algab minevikus ja läheb sealt siis edasi „olevikku“ kust ta koheselt kargab lähitulevikku, et siis tagasi minna lähiminevikku ja iga natukese aja takka minnakse taas tagasi kaugesse minevikku – mitte kunagi ei saa päris kindel olla, kas tegevus on olevikus või lähiminevikus/lähitulevikus, või kas selle peatüki põhitegelane on Locke, kes kehastab kedagi teist või on see siis tõesti see isik ise. Vahel ma mõtlesin isegi, et äkki on Sabetha taas mõnd oma trikki mängimas, kuid see pole Sabetha raamat, Sabetha on siin raamatus vaid nimi ning valu Locke südames.

Kogu see lugu on nii kaasakiskuv ja naljakas, kuid samas ka nii südantlõhestav – isegi kui ma teadsin ju mis tulemas on, ei arvanud ma siiski, et see just selles raamatus juhtub ja ma kohe üldse ei tahtnud, et see juba siin raamatus juhtuks. Ma peaaegu elasin selles loos – ma petsin, jooksin, hüppasin, kukkusin, uppusin, pidutsesin, piinlesin ja leinasin koos kõigi Härrasmehe Tõbrastega.

Üks otsatult suurepärane sari!

The Secret Heart & The Lover’s Knot



Raamat: The Secret Heart & The Lover’s Knot (No Better Angels #1-2) by Erin Satie (2014)
Hinne: D

The Secret Heart
Caroline on õnnekütt. Adam pole kellegi saak.

Adan, Bexley krahv elab selleks et töötada. Tema ainus kirg on räpane kaitseteta poks. Teda ei huvita naised, ning kohe kindlasti mitte mingi halva kuulsusega, võrgutav naine, kes tantsib salaja tellise kirega …

Caro Small tahab kogu hingest oma iseka perekonna rüpest põgeneda. Ta ainus võimalus oleks läbi abielu, ning ta on oma sihi seadnud Adamale – kas Adam seda siis tahab või mitte. Kuid mida enam Caro plaanib Adamat võrku püüda, seda enam riskib ta oma enda südame kaotusega.

Adamat ei saa võrku püüda mingi ambitsioonika õnneküti poolt. Kuid kaitsetu, kirglik naine kõigi nende plaanide all, surub Adama põlvili.

The Lover’s Knot
Mäletamine on relv. Unustamine on kaitse.

Sophie Roe oli kunagi rikas noor daam, kellel oli armastav kihlatu. Kuid see kõik oli kümme aastat tagasi.

Nüüd suudab Sophie vaevu oma äriga ots otsaga kokku tulla. Tema heategija Clive krahv on surmud. Ning see mees, kelle ta maha jättis on uus Krahv: rikas, mõjuvõimas ning mõtleb veendunult Sophiest vaid halvimat.

Julian pole kunagi suutnud Sophiet unustada. Tal on kindel plaan teada saada, miks Sophie nende kihluse katkestas – ning miks ta valetab vana Krahvi surma kohta.

Sophie on abitult minevikuga seotud. Kuid ammu maetud saladused ning petmised tuuakse taas päevavalgele, ning Julian võib olla see kes aitab ta minevikust välja …
History, Romance, Criminal Mystery

Need on kaks raamatut, mille ma olen võtnud NetGalleyst lugeda, sest sisu kokkuvõte kõlab ju päris hästi, kuid tegelikkus on hoopis midagi muud.

Esimene raamat on siis poksijast ja balleriinist, kuid mitte lihtsalt poksijast ja balleriinist, vaid poksijast kes tegelikult on krahv ja balleriinist, kes tegelikult on leedi, ning nende seisusele ei sobi ju need vabaaja viitmise viisid. Lisaks sellele imelikult, tiba piinlikule ja absoluutselt uskumatule armastusloole, tuleb lahendada ka mõrvajuhtum, mis on samamoodi imelik, tiba piinlik ja absoluutselt uskumatu. Jah, ma mõistan, et tegu on ilukirjandusega ja see ei saagi olla usutav, kuid mulle meeldivad siiski sellised ilukirjanduslikud teosed mis oleks veenvad, kui mitte usutavad.

Kogu selle loo õhustik, kõik need pisiasjad – kuidas üks liigub punktist A punkti B praktiliselt enne kui kiri punktist B on jõudnud punkti A ning teine liigub punktist A punkti B päevi, kuidas lõigatakse maha juuksed, mis on olnud tagumikuni ja vihjatakse et aasta pärast on poisipea kasvanud tagasi sama pikaks, kuidas kohalikku krahvi ei tunne mitte keegi ära ning tema ainuke maskeering on see, et ta rääkimise asemel mõmiseb, kuidas loo peategelaste pereliikmed on nende vastu hullemad kui marutaudis koerad, kuid nad armastavad neid endiselt kogu südamest, kuidas mõrvamüsteerium lahendatakse väga kaudsete ja ebausutavate tõendite põhjal, või siis kuidas kõrgseltskonna esindajad kavatsevad osta teatrit oma kehvakese päranduse eest, või kuidas leedi käib põetamas võõrast meest, seljas vaid õhuke öösärk ja hommikumantel – see kõik jätab sellest raamatust väga punnitatud ja lõpuni läbimõtlemata mulje.

Teine raamat on siis mõrvamüsteerium (vahel) koos armunud paari tülidega (enamus ajast), arusaamatustega ning suhtlemisraskustega. Siin loos on kaks noort inimest, kaks hooldajat, mahajäetud ja mitte rahuldatud kallimad ning palju ’Mida?!?!?’ hetki.

Sophie on tüdruk, kes unustab kergesti (kes meist ei unustaks asju mida ta tegi eile või siis kümme aastat tagasi, või ka kasvõi alles paar minutit tagasi?) ja tal on ka selektiivne mälu ning tema kirg on tint. Julian on uus krahv (seitsmes poeg, kes ei osanud kunagi arvata, et temast võiks saada krahv), kes oli kunagi kihlatud Sophiega, kuid siis tühistas Sophie kihluse ilma et ta oleks oma põhjusi seletanud, ning selle peale kihutas Julian kümme aastat tagasi Londonisse. Nüüd on ta tagasi ning Sophie ei taha endiselt seletada oma meelemuutuse põhjust.

Kuid üheksanda krahvi surm/enesetapp/mõrv on see mis liidab ja ka lahutab neid kahte. Neist kõigist võiks olla üks kõik kes kahtlusalaune, kuid esimesena pöörab Julian siiski Sophie vastu. Sophiel on oma põhjused, miks ta usub, miks Julian talle halba tahab ning seega need kaks siis tantsivadki üksteise ümber ning selle mõrva ümber vahel unustavad selle üldse ning ka üksteist ja …

Nagu ka eelmises raamatus on ka siin palju selliseid asju – Sophie väga selektiivne mälukaotus (mis kõlab täiesti tavaline unustamine, mida me kõik teeme igapäevaselt), üheksanda krahvi pere, Sophie kasupere, Sophie kindel usk, et ta on moonutatud, kuna ta põsel olev arm on eriti nähtavaks muutunud tänu haava sattunud tindile, Sophie kindel soov külast lahkuda, et ta ei peaks Julianiga kohtuma, kuid samas lükkab ta pidevalt edasi uute äriruumide vaatama minemise, kogu maja mõrvas süüdistamine, ning lõpuks süüdlase leidmine on nagu ka eelmises loos väga punnitatud ning tehislik – mis muudavad selle raamatu üheks tõsiselt kehvaks lugemiseks.

Ei ole just õnnestunud leid NetGalleyst.