The Lies of Locke Lamora

Raamat: The Lies of Locke Lamora (Gentleman Bastard #1) by Scott Lynch (2006) 
Hinne: A
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/865293.The_Lies_of_Locke_Lamora 
Comorra Ora on kuuldavasti uskumatu mõõgamees, meister varas, vaeste sõber ning vaim, kes kõnnib läbi seinte.

Kõheda kehaehitusega ning hädapäraselt hea mõõgaga Locke Lamora, on ta enda tüütuseks see kurikuulus Ora. Ning kuigi Locke tegelt ka varastab rikastelt (kellelt siis veel oleks mõistlik varastada?), ei näe ükski vaene kunagi sellest pennigi mitte. Kõik mida Locke teenib on ainuüksi talle endale ning ta väga lähedasele varaste kambale. Nad on Härrasmehe Tõprad.

Iidse Camorra linna kapriisne ja värviküllane allmaailm on ainus kodu mida Locke on kunagi teadnud. Locke ja ta sõbrad on ühtäkki tõmmatud tapvasse mängu, ning nad peavad kurja vaeva nägema, et elus püsida … 
 Adventure, Fantasy, Mystery, Comedy 
 
See oli eelmine aasta, kui ma NetGalleys sattusin Varaste Vabariigi otsa ja armusin Locke Lamora tegelaskujusse ja tema tegemistesse. Nüüd siis jõudsin ma lõpuks selleni, et lugeda läbi selle sarja esimene raamat.

Kuigi ma tean juba kolmandast raamatust asju, mida võiks oodata esimesest raamatust, oli raamat siiski täis üllatusi ja seda oli lugeda täielik nauding.

Selles raamatus tutvustatakse siis seda, kuidas Locke sattus Isa Keti juurde, kuidas ta varastas vaatamata Salajasele Rahule, kuidas ta tegutses nii et keegi aimatagi ei osanud, millise mammona olid Härrasmehe Tõprad juba kokku kogunud, kuni tuli linna keegi, kes haudus kättemaksu ja oli oma eesmärgi saavutamiseks endaga kaasa toonud kellegi, kelle vastu isegi Locke kavalus ei saa.

Ma nautisin absoluutselt seda kuidas see raamat on kirjutatud. Lugu algab minevikus ja läheb sealt siis edasi „olevikku“ kust ta koheselt kargab lähitulevikku, et siis tagasi minna lähiminevikku ja iga natukese aja takka minnakse taas tagasi kaugesse minevikku – mitte kunagi ei saa päris kindel olla, kas tegevus on olevikus või lähiminevikus/lähitulevikus, või kas selle peatüki põhitegelane on Locke, kes kehastab kedagi teist või on see siis tõesti see isik ise. Vahel ma mõtlesin isegi, et äkki on Sabetha taas mõnd oma trikki mängimas, kuid see pole Sabetha raamat, Sabetha on siin raamatus vaid nimi ning valu Locke südames.

Kogu see lugu on nii kaasakiskuv ja naljakas, kuid samas ka nii südantlõhestav – isegi kui ma teadsin ju mis tulemas on, ei arvanud ma siiski, et see just selles raamatus juhtub ja ma kohe üldse ei tahtnud, et see juba siin raamatus juhtuks. Ma peaaegu elasin selles loos – ma petsin, jooksin, hüppasin, kukkusin, uppusin, pidutsesin, piinlesin ja leinasin koos kõigi Härrasmehe Tõbrastega.

Üks otsatult suurepärane sari!