Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 26. veebruar 2019

Honor Bound


Raamat: Honor Bound (The Honors #2) by Rachel Caine ja Ann Aquirre (2019)
Hinne: A
Zara Cole oli maal tavaline vargaplika, kuid hiljuti on ta ülendatud galaktikaüleseks jooksikuks. Pärast verist võitlust on ta põgenenud salajases sõjas, mida ta poleks kunagi arvanud, et ta peab pidama. Zara, tema kaaspiloot Beatrice ning nende Leviatanist laev Nadim pääsesid viimasest taplusest üle noatera. Nüüd vajavad Zara ja tema kaas aulised vajavad nüüd turvalist peidupaika, võimalikult kaugel neist elukatest, kes neid hävitada tahavad. Kuid koos kahe haavatud Leviataniga ja inimeste ning tulnukatega, kes kõik vajavad abi, peavad nad leppima lähima võimaliku sadamaga, millel nimeks Silver. Silver on metsik ja ohtlik kosmoseelanike sülem.

Zara oskused tema elust maal, Tsoonis, on siin asendamatud. Samas avastab ka Zara, et Silveril peidus olevad saladused võivad muutuda teda jälitava sõja käiku – kuid mitte neile sobilikus suunas. Peagi peab Zara valima, kas asuda ülima kurjuse vastu võitlusesse või põgeneda selle eest. Ta pole ju kunagi ühegi võitluse ees alla vandunud.
Fantasy, YA, Action

Seotud Aulised on siis sarja teine osa. Pange oma mõttes kokku Indiana Jones, Valerian ja tuhande planeedi linn, Kolmanda planeedi saladus ning John Carter ja saategi minu arust selle raamatu.

Kui eelmises osas tutvustati lugejatel Zara elu maal pea poolteist tuhat aasta peale tänapäeva, siis tema sisseelamist aulise programmi ning tema esmast tutvust galaktikatega ning sealsete ohtudega, siis selles osas peab Zara kokku panema nii oma ellujäämiseoskused maalt kui ka kosmosest. See on lugu, kus põhiliseks teemaks on sõprus ja koostöö ja oma oskuste parim kasutamine.

Pärast seda kui nad on pääsenud esimesest faagi rünnakust ja „lonkavad“ nüüd aeglaselt võimaliku tähelaulu poole, peavad nad otsustama, mida teha. Nadim ja Typhon on mõlemad faagi rünnakus viga saanud, kaks teist aulist, kelle nad päästa suutsid – inimene Yusuf ja tulnukas Tähevoog elavad mõlemad raskelt üle oma Leviatanide kaotust, ning Yusufil on ka tundmatu viirus, mis võib ta tappa, kui nad kiiresti talle ravimit ei saa. Ainus lähim koht, kus nad saaksid pakkuda Nadimile ja Typhonile kunstliku tähelaulu ja kust nad saaksid Yusufile ravimit osta on Silver – galaktikate „turg“.

Silver on koht kuhu tullakse, kuid kust võib väga vabalt mitte kunagi lahkuda, eriti kui oma rahadega ettevaatlik ei olda ja end lõpmatutesse võlgadesse mässitakse. Esialgu tundub, et meie seltskonnale – Zara, Beatrice, Marko, Chao-Xing ja Tähevoog on vajalike asjad muretsemine käkitegu, või nagu ingliskeeles öeldakse – everything for a song (kõik maksab vaid laulu) – sest Silveril on tõesti üks vägagi kõrgelt hinnatud maksevahend laul ja muusika, kuid Silveril tuleb silmad lahti hoida ja taskud kinni, sest kõik maksab ja kõik püüavad sind silmituks varastada ning kauplemine on kohustuslik.

Lauluga saavad nad rahuldada esialgsed kergemad vajadused, kuid tähtsamate asjade eest tasumiseks peab Zara tagasi pöörduma oma ammu omistatud ellujäämiskunsti juurde ning ta läheb raha teenima kaklusringi. Zarat ja C-Xi saadab edu, kuni neid kutsub endi juurde Silveri kõige kõrgem – Bacia – jumalusetaoline olend, kes püüab Zarat endale allutada ja kui see ei õnnestu, siis saadab ta nad ülesandele, mis võib neile kas väga tulusaks osutuda või siis nende elu röövida.

Neil tulem minna mahajäetud planeedile ning tuua sealt üks iidne ese, mida on juba paljud tahtnud kätte saada, kuid siiani pole kellelgi õnnestunud. Meie noored on nutikad ja toovad ära selle mille järele nad saadeti … kuid kas see ikka oli õige tegu? Kas on ikka õige leid üle anda? Mis siis kui Bacia ei oska sellega õieti ümber käia ja tulemus oleks adumatult kohutav?

See kaasahaarav ja meelelahutuslik lugu lõppeb loomulikult täpselt sellel kohal, kus põnevus on kõige kõrgemale kruvitud. Samas antakse lugejatele ka piisavalt vihjeid, mida järgmisest raamatust oodata võib, sest põhiloo kõrval jookseb väikeste sutsakatena kogu loo vältel ka teine lugu.

Väga hea lugemine!!

neljapäev, 21. veebruar 2019

Jamaica Võõrastemaja


Raamat: Jamaica Inn by Daphne de Maurier, tõlge Riina Jesmin (1935, 2019) Varrak, RR, A
Hinne: C
Voorimees püüab Mary Yellanit hoiatada, et ta sellest Cornwalli rannikul asuvast vihmamärjast ja varemeis paigast eemale hoiaks. Kuid nooruke Mary otsustab siiski täita ema viimase soovi ning minna kartliku tädi Patience’i ja võimutseva onu Joss Merlyni juurde Jamaica võõrastemajja. Juba esimesest silmapilgust tajub ta võõrastemaja ähvardavat õhustikku. Kuid ta ei oska uneski näha, et ta mässitakse nii lootusetult siinsete paheliste skeemide võrku või et nägus ja mõistatuslik võõras äratab temas ootamatu kire.
Classic, Fiction, Mystery, Gothic

Jamaica võõrastemaja meenutab mulle kohe väga Jane Austeni Northangeri klooster, oma gooti stiilis õudusega, oma kangelannaga, kellel on liigagi lennukas fantaasia ja kes näeb esmalt kõiges halba ja alles hiljem hakkab võib-olla mõtlema ka muudele võimalustele, ning kes armub kangelasse vaatamata sellele, et ta usub mehest kõige halvemat. Neil kahel raamatul on enamvähem sada aastat vahet, kuid stiililt nii sarnased.

See on masendav ja keeruline müsteeriumite kogum, kus tegelikult on pahad kujutatud täpselt nii, et lugeja tajub nende musta poole ära isegi siis, kui kirjanik neid esialgu vägagi positiivselt kujutab ja negatiivsete tegelaste sügavas sisimas on siiski see väike valgusekiir, mis paneb lugejad lootma, et me kangelanna võib oma õnne lõpuks leida.

Tõsi ta on, et kangelanna on tugev, südikas, sõnakas ja intelligentne tütarlaps, kuid aegajalt lööb temas välja ajastu hing, ning ta peab tegema valesid samme ning mõtlema valesid mõtteid ning lootma valedele inimestele. Aegajalt longab ka loo loogika, kuid ka see lonkamine sobib ajastu ja stiiliga kokku.

See oli hea lugemine, võib-olla raske keelekasutuse tõttu, kuid just see annab loole selle õige olustiku ja hinge.

Wolfhunter River


Raamat: Wolfhunter River (Stillhouse Lake #3) by Rachel Caine (2019)
Hinne: B
Ta ei saa ignoreerida appikarjet. Kuid selles üksildases jahimeeste linnas on alanud jahihooaeg.

Gwen Proctor pääses sarimõrvarist abikaasa käest ja päästis ka oma pere. Kuid millest ta eemale kuidagi ei pääse on mehe kurikuulus mälestus. Või soovivad haiged interneti isehakanud korravalvurid endiselt tema mehe kuritegude eest kedagi karistada. Gweni jaoks ei oleks enese peitmine väljapääs. Seda eriti siis, kui ta soovib oma lastele normaalset elu.

Kuid nüüd on Gweni poole pöördunud naine, kes kardab oma elu pärast. Marlene Crocett, üksildasest Wolfhunteri linnakesest, kardab enda ja oma tütre elu pärast. Kuid Gwen saabub sellesse isoleeritud linakesse, on Marlene juba surnud ja ta oma tütart süüdistatakse tema surmas. Kuid tema tütar polnud see, keda Marlene kartis. Ja Gwen ei taha lahkuda enne kui ta on päris süüdlase leidnud.

Kuid Gweni abi võib tulla liiga hilja. Lõks on juba seatud nii Gweni kui ka tema pere jaoks. Tema jälitajad on talle järele jõudnud ja sellises pahaendelises linnaksese nagu seda on Wolfhunter, on neil kerge varju jääda …
Thriller, Criminal, Mystery

Stillhouse Lake sarja (eestikeeles ilmus sarja esimene osa nime all Mineviku patud) kolmas osa, Wolfhunter River, koosneb tegelikult kolmest kuritööst, ühest sarimõrtsukast, ühest usklikust sektist, ühest juhuslikult kiiva kiskunud röövist ja ühest haavunud emast.

Seekordne lugu algab sellega kuidas Gwen on telestuudios, et lõpuks ometi ise oma lugu ära rääkida, kuid kuna meedia vajab ju draamat selleks, et nad müüks, siis on stuudiosse kutsutud ka üks kõige häälekam Gweni süütuse eitaja. Et siis Gweni soov, et pärast seda interviud jätaks maailm ta rahule saab suure tagasilöögi ja täiesti vastupidise reaktsiooni. Kuid lisaks kõigile neile interneti trollidele, kes annavad talle „soovitusi“ kuidas ta võiks sellest elust lahkuda, on ta üles leidnud ka teised ohvrid, kes otsivad temalt abi, et enda raskest olukorrast elusalt välja tulla, olgu siis tegu naisega kes kannatab oma abikaasa hirmuvalitsuse alla või emaga, kes peab oma poja üles andma enne kui ka temast saaks sarimõrvar.

Gwen ei taha olla kellegi eeskuju, ega nõuandja, ta ei tea isegi seda kuidas ta oma lapsed ilma traumata järgmine päev kooli saaks minna või kuidas ta saaks posti postkastist võtta ilma, et ta lõgismao käest hammustada ei saaks. Kuid kui tal juba on toru otsas keegi, kes kardab oma ja oma tütre elu pärast, kuid ei julge otse öelda, mis teda ähvardab, siis ta küll kuulab, kuid ta ei saa aidata kaugelt ja kohale ta minna ei taha, sest see võib olla lõks.

Plaanid aga muutuvad, kui Stillhouse Lake linnakesse tuleb filmimeeskond, kes peaks hakkama tegema dokumentaali Gwenist ja tema endisest abikaasast (ma lugesin seda ja mulle meenusid kõik need dokumentaalid ja filmid, mis on tehtud näiteks Charles Mansonist või siis Ted Bundyst). Kuna sellele eelmisele kõnele järgnes teine, kus naise tütar helistas oma ema surnukeha juurest ja palus Gwenilt abi, saab Gwenist tahtmatult tunnistaja ja tal ei jää muud üle, kui pere kokku pakkida ja minna Wolfhunter linnakesse tunnistusi andma.

Kuid see Wolfhunter River linnake, mis asub suure metsa serval kaugel kõigist suurematest inimasulatest on üks imelik koht. Kõik tunnevad kõiki ja kohalikud võimuesindajad on kõigiga suguluses. Loomulikult ei võeta Gweni seal sõbralikult vastu, sest kes siis poleks tema nime kuulnud ja ei teaks ta kurikuulsast endisest abikaasast ja ei kahtleks tema süütuses. Kuid selles linnakeses on veel miskit teoksil lisaks sellele, et noorele tüdrukule on esitatud mõrvasüüdistus, kuigi pole ühtegi vettpidavat tõendit tema süüs. Linnakese ümbruses on kadunud mitu noort naist, linnas liiguvad ringi mustad tumendatud akendega maasturid. Miski on väga mäda.

Selle loo keeruline kuritegude võrgustik läbib seda linnakest risti ja põiki ning just Gwen on see kärbes, kes selle võrgu niidid on värisema pannud ja tal on piisavalt jõudu ja südikust, et ennast võrgust välja tõmmata ning mööda niite edasi minnes ka teised ohvrid sellest vabastada.

Kaasakiskuv lugu, kus kuulid ja rusikad lendavad ja veri voolab, autod kihutavad ja inimesed pole päris normaalsed. Põnev lugu ja lõppeb nii, et siin võiks veel palju raamatuid järgneda.