Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 31. jaanuar 2017

The Gods of Mars



Raamat:  The Gods of Mars (Barsoom #2) by Edgar Rice Burroughs (1913)
Hinne: C
On aasta 1886. Igavesti 30ne John Carter naaseb Marsile ning võitleb taas kord vaenlastega koos oma rohelise sõbra Tars Tarkas ning punase sõbra Kantos Kaniga. ’Taevas’, Kuldsetel mägedel, ’Jumalanna’ Issus, kannibal, väidetavalt surematu, mustade Omeanide ja valgete Thernide ülemvõim, püüab kinni et vangistada ning süüa palverändureid – nii rohelisi kui punaseid. John satub vangi, nagu ka ta naine Dejah Dhoris ning nende poeg Carthoris. Kas jääda vangi või põgeneda, mõlemad võivad tähendada surma.
Fantasy

Sellest on möödunud ikka aastaid, kui ma esimest raamatu lugesin ja filmi vaatasin, kuid nüüd lihtsalt tuli uus osa ette võtta.

Mis siis on toimunud pärast seda kui esimese raamatu lõpus John Carter Marsi elanikele hapniku tootava taime avas ja ta ise maale tagasi tõmmati? Seekordne lugu algab taas sellega, kuidas John Carter oma kauge sugulase – kirjanikuga – kohtub ja talle paksu käsikirja annab, kuhu ta on kirja pannud oma seiklused pärast seda kui ta kümme aastat hiljem taas Marsile läks.

Esimene veerand raamatut ongi sellest, kuidas John Carter tagasi Marsile jõudis, taas kord porgandpaljas, kuid koht on talle tundmatu, sest oma eelneva Marsil viibimise ajal, ei näinud ta seal kordagi lopsakat loodust või suurt veekogu, nüüd on ta aga keset korraliku džunglit mis asub mere lahes. Kuid selline õnnis ’Taeva’ tunne ei kesta kaua, sest otsekohe leiavad ta üles Puumehed, kes püüavad teda tappa, seega hakkab John Carter neid armutult hakkima ja rohelist verd lendab kõikjale.

Peagi satub ta oma võitluse ja põgenemise käigus peale grupile rohelistele Marslastele, kellega koos ta võitlust jätkab, sest nüüd on Puumeestele lisandudnud ka Valged Gorillad, kuni neist on järel vaid üks (ülla ülla, see on ju Tars Tarkas) ja nad peavad põgenemiseks pugema kuldse ja vääriskividega kaetud mäe jalamil kasvava puu õõnsusesse. Selle õõnsuse kaudu õnnestub neil ronida mäes oleva koopani, kuid koopasse jõudnuna leiavad nad end lõksust. Kuid pole probleemi millest need kaks mõõga abiga end välja ei võitle.
 
Kogu selle esimese veerandi jooksul oligi vestlust kõige rohkem üks lehekülg, kuid pärast seda läheb asi palju jutukamaks, mis ei tähenda kaugeltki, et relvad vaikikis.

Kui John Carter ja Tars Tarkas on lõksu valitsejad tapnud ja nende vangid vabastanud, püüavad nad edasi minna Thernide templisse, et sealt tähelepanu äratamata põgeneda, kuid enne kui nad seda teha saavad ründavad templit Mustad piraadid. John Carteril õnnestub Tars Tarkas ja üks päästetud printsess varastatud lennuaparaadiga minema saata, kuid kuigi ta vallutab laeva ka endale, päästes taas ühe printsessi, kuid siis jääb ta ühe suurema lennuaparaadi vangiks ning ta viiakse maa-alusesse Issuse templisse, kus elavad Mustad Omeanid.

Taas kord ei jää John Carteril muud üle, kui oma võitlemisoskusi tõestada, kui ta koos oma nüüdseks orjaks taandatud vangistajaga ja nende kongikaaslasega suurele areenile viiakse, kus nad äärmiselt paksu ja inetu Issuse (mulle meenus koheselt Tähesõdade Jaba the Hutti) meeleheaks võitlema peavad. Kuid enne kui nende kord võitluseks tuleb, tekitavad nad mässu, mille tulemusena paljud vangid surevad, kuid nemad kolm saavad minema. John Carter vaatab seda noort kongikaaslast ja talle tundub, et poiss on millegi pärast talle tuttav, kuid ta ei suuda kuidagi pilti kokku panna – lugejad võiks talle sada ja üks korda öelda, kes see poiss on, kuid John Carter pole selles suhtes kõige teravam pliiats karbis. Kui nad on lasknud end tagasi vangi viia, sepitsevad nad plaani kuidas põgened ning see neil ka peaaegu õnnestub, kuid viimasel hetkel pannakse neid ikka tähele ning neil tuleb kiirkorras põgeneda Heliumi suunad.

Kuna põgenedes sai nende laev viga, siis peavad nad vastu tahtmist ühe Roheliste Marslaste linna juures maanduma ning sealt uue transpordi muretsema. Kuid linna juurde jõudes leiab neid see esimene printsess, kelle John Carter koos Tars Tarkasega minema saatis ja selgub, et Tars Tarkas on vangis seal linnas. Seega peab John Carter minema Tars Tarkast päästma ja transporti tooma. Loomulikult toob ta mõlemad.

Selleks hetkeks on John Carter ja ta poeg Carthoris juba rääkinud nii Dejah Thorisest kui ka Heliumi seisust sel hetkel, kui Carthoris aasta varem oli Mustade piraatide poolt vangi võetud, kui ta õhusõiduk oli nende peidetud koopa lähedal rikki läinud. Nüüd on nende mõlemi soov vaid koju tagasi minna ema ja abikaasa juurde.

Enne veel kui nad Heliumisse jõuavad, jõuab neile järele vihale aetud Roheliste Marslaste hord, kuid sellest ohust päästab neid Heliumi laevastik, kuid selle päästeoperatsiooni käigus läheb taas kord printsess kaduma. Heliumi laevale jõudes selgub, et neid mitte ei päästetud, vaid vangistati, kuna Helium on taas Zodanga väe valduses ja kui John Carter julgeb veel ka öelda, et jumalanna Issus on pettus, süüdistatakse teda ka jumalateotamises. Lisaks sellele on ka Dejah Thoris alles paar päeva tagasi linnast lahkunud, et minna palverännakule otsimaks oma kadunud poega ja nad saavad teate, et Mustad Piraadid on ka tema röövinud.

John Carter ning tema vanad ja uued, rohelised, punased ja mustad sõbrad (kuskil planeedil Mars peaks olema ka kollased, kuid eks neid tutvustatakse kuskil hilisemates raamatutes, mida on 11 tükki) panevad paika plaani, kuidas päästa Dejah Thoris ja lõpetada Issuse valevalitsus, kuid selleks, et lugejat ei peaks tüütama pikkade laevade ehituse ja sõdurite koolitamise teemaga, on ju kaval panna John Carter aastaks vangi (maa aastaks) ja päästa ta vahetult enne seda kui 365 päeva täis saab ning saata ta siis koos suure laevastikuga ja tuhandete sõduritega päästemissioonile.

Loomulikult ei lähe kõik nii kui plaanitud, sest Helium on täis Thernide spioone ja teel Omeani ründab neid Mustade piraatide laevastik, kuid lõpuks jõuab John Carter ja co siiski Issuse templisse, kuigi John Carter on masenduses, sest 365 päeva on ju möödas ja Dejah Thoris peaks olema juba surnud, kuna kõik kes on juba kord vaadanud Issuse nägu, peavad aasta pärast surema, kuid Marsi aasta pole ju 365 päeva, Marsil on topelt sama palju päevi aastas, seega on Dejah Thoris veel elus ja hetkeks saavad nad isegi rääkida ja kallistada kuid siis – mis juhtub siis kui õudus või põnevusloos öeldakse kellegile ’Oota siin, ära liigu, ma tulen kohe tagasi ja siis pääseme koos minema’?

Vot siis selline võitlust ja uskumatuid kokkusattumusi täis lugu, kus John Carter korjab endale taas hunniku erivärvilisi uusi toetajaid, leiab oma poja (kes peaks maa aja järgi olema alles 10 aastane ja vangi langes ta siis 9 aastaselt, kuid Marsi aja järgi oleks ta hoopis viiene ja vangi sattus neljaselt, kuid poissi kirjeldatakse kui täisjõus noort täiskasvanut), korraks kohtub ta ka oma elu armastusega, kuid samas korjas ta teelt üles kaks teist printsessi, kes temasse hetkega armuvad ja sellega seoses kas jumaldavad või vihkavad Dejah Thorist.

See teine Barsoomi lugu oli üks lõppematu võitlus, kõige uue esmalt tapmine ja siis uurimine, kas see võiks sõber olla ja üks uskumatu kokkusattumus teise järel ja lõpp on kõike muud kui arvata oskad, kuid samas väga loogiline, sest nii saab ju järgmist raamatut põnevalt alustada.

Põnev lugemine!!!

Eikusagi (Neverwhere)



Raamat: Eikusagi (London Below, The World of Neverwhere) by Neil Gaiman, tõlge Sash Uusjärv (1996, 2016) Varrak, RR, A
Hinne: C
Richard Mayhew saabub Šotimaalt Londonisse ja asub tööle investeerimispanka. Näib, et kõik läheb kenasti, tal on hea töö ja kaunis kihlatu ja ta on oma eluga rahul. Ühel päeval, kui ta koos oma kihlatu Jessicaga restorani kiirustab, variseb nende ees kõnniteel kokku kummaline verine tüdruk. Richard ei suuda tüdrukut sinnapaika jätta, vaid viib ta koju, sest haiglasse palub tüdruk ennast mitte viia. Ja siis järsku on kõik muutunud. Richard satub tavapärase ja tuttava Londoni asemel selle all olevasse veidrasse maailma, kus tegutsevad rotirääkijad ja kus päästetud tüdrukut jahivad verejanulised mõrtsukad, siinses maailmas kehtivad omad reeglid ja tagasipääs endisesse ellu võib osutuda võimatuks.
Fantasy

Eikusagi raamatu kirjutas Neil Gaiman paralleelselt samanimelise telesarja stsenaariumiga ja siia raamatusse sai ta kirjutada sisse kõik selle, mida ta ei saanud lisada telesarja.

Lugedes Eikusagit, tabasin ma end pidevalt mõttelt, et näed, see või teine raamat on saanud siit raamatust oma idee või tõuke. Esmalt meenus kohe V.E. Schwabi raamat Võlukunsti tumedam pool, siis Erin Morgensterni The Night Circus ja siis paljud teised lood ja telesarjad, mille tegevus toimub Londoni kanalisatsioonis ning mahajäetud haiglates. Võib-olla see ka pole nii, kuid mulle tundus, et see raamat on olnud suureks inspiratsiooni allikaks :).

Aga siis loost endast ka natuke, kuigi kõige parem on seda ikka ise lugeda, kuna edasi anda emotsioone, mis selline hoogne fantaasia tekitas on suhteliselt raske. Aga proovigem.

Tavaline City töörügaja Richard, kes on tööl edukas ja tal on ka täpselt sama edukas kihlatu, kellega tal küll eriliselt palju ühist pole, satub ühel õhtul koos oma kihlatuga õhtusöögile minnes, kuhu ta laua unustas broneerida, ühele kaltsudes ja veritsevale neiule, kellest ta mööda mindud ei saa. Jessica vihastab, Richard võtab neiu sülle ning viib ta oma korterisse, et ta haavu puhastada ja võib-olla hommikul teda ikkagi haiglasse minema keelitada.

Uks on põgenenud kahe kõrilõikaja eest ja ainus võimalus nende käest pääseda on teha uks sinna kus seda pole. Ta satub tänavale, kust ta korjab üles üks ülemise Londoni mees. Hommikul lahkub Uks Richardi juurest, kuid nende kaks maailma on juba kokku puutunud ja seetõttu on ka Richard ülemisest Londonist kadunud. Kui ta tahab tagasi oma endist elu, tuleb tal leida Uks ja sundida tüdrukut talle ta elu tagasi anda.

Richardi teekonnal, leidmaks Uks, kohtub ta paljude teiste huvitavate tegelastega, saab uusi sõprusi ja annab mõjukaid lubadusi. Selle lühikese aja jooksul, kui Richard on allpoolses Londonis ja veelgi allpoolsemas Londonis, saab ta enda kohta rohkem teada, kui ta kogu oma senise elu jooksul teada saanud on. Kuid pärast kõike seda, mida ta läbi on elanud ja teada saanud nii enda kui kogu teda ümbritseva maailma kohta, kas ta on veel võimeline oma endise elu juurde tagasi minema?

Põnev lugemine igatahes!!!

The Ladies of the House



Raamat:  The Ladies of the House by Molly McGrann (2015)
Hinne: C
Kuumal juuli päeval, leitakse kolm inimest surnuna hooletusse jäetud majas Londonid, Primrose Hill piirkonnas. Marie Gilles loeb seda lugu lehest, olles just Inglismaalt lahkumas ja tea teab, et tema on kuidagi nende sumades süüdi.

Kuidas need inimesed sattusid kokku elama, ning miks nad kõik koos surid? Loo tõde on peidus väga teistsuguses Inglismaas, Marie isa Arthuri topelt eludes ning maja emandate salapärases maailmas …
Drama, Mystery

Kunagi teise ilmasõja järgsel ajal, kui kõikjal oli kõigest puudus, kui naisi oli rohkem kui mehi, kuid alles jäänud mehed olid vigased või puudega või muudmoodi sõjast traumeeritud, lõi üks sõjast tervelt tagasi jõudnud ja endale isegi abikaasa Itaaliast toonud mees salajase kuid vägagi tulusa äri – tema äriks oli kinnisvara ja selle kinnisvara kasutamine. Tema majad ei olnud üürnikele välja üüritud, tema majades elasid naised, naised kes teenisid oma igapäevast leiba ja Arthuri mammonat, selili (või siis kõhuli või ükskõik kuidas nende kunded neid ka võtta tahtsid). Kuigi Arturi Itaallannast abikaasa elas koos tütrega äärelinnas ja ei teadnud tema ärist midagi, oli Arturil ka oma lemmik töötava tüdrukuga poeg. Tema armuke, Sal pidas nende äri hiilgeaegadel edukamat maja koos kahe teise noore neiuga – Rita ja Annette. Nende majast käisid läbi filmitähed, poliitikud ning tavalised jorsid kogusid aastaid raha, et vaid korra Sal-i tüdrukutega olla.

Nüüdseks on Arthur juba aastaid surnud, ta ametlik abikaasa ja tütar ei teadnud tema Londoni elust midagi. Ta armuke on surnud ning ta poeg on kasutu kokutaja. Rita on oma viienda abikaasa matnud ja otsib nüüd võimalikku kuuendat, kuid Annette raske lapsepõlv on talle järele jõudnud ning ta hakkab end dementsiale kaotama.

Lugu algabki sealt, kus Marie näeb ühe uue pangatelleri vea tõttu oma ise tegelikku pangaseisu ja hakkab uurima, kuidas tal nii palju raha oli, miks ta sellest midagi ei teadnud ja ta tahab seda raha endale saada, sest mingid kuradi libud ei tohiks ju tema majades elada.

Rita on kunagises kuulsas majas ainus, kes veel on täie mõistuse juures, sest Joseph on alati natuke ullike kokutaja onud ja Annette ei tea enam ammu, mis kus ja kuidas, ning ta kipub üha tihedamalt majast alasti minema jooksma. Rita võib küll veel täiemõistuslik olla, kuid ta on alati olnud alkohoolik ning ta ei ela enam teistega koos selles majas, seega ei saa ta neil kogu aeg silma peal hoida.

Nad kõik meenutavad oma minevikku, kuidas naised Londonisse jõudsid, kuidas nad selle ameti peale jõudsid ja kuidas nad sinna majja jõudsid. Samuti meenutavad ka Flavia ja Marie oma elu Arthuriga ja ka Joseph meenutab elu oma ema ja isaga selles majas, mis oli alati täis naisi ja mehi. Igaühe lugu on tegelikult kohutav ja julm, sest neil kellelgi pole olnud armastavat kodu, kuhu nad on alati oodatud ja kus nad oleks kaitstud (isegi lastele, Mariel ja Josephil).

Kogu see lugu oli samas nii huvitav kui ka masendav