Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

pühapäev, 15. september 2019

Psühhopaadid minu ümber


Raamat: Psühhopaadid minu ümber by Thomas Erikson, tõlge Liisa Koppelmaa (2017, 2019)
Hinne: B
Oleme kõik kuulnud lugusid meistermanipulaatoritest, abielulubaduse abil raha välja petjatest, kelmidest. Kuidas ta küll mind niivõrd osavalt ära pettis, tavatsevad ohvrid küsida. Kuidas ma aru ei saanud, et ta on kelm?

Jah, kuidas? Nad saavutavad instinktiivse manipuleerimisega peaaegu kõik oma eesmärgid. Nad oskavad igaühe oma sõnu uskuma panna ja pööravad sinu öeldu sinu vastu. Kuid tihti on nad väga populaarsed. Paljud armastavad neid, asetavad nad pjedestaalile ja isegi austavad neid.

Nad teesklevad, et on tavalised inimesed, aga tegelikkuses on röövloomad inimnahas. Need indiviidid teevad lõpuks kahju enamikule ja sageli ohver isegi ei tea, kes kogu selle jama taga peitub. Oled kindlasti mõnega neist kokku puutunud. Sellest raamatust saad teada, kuidas neid ära tunda, end kaitsta ja nendega ennastsäästvalt suhelda.
Study, Psychology

See on siis järg raamatule „Idioodid minu ümber“.
Kui eelmine raamat tutvustas erinevaid värve – punane, kollane, roheline, sinine – siis selles raamatus tutvustatakse inimesi, kellel ei ole värvi, kes on õppinud käituma nagu need neli värvi, kuid nad ei kuulu tegelikult ühegi värvi alla. Need inimesed on manipulaatorid ja psühhopaadid.

Kui ma lugesin eelmist raamatut, siis sidusin ma vastavad inimtüübid popkultuurist tuttavate tegelastega, seda raamatut lugedes, tulid mulle meelde igasugused raamatud, mida ma aastate jooksul lugenud olen, sest need juhtumid, kuidas manipuleerida punast, kollast, rohelist ja sinist on olemas nendes raamatutes.

Näiteks kollase manipulatsiooni esineb tihtipeale BDSM raamatutes – kollane neiu satub ühel eksperimenteerimisõhtul manipulaatori huviorbiiti, kes ta enda juurde võlub, ta sõpradest eemaldab ja siis teda terroriseerides vangis hoiab, kuni ühel järjekordsel klubikülastus õhtul jääb tüdruk silma heatahtlikule punasele, kes kollase manipulaatori küüsist päästab, ning vastu tahtmist leiavad nad mõlemad armastuse. Kas pole tuttav?

Või siis võtame teise näite – ajalooline draama, roheline peretütar, kes on lapsest saati olnud usuhullu manipulaatori kasvatada. Tüdruk pannakse punase isa poolt punasele mehele, kes püüab amme manipulaatorikohta üle võtta, kuid tüdruk usaldab vana tutvust rohkem kui uut pealesurutud suhet ja seega jääb ta endiselt oma vana amme mõju alla. See mõju ei lõppe ennem, kui aastaid hiljem, kui amm on tüdruku elus palju asju ära rikkunud, kuni tüdrukust on saanud vana naine ja ta lõpuks leiab iseenda ja julgeb oma manipulaatori mõju tunnistada ja temast vabaneda. Kas ka see ei tule teile tuttav ette?

Küllap leiaks samuti ka punase ja sinise näite, kuid need kaks olid need, mis mulle koheselt meenusid, sest need on nii tüüpilised, mida raamatutes ikka ja jälle kohtab.

See on raamat, mis oleks kirjanikele väga kasulik karakterite loomisel ja ka konfliktide loomisel. Kasutades siit saadud teadmisi oleks situatsioonid loomulikumad kui neid ise tühjast kohast luues.

Aga kuidas on see raamat kasulik tavalugejale. Tõsi, seda raamatut lugedes ja juhtumeid tõsiselt tundma õppides ei pruugi me siiski manipulaatoreid ära tunda, kuid kui me õpime ise ennast tundma, siis me vähemalt oskame näha hoiatavaid märke. Ma loodan, et pärast selle raamatu läbilugemist, ei hakka te kõiki, kes teile komplimenti teevad kahtlustama manipulatsioonis, kuid vähemalt nüüd teate, et kui te tunnete iseennast, siis ka manipulaatorid ei saa teile ligidale.

Väga hea lugemine ja ma juba kujutan ette kuidas ma jälle paar järgmist nädalat kõiki enda ümber lahterdan ja hindan. :) Ühe psühhopaadi olen ma juba leidnud ja nii mõnigi sobib tüüpilise manipulaatori pildiga. :)

esmaspäev, 9. september 2019

The Mister

Raamat: The Mister by E.L. James (2019)
Hinne: D
London, aasta 2019. Maxim Trevelyani elu on olnud lihtne. Oma hea välimusega, aristokraatlike sidemetega ja rahaga, pole tal kunagi olnud vaja töötada ja ta ei veeda pea ühtki ööd voodis üksi. Kuid kõik see muutub, kui perekonda tabab õnnetus ja Maxim pärib oma perekonna tiitli, rikkuse, kinnisvara ning sellega kaasnevad kohustused. See on roll, milleks teda valmistatud pole ning tal on raske seda omaks võtta.

Kuid kõige suuremaks väljakutseks osutub ootamatu kirega võitlemine, kui ta kohtub noore salapärase noore naisega, kes on hiljuti Inglismaale saabunud ning tal pole kaasas midagi muud kui ohtlik ning problemaatiline minevik. Enesessetõmbunud, ilus ning muusikaliselt andekas on ta Maximi jaoks ahvatlev saladus ja Maximi igatsus süveneb kireks, mida ta kunagi varem kogenud pole, ning millele ta nime anda ei julge. Kuid kes on Alessia Demachi? Kas MAxim suudab teda kaitsta kurjuse eest, mis Alessiat ähvardab? Ja mida Alessia teeb, kui ta saab teada, et ka Maximil on tema ees saladusi?
Romance, Erotica,

Enne kui The Mister tõlgitud saab, mõtlesin et loeks ta originaalis läbi, lootuses et äkki on autor uue loo kirjutamisel rohkem vaeva näinud ja ei keskendu vaid panule. Tõsi, ei keskendunud ainult panule, ja polnud ka ühtki piitsa, ega punast õuduste tuba.

Põhimõtteliselt võiks seda iseloomustada nii – klassikaline ajalooline armastusromaan tänapäevases kuues ja nimi võiks tal olla näiteks „Lordi võõramaine mõrsja“ või „Värske lordi sobimatu pruut“ või siis „Lord ja musikaalne kammerneitsi“.

Peategelaseteks on Maxim, verivärske lord, kes on vaid paar nädalat tagasi matnud oma venna ja nüüd veedab oma öid kas juhusliku kaunitariga ööklubist või siis venna lesega. Ta on siiani olnud modell ja DJ, kuid nüüd peab ta lordi ülesanded üle võtma. Tema Londoni korteris käib kaks korda nädalas koristaja, selline tähelepandamatu tegelane, poolatarist vanaproua, kuid nüüd äkki avastab ta tema asemel hoopis kenakese albaanlanna, kes on vaikne nagu hiireke, kuid Maximile mõjub ta kui välgulöök ja ainus millest ta mõelda suudab on see, mida ta temaga voodis teha tahaks.

Alessia tuli Inglismaale, et põgeneda kodus ootavast, kuid Inglismaale jõudes sattus ta veelgi hullemasse olukorda. Ta oli õigel hetkel tähelepanelik ning tal õnnestus põgeneda. Pärast pikka kõndimist jõudis ta Londonisse ema tuttava juurde, kes saab talle koristajakoha rikka noormehe juures, mister Maximi juures. Alessia kirg on muusika, ta mängib klaverit ja ta näeb noote värvidena. Kuid tema röövijad leiavad ta asukoha ning tulevad talle järele.

Maxim võtab Alessia kaasa ja viib ta oma valdustes asuvasse puhkemajja. Selleks hetkeks on pool raamatut läbi ja läbi on ka nende kahe lõppematu sisemonoloog „Ma armastan teda, kas ta minust ka samamoodi mõtleb“. Seega jõutakse voodisse ja siis ei väljuta sealt niipeagi. Kuid otse loomulikult jõuavad probleemid neile ka sinna järgi, kuid paharid tehakse kiiresti kahjutuks ja siis saab Alessia teada Maximi „saladuse“ kuid ÕNNEKS ei sarnane ta siin tüüpiliste ajalooliste lugude kangelannadega ja ta ei näe selles „saladuses“ ületamatut probleemi.

Kuid probleemid tekivad siis kui nad on tagasi Londonis ja Alessia jääb vahele oma suurimale PROBLEEMILE. Jätkub kiire autosõit mööda Euroopa kiirteid ja paar lühikest lennureisi Albaaniasse, linnakesse nimega Kukësi.

Seda nime Kukësi leiab tekstist iga natukese aja takka Ja Albaania lipul kujutatud kahe peaga kotkast mainitakse ka üle peatüki (Albaania lipp pole ainus koht kus on kahe peaga kotkas, kuid sellest raamatust jääb mulje, et ühelgi teisel riigil pole seda vapilindu) ning üleüldse on Albaaniast maalitud pilt kui keskaegse kultuuriga linnakesest, kus valitsevaks usuks on moslem ning naised on meeste omanduses. Kuigi Alessia olevat õppinud ülikoolis inglise keele õpetajaks, siis tema kasutatavast kõnest seda küll aru saada ei ole. Alessiale on antud selline jabur allaheitlik iseloom ning Albaaniale on antud sellise tagurliku inimvaenuliku riigi ilme. Mis mind veel selle raamatu juures häiris, et siia on sisse kirjutatud päris mitu huvitavat kõrvallugu, mis ei leia mingit lahendust, vaid lihtsalt jutt sellel teemal lõppeb. Et siis 503 lehekülge jaburat instalust armastuslugu, mis oma olemuselt on arhailine ja millesse on ka kokku kirjutatud kaasaeg ja keskaeg kultuuride erinevusena.

No ei olnud hea lugemine.