Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 30. juuni 2016

The Rejected Writers’ Book Club



Raamat: The Rejected Writers’ Book Club (Southlea Bay #1) by Suzanne Kelman (2016)
Hinne: B+
Raamatukoguhoidja Janet Johnson on segaduses kui teda kutsutakse – noh põhimõtteliselt tiritakse väevõimuga – tema esimesele Tagasi lükatud kirjanike raamatuklubi koosolekule. See eriliste naiste grupp on pigem valmis tähistama järjekordset teadet tagasilükatud käsikirjast, juues teed ja süües kooki, kui et tegelikult ka kirjutada raamat, mis avaldataks. Kuid head sõbrad on täpselt see, mida Janet vajab pärast seda kui ta kolis Southlea Baysse, Washingtonis. Kuid just siis, kui daamid on valmis tõstma oma teetasse viiesajanda tagasi lükkamise kirja tähistamiseks, saavad nad uudise, mis võib rikkuda ühe klubi liikme reputatsiooni – ning nende grupi laiali ajada. Selleks et klubi päästa, läheb Janet koos teiste kirjanikega metsikule automatkale San Franciscosse, et leida see kirjastaja, kelle käes on ammu unustuse hõlma vajunud saladuse lahendus. Mida lähemale nad oma eesmärgile jõuavad, seda enam satub nende teele ootamatusi – maanihe, kummitusmaja, kenad võõrad, tänamatud lapsed – ning nad naudivad igat hetke täiel rinnal.
Drama, Humor

Tagasilükatud kirjanike raamatuklubi oli üks vägagi meelelahutuslik raamat.

Algus oli natuke aeglane ja ei köitnud väga, kuid iga uue peatükiga muutus lugu üha kaasakiskuvamaks ja lõbusamaks.

Loo peategelane on Janet, kes on koos abikaasaga kolinud väikesse linnakesse Southlea Bay, mis asub väiksel saarekesel Seattle läheduses. Nende ainus tütar elab San Franciscos ja nende suhted pole väga soojad. Janet ja ta abikaasa naudivad oma pensionäri põlve – Janet, endine õpetajanna töötab raamatukogus ja tema abikaasa, kes Californias töötas lennukitehases teeb nüüd aegajalt tööd kohalikus elektrijaamas. Nad elavad rahulikku elu.

Seda siis hetkeni, kui linnakese üks aktiivseim naisterahvas Doris, kutsub Janeti salapärasele kokkusaamisele ja kui ta tütar helistab nutuselt ja teatab talle, et maailma lõpp on saabunud (loe: Janeti tütar on rase). See salapärane koosolek, kus saavad osaleda vaid kutsutud, on Tagasi lükatud kirjanike raamatuklubi, kus Doris tunneb end kui jõehobu keset flamingosid, sest tema ju ei kirjuta, ta vaid töötab raamatukogus ja tal pole ka ühegiga neist naistest midagi ühist. Ta lahkub koosolekult ja loodab mitte kunagi naasta.

Kuid siis tuleb Doris Janeti juurde suure murega – ta on saanud kirjastusest positiivse kirja ja nad tahavad tema raamatut avaldada, kuid selles viimases versioonis mille Doris kirjastusele saatis, on tükike ta tädi päevikust, mida ta esialgu pidas lihtsalt toredaks lookeseks, kuid üha enam on ta hakanud avastama, et see tore looke, võib tõde olla. Ta peab selle käsikirja kirjastuselt tagasi saama ja ka positiivse vastuse asemel on tal vaja negatiivset, sest tema kui klubi esimees, ei saa ju astuda klubist välja kuna tema raamatu läheb trükki.

Janet pole Dorise probleemist eriti huvitatud, kuid siis helistab talle ta tütar ja palub (nõuab) et ema tema juurde tuleks, selleks ajaks kui ta abikaasa ära tööreisil on ja tütar ise peab tööle minema, kuid arst ei lubanud tal kuhugi ilma saatjata minna, sest tema rasedus (kaksikud) ei kujune just kõige libedamalt. Kuid Janet ei lenda lennukiga, seega valmistub ta pikaks autosõiduks.

Kuid see „saadanasigitise“kirjastus on ju ka San Franciscos ja Doris on vägagi nõus koos Janetiga sinna sõitma (millest Janet just väga huvitatud pole) ning Dorisel on olemas vägagi vettpidav plaan, kuidas nad saavad kirjastuselt tagasi tema käsikirja ja ka tagasilükkamise kirja. Selle plaani täideviimise jaoks on aga vaja kaasa võtta veel kaks raamatuklubi liiget, sest keegi peab ju oma naiselike võludega kirjastajat mõjutama või siis protesti märgiks end WCpoti külge aheldama.

Janet ohkab sügavalt ja nõustub koos nendega minema. Esiteks ei õnnestu neil linnakesest lahkuda mitte kell kuus hommikul vaid hilisel pärastlõunal, siis satuvad nad ummikusse ja autol ilmneb probleem, mis sunnib neid sõitma esimesse linnakesse kui nad on saarelt lõpuks lahkunud. Seal leiavad nad autotöökoja, selle kaudu ka majutuse ja üks reisikaaslastest ka silmarõõmu (mitte kõik naised selles autos pole hilises keskeas, üks on ka kahekümnendates). Et auto korda saada, peavad nad järgmine päev oma mehaaniku autole võtma ning sõbra garaaži sõitma ning ühtlasi saavad nad öö veeta taas suurepärases majakeses ning kuna seal linnakeses on sel päeval ka külapidu, saavad naised õhtul ka jalga keerutada, kas siis vabatahtlikult või pika veenmise järel, kuid need naised ei jäta ühegi mehe südant külmaks.

Kui auto lõpuks korras tuleb veel vaid üle mäestiku sõita ja kohal nad ongi, kuid … on ju siiski november ja mäestikus sõitmine pole just kõige ohutum, seega kui nad peavad maalihke tõttu ümber pöörama, satuvad nad öömajale ühte suusamajakesse, kus „kummitab“, kuid see kummitus on väga jutukas ja kuna nad on majja jäänud lumevangi, lasevad nad oma ootamatul külalisel end lõbustada.

Lõpuks jääb lumesadu järgi, kohale saabub abivägi ning lõpuks jõuavad nad ka San Franciscosse. Kuid siis selgub, et nende esialgune majutuse plaan kukub läbi ja seega peavad nad kõik minema Janeti tütre juurde. Hommikul lähevad nad kirjastusse, kuid selgub, et kirjastuse juht polegi kontoris vaid hoopis ühel suurel konverentsil, kuid Janeti tütar läheb ju ka samale konverentsile, seega …

Lõpp hea, kõik hea ja naerda saab palju, eriti lõpus. See oli selline lõbusaid situatsioone ja südamlike hetki täis automatk.

Hea lugemine!

teisipäev, 28. juuni 2016

The Girls In The Woods


Raamat: The Girls In The Woods (Annie Graham #5) by Helen Phifer (2016)
Hinne: D
Ära mine metsa. Sest seal võib tabada sind suur üllatus ...

Vanas Victoria aegses fotoalbumis on pilt kolmest õest, kes vaatavad vaikides üksteist. Vaid õppinud silm suudab mõista, mis on peidus selles pildis. Üks neist õdedest on surnud.

Annie Ashworth ei tööta hetkel. Tema beebikõht kasvab kiiresti ning tal on range käsk püsida politseitööst eemal ning enda eest hoolitseda, eriti kui ta juba kord on see, kes nagu kutsuks kurja endale ligi. Seega kui tema politseinikust abikaasa Will on kutsutud uurima metsast leitud maetud skeletti, püüab Annie end sellest uurimisest eemale hoida. Kuid kui leitakse ka teine keha ning Annie nõbu läheb kaduma, pole lihtsalt võimalik sellest kõigest eemale hoida.

Nagu Annie peagi avastab, võib pilt rääkida tõesti tuhat sõna. Kuid milline neist sõnadest viib mõtrsukani?
Criminal Mystery, Paranormal

Taas kord, on see raamat minu jaoks sellest sarjast esimene.

Minu jaoks oli see segu Midsomeri Mõrvadest ja Anita Blake raamatutest. Tõsi, siin pole nii palju paranormaalset, kuid natuke ikkagi, kuna Annie on see, kes kuuleb ja näeb vaimusid ja tegevus toimub väikeses Inglismaa külakeses, kus kõik tunnevad kõiki (peaaegu).

Et siis Annie (kui ma õieti ikka aru olen saanud) on politseiinspektor, kellega kohe lihtsalt juhtub imelikke asju. Ta on kunagi olnud abielus mehega, kes armastas rääkida rusikatega. Tema venna naabruses elas sarimõrvar, kes oli Annie sihikule võtnud ning kui ta vanglast vabanes võttsi ta uuesti suuna Anniele. Sellest ohust vabanenuna oli teda tappa püüdnud pahatahtlik vaim majast, mille ta koos oma uue abikaasaga ostis ja siis juhtus veel mingi asi, kus nii Annie kui ka Will tõsiselt viga said ja selle raamatu alguses ongi nad siis puhkusel Hawaiil pärast haiglast paranemist.

Neid ümbritseb vägagi hooliv sõprade ring, kellest enamus on sama maakonna või siis naaber maakonna politseinikud, seega peaks olema Annie koos oma beebikõhukesega igati kaitstud, kuid nende linnake pole kõige turvalisem koht.

Kakskümmend aastat tagasi on kaduma läinud kaks tüdrukut ja nüüd leitakse skeletid, keda kahtlustatakse need kadumaläinud tüdrukud olevat. Ning Anniet külastab üks vaim, kes nagu püüaks talle midagi öelda, kuid Annie ei mõista teda.

Seega ta tatsabki siis oma suure kõhuga kodu ja linnakese keskuse vahet, saades tuttavaks ühe elanikuga, naisterahvaga, kellel on nähtavasti kodus vägivaldne mees, sest esimest korda kohtudes on tal silm sinine.

Nii ta ongi. Jo abikaasa on rakse käega ja naine on tema jõhkrust kannatanud vaikides kakskümmend aastat. Kui nende maja tagant metsast leitakse skeletid ei oska Jo midagi arvata, kuid hirm mehe ees ja üllatuslikud kummituslikud nägemused teevad ta elu veelgi raskemaks. Need hetked, kui ta Anniega räägib on talle puhkuseks.

Kui Annie nõbu Tillie kaduma jääb, annab vaim Anniele märku, et „ta teeb seda taas“ ja et ta elab metsa ligidal, kuid Annie ei saa ikkagi sõnumist aru. Kui ta siis taas kord Joed otsima läheb ja satub teda otsides tema abikaasa fotoateljeesse näeb ta seal midagi mis võiks talle tema elu maksma minna.

Ükski asi ei näe välja nii nagu esialgu tundus ja midagi pole nii lihtne kui võiks arvata.

Kahjuks oli selles loos vasturääkivusi ja „üllatusi“ mis pigem rikkusid lugu, kui et andsid loole sügavust juurde. Esialgu tundus mulle, et tahaks lugeda ka eelnevaid lugusid, kuid kui nad on kõik samasugused kui see, siis ma pigem ei raiskaks oma lugemisaga.

Igaviku äärel (The Edge of Never)


Raamat: The Edge of Never (The Edge of Never #1) by J.A. Redmerski (2012) (RR, A)
Hinne: D+
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/30278649-igaviku-rel
Elu võib sind kursilt kõrvale juhtida 
Kahekümneaastane Camryn Bennett teadis täpselt, milliseks tema elu kujuneb. Aga pärast metsikut õhtut Põhja-Carolinas Raleigh kesklinna ööklubis jahmatab ta kõiki – ja iseennast –, kui otsustab jätta senise elu ja lihtsalt… sõita minema. Camryn pakib mõned hilbud, istub Greyhoundi bussi ja asub teele, et ennast leida. Selle asemel leiab ta hoopis Andrew Parrishi. 

Seksikas ja põnev Andrew elab nii, nagu homset polekski. Ta veenab Camrynit tegema asju, mille tegemisest neiu kunagi mõelnudki pole, ja näitab talle, kuidas anda järele oma kõige sügavamatele ja keelatumatele ihadele. Varsti saab noormehest Camryni erutava uue elu keskpunkt, mis äratab temas armastust, iha ja tundeid viisidel, mida ta varem võimalikukski pole pidanud. Aga Andrew’s on peidus midagi palju enamat. Kas Andrew saladus liidab nad kokku või hävitab selle, mis nende vahel tekkida võib? 
Romance, NA 

Aastaid tagasi, kui see raamat ilmus, luges seda iga naisolevus mu raamatuklubis ja kõik nuuksusid veel pikalt takkajärgi kui hea raamat see ikka oli, ning kui ka aastaid hiljem küsis keegi nõu, et millist raamatut lugeda, mis tõsiselt hinge läheks ja kus lõpus saaks nutta, soovitati alati seda. Mina ei lugenud, kuna see oli just aeg, kus ma olin süvenenud paranormaalsesse erootikasse või siis Rom/Comi. Nüüd kui ta on siis ära tõlgitud Päikese kirjastuses, otsustasin proovida, et kas ka mina muutun sama härdameelseks nagu mu raamatuklubi tüdrukud muutusid.  

Noh jah.

Igaviku äärel on minu jaoks nagu segu Süü on tähtedel, Elisabethtown, Beautiful Disaster ja Hallid varjundid või muud samasugused NA erootika raamatud.

Lugu on siis kahest noorest, kes kohtuvad, tutvuvad, üheskoos reisivad, armuvad.
 
Camryn on viimase aasta jooksul kogenud rohkem saatuselööke kui mõni teine kogeb kogu elu jooksul ja tema üliaktiivne, üliebameeldiv parim sõbranna ei tee asja paremaks, eriti kui sõbranna poisssõber Camrynile külge lööb ja ta sõbranna teda ei usu. Ühel hommikul ta lihtsalt võtab oma asjad, istub bussi ja sõidab esimesse võimalikult kaugesse kohta, mis tal pähe tuli.

Andrew pole ka just teab mis kerget elu elanud, kuid kui ta peab minema oma isa surivoodile, siis valib ta selleks võimalikult aeglase viisi ja läheb sinna bussiga.

Noored satuvad istuma üksteise taha ja nad hakkavad rääkima, kui Camryni segab Andrew muusika ja Andrew märkab, et üks kiimane tüüp on pannud Camrynile silma peale. Kogu nende ühine tee räägivad nad kõigest ja mitte millestki, kuid kumbki ei räägi, miks nad tegelikult bussis on ja mis saab siis, kui nad kohale jõuavad.

Kui nad siis Andrew sihtkohta jõuavad, jätavad nad hüvasti, kuid peagi on Andrew tagasi ja päästab Carmyni selle kiimakolli käest, keda ta juba varem tähele oli pannud. Seega teeb ta Camrynile ettepaneku, et nad läheksid ühiselt tema isa haiglasse ja pärast haiglas käiku teeb ta ettepaneku, et nad jätkaks ühiselt minekut ei kuhugi Andrew autoga.

Mõeldud, tehtud. Kuid kuigi nad püüavad olla vaid reisikaaslased, võib-olla ka sõbrad, ei saa väga kaua vastu nende vahel tekkivatele tunnetele. Tasapisi muutuvad nad üha lähedasemateks ja kogevad üheskoos asju mida kumbki pole varem teinud ning niiviis jõuavadki nad ka voodisse.

Kuid Andrewl on saladus, miks ta ei tahtnud, et Camryn talle liiga lähedaseks saaks, ning kuigi ta petab iseennast lootusega, et peagi ei taha Camryn temaga enam olla ja läheb tagasi koju ja unustab ta, läheb kõik hoopis vastupidi. Kui nad siis pärast mitut kuud reisimist jõuavad Andrew koju, selgub ka see, mida Andrew kõige rohkem kartis.

Mulle oleks meeldinud, kui lugu oleks lõppenud siin, kui poleks tulnud seda „kaks kuud hiljem“ sest see lisa tegi sellest tavalise tagasihoidlik probleemidega tüdruk kohtub ilusa raevuprobleemidega poisiga, nad armuvad ja pärast probleeme elavad õnnelikult elu lõpuni. Ma ootasin pärast kõiki neid kiitvaid nuuksumisi midagi paremat. Võib-olla olen ma ise selle raamatu õigest sihtrühmast välja kasvanud. Ma ei ütle, et see oleks olnud halb raamat, kaugel sellet, lihtsalt ma ootasin midagi rohkemat.

Sweet Ruin


Raamat: Sweet Ruin (Imortals After Dark #16) by Kresley Cole (2015)
Hinne: D+
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/24002318-sweet-ruin
Surematu
Palgamõrvar peab valima kire ja kohustuse vahel ...

Leidlaps, keda kasvatatakse inimeste maailmas
Üleskasvades ei teadnud orb Josephine kes või mis ta on – ta teadis vaid, et ta on „halb“, heidik, kelle on imelikud võimed. Tema väikevend Thaddeus oli täpselt sama ideaalne kui Jo oli väärastunud. Thaddeuse kaitsmisest sai kogu tema elu. Päev kui vend talt võetakse, muutub Jo vihasest tüdrukust ... tulevaseks superkangelaseks ... võrgutavaks, armutuks kurjamiks.

Surmav sensuaalne tegutseja täidab ülesannet
Moriori ärhvardav oht on toonud vibulaskja Rune Surmavere surelike maalime, et tappa viimane elusolev Valkyrie. Ükskõik kas siis voodi või noole abil, pole ta veel siiani oma sihtmärgist mööda lasknud. Kuid enne veel, kui ta rünnata jõuab, kohtub ta vampiiriliku olevusegva kelle ilus välimus ümbritseb musta südant. Vaid ühe hammustusega läbistab ta teda kõikehõlmava naudinguga ning võtab talt keelatud verd - ja seab sellega ohtu Rune vennaskonna saladused.

Kas see erakordne emane võib olla saadetud sellesama Valkyrie poolt, keda ta taga ajab? Rune teab ei ta ei tohi usaldada Josephinet, kuid ta ei suuda temast ka loobuda. Vaatamata Rune sajandite pikkusele seksuaalsele kogemusele, ei saa ta ikkagi ignoreerida seda tundmatut igatsust, mida naine temas äratab. Kui Jo reedab selle ühe mehe isiku, keda ta on vandunud oma elu hinnaga kaitsma, satuvad nad Runega ohtlikkusse võistlusesse, mis seab vastakuti lojaalsuse ning keelatud kire.
Romance, Erotica, Paranormal

Esiteks, ma pole lugenud ühtki eelnevat lugu sellest sarjast. Kuid õnneks on see lugu kirjutatud nii, et ma ei tundud kordagi, et mul jäi midagi arusaamatuks, kuna ma eelnevat ei tea. Ilmselgelt toodi lõpus välja kõik eelnevate raamatute tegelased ja oli ka vihjeid eelevale raamtule Thaddeusest, kuid ikkagi, ei jäänud midagi segaseks.

See on siis põhimõtteliselt tüüpiline paranormaalne armastuslugu, kus kohtuvad kaks erinevast sordist hübriidi, keda põhimõtteliselt kumbagi ei tohiks olemas olla, kuna tavaliselt nendesugused kas tapetakse imikuna või siis on nende maailm hävitatud aastasadu tagasi. Nende kahe vahel lööb lõkkele keelatud armastus, kuid samal ajal püüavad nad kumbki täita oma ülesannet, kas siis üksteise vastu töötades või siis üheskoos võideldes.

Jo on leitud kaheksa aastasena koos oma vennaga, kes oli siis vastsündinu. Nad on aastaid elanud tänavatel, kuna Jo ei usalda kasuperesid ja ta usub, et saab oma venna kaitsmisega ise hakkama. Samas on ta ka kohalikele gängsteritele piisavalt palju kordi lolle vempe mänginud, kuni lõpuks kohtub ta ühel kõrvaltänaval nende tulirelvadega.

Kui Jo ärkab ja oma venda otsima läheb, siis loomulikult ei tunne ta vend teda ära, sest pärast surma on ta muutunud ja seega, et ta vend saaks ilma tema ta paremini hakkama, jätab Jo Thaddeuse neile tuttava raamatukoguhoidja hoolde.

Aastaid hiljem, kui ta on New Orleansis, kuuleb ta kaugelt, kuidas üks naine teise järel saavad orgasmi ning nende kõigi huulil on vaid üks nimi – Rune. Kuna ta on New Orleansis nagu omamoodi prostituutide kaitsja, siis tahab ta näha, kes on see mees, kes suudab järjest neli naist rahuldada. Ja nii imbubki ta nähtamatult selle orgia juurde ning vaatab pealt, kuidas Rune rahuldab oma viimast klienti, ilma et tal pulss kübetki kiiremaks muutuks. Tema jaoks on see tuim töö. See teeb Jo uudishimulikuks. Kuid Jo lõhn muudab Rune uudishimulikuks, seega järgneb ta Jo'le, kui too lahkub.

Rune on saadetud maale, et ta koguks infot – tema informandid on nümfid ja tasu on seks – ja et ta ka hävitaks Valkyrie. Kuid see lõhn, kes on selle lõhna taga ning mis mõttes ta vaatab pealt tema tegevust ning ei ühinegi? Kui ta Jo leiab, ei ole tüdruk tast üldsegi huvitatud ning kui siis Jo teda vaidluse käigus hammustab ning Rune kogueb elus esimest korda orgasmi ... Rune veri on ju surmav, ainuüksi tema suudlus tapab tema vastase hetkega, seega on ta siiani saanud huvilisi küll keppida, kuid ei midagi muud, kui ta just pole saadetud ülesandega tappa.

Rune on huvitatud, Jo mitte, kuni selgub, et Rune jälitab millegi pärast Jo venda, kes on üllataval kombel New Orelansis. Seega tuleb neil üheskoos edasi minna, eriti kui Jo hoolimatult annab lubaduse Loreani nimel, mis neid seob, kuni kas nende ülesanne on täidetud või nad on lubaduse tühistada saanud.

Järgneb palju seksi, reis ümber maailma järgnedes tühjadele vihjetele ja lõpuks loomulikult solvumine, õnnelik taas kohtumine ja HEA.

Lugu on ju huvitav ja tegelased pole pahad, kuid siin on liiga palju vasturääkivusi ja AHHAA momente, mis on kogu muu loo sisse lükitud, ilma et nad ülejäänud looga sobituks. Loetav, ka eraldi seisvana loetav, kuid ülejäänud sarja kohta uudishimu ei tekita.

Lessons in Loving


Raamat: Lessons in Loving by Peter McAra (2016)
Hinne: D
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/28283859-lessons-in-loving
Otsitakse: õpetajannat. Korraliku Inglise haridusega, et juhendada meesõpilast maapiirkonnas.

Sydney, aasta 1902. Kate Courney vajab hädasti tööd ning ta on selleks valmis ka reisima kaugele New Englandi põllumajanduspiirkonda, et kandideerida õpetajanna ametikohale. Teda võtab vastu rikas maaomanik, maamehelikult kena Tom Fortescue, ning Kate üllatuseks polegi tema tulevane õpilane mitte noor poiss – vaid täiskasvanud noormees.

Tomi ema surmavoodi soov oli, et Tom leiaks endale hea kasvatusega ja heast perest pärit Inglise abikaasa. Kuid maapoiss maakasvatusega ei saaks ju kunagi endale kaunist leedit. Tom vajab Katet, et tema teravad nurgad siledaks nühkida, ning teda ühele Inglise roosile piisavalt ahvatlevaks teha, et naine temaga abielluda tahaks.

Kuid minda rohkem aega veeab Kate Tomi seltsis, seda lähedasemaks nad saavad, ning Tom peab otsustama oma lapsepõlve unistuste ja selle vahel mis reaalset tema ees seisab.
Romance

Minu jaoks oli see lugu nagu Austraalia versioon Jane Eyrest, lihtsalt puudub jutustus kohutavast lapsepõlvest, hull abikaasa ja imelikud sugulased.

Kate sõidab peale Sydney õpetajate gümnaasiumi lõpetamist kaugesse maakohta, et saada endale koduõpetaja ametikoht, teades, et teda peaks ees ootama meesõpilane, ning loomulikult eeldab ta, et tegu on lapsega. Kuid tema võõrustaja Tom on hoopis see, kes kunagi lapsepõlves, peale ema surma, on saanud ebatäiusliku esmaõppe oma majapidajannalt, ning hiljem kui ta kooli saadeti, põgenes ta sealt, kuna tal oli õppimisega ja teistega läbisaamisega raskusi.

Tomil on täpselt nii palju haridust, et ta on isalt päranduseks saanud mõisa ja maad vägagi edukaks äriks kasvatanud, kuid kuna ta ema oli talle alati rääkinud, et ta peaks abielluma ikkagi kellegiga Inglismaalt, siis aasta varem oligi ta Inglismaale läinud, kus ta kohtus kena neiuga, kes teda siiski ei soovinud, kuna Tom rääkis ja käitus kui maakas. Seega tulebki mängu Kate, kes õpetab talle korralikku Inglise keelt ja kirjandust ja muud kultuurset, et ta võiks käituda vastavalt oma seisusele.

Tunnid lähevad edukalt ning Tom ja Kate veedavad üha rohkem aega ka väljaspool koolitundide aega. Tom näitab talle mõisa ümbrust ja Kate räägib Tomile oma elust. Nad oleks kui teineteisele loodud, kui vaid Tomi väljavalitu Inglismaalt poleks peagi koos oma vanematega saabumas Austraaliasse.

Kui laev maabub ja Tom ja Kate neile vastu lähevad, on Tom suurepärane näide hästikasvatatud härrasmehest ja tema tulevane ja ta vanemad on üllatunud, kuid kõige tähtsam neile on ikkagi Tomi raha.

Kas Tom leiab oma elu õnne, kas Kate saab tagasi oma parima õpilase?

See on ilus armastustlugu, milles on mõningad loogikavead ja mõningad ebakohased hüpped, kuid põhimõtteliselt täiesti loetav.

Hitman Anders and the Meaning of It All


Raamat: Hitman Anders and the Meaning of It All by Jonas Jonasson (2015)
Hinne: D+
Mõrtsukas Anders on hiljuti vabanenud vanglast ja teeb gängsterite jaoks väikseid otsi. Kuid ta elu muutub ühtäkki, kui ta kohtub nais kirikuõpetajaga (kes ühtlasi on ka ateist), ning kodutu portjeega endises bordellis, millest on nüüd saanud ühe tärni hotell. Need kolm ühildavad oma jõud ning loovad ebatavalise äri, mis põhineb Mõrtsukas Andersil ning tema hirmutaval kuulsusel. Kirikuõpetaja ja portjee organiseerivad gängsteritega tööotsi, ja meelitavad ligi uusi klientie kasutades selleks ajalehtede väljakutsuvaid pealkirju.

Ideaalne plaan – kui vaid Mõrtsukas Anders ei hakkaks huvi tundma elumõtte vastu. Jutuajamises kirikuõpetajaga pöördub Anders Jeesuse poole ning vastupidiselt kõigigele, mida kirikuõpetaja usub, Jeesus vastab Andresele! Kui Mõrtsukas Anders pöördub usu poole, satub nende kasulik äri ohtu, ning kirikuõpetaja ja portjee peavad ruttu teise idee leidma.

See kiiresti arenev ning särtsakas lugu jälgib imelikke, kuid armastusväärsete tegelaste elu, kuidas nad loovad Uue Kiriku, samas kui kõik Rootsi gängsterid neid jahivad. Kuidas nad oma teel kohtuvad fanatismiga, kõmuajakirjandusega, ettevõtlike hingedega ning sulaselge inimliku lollusega – ning selle kõige taustal on õhkõrn lootus, et kunagi pole liiga hilja alustamiseks.
Humor, Drama

See on siis sama autori lugu, kes on kirjutanud ka Sajaaastasest mehest, kes hüppas aknast välja ja kadus. No seda eelmist olen ma vaid kinos näinud, seega ma ei tea, kuidas raamat oli. Kuid kuigi kõik, kes on raamatut lugenud, räägivad kui naljakas see oli, siis ilmselt on minul väga väärastanud huumorimeel, sest mina sellest raamatust midagi naljakat ei leidnud.

Põhimõtteliselt on siis peaosas kolm eluheidikut. Mõrtsukas Anders, kes on sattunud vangi, kuna talle ei mõju hästi alkohol ja narkootikumid ning nende mõjul kipub ta tapma, seega on ta suurem osa oma elust vangis olnud, sest kolm korda on ta joonud. Nüüd elab ta selles kipakas hotellis ja teeb juhutöid – üks käeluu siin, teine sääreluu seal, kuid ei midagi suuremat, ei mingit kanget alkoholi, vaid lahja õlu.

Portjee vanaisa oli kunagi rikas loomakasvataja, tema hobused ja lehmad olid kuulsad üle kogu Rootsi ja ta müüs neid ikka suurtes kogustes, kuni tulid traktorid ja kuna ta ei läinud muutustega kaasa, kaotas ta oma varanduse. Tema isa oli eduks lauakalkulaatorite müüja, kuni Jaapanlased ehitasid väiksed taskukalkulaatorid ja tema isa jäi arengu jalgu. Portjee kolis koos emaga Stockholmi ja seal sai temast esialgu bordelli asjaajaja ja hiljem siis hotelli portjee.

Kirikuõpetaja kogu suguvõsa on olnud kirikuõpetajaid, seega kui tema vanematele sündis vaid tütar, tuli ka temal hakata kirikuõpetajaks, sest nii juba kord nende suguvõsas oli. Kuid tema isa polnud sellega üldse rahul, ükskõik kui palju ta pingutas ja tegelikult ei uskunud ta ise ka jumalat, seega kui ta isa suri, siis ütles ta oma arvamuse kogu asjast välja kogu oma koguduse ees ja teda paluti lahkuda.

Sedasi nad siis kolmekesi on, igal ühel oma imelik lugu, kuid kõigil on vaja elamiseks raha. Seega võtab ettevõtlik kirikuõpetaja asjad enda kätte kui on vaja Mõrtsuka viimase kliendiga ajsu natuke selgitada ja sellest kasvabki välja üsnagi tulus äri, millest mõrtsukas saab 10% ja kirikuõpetaja ning portjee ülejäänud.

Aastad lähevad, kuid siis otsustab mõrtsukas, et temale aitab, tema enam ei tee kellegile haiget, sest jumalasõnas on nii öeldud. Seega otsustavad kirikuõpetaja ja portjee kiiresti kokku koguda veel nii palju tellimusi kui võimalik ja siis põgeneda. Kuid kõik ei lähe nii nagu nad arvasid. Kui nad peavad ikkagi Mõrtsuka endaga kaasa võtma ja tema hakkab oma poolt saagist heategevusorgansatsioonidele jagama, tekib neil uus idee. Mõrtsukast saab Pastor ja nende kiriku populaarsus kasvab üha, kui jutluste ajal jagatakse ohtralt armulaua veini.

Kuid nagu ikka, ei saa miski igavesti hästi minna ja kuigi nad suudavad kõik neid taga ajavad gängsterid kas maha raputada või maha matta, ei jää neil siiski muud üle, kui Andres lühikeseks ajaks vangi saata ja ise Gotlandile kolida. Kuid need kaks ei saa ju lihtsalt vaikselt hakkama, neil on vaja mingit plaani, kuidas vähese vaevaga rikkaks saada.

See oli imelik, julm lugu sellest, kuidas lollikesi ära kasutatakse ja kuidas lollid lasevad end kasutada. Ma ei ütleks, et see oli halb lugu, kuid mina seda lugu ei nautinud.