Politseiniku tütar

Raamat: Politseiniku tütar by Katrin Pauts (2016)(Varrak, RR, A)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/30042651-politseiniku-t-tar  

Mõnikord on kummitused lihast ja verest…

Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?

Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta.

Fantasy, Criminal

Järgmine uue Eesti kirjaniku kriminaalne põnevik.

Seekord toimub siis tegevus Saaremaal, kus väikses Tuulegi külas on kakskümmend aastat tagasi kaduma jäänud kaks tüdrukut ja üks tüdruk on surnud. Kõik need sündmused toimusid väikse vahega ja esialgu arvati, et kõigi nende sündmuste taga on politseiniku poeg, kuid siis leiti teine kahtlusalune, kuid ka tema lasti vabaks ja juhtumid jäid lahenduseta, lihtsalt „unustati“. Paar aastat hiljem kadus ka politseinik. Rannaküla värk, inimesed lähevad ujuma ja ei tulegi enam tagasi. Veel paar aastat hiljem kõndis sama politseiniku abikaasa merre ja uppus kalurite silmade all. Neist jäi maha kolm last – kaks poega, kes jäid veel mingiks ajaks saarele ja tütar, kes läks tädi juurde linna kooli lõpetama.

Nüüd siis ongi Eva, peretütar, tagasi saarel, kuna ta on just töökoha kaotanud ja ta vajab mõtlemiseks aega. Ta on ka kuulnud, et nende vanas majas „kummitab“ ja talle ei anna nende tüdrukute kadumised ikka veel rahu, seega hakkab ta uurima nii kadumisi kui ka „kummitust“.

Saarele jõuavad ka ta vennad ja tasapisi hakkab lugu üha enam selginema, kuni lõpuks ongi süüdlane teada ja kadunud leitud.

Iseenesest pole ju loo mõte sugugi mitte paha, kuid teostus … oleks vaja olnud ilmselt veel ühte korda üle lugeda ja ajaliin korralikult paika panna. Ilmselt see on minu kiiks, kuid mind häirib kohutavalt, kui sündmused ei liigu loogilises järjestuses, kui ühel hetkel on surnud tüdrukud Eva eakaaslased ja siis on nad tema vendade eakaaslased, ühel hetkel kaob nende isa peale tüdrukute kadumist siis jälle peale teise tüdruku kadumist, nende suur kollane maja tekkis kord juba ammu, teinekord vahetult enne kui Eva saarelt lahkus ja kord räägivad ta vennad, et ta oli tüdrukute kadumise ajal ju alles laps, teinekord, et ta oli siis juba keskkoolis. Mind häiris see tõsiselt, sest minu jaoks rikkus see ära loo voolavuse. Samuti ka see, et kui raamatu alguses on juttu kolmest tüdrukust, siis mingi hetk unustatakse neist üks põhimõtteliselt ära ja vaid lõpus mainitakse nagu muuseas ka tema saatust. Ja seda see häiris mind ka, et kuigi kõik külaelanikud tunnevad ära Eva, ei tunne neist keegi ära ta vendi, kuigi vennad jäid saarele kauemaks kui tema.

Tõsi ta ju on, et kuigi nii paljud asjad mind häirisid, siis iseenesest, nagu ma juba ütlesin, oli lugu ju hea, lihtsalt oleks vaja olnud veel kord üle lugeda ja veel paar asja sirgeks kirjutada.

Kui nüüd võrrelda Verikambit ja Politseiniku tütart, siis on Politseiniku tütar Verikambi 20 aastat hiljem. :)