Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 30. juuni 2016

The Rejected Writers’ Book Club



Raamat: The Rejected Writers’ Book Club (Southlea Bay #1) by Suzanne Kelman (2016)
Hinne: B+
Raamatukoguhoidja Janet Johnson on segaduses kui teda kutsutakse – noh põhimõtteliselt tiritakse väevõimuga – tema esimesele Tagasi lükatud kirjanike raamatuklubi koosolekule. See eriliste naiste grupp on pigem valmis tähistama järjekordset teadet tagasilükatud käsikirjast, juues teed ja süües kooki, kui et tegelikult ka kirjutada raamat, mis avaldataks. Kuid head sõbrad on täpselt see, mida Janet vajab pärast seda kui ta kolis Southlea Baysse, Washingtonis. Kuid just siis, kui daamid on valmis tõstma oma teetasse viiesajanda tagasi lükkamise kirja tähistamiseks, saavad nad uudise, mis võib rikkuda ühe klubi liikme reputatsiooni – ning nende grupi laiali ajada. Selleks et klubi päästa, läheb Janet koos teiste kirjanikega metsikule automatkale San Franciscosse, et leida see kirjastaja, kelle käes on ammu unustuse hõlma vajunud saladuse lahendus. Mida lähemale nad oma eesmärgile jõuavad, seda enam satub nende teele ootamatusi – maanihe, kummitusmaja, kenad võõrad, tänamatud lapsed – ning nad naudivad igat hetke täiel rinnal.
Drama, Humor

Tagasilükatud kirjanike raamatuklubi oli üks vägagi meelelahutuslik raamat.

Algus oli natuke aeglane ja ei köitnud väga, kuid iga uue peatükiga muutus lugu üha kaasakiskuvamaks ja lõbusamaks.

Loo peategelane on Janet, kes on koos abikaasaga kolinud väikesse linnakesse Southlea Bay, mis asub väiksel saarekesel Seattle läheduses. Nende ainus tütar elab San Franciscos ja nende suhted pole väga soojad. Janet ja ta abikaasa naudivad oma pensionäri põlve – Janet, endine õpetajanna töötab raamatukogus ja tema abikaasa, kes Californias töötas lennukitehases teeb nüüd aegajalt tööd kohalikus elektrijaamas. Nad elavad rahulikku elu.

Seda siis hetkeni, kui linnakese üks aktiivseim naisterahvas Doris, kutsub Janeti salapärasele kokkusaamisele ja kui ta tütar helistab nutuselt ja teatab talle, et maailma lõpp on saabunud (loe: Janeti tütar on rase). See salapärane koosolek, kus saavad osaleda vaid kutsutud, on Tagasi lükatud kirjanike raamatuklubi, kus Doris tunneb end kui jõehobu keset flamingosid, sest tema ju ei kirjuta, ta vaid töötab raamatukogus ja tal pole ka ühegiga neist naistest midagi ühist. Ta lahkub koosolekult ja loodab mitte kunagi naasta.

Kuid siis tuleb Doris Janeti juurde suure murega – ta on saanud kirjastusest positiivse kirja ja nad tahavad tema raamatut avaldada, kuid selles viimases versioonis mille Doris kirjastusele saatis, on tükike ta tädi päevikust, mida ta esialgu pidas lihtsalt toredaks lookeseks, kuid üha enam on ta hakanud avastama, et see tore looke, võib tõde olla. Ta peab selle käsikirja kirjastuselt tagasi saama ja ka positiivse vastuse asemel on tal vaja negatiivset, sest tema kui klubi esimees, ei saa ju astuda klubist välja kuna tema raamatu läheb trükki.

Janet pole Dorise probleemist eriti huvitatud, kuid siis helistab talle ta tütar ja palub (nõuab) et ema tema juurde tuleks, selleks ajaks kui ta abikaasa ära tööreisil on ja tütar ise peab tööle minema, kuid arst ei lubanud tal kuhugi ilma saatjata minna, sest tema rasedus (kaksikud) ei kujune just kõige libedamalt. Kuid Janet ei lenda lennukiga, seega valmistub ta pikaks autosõiduks.

Kuid see „saadanasigitise“kirjastus on ju ka San Franciscos ja Doris on vägagi nõus koos Janetiga sinna sõitma (millest Janet just väga huvitatud pole) ning Dorisel on olemas vägagi vettpidav plaan, kuidas nad saavad kirjastuselt tagasi tema käsikirja ja ka tagasilükkamise kirja. Selle plaani täideviimise jaoks on aga vaja kaasa võtta veel kaks raamatuklubi liiget, sest keegi peab ju oma naiselike võludega kirjastajat mõjutama või siis protesti märgiks end WCpoti külge aheldama.

Janet ohkab sügavalt ja nõustub koos nendega minema. Esiteks ei õnnestu neil linnakesest lahkuda mitte kell kuus hommikul vaid hilisel pärastlõunal, siis satuvad nad ummikusse ja autol ilmneb probleem, mis sunnib neid sõitma esimesse linnakesse kui nad on saarelt lõpuks lahkunud. Seal leiavad nad autotöökoja, selle kaudu ka majutuse ja üks reisikaaslastest ka silmarõõmu (mitte kõik naised selles autos pole hilises keskeas, üks on ka kahekümnendates). Et auto korda saada, peavad nad järgmine päev oma mehaaniku autole võtma ning sõbra garaaži sõitma ning ühtlasi saavad nad öö veeta taas suurepärases majakeses ning kuna seal linnakeses on sel päeval ka külapidu, saavad naised õhtul ka jalga keerutada, kas siis vabatahtlikult või pika veenmise järel, kuid need naised ei jäta ühegi mehe südant külmaks.

Kui auto lõpuks korras tuleb veel vaid üle mäestiku sõita ja kohal nad ongi, kuid … on ju siiski november ja mäestikus sõitmine pole just kõige ohutum, seega kui nad peavad maalihke tõttu ümber pöörama, satuvad nad öömajale ühte suusamajakesse, kus „kummitab“, kuid see kummitus on väga jutukas ja kuna nad on majja jäänud lumevangi, lasevad nad oma ootamatul külalisel end lõbustada.

Lõpuks jääb lumesadu järgi, kohale saabub abivägi ning lõpuks jõuavad nad ka San Franciscosse. Kuid siis selgub, et nende esialgune majutuse plaan kukub läbi ja seega peavad nad kõik minema Janeti tütre juurde. Hommikul lähevad nad kirjastusse, kuid selgub, et kirjastuse juht polegi kontoris vaid hoopis ühel suurel konverentsil, kuid Janeti tütar läheb ju ka samale konverentsile, seega …

Lõpp hea, kõik hea ja naerda saab palju, eriti lõpus. See oli selline lõbusaid situatsioone ja südamlike hetki täis automatk.

Hea lugemine!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar