2024

2024

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It

teisipäev, 28. veebruar 2017

S is for Stranger

Raamat:  S is for Stranger by Louise Stone (2016)
Hinne: F
Igal lool on kaks poolt.
Kuid vaid üks neist on tõsi.

Sophie soovis, et ta oleks oma väiksele tütrele, Amyle, rohkem tähelepanu pööranud, kui tütar rääkis talle, et neid jälgib keegi võõras. Sophie vaatas vaid hetkeks kõrvale. Kuid nüüd on Amy kadunud.

Keegi ei usalda alkohoolikut. Isegi kui ta on kaine. Politsei kahtlustab Sophiet selles segases loos ning samuti ka ta eks abikaasa Paul. Eriti kui päevavalgele tuleb infot, mis muudab kõik.

Kuid mis siis kui Sophie räägib tõtt? Mis siis kui ta tütar on tõesti kadunud? Ja mis siis, kui see võõras, kes oli mänguväljakul, polegi päris võõras …
Drama, Thriller

Kuidas seda raamatut iseloomustada? Jah, ta meenutab natuke Tüdrukut rongis, noh ka siin on alkohoolik, on kadunud inimene ja kõik kahtlustavad teda. Kuid muidu ….

See on siis lugu emast, kes on vist edukas jurist, on vist kunagi kaotanud oma lähima sõbranna, või näinud pealt tema tapmist, ta vist on vaimuhaige või on tal lihtsalt traumajärgse stressi sündroom. Tal on tütar ja tal on endine abikaasa ja siis on vist ka välja ilmunud ta kunagine ülikooliaegne tuttav, kes vist oli ta poisssõber enne kui ta oma eksiga kohtus.

Nüüd siis, kui ülikoolist ja sõbranna kaotusest on kakskümmend aastat möödunud ja ta tütar on kaheksa ja ta on paar aastat juba lahutatud olnud, on ta oma sünnipäeval oma tütrega ja eksiga lõbustuspargis. Tema ülikooli aegne sõbranna kadus/sooritas enesetapu/mõrvati just sellel päeval kakskümmend aastat tagasi. Sophie läheb närvi kui ta näeb Amyt kellegi võõraga rääkimas ja kui nad siis lähevad suhkruvatti ostma ja Sophie korraks Amyle selja keerab, et telefonile vastata, kaob tüdruk. Kui ta oma eksi telefoni otsa saab et küsida, ega Amy temaga pole, selgub et Paul on kodus ja pole nendega pargis olnudki.

Ja nii see lugu jätkubki, et Amy on kadunud, Sophie käitub üsnagi arusaamatult, keegi teda ei usu, kõik arvavad vaid halvimat ja pidevalt tuleb välja uut infot, mis aegajalt räägib vastu eelnevalt tulnud infole ning kogu see lugu on üsnagi jabur ja arusaamatu.

Mulle jäi tõesti mulje, et see raamat on kirjutatud ühe hooga, ilma et oleks kordagi tagasi mindud, midagi üle loetud või juttu sujuvamaks ja usutavamaks tehtud, sest see kuidas lugu hüpleb, kuidas lugejatele visatakse uut infot, kuidas sellel kõigel ei tundu olevat mingit mõtet ja kellel oleks sellist sõbrannat vaja nagu oli see keda Sophie taga nutab …. Kehv lugu.

kolmapäev, 22. veebruar 2017

Big Little Lies (Suured Väiksev Valed)



Raamat:  Big Little Lies by Liane Moriarty (2014) RR
Hinne: A
Väikesed suured valed on kolme naise lugu, igaüks neist on oma eluga teelahkmel:

Madeline on võimukas naine. Ta on naljakas ja terava keelega, kirglik ning ta mäletab kõike ega andesta midagi. Tema endine abikaasa ning tolle uus joogainstruktorist naine on kolinud Madeline armastatud naabruskonda ning nende tütar on samas klassis kui ka Madeline noorim tütar (kuidas saab see võimalik olla?). Ning kõigele lisaks tundub et Madeline vanim tütar tundub eelistavat Madeline endist abikaasat oma emale (Kuidas. Saab. See. Võimalik. Olla?).

Celeste on täpselt selline ilus naine, kes peatab maailma oma iluga, kui kõik teda vaatama jäävad. Kuid ta tundub olevat aegajalt pabinas, ja kes ka poleks, kui tal on kasvatada kaks ohjeldamatut poissi? Nüüd kui poisid alustavad kooliga, tundub et Celeste ja tema abikaasa saavad olema lapsevanemate kuningas ja kuninganna. Kui kuninglikus tuleb tihti kõrge hinnaga ning Celeste kahtleb, kas ta on võimeline veelgi kõrgemat hinda maksma.

Linnakese uuselanik, üksikema Jane on nii noor, et teda peetakse ekslikult isegi oma poja lapsehoidjaks. Jane on oma vanuse kohta väga muserdatud ning ta hinge kriibivad kahtlused tema poja kohta. Kuid miks? Kuigi Madeline ja Celeste võtavad Jane kiiresti oma tiiva alla, ei aima neist keegi kuidas Jane ja tema väikse poisi saabumine neid kõiki mõjutada võib.

Väikesed suured valed on suurepärane lugu endistest abikaasadest, teistest naistest, emadest, tütardest, kooli skandaalidest ning nendest väiksetest ohtlikest valedest, mida me räägime endale iga päev lihtsalt selleks, et elus püsida.
Drama, Mystery, Contemporary
 
Ma võtsin selle raamatu lugeda, kuna HBO teeb selle raamatu järgi seriaali ja ma tahtsin teada seda lugu enne kui seriaal ekraanile jõuab ja nii ma siis lõpetasingi raamatu ja vaatasinkohe sinna otsa ka ära esimese osa :). Kuid siin tahan ma siiski rääkida raamatust, mitte seriaalist, isegi kui ma kasutan illustreerimiseks pilte seriaalist.

Tegu on siis kriminaalse draamaga, mis räägib peresuhetest, koduvägivallast, koolikiusamisest (nii laste kui ka lastevanemate tasandil), saladustest, hirmudest, sõpradest ning armastusest.

Lugu algab õhtul, kui koolis toimus lastevanemate mälumäng ning õhtu lõppeb kellegi surmaga. Et juhtunu tagamaadest paremat pilti saada, läheb lugu kuus kuud tagasi, kui toimus esimese klassi laste esimene kohtumine.

Pirriwee rannalinn on väike ja vaikne surfarite ning edukate inimeste kodu, Sidney äärelinn. Neil on väike kool, kus vanemad teavad kõik kõiki ja elavad üksteise elu. Paljud neist teavad üksteist juba lasteaiast ja nii mõnelgi on juba ka vanemad lapsed samas klassis koos. Selles kogukonnas usuvad paljud vanemad, et nende lapsed on väga andekad, mõned kohe eriti andekad. Mõned lapsed loevad juba varasest lapsepõlvest saati ning mõned ei suuda hetkegi paigal püsida ning tõsised olla.

Madeline on klassikaline kanaema, tal on kolm last, vanim on ta endise abikaasaga ja kaks väiksemat ta uue abikaasaga. Madeline töötab poole kohaga, kuid enamuse tema ajast vajavad ta lapsed, seega kui ka ta noorim kooli läheb ja ta vanim otsustab minna isa ja ta uue abikaasa juurde elama tunneb ta end tühjana, ebavajalikuna.

Celeste on olnud Madeline sõbranna juba sellest ajast saati, kui nende lapsed koos lasteaias olid. Celeste on klassikaline kaunitar, ta abikaasa on samuti ilus isend ning lisaks veel ka rikas ning neil on suurepärane kodu ning kaksikud pojad ning Berry on enamuse ajast ärireisidel ning ta teeb nii oma naisele kui ka naise sõbrannale suurepäraseid kalleid kingitusi. Klassikaline õnnelik perekond, keda kõik kadetsevad.

On Madeline neljakümnes sünnipäev ja Cloe esimene koolipäev. Teel kooli vihastab Madeline ees sõitvas autos olevate teismeliste peale, kuna juhil on käes telefon ja ta ei vaata kuhu ta sõidab, seega kui nad jäävad foori taha seisma tuleb Madeline autost välja ning läheb tüdrukutega pahandama. Teel tagasi oma autosse nikastab ta oma jala välja.

Madeline auto taga sõitis Jane, kes on ka teel kooli koos oma poja Ziggiga, ning kuigi ta alguses tahtis Madelinest mööda sõita, jääb ta siiski Ziggi küsimuse peale seisma, ning aitab Madeline ning Cloe kooli. Madeline ja Jane lähevad pärast laste kooli saatmist kohvikusse ning peagi ühineb nendega ka Celeste. Üheskoos veedavad nad meeldiva pärastlõuna, kus Madeline ja Celeste viivad Jane kursi kohaliku eluga ning tähtsamate lastevanematega.

Kui nad lähevad lastele kooli järele, selgub, et keegi poistest on üht väikest tüdrukut kägistanud ning kui tüdrukult (kes juhtub olema ühe vägagi hääleka ning tähtsa ärinaise tütar Amabelle) küsitakse, et ta näitaks, kes seda tegi, osutab Amabelle Ziggile.

Ziggi kinnitab, et see polnud tema ja Jane ka usub teda, kuid samas sügaval sisimas on tal kuri kahtlus, et äkki võib Ziggi ikkagi süüdi olla, kui arvestada tema isa käitumist. Kuna Madeline ja Celeste seisavad Jane selja taga ning usuvad teda, siis saab sellest alguse algkooli emade vaheline lõhe.

Kuud lähevad, lapsed käivad koolis, Madeline, Jane ja Celeste elavad oma elusid, varjavad oma saladusi, või räägivad oma saladusi, koolikiusamise lugu korraks vaibub, kuid siis tõuseb taas päevakorda ja lugu hakkab üha absurdsemaid mõõtmeid võtma. Ka Jane, Madeline ja Celeste eludes on üha enam muutusi.

See on vägagi kaasahaarav kriminaallugu, mis on samas ka suurepärane sõprade lugu, laste ja lapsevanemate omavaheliste suhete lugu, ning ka lugu kärgperedest. Sellest loost ei puudu saladused, pahatahtlikus, vägivald, tõusiklus ning pimedus kui on tegu laste ja lastevanematega. Kuigi üsna varakult võib nii mõnegi saladuse ära aimata, siis seda, kes sellel saatuslikul mälumängu õhtul sureb, saab ikkagi teada alles lõpus, sest ohver võib olla üks kõik kes neist.

See lugu on segu  jutustusest ning tunnistajate ütlustest. Selline ülesehitus on väga hea vee segamiseks, sest igal tunnistajal on oma nägemus ning omad veendumused ning nende ütlused annavad lugejale vaid natukene infot, ning iga infokild võib pildi taas segamini keerata.

Väga hea ja kaasakiskuv lugu.

teisipäev, 21. veebruar 2017

The Forgotten Tale


Raamat: The Forgotten Tale (The Accidental Turn #2) by J.M. Frey (2016) 
Hinne: C
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25024494-the-forgotten-tale 
Forsyth Turnist on lõpuks ometi kangelane saanud – seda siiski vastu tahtmist. Kuid nüüd kui Lucy Piper on temaga abielus ning nende perekond kasvab Pipi maailmas, on Forsythi seiklused ta selja taha jäänud. Kuid siiski pole kõik nii nagu peab. Armastatud raamatud on hakanud kaduma hirmuäratava kiirusega, ning seda mitte vaid lugejate, nagu Pip, mälust vaid ka raamaturiiulitelt. Nagu neid poleks kunagi olemas olnudki. Suisa maagiliselt.

Forsyth kardab, et see on tema süü - et Pipi lapsepõlve lemmikraamatud kaovad, kuna üks raamatu kangelastest on oma raamaut lehtedelt kadunud. Kuid kui Pip ja Forsyth tõmmatakse tagasi Kintyre Turni Seiklustesse vastu nende tahtmist, saavad nad aru, et miski palju ohtlikumat on toimumas. Seega asub Forsyth teele teisele poole Haini, et teada saada kuidas ja miks lood kaovad … enne kui ka nende oma maailm igaveseks kaob.

Selles loos tõstatatakse küsimus, mida tähendab endast jälg maha jätta ning mida me oleme võlgu nendele, kes meile järgnevad. 
Fantasy

 Kui selle sarja esimene raamat oli nagu nagu Lev Grossmani Võlurite jätkulugu, kus Pip tõmmatakse ühe raamatu maailma, kus ta asub Narnia lugude väärilisele rännakule kasutades oma põhjalikke teadmisi Kintyre Turni Seiklustest, siis selle sarja teine raamat on nagu telesarja Oli kord … jätkulugu, sest siin raamatus möllab keegi pahalane, kes hävitab kõiki muinasjuttude maagilisi elemente, lootes sellega vabastada talle keegi väga tähtis.

Lugu ei alga aga siiski raamatumaailmas, vaid Kanadas, Victoria ülikooli linnakus, kus Forsyth ja Pip elavad koos oma tütre Alisega. On Talvine pööripäev ja nagu raamatuski korraldab Forsyth oma uutele sugulastele, töökaaslastele ja tuttavatele suure peo. Ta tunneb puudust oma maailma mugavustest – teenrid, kokad, toiduained, soe kliima – kuid ta armastab Pipi ja oma tütart ning ta ei tahaks neist mingi hinna eest loobuda. Elgar Reedi püüab ta oma perest kaugele hoida, sest ta ei taha et Reed temalt lõpmatuseni infot pumpaks ja uut raamatut kirjutama hakkaks või mis veel hullem, nende tütre ka raamatusse sisse kirjutaks.

Igal õhtul loeb Forsyht Alisele Pipi lapsepõlve lemmik raamatuid ette ja päeval teeb ta kodus tööd, häkkides Kanada valitsuse jaoks - jätkab oma Varjukäe tööd ka siin maailmas. Kuid ühel õhtul ei leia ta riiulist Võlur Ozi raamatut. Alis nõuab isalt ’Toto aamatut’ kuid üllataval kombel ei mäleta Pip seda raamatut, isegi kui ta on kunagi käinud karnevalil roheliseks võõbatuna ja ta on ümisenud filmi laule Alisele unelaulu asemel. Keegi ei mäleta seda raamatut ka raamatupoes ja raamatukogus ning ka Google otsing tuleb tagasi tühjana. (Võlur Oz on üks maailma kõige enam mainitud raamat/film teistes raamatutes, filmides ja telesarjades, seega kujutage ette kuidas väga paljud asjad, mis on sellega seotud, lihtsalt üks hetk kaovad.)

Siis kaob Kääbik ja Narnia, Tuhkatriinu …

Haine maailmas möllab üks lahtipääsenud soovitäitja vaim Solinde, kes loodab vabaks lasta oma poja, kui ta on hävitanud kõik maagilised esemed, mis hoiavad taevas tähtkujusid ja ühtlasi hoiavad vangis ka eksinud hingi. Kõigepealt põletab ta maha kingsepa töökoja koos kingsepaga, siis otsib ta jõemudast üles sõrmuse ning hävitab selle, seejärel põletab ta maha antiikmööbli kaupluse ning varastab päkapikkudelt peegli ….

Kui siis Solinde teeb diili Wyndomiga (Kintyre pojaga) läheb asi päris hulluks, sest Solinde tõmbab Forsythe koos Pipi ja Alisega tagasi Haine maailma.

Kuigi Wyndom on vaikne nagu sukk, Bevel Dom ja Kyntyre Turn on oma uue rahuliku eluga rahul ja Rubin Pointe otsib endale uut järglast, ei jää neil muud üle, kui saata Forsythet koos tema perega rännakul, kus nad loodavad Salajasest raamatukogust leida vastuseid, miks tähed ja lood kaovad. Retkele võtavad nad ka kaasa suure Raamatukogu lõvi Cappledery ning teel olles kohtuvad nad uuesti ka draakoni Bradriga ning tema kaalase Caldaciga. Lisaks saavad nad teel kokku ka Punaste mütsidega, kellelt Solinde on just röövinud peegli ja seega on nood kohe eriti verised ja meie kangelased päästavad ühe hädas oleva neitsi, et siis teisipidi teda kohe jälle kaotada.

Pip on püüdnud küll kogu seda lugu jälgida sama skeemi järgi, nagu kõik Elgar Reedi raamatud on üles ehitatud, kuid kuna ta on loo alguseks pidanud seda, kui nad Haines maandusid, siis on ta oma arvestusega mööda pannud. Isegi kui ta on ajaliini paika pannud ja ka teada saanud, kes selle kõige taga on, ei saa nad ikkagi aru, miks see kõik toimub.

Tegelikult on põhjus ju päris loogiline ja ka lõpp on täiesti oodatav, sest üks muinasjutuline seikluslugu ju lihtsalt ei saakski teistmoodi lõppeda.

Kuid taas kord tuleb öelda, et tegu on ühe päris korraliku fännide märja unenäoga, kuidas nad saaksid minna oma lemmikraamatu maalima pärast seda kui raamatu lood on lõppenud, kogeda täiesti uusi ja erilisi seiklusi ning lahendada uusi üllatavaid mõistatusi. Kuid samas vahel oli seda reaalse maailma kommete ja traditsioonide vastandamist fantaasia maailmaga kommete ja traditsioonidega liiga palju, kui Pip ja Forsyth heidavad Reedile ette tema kangelase kummardust ning naistegelaste tähtsusetust või siis nende väga ahistatud vormi surumist, et naine saab olla vaid ema, abikaasa, kokk. Kogu see retk on täpselt sama põnev kui on ka Oli kord … seriaal, kuid samas oli mõni asi ikka liiga lihtne või liiga etteaimatav.