Veripunased suveunenäod

Raamat: Söta, röda sommardrömmar (Cilla Storm #1) by Christoffer Holst  (2021) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59473371-veripunased-suveunen-od               

Mõrvad, armastus ja Chardonnay. 

Cilla Stormi mitu aastat kestnud kooselu saab lõpu, kui ta poiss-sõber pakib asjad ja lahkub kodust. Cilla tööelu ajakirjanikuna ei suju päris nii, nagu ta lootis. Murtud südame ravimiseks ostab ta aianduskrundi Stockholmi lähedal asuval idüllilisel väikesaarel Bullholmenil. Cilla pole küll rohenäpp, kuid ta otsustab siiski suveks saarele elama asuda. Kuid kui jaanipäeva hommikul leitakse saarel uputatuna noor naine, võtab Cilla elu uue pöörde. Tema oli juhuslikult viimane, kes naist elusana nägi ja ta tõmmatakse kaasa uurimisse, mida viib läbi nägus ja stiilne politseinik Adam. Veidi neurootiline ja punast veini armastav Cilla ning range ja soliidne Adam on nii erinevad, kui kaks inimest üldse olla saavad. Ometi tõmbab neid teineteise poole. Kuid siis toimub saarel veel üks mõrv.

Romance, Adventure, Criminal

“Veripunased suveunenäod” on humoorikas suvine muhekrimi, millest ei puudu ka uue elu alustamine ja uue armastuse leidmine … või siis mitte, eks seda saab edaspidi näha :)

Aga jah, Cilla, kes pärast oma viimane elukaaslase minemakõndimist ostab siiski selle väikese suvemaja, millest ta nende jaoks unistas, saabub Redise teele, idüllilisele väikesaarele, jaanuõhtul. Pärast esimest üksi aias istutud õhtut, ärkab ta kisa peale ja läheb uurima, mis toimub. Sedasi näeb ta blondi kaunitari ilmselgelt oma poissõbraga tülitsemas, seega läheb ta koju tagasi. 

Ja see on koht, kus lisanduvad ka teiste saarekülaliste hääled, enamasti noored täiskasvanud, kellel on ühine saladus, mis neile nüüd võib elu maksta.

Cilla ärkab järgmisel hommikul, kui ta uus naabrinaine Rosie tuleb talle “teretulemast” soovima, ning tõmmatakse koheselt mõrvamüsteeriumisse, kui selgub, et Cilla on öösel näinud neiut, kes hommikul surnult leiti ja loomulikult on Rosie poeg politseinik, kes asja uurib, ning Adam on ühtlasi ka silmale igati ilus vaadata :)

Selles loos on suurem tähtsus inimsuhetel ja armastusel (nii soovitud kui ka soovimatul armastusel) kui kriminaalsel lool, aga see väike saar on siiski piisavalt suur, et siia mahuks metsa peitunud vana kaevandus, mitu perekonda, kelle suhted on segased, armastus, mis võib kellegile elu maksta, saladused, mida oodatagi ei oska, ning südamed, mis on nii suured, et soojust jagub kõigile.

Lihtne ja kerge lugemine, kus on piisavalt põnevust ja huumorit, mis pakub piisavalt meelelahutust.

Kolm musketäri ja kokatädi

Raamat: Kolm musketäri ja kokatädi by Raivo Tihanov (2021) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59661717-kolm-musket-ri-ja-kokat-di               

„Kolm musketäri ja kokatädi“ on nooremale ja keskmisele kooliastmele mõeldud hoogne ja seikluslik lugu robotipaarist, kes pensionile jäädes kolivad maale elama. Kuigi inimeste kõrval on loo tegelasteks robotid ja loomad, on see eelkõige lugu pereväärtustest ja sõprusest ning kohanemisest eluga väikeses kogukonnas. Värvikad tegelased on kui läbilõige ühiskonnast, kus leidub nii häid ja töökaid kui ka halbade kavatsustega ja teisi ära kasutavaid inimesi. Loo sõnum noorele lugejale on, et mitte raha ei tee kedagi õnnelikuks, vaid sõbrad ja kaaskondlased, kes hoolivad väga sellest, et elu jätkuks. Kõik aitavad kõiki ja kõik võivad kindlad olla, et kui raskeks läheb, siis tullakse ikka appi – nagu musketäridel kombeks. Laheda loo muudavad pilkupüüdvaks autori enda joonistatud pildid.

Family, Adventure, Criminal

“Kolm musketäri ja kokatädi” on muhe lastekrimi sugemetetega seiklusraamat, mida on hea lapsele ette lugeda, sest siin on ilmselt kohti, mida vanem peaks lapsele seletama. Seda lugu võiks iseloomustada umbes nii: võtke multikad “Robotid” ja “Kolm sõpra Prostokvašinost” ja tooge kõik see tegevus õdusasse mereäärsesse külakesse Eestis ja saategi selle raamatu.

Siin on mõnus suvine maakodu, üllatavad uued sõbrad, perekonna tähtsus, inimeste heatahtlikkus ja ahnus ning rumalus. Vahepeal lugedes võib ära ununeda, et peategelased on robotid, kuid ma usun, et lapsed kellele ette loetakse ei lase teil seda unustada ja küsivad õigel kohal, kuidas metallist robotid ühte või teist asja teha saavad :). Kõige tähtsam asi selles raamatus on üksteise aitamine.

Meil siin maal on sellised reeglid, et aidatakse üksteist. Lihtsalt minnakse appi, kui keegi seda vajab ja kogu moos! Isegi ilma küsimata, aga targem on muidugi ikka küsida, et õigesti aidata. Aidatakse ära, ja kui aitajal endal teinekord abi vaja on, siis tuleb kunagisel hädalisel meelde, et ta on ju teene võlgu. Ning koos saavad asjad kenasti aetud. Lihtne, armas ja igati tulemuslik.

Lisaks heale loole, on raamatus ka suurepärased illustratsioonid, mis panevad loo tõeliselt elama.

Hea lugemine.

Kellavärgiga apelsin

Raamat: A Clockwork Orange by Anthony Burgess, tõlge Udo Uibo (2005)  Hinne: D Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/7627504-kellav-rgiga-apelsin              

«Kellavärgiga apelsinis» maalib Burgess hirmutava kujutluspildi tulevikuühiskonnast, kus vastanduvad peategelane Alex kui üksikisiku vägivalla kehastus ning riiklik, seadustatud vägivald. Alex on teismeline kurjategija, kes paneb oma kambaga toime jõhkraid tegusid. Ta satub vangi, kus kurjust püütakse temast meditsiiniliste manipulatsioonidega välja juurida. Lisaks noorukitekambale demonstreerib Burgess ka täiskasvanute maailma valelikkust, saamahimu ja ideaalitust. Teos lahkab igavest probleemi: kust tuleb kurjus? Kas see sünnib inimese loomusest, kasvatusest või ühiskonnast?

Fiction, Dystopia

"Kellavärgiga apelsin” on vist igas versioonis “100 raamatut, mida pead elu jooksul lugema”. Siiani olen ma selle raamatu lugemisest hoidunud, pääsenud, mööda hiilinud. Isegi filmi pole näinud.

Selle raamatu tutvustuses on kirjas, et tegu on hoiatavat ideeromaaniga, kuid kui selle võtab kätte noor inimene, kes ei loe sisututvustust, ega uuri raamatu tausta, vaid hakkab kohe lugema, loeb seda kui põnevusromaani, kus on palju põnevat vägivalda, jõhkrust, hoolimatust, isekust, ja tema jaoks saab sellest kultusteos, sest see on ju nagu käsiraamat, kuidas noorus peab mässama. 

Mida mina sellest raamatust välja lugesin - poisid jäävad poisteks, seega ei saa neid takistada kui nad varateismelistena röövivad, lõhuvad, peksavad, tapavad, vägistavad, vähemalt korra internaadis või vanglas ära käivad, sest nad kasvavad sellest ju välja kui teismeliste aeg üle läheb ja siis saavad neist eeskujulikud kodanikud. Kõik see mida Alex ja tema kambajõmmid teevad, on ju see mida tänapäeva teismeliste halvimad näited teevad ja nad tunnevad end sama karistamatult. 

See on väga vähe hoiatav ja vägagi ideeromaan. Vägivalda ja inimlike tavade eiramist idealiseeritakse. Noorte meeste mässumeelsust õhutatakse ja võimuorganite vägivalda võimendatakse. See kõik on pole ju enam düstoopia, see on meie tänapäev, on olnud juba sellest ajast saati kui raamat ilmus, võibolla varemgi veel.

Aga nüüd on seegi raamat mul loetud ning läheb “Kuristik rukkis” kõrvale Miks-küll-on-seline-raamat-populaane? hunnikusse.

Jookse, Jänku

Raamat: Rabbit, Run by John Updike, tõlge Kristjan Kannike (2009) 
Hinne: C-
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18740120-jookse-j-nku              

Keskkoolis oli Harry Angstrom, hüüdnimega Jänku, korvpalliäss. Nüüdseks on temast saanud köögiriistade müüja, tal on laps ja lapseootel tipsutav naine ning möödunud ajad ei anna talle rahu. Hetke ajel jookseb Jänku kodust minema. Hargnema hakkab olevikus jutustatud sündmusteahel, kus on oluline roll juhusel. Ühe olulisema Ameerika kirjaniku John Updike’i „Jookse, Jänku“ on esimene raamat tetraloogias, mis kirjeldab Jänku ja Ameerika Ühendriikide elu läbi 20. sajandi teise poole. 

Fiction, Drama

“Jookse, Jänku” on üks väga imelik lugu, mis ilmselt on suisa osa sarjast.
 
Seda võiks võtta kui  Jack Kerouaci “reisiraamatust” inspiratsiooni saanud täiskasvanuks saamise lugu, või oma tee leidmise lugu. 

Kui raamat ongi alguses Jänkust, Harry Angstromist, kes kehastab põhimõtteliselt tüüpilist keskkooli popi sportlast, kes pärast sportlasesära tuhmumist, läheb sõjaväkke, sealt tulles abiellub, saab isaks ja asub tööle müügiesindajana. Tema elu on vaikne, igav, abikaasa, kes on taas rase veedab päevi teleka eest kokteiliklaas käes.

Edasi saab teada, mida mõtleb ja teeb mees, kui ta ühel õhtul ütleb naisele, et läheb sigarette ostma. Pool raamatut jälgime Jänku hüppeid siia ja sinna. Siis said vist autoril Jänku mõtted otsa, sest sisse tuuakse uued mõtlejad - uus tüdruksõber, pühaisa, kes püüab Jänku koju tagasi saada, abikaasa.

Tegelikult on see üsnagi tüüpiline ängistav lugu, mis näitab kui tühine on keskkooli lemmikute elu, kui igapäevaelu kohale jõuab. Samas on see ka vägagi tüüpiline Ameerika lugu kuuekümnendatest, kus pered on probleemsed, pereliikmed depresiivsed, majanduslikud olud masendavad ja suhted maniakaalsed, mehed jõhkrad ja naised manipuleerivad. Autorile vist naised kohe üldse ei meeldi, sest kõik kommentaarid naiste kohta olid jõhkralt negatiivsed ja kirjeldatud suhted äärmiselt solvavad.

Ma poleks seda raamatut ilmselt kunagi lugenud, kui Lugemise väljakutses poleks vaja olnud üht 20. Sajandi klassika sarja raamatut ja tutvustus tundus huvitav. See polnud kohe üldse minu tüüpi raamat, mulle ei istu depresiivsed mõtteheietused, mis kuhugi välja ei vii, või siis viivad veelgi sügavamasse depsessiooni kui raamatu alguses oli.

 

Ilm

Raamat: Weather by Jenny Offill, tõlge Triin Tael (2021) Varrak, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/59113017-ilm              

Lizzie töötab ülikooli raamatukogus ning vastab kirjadele, mis saabuvad tema endise mentori kliimamuutuse-podcast’ile „Läbi tule ja vee”. Selline hingetohtri amet paistab Lizziele esialgu sobivat – ta on seda oma lahutatud ema ja eksnarkomaanist vennaga piisavalt palju praktiseerida saanud. Ent kuidas säilitada vaimset tasakaalu ja lootust olukorras, kus inimesed valmistuvad üha meeleheitlikumalt maailmalõpuks? USA nüüdiskirjanike koorekihti kuuluva Jenny Offilli teoses „Ilm” põimub hell osavõtlikkus sünge huumoriga.

Fiction, 

“Meie põlvkonna- ja iga põlvkonna - jaoks on kriitiline küsimus järgmine: kui te saaksite olla taevas, kus pole haigusi ja kus oleksid kõik sõbrad, kes teil maa peal eales olnud on, ja kõik toidud, mis teile eales on maitsenud, ja kõik meelelahutused, millest te eales olete rõõmu tundnud, ja kogu looduslik ilu, mida te eales näinud olete, kõik kehalised rõõmud, mida te eales maitsnud olete, ning mitte ühtki inimeste vahelist konflikti ega looduskatastroofi, kas te võiksite taevaga rahul olla, kui seal poleks Kristust?”

Vastust vaata raamatust “Hea uus ilm” :)

See suvaliste mõtete kogum, millel on mingil määral siduv teema, kuid samas siiski täiesti juhuslikud killud päevastest tegudest või nähtud asjadest või räägitud juttudest või üles kerkinud probleemidest, kas peategelase või tema lähedaste elust ja hetkelisest poliitilisest olukorrast.

Killud on lühikesed nagu teatud sotsiaalmeedia platvormil, kuid mõni neist on ka pikem. Kildude vahel olevad naljad on üllatavalt vanad, või siis vanad lihtsalt minu jaoks. 

Imelik, väga imelik raamat, kuid samas arvestades millises sarjas raamat ilmus, siis ei peaks ma üldse imestama, samas raamatu tutvustus (mida mina lugesin) ei anna aimu sellisest stiilist.

Võibolla polnud see hetk minu jaoks õige, seda raamatut lugeda, võibolla mingi muu hetk, kui lugeda suvaliselt lehelt suvalist lõiku, sobib see nagu rusikas silma auku, kuid praegu  … sellel raamatul on kindlasti oma lugejad, ega ta muidu auhinnatud poleks, kuid see pole minu raamat.

Lugedes meenusid mulle Jenny Lawsoni “Furiously Happy” ja Edan Lapucki “California” ja Megan Hunteri “The End We Start From”

Loetav, kuid ei pruugi meeldida.

Blood Echo

Raamat: Blood Echo (Burning Girl #2) by Christopher Rice (2020) 

Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/38320093-blood-echo            

Charlotte Rowe on röövitud ja kasvatatud sarimõrvarite poolt, ning tema katsumused on ta kurikuulsaks. Iga üks teab, kes ta oli. Kuid mitte kellelgi pole aimu mis temast on saanud …

Charlotte on eksperiment. Relv. Tema võimed tulevad rohust, ning ta on asunud koostööd tegema salapärase ravimifirmaga, et taga ajada ja elimineerida ühiskonna kõige kohutavamad isendid. Kuid tema viimane ülesanne läheb kohutavalt viltu. Charlottte enda julmus hirmutab teda, seega tahab ta aja maha võtta, et rohkem aega pühendada oma uuele poisssõbrale Lukele, kes on California väikelinna abišerif.

Kui vaid oht ei oleks Charlottet koju jälitanud.

Miskit kurjakuulutavat on arenemas Altamiras, Californias - suur võrgustik kodumaiseid terroriste, kellel on sidemed Charlotti mõjuvõimsa ja korrupteerunud ülemusega. Suur ja plahvatusohtlik kriminaalne salanõu üha kasvab ja ähvardab Charlotte kodulinna. Kuna kõik talle kallid on ohtu sattunud, pole tal teist võimalustki, kui oma võimed ka koju kaasa tuua.

Charlotte Rowe on vinnastatud, seega võtab ta sündmused oma võimekatesse kätesse.

Fiction, Science, Criminal Mystery

Esimese osas saime tuttavaks Charlotte minevikuga, ja inimestega kes on otsustanud tema saatuse enda kätte võtta, ning elame kaasa tema vastusele talle esitatud ultimaatumile, mille tulemusena kõrvaldab ta tänavalt ühe kohutava sarimõrvari. 

Teises raamatus teeb Charlotte juba seda, milleks ta sõrme andis, kui talle anti valida, kas koostöö või vabadus, kuid vabadus tähendaks hullu teadlase “kadumist”. Sukeldume koheselt uue väärastunud mõtlemisega isiku kõrvaldamise operatsiooni, mille tulemus ei pruugi olla päris see mida oodati, ning Charlotte saab osalt kinnitust, et ta siiski ei kaota oma inimlikust kui ta on keemiliselt vinnastatud, kuid samas selguvad veelgi laiemad piirid, mida tema keemiline vinnastatus tal lõhkuda laseb.

Pärast operatsiooni lõppu vajab Charotte puhkust, aega taasutmiseks, aega õnnelikus esimese armastuse kumas olemiseks. Kuid kui kuskil on võimu koondumine, siis tõmbab nagu magnetiga sinna ka kurjust. Luke on see, kes tõmmatakse tahtmatult koduste terroristide tähelepanu alla ja kui tema satub ohtu, on vaid Charlotte see, kes teda päästa saab, kuid selleks on tal Luke venna abi vaja.

See lugu, mis algab väga intensiivselt, ei võta tuure maha ka pärast esimest tulevärki, pigem vastupidi, kuigi peategelase plaan on lugejatele pakkuda ilusat armastuslugu, paigutab autor tema ümber järgmised inimkonna halvimad isendid, kes on paharite otsingul Charlotte ülemusel pimedas nurgas tähelepanuta jäänud, ning taas kord lähevad mängu fantastilised tehnilised vidinad ning Charlotte superkangelase võimeid.

Kohe kindlasti üks põnev lugemine ja mulle meeldib loo ülesehitus, mis on kõike muud kui oodatav. Põnevus ei lõppe hetkekski ja ühtegi tegelast ei saa vaadata kui teisejärgulist. Ning lõpp lubab huvitavat jätku.

Mõnus ulmeline kriminaalne põnevik.

Hea uus ilm

Raamat: Brave New World by Aldous Huxley, tõlge Ragne Kepler (1932, 2018) RR, A  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/42278565-hea-uus-ilm            

Kunagi tulevikus loovad maailmakontrolörid ideaalühiskonna. Geenitehnoloogia, ajuloputuse, seksilõbude, tablettide ja droogide osav kasutamine on teinud inimestest rahulolevad tarbijad. Üksnes Bernard Marx vaevleb seletamatus vabanemisigatsuses. Tema kannatusi võiks leevendada käik ühte vähestest säilinud metsikutest reservaatidest, kus elatakse endiselt ebatäiuslikku elu...

Fiction, Science, Classics

Hea uus ilm on raamat, millest räägitakse tihti, kui on jutuks düstoopia ja esimesed raamatud, kus tegevus toimub düstoopilises, utoopilises maailmas. Seega on ju hea teada, kust paljud düstoopiad on oma ideed või inspiratsiooni saanud.

Algus tutvustab seda “uut” maailmakorda, kuidas inimesi aretatakse, kuidas klaasist välja kasvanud lapsi “haritakse” vastavalt nende kuuluvusele ja tulevasele tööle, kuidas mudilasi õhutatakse seksuaalsetele mängudele ning kuidas noortele tuletatakse üha meelde, et keegi ei kuulu kellegile ja pikka aega ühe kaaslasega koos olemisse ei suhtuta hästi. Kõik on õnnelikud ja seda õnne toetab poolegrammine soma tablet, või kolm või neli.

Edasi läheb lugu metslaste juurde, kuhu üks hea uue maailma paar puhkusele läheb. Juhuste kokkulangemise tõttu, satuvad nad kokku kunagise hea uue maailma elanikuga, kellest on saanud ema (vulgaarne sõna, mida keegi enam ei kasuta) ja tema pojaga. See poeg on eriline eksemplar, temas on segunenud ema poolt uue ilma tõekspidamised, kohalike indiaanlaste uskumused ja traditsioonid, kadunud tsivilisatsiooni uskumused ja Shakespeare. Kui uue ilma elanikud ei vanane, ei võta kaalust juurde, ning surevad kiiresti kuuekümneselt, kui nende keha üles ütleb, siis ema, kes pole saanud enam somat ja kes pole ka oma keha eest hoolitsenud, on nüüdseks vormist väljas ja vana, midagi mida uue ilma inimesed pole näinud. Seega tuleb need kaks erakordset eksemplari tagasi tsivilisatsiooni viia.

See tsivilisatsioon, mis peaks olema õnnelik ja rahuldustpakkuv näitab oma tegelikku palet ja teravaid hambaid nende kahe erandiga suheldes ja ühtlasi selgub ka, kuidas kõik saavad nii rahumeelsed olla ja miks on hea, et maailmas nii palju saari on.

Selles raamatus ei päästeta kedagi millegi ega kellegi käest, siin vaadeldakse milline oleks maailm ilma nende tõekspidamisteta, millega meie harjunud oleme, ilma et keegi küsiks miks kõik nii on ja kas saaks teisiti olla ja kas nii on õige.

See lugu on huvitav. Ja huvitav on leida tuttavaid mõtteid, hetki, stseene teistest utoopia/düstoopia lugudest. Kui algus tekitab õõvastust, siis lõpp tülgastust ning kohe kindlasti paneb see lugu lugeja mõtlema.