Raamat:
Furiously Happy: A Funny Book About Horrible Things by Jenny Lawson
(2015)
Hinne: B+
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/23848559-furiously-happy
Oma esimeses raamatus „Teeme näo nagu seda poleks kunagi juhtunud“ üllatas Jenny Lawson oma lugejaid lugudega sellest, kuidas oli üles kasvada topisetegija tütrena. Oma uues raamatus „Hullumeelselt Õnnelik“ räägib Jenny oma eluaegsest võitlusest vaimuhaigusega. Naljaks, absurdne raamat kõikehõlmavast depressioonist ning ängist? See kõlab kui kohutav idee. Ning kohutavad ideed on täpselt see mida Jenny kõige paremini teeb.
Vastavat Jennyle: „Mõned inimesed võivad mõelda, et „hullumeelselt õnnelik“ olemine on lihtsalt üks võimalus olla vastutustundetu ning kutsuda karja kängurusid oma koju sellest abikaasale ette teatamata, kuna sa võid arvata, et ta ütleb ei, kuna talle pole kunagi eriti kängurud meeldinud. Ja see oleks jabur, kuna keegi ei kutsuks karja kängurusid nende koju. Kaks on limiit. Ma räägin isiklikust kogemusest. Minu abikaasa ütleb et uus limiit on ei ühtegi. Mina ütlen, et ta oleks pidanud selle suhtes täpsem olema enne kui ma kõik need kängurud rentisin.“
„Enamus inimesi, keda ma tunnen on tõsiselt segased, kuid sa ei saaks sellest kunagi aru, sest me oleme õppinud oma segasuse suhtes olema sedavõrd ausad, et sellest on saanud uus normaalne. Nagu John Hughes kirjutas oma filmis Hommikusöögi klubi „Me oleme kõik üsna imelikud. Mõned meist lihtsalt oskavad seda paremini varjata.“ Ainult et mina läheks tagasi ja võtaks sõna „varjata“ lõpust ära.
Jenny esimene raamat „Teeme näo et seda pole kunagi juhtunud“ oli ennekõike perekonnast, kuid sügaval sisimas ka sellest kuidas olla uhke oma erilisuse üle. „Hullumeelselst õnnelik“ on raamat vaimuhaigusest, kuid välispinna alla on see sellest kuidas nautida rõõmu fantastilisel ja uskumatul moel – ning kes meist ei vajas seda natukenegi?
Humor, Biography, Drama
Tunnistage ausalt, kes meist pole kasvõi natuke hull. Me kõik pole küll paberitega hullud ja meil kõigil pole nii pikka ja muljetavaldavat nimekirja vaimuhaigustest ja foobiatest kui seda on Jenny'l, kuid natuke vildakad, ogarad, hirmunud ning nõrgad oleme me kõik. Ning kui Jenny suudab sellele kõigele vaatamata olla edukas kirjanik, abikaasa ning ema ... siis pole meil teistel mitte mingit õigust viriseda oma raske, igava ja tüütu elu üle. Tema raamat pole mingi eneseabi raamat, kaugel sellest. See on üdini positiivne ning nakatavalt naljakas lugu rasketest asjadest ja absurdsetest asjadest. Ideaalne raamat, mida lugeda tüüpiliselt hallil lumeta talvepäeval, kui nina on tatti täis, kopsud tahavad köhides rinnust välja tulla ning temperatuur kõigub normaalse ning keeva vahel. Ja selline ütlemata segane Rory võiks mulgi kodus olla :).
Rohkem Jenny, tema haiguse ja elu kohta saab lugeda tema blogist - The Bloggess.
Hinne: B+
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/23848559-furiously-happy
Oma esimeses raamatus „Teeme näo nagu seda poleks kunagi juhtunud“ üllatas Jenny Lawson oma lugejaid lugudega sellest, kuidas oli üles kasvada topisetegija tütrena. Oma uues raamatus „Hullumeelselt Õnnelik“ räägib Jenny oma eluaegsest võitlusest vaimuhaigusega. Naljaks, absurdne raamat kõikehõlmavast depressioonist ning ängist? See kõlab kui kohutav idee. Ning kohutavad ideed on täpselt see mida Jenny kõige paremini teeb.
Vastavat Jennyle: „Mõned inimesed võivad mõelda, et „hullumeelselt õnnelik“ olemine on lihtsalt üks võimalus olla vastutustundetu ning kutsuda karja kängurusid oma koju sellest abikaasale ette teatamata, kuna sa võid arvata, et ta ütleb ei, kuna talle pole kunagi eriti kängurud meeldinud. Ja see oleks jabur, kuna keegi ei kutsuks karja kängurusid nende koju. Kaks on limiit. Ma räägin isiklikust kogemusest. Minu abikaasa ütleb et uus limiit on ei ühtegi. Mina ütlen, et ta oleks pidanud selle suhtes täpsem olema enne kui ma kõik need kängurud rentisin.“
„Enamus inimesi, keda ma tunnen on tõsiselt segased, kuid sa ei saaks sellest kunagi aru, sest me oleme õppinud oma segasuse suhtes olema sedavõrd ausad, et sellest on saanud uus normaalne. Nagu John Hughes kirjutas oma filmis Hommikusöögi klubi „Me oleme kõik üsna imelikud. Mõned meist lihtsalt oskavad seda paremini varjata.“ Ainult et mina läheks tagasi ja võtaks sõna „varjata“ lõpust ära.
Jenny esimene raamat „Teeme näo et seda pole kunagi juhtunud“ oli ennekõike perekonnast, kuid sügaval sisimas ka sellest kuidas olla uhke oma erilisuse üle. „Hullumeelselst õnnelik“ on raamat vaimuhaigusest, kuid välispinna alla on see sellest kuidas nautida rõõmu fantastilisel ja uskumatul moel – ning kes meist ei vajas seda natukenegi?
Humor, Biography, Drama
Tunnistage ausalt, kes meist pole kasvõi natuke hull. Me kõik pole küll paberitega hullud ja meil kõigil pole nii pikka ja muljetavaldavat nimekirja vaimuhaigustest ja foobiatest kui seda on Jenny'l, kuid natuke vildakad, ogarad, hirmunud ning nõrgad oleme me kõik. Ning kui Jenny suudab sellele kõigele vaatamata olla edukas kirjanik, abikaasa ning ema ... siis pole meil teistel mitte mingit õigust viriseda oma raske, igava ja tüütu elu üle. Tema raamat pole mingi eneseabi raamat, kaugel sellest. See on üdini positiivne ning nakatavalt naljakas lugu rasketest asjadest ja absurdsetest asjadest. Ideaalne raamat, mida lugeda tüüpiliselt hallil lumeta talvepäeval, kui nina on tatti täis, kopsud tahavad köhides rinnust välja tulla ning temperatuur kõigub normaalse ning keeva vahel. Ja selline ütlemata segane Rory võiks mulgi kodus olla :).
Rohkem Jenny, tema haiguse ja elu kohta saab lugeda tema blogist - The Bloggess.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar