The Lost for Words Bookshop

Raamat: The Lost for Words Bookshop by Stephanie Butland (2017) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/38122541-the-lost-for-words-bookshop   

Loveday Cardew eelistab raamatuid inimestele. Kui vaatad tähelepanelikult, võid märgata nii mõnegi tema lemmikraamatu esimest lauset tätoveeritud ta kehale. Kui on asju, mida Loveday ei näita teile mitte kunagi. Tema peidupaika - raamatupoodi, kus ta töötab - tuleb luuletaja, kallim ning kolm kahtlast saadetist. Keegi on ta salapärasest minevikust teada saanud. Kas Loveday elab üle oma enda südantlõhestavad saladused?

Drama, Thriller, Romance

Üks järjekordne raamat raamatupoest ja inimestest kellele meeldivad raamatud, kuid see pole sugugi mitte selline raamatupoe raamat, mida saaks mõõta nende tüüpiliste punktide järgi, mida ma eelmise raamatupoe raamatu juures välja tõin.

See raamatupoe raamat on draama ja triller. Siin ei saa keegi pärandust mida ta tegelikult ei taha ja enne kui jõutakse lõpuni, et jaga peategelane oma raamatuteadmisi kõigile, kes kuulda ei taha, vaid saab üle oma paanikahäirest, hakkab vastu ahistajale ning seisab silmitsi oma valusa minevikuga.

Peategelane, kolmekümnendate alguses Loveday on lapsepõlves läbi elanud midagi, mida õnneks enamik meist ei koge. Kuigi tema pole süüdi selles, mis toimus, on talle (tema arust) siiski märk külge jäänud, ning üks tema suurimaid hirme on see, et keegi minevikust ta ära tunneb ja ka teistele toimunust räägib. Lisaks sellele suurele hirmule ei meeldi talle tähelepanu keskmes olla, ta ei kannata inimestega lähikontakti, kui ta ise pole seda alustanud ning isegi kui tal on suhteid, ei lase ta neil paarist kohtumisest kaugemale minna, sest ta ei näe end tulevikus kellegiga koos.

Et ta ei unustaks asju, mis on tähtsad, on ta oma lemmikraamatute esimese lause oma kehale jäädvustanud. Mõned neist raamatutest on tuttavad, enamust pole ma kuulnudki. Lisaks sellele, et raamatud on ta pelgupaik, on ta ka oma mõtteid paberile pannud, vabavärsina. Üks kaotatud/leitud luuleraamat viib ta kokku vabakutselise mustkunstnikuga, kes veab ka kohalikus pubis avatud mikri luuleõhtuid.

Kuigi Loveday ei ole inimene, kes endale sõpru koguks või üldse uute inimestega kohtuda tahaks (tal on piisavalt halbu kogemusi, et ta pigem hoiab omaette) siis ei lase saatus (loe: autor) tal siiski päris üksi jääda. Saatus lihtsalt ei tee sellest loost liiga lihtsat armastuslugu, seega kui tundub et kõik läheb juba liiga hästi, tuuakse sisse segajad- saladuslikud saadetised, paanikahood, austajad, kes ei lepi sellega, et kõik ei lähe nii nagu nemad tahavad.

Ja see pole vaid Loveday elu ebamugava ja mugava vahel, siin on ka seletus sellele, miks ta selline on, mis oli see, mis elurõõmsast ja vanemaid armastavast lapsest tegi selle halli hiirekese, kes tõsiselt arvab/loodab, et ta on nähtamatu. Ma ei saa aru, miks ta nii väga kardab, et teised teavad, mis juhtus, aga ma ei saagi teada kuidas inimaju sellises situatsioonis võiks töötada, sest ma pole ise midagi sellist kogenud. Aga seda lugedes meenus mulle üks LifeUncut podcasti episood, kus oli teemaks koduvägivald, mis lõppeb kõige halvemal moel.

Et siis, kui ma selle raamatu lugemiseks valisin, siis ma ootasin, et tegu on ühe tavalise raamatupoe raamatuga, kuid see polnud nii. Algus oli imelik, tiba igav ja tiba võõrastav, sest ma pole ise üldse luule inimene, kuid mida kaugemale lugu läks, seda huvitavamaks ja ebatüüpilisemaks. 

See oli üks väga põnev raamat.

Härra Malcolmi nimekiri

Raamat: Mr. Malcolm’s List by Suzanne Allain, tõlge Piret Lemetti (2021) ER, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/58038687-h-rra-malcolmi-nimekiri   

Kõrgeauline, üle mõistuse nägus, üle mõistuse heal järjel ja ehk endast õige pisut liiga heal arvamusel olev härra Malcolm otsib naist – aga mitte suvalist naist. Mees on end relvastanud nimekirjaga, mis sisaldab kõiki neid ideaalseid omadusi, mida ta oma tulevaselt kaasalt ootab.

Selina, vaesevõitu vikaari tütar, on üliväga elevil, kui sõbranna Julia ta Londonisse külla kutsub. Kuna Selina ja mehe vahel tekib silmapilk tõmme, punnib ta esialgu vastu, aga kui härra Malcolm hakkabki teda oma kättesaamatute standarditega kõrvutama, otsustab neiu, et mehele tuleks pisut nina pihta anda. 

Romance, History, Humor 

Hahaha, võtke Jane Austeni Emma ja Northanger Abbey ning Ukus ja tunded, ning saategi selle raamatu, sest siin on austenlikku huumorit, talle omaseid karaktereid ja tänapäevast eneseteadlikust. Autor on oma kangelasi vaid minimaalselt kirjeldanud, juuste ja silmade värvi, ning kehaehitust, seega kõige muu jaoks saavad lugejad oma fantaasiat kasutada.

Kogu see humoorikas, austenlik segadus saab alguse sellest, kui üks enesekeskne neiu solvub hooaja kõige ahvatlevama vallalise härrasmehe peale, sest too oli teda korra ooperisse kutsunud ja pärast seda unustanud. Julia saatis oma nõbu Cassie asja uurima, ning see mida Cassie talle välja lobiseb, ajab Julia harja punaseks ning neiu vannub kättemaksu. 

Seega astub lavale Selina, koolikaaslane, kelle Julia oma kättemaksu vankri ette rakendab. Kuid Selina ei taha olla tööriist, eriti pärast seda kui ta herr Malcolmiga tutvub. Kuid Julia on järjekindel. Nalja jätkub pikemaks, sest kui esialgu on eesmärgiks kättemaks, siis mingi moment muutub eesmärgiks kahe armunu kooshoidmine, ning nagu Selina isegi ütleb “Ma arvan, et probleemiks pole mitte need, meie vastu plaane peavad, vaid pigem need, kes meid aidata üritavad,”.

Selline tüüpiline ajalooline armastuslugu, kuid samas ka mitte. Isegi kui ma lugesin raamatut teist korda, oli see ikkagi meelelahutuslik kuus tundi.

Ja kui rääkida filmist, mille filmimine lõppes aprillis - aasta tagasi anti teada, et filmis lööb kaasa Sam Heugan, kuid nüüd, kui filmimine on läbi, selgus et Sami pole, küll aga on Theo James a.k.a Sidney Parker :). 

The Swimmers

Raamat: The Swimmers by Marian Womack (2021) Hinne: C++ Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/53446850-the-swimmers   

See klaustofroobiline, kirjanduslik düstoopia toimub kuumal ja lopsakal Andaluusia maastikul.

Pärast globaalse soojenemise hävitustööd on siin tihedad junglid, imelikud loomad ning uued liigid. Sotsiaalne ebavõrdsus on kogu ühiskonna sassi ajanud, nüüd on see jagunenud pinnase elanikeks ning Ülemise Ringi elanikeks, kes elavad planeedi atmosfääri ääremail. Pinnase elanike seas on omakorda klassid tekkinud - tekhis on vanad perekonnad, kellel on kokkupuudet olnud inseneeridega, kes on ehitanud Tõkke, tohutu seina, mis hoiab plastikuga eostatud ookeani eemal. Neil on palju kõrgem seisus kui pigidel, nende teenritel.

Loo jutustaja on Pearl, noor tekhi, kelle veri on segunenud ka shuvani verega, seega on peab ta hakkama saama ühiskonna keerulises olukorras ning ühamuutuvas metsikus looduses. Hiljuti on läbi viidud Üleandmise seadus, mille põhjal on kõik pinnal elavad ‘võrdsed’, seega kui hakkavad toimuma radikaalsed terroriaktid, hakkab Pearl kahtlema kõiges, mida ta teadis enda ja teda ümbritseva maailma kohta.

Fiction, Fantasy, Dystopia 

Ujujad erineb kõigist neist teistest düstoopiatest, mida olen lugenud. Selles loos ei pea keegi teismeline maailma päästma, ega ole juhte, kes pigem hoiavad veel elus olevaid elanike hirmuvalitsuse all, kui et loobuks oma mugavast utoopilisest elust.

Seda lugu räägivad kaks tegelast - Pearl ja Arlo - kuid peamiselt on see siiski Pearli lugu. Pearl on teismeline, kes on kogu oma elu Maal elanud ja unistanud sellest, et võiks kord üles Ringile minna. Ta kuulub küll kõrgseltskonda, kuid kuna ta pere ei ole puhtalt ühte klassi kuuluv ja ta isa sooritas enesetapu, siis ei aita ka kasuisa rikkus neid Ringile. Pearl saadetakse õppima midagi, mida mina nimetaks infoteaduseks ning temast saab arhivaar. Arlo on sündinud Ringil, ta on paar korda Maal käinud, ning nüüd on ta vanemad talle abikaasaks valinud Maa tüdruku, Pearli. 

See Maa millel Pearl ja tema pere elavad ei ole see Maa mida meie tunneme. See Maa on olnud mingi hetk puhas kõrb, kus kõik loodus on hävitatud ja mered on reostatud. Kuid siis mingi “ime” läbi hakkasid tekkima rohelised alad. Esimese ala tekkimisest sai alguse ajastu, mida tuntakse kui Rohelise talve järgne ajastu. See uus roheline ei ole aga selline nagu meile tuntud roheline. Taimed võivadki meile tuttavad olla, kuid nad on palju suuremad ja palju elavamad, ning metsa ligidusse minnes on parem matšeete käepärast hoida, sest iial ei tea, kes või mis metsast välja tuleb, inimese kaasa kisub, alla neelab, limaga katab, surnuks kägistab … ühesõnaga, mets on muutunud karnivoriks ja ka loomad, kes kunagi olid väikesed nunnud lemmikud, võivad nüüd olla suured, neoonvärvilised ja kiskjalised.  Pearl on üles kasvanud kolme uskumust kuulates - väike lennuvõimeline ja telepaatiline pühak, valge leedi, kes tõi rohelise talve ja kolm õde, kelle järgi on loodud erinevad ühiskonna kastid.

Arlo, kes aga on Ringil õppinud praktilisi aineid ja jälginud maal toimuvat teisest vaatevinklist, teab mis on tegelikult see roheline valgus, mis aegajalt kogu maakera katab, teab, kust tulevad need mutanteerunud loomad, teab ka seda, mis saab neist Pinnase elanikest, kes suure tseremooniaga Ringile saadetakse. Kuid ta ei tea, mismoodi tegelikult see roheline valgus Maad mõjutab, ta ei tea, kuidas Pinnase elanikud oma eluga hakkama saavad, seda Ringil ei räägita, see Ringi ei huvita.

Kui Pearl ja Arlo oma mesinädalaid veedavad, siis nad jagavad üksteisega oma teadmisi ja loomulikult ei saa see kõik ilma konfliktita lõppeda.

Pearli ja Arlo mälestused/mõtted esitatakse lugejatele vaheldumisi, seega saab lugeja jupphaaval teada, mis on toimunud, miks on toimunud ning mis ees ootamas on. Nende seletused Maa olukorrast tollel hetkel panevad tahtmatult mõtlema Maa olukorrast praegu, sest see seis selles kauges tulevikus on ju meie praeguse tegevuse tulemus. Ega meri ju iseenesest plastmassi jääkide alla ei mattu ja maa ju ise niisama kõrbeks ei muutu. Inimestevahelised suhted on jäänud ikka samaks, on need keda peetakse teistest kõrgemaks ja need keda alamaks, isegi kui ainus põhjus oma nina püstiajamiseks on elamiskoht, mitte aga tegelikud teadmised, inimesed jäävad ikka käibevahendiks, mida kasutatakse vastavalt vajadusele.

Lugedes meenuvad mitmed düstoopilised raamatud, milles on ka kasutatud ühte või teist ideed, kuid samas on siin ka palju uut ja põnevat. Just see, et see lugu on nii teistsugune kui viimaste aastat düstoopiad, teebki sellest huvitava lugemise.

Tuhast tõustes

Raamat: Tuhast tõustes (Mõni õhtu romantikat #13) by Heli Künnapas (2021) HeliKirjastus, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57335757-tuhast-t-ustes  

Pärast mehe surma paar aastat tagasi jäi Sandra üksinda kaht last kasvatama. Töö sekretärina aitab küll igapäevaelu eest tasuda, kuid naisel tuleb pidevalt kalkuleerida, kuidas hakkama saada. Elu ei tee kergemaks teadmine, et mehe vend Karmo lõpetas pärast matuseid Sandraga suhtlemise, kuna uskus, et naine ei leinanud piisavalt.

Mis juhtub siis, kui ettevõtet, kus Sandra töötab, tabab koondamiste laine?

Kui keeruliseks muutuvad olud, kui samal ajal ilmub välja aastaid eemal olnud Karmo?

Kas Sandra saab hakkama sellega, et taas tuhast tõusta, kui kõik tema ümber muutub üha keerulisemaks?

Drama, Romance

“Tuhast tõustes” on lühilugu, mida võib ka võtta kui eneseabi või inspiratsiooni saamise raamatut.

Algus on must masendus, mis peatükk peatükk haaval hakkab helgemaks ja selgemaks minema. Abiks on inspiratsiooni pakkuv raamat ja ka inimesed, kes kadusid peategelase kõrvalt tema kõige raskemal hetkel.

Lugedes seda lühilugu meenus mulle üks teine lühilugu - “Forty Wonderful” Adriana Trigiani, mis kuulub kogumikku “The Book Lovers’ Appreciation Society”, kus peategelane hakkab hommikuti jooksma pärast neljakümnendat sünnipäeva, kui kena võõras talle rongis komplimendi teeb ja räägib, miks tema hommikuti jooksmas käib.

Seda võiks võtta kui biblioteraapaia raamatut, mis võiks ka teistele abikäe anda ja august välja tõmmata.

Hea lühike lugemine.

The lost and Found Bookshop

Raamat: The lost and Found Bookshop by Susan Wiggs (2020) Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/50667311-the-lost-and-found-bookshop   

Kõige jaoks on olemas raamat …

Kuskil suures universumi raamatukogus, nagu Natalie sellest mõtleb, on olemas raamat täpselt sellest, mille pärast sa hetkel muretsed.

Kohutava tragöödia järel saab Natalie Harper oma emalt päranduseks kena, kuid sügaval võlgades oleva raamatupoe San Franciscos. Samuti saab temast vanaisa, Andrew hooldaja, kes on ta ainus elav sugulane - kui mitte arvestada ta seelikuküttist isa.

Kuid see torisev heasüdamlik Andrew on hakanud näitama languse märke. Natalie arvab, et kõige parem oleks vanaisa saata hooldekodusse, kus ta saaks just seda ravi mis vaja. Selleks aga, et hooldekodu eest tasuda, plaanib ta selle ajaloolisel Predita tänaval oleva raamatupoe kinni panna ja ning laguneva kuid väärtusliku maja maha müüa. Aga on üks probleem - maja kuulub vanaisale, ning tema keeldub maja müümast. Natalie armastab oma vanaisa ja on valmis tegema mida iganes, et vanaisa õnnelik oleks. Pealegi armastab ta ka ise poodi ning raamatud pakuvad talle lohutust teda hõlmavas leinas.

Natalie kolib poe kohal olevasse korterisse ning täites oma ema viimase soovi, palkab majale vajalikku remonti tegema Peach Gallagheri. Peachi tütrest, Dorothyst, saab poekese püsiklient, ning üheskoos Nataliega loevad nad raamatuid, kuni isa töötab.

Natalie üllatuseks hakkab ta kurbus lahtuma ning ta elu saab uue suuna, uusi kontakte. Remondi käigus ilmuvad maja seintest peidetud aarded, mis viivad ta lähemale perekonna saladustele ja ta oma tulevikule.

Drama, Romance, 

Mis on ühist kõigil neil raamatutel, kus on juttu raamatupoest?

• Uus omanik ei ole sellest “sülle kukkunud õnnest” väga huvitatud
• Maja, kus raamatupood asub, vajab remonti
• Peategelane teab palju raamatutest ja oskab raamatuid lugejatele soovitada
• Lisaks raamatupoele leiab peategelane endale ka ootamatult armastuse

Kas pole nii. Enamus raamatupoe raamatutest katab neid nelja punkti. Ka see raamat pole erand.

Kaotatud ja leitud raamatupood asub San Franciscos, ajaloolises piirkonnas, majas mis elas üle 1906 aasta maavärina ja tulekahju. Enne kui siin avati raamatupood, müüdi siin trükimasinaid ja enne seda oli siin ravimikauplus ning enne seda, maavärina ajal oli see külalistemaja (loe: bordell). Alates ravimikauplusest on maja olnud ühe pere omanduses (kuigi väidetavalt töötas ka eelmise põlvkonna liige samas majas). Ja nüüd, noorim põlvkond, Natalie, on San Franciscost lahkunud, et töötada kindlal töökohal, kindla palgaga, kuid ta vihkab oma tööd ja ta töökaaslased vihkavad teda. Ja siis, kui ta saab ametikõrgenduse, korraldavad nad talle peo, kuhu kahjuks ei jõua ei ta ema ega ka poiss-sõber, sest neil on muud plaanid. Ja siis selgub, et tegelt oli neil siiski plaan teda üllatada ja kohale tulla, poiss-sõbra lennukiga.

Nüüd peab Natalie korraga hakkama saama kaotusega, vanaisaga, raamatupoe maksmata arvetega ning laguneva majaga. Sel hommikul kui ta otsustab tagasi minna oma kindla, igava, vihatud elu juurde, on ta auto poe eest ära viidud ja maja eest nutmast leiab ta meistrimees, kelle ta ema oli selleks hommikuks kohale kutsunud, et maja üle vaadata ja vajalike parandustega alustada.

Saage tuttavaks Peachiga. Ei see pole ta päris nimi vaid hüüdnimi, kuid ta on kuldsete kätega meistrimees, kes elab San Franciscos, et oma tütre lähedal olla, keda ta jagab oma ex-abikaasaga. Peach on ka muusik ja ta on palju raamatuid lugenud. Seega on neil Nataliga klapp, kuid Natalie teab, et Peach on abielus, seega …

Lisaks on siin veel ka kuulus lastekirjanik, kes on võlutud nii poest kui ka poepidajast ning ta oskab suurepäraselt laste hirmusid vähendada. Ning ka maja üllatab neid üha, tuues remondi käigus päevavalgele asju, mis kunagi ammu on kostiliste poolt seintesse peitnud.

Lõpptulemus on oodatav, ning selleni jõudmine on huvitav. Selles raamatus pole hääl ainult uuel poe omanikul vaid ka tema vanaisal ja meistrimehel. Kõigil neil on omad saladused, kahtlused, lootused, hirmud ja isegi kui esialgu tundub, et neil pole ühist tulevikku, siis hoolitseb saatus (loe: autor) selle eest, et kõik läheb täpselt nii nagu peab, isegi kui selleks on vaja maa rappuma panna.

Huvitav lugemine, isegi kui sisu on sarnane kõigi teiste raamatupoe raamatutega.

Sanditon

Raamat: Sanditon by Jane Austen, Kate Riordan, tõlge Pilleke Laarmann (1817, 2021) Heli, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/57732136-sanditon   

“Sanditon” on Jane Austeni lõpetamata romaani põhjal valminud ajalooline romaan, mille peategelaseks on elurõõmus Charlotte Heywood. Ootamatu juhuse tõttu jõuab väikesest kohast pärit Charlotte mereäärsesse Sanditoni, millest peaks varsti saama ihaldusväärne kuurortlinn. Selleks käivad nii ehitustööd, kui planeeritakse ka erinevaid sündmusi ja muid viise, kuidas linn silmapaistvaks muuta. Sanditon on tüdruku senisest elukohast väga erinev ning avastamist ning imetlemist jätkub küllaga.

Varsti saab Charlotte üha rohkem osa rikaste ja kuulsate intriigidest ning võluva elu tumedamast poolest. Igal linnal on omad saladused, kuid Sanditonil tundub neid teistest veelgi enam olevat. Olulisele kohale tõuseb ka Charlotte suhe võluva ja salapärase Sidney Parkeriga, keda omakorda saadavad varjud, millega mees peab hakkama saama.

Samanimelise teleseriaali tõi ekraanidele hinnatud produtsent Andrew Davies. 

Fiction, Romance, 

Küsimus on selles, kas sari jõudis ekraanile enne raamatut või ilmus raamat enne sarja? Et siis, kas tegu on raamatu ekraniseeringuga või sarja publitseeringuga?

Tahtsin lugeda raamatut, kuna lootsin, et raamatus on midagi, mis sarja ei jõudnud, kuid tegelikkus on see, et raamat on sõna-sõnalt sarja moodi. Sarjas on isegi rohkem, sest visuaalselt saab rohkem pakkuda - suurepärased looduspildid, tegelaste emotsioonid, ajastukohased riided ja supelvagunid, pikem ja ohtlikum tagaajamine vankritega, põnevam kriketimäng rannas, ilusamad kaadrid ballisaalis, ning isegi see ainus ja tähtis suudlusstseen on ekraanil palju enamat, kui lihtsalt pea kummardamine ja suudlemine.

Selle raamatu kohta polegi palju midagi öelda. Kui olete sarja näinud, siis teate täpselt, kes on kes ja mis on mis ning miks juhtub üks või teine asi. Tõlge oleks võinud natuke parem olla, sest praegu on siin tiba liiga palju otsetõlget, mis pole ju vale, kuid ei sobi looga või ajastuga kokku. Kui pole sarja näinud, siis võib lugu isegi huvitav olla, kui aga olete sarja näinud ...

Armastust otsimas

Raamat: The Pursuit of Love by Nancy Mitford, tõlge Kirsta Kaer (1945, 2016)
Hinne: B
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55311334-the-beautiful-ones  

Romaani „Armastust otsimas“ minajutustaja Fanny on kasvanud üles tädi perekonnas ja veetnud ohtralt aega koos onulastega. Mitfordi kirjeldusi maa-aadli elust kahe sõja vahelisel ajal peetakse väga täpseteks ja elutruudeks. Fanny on suurel määral vaatleja, kes jälgib onutütarde saatust enne Teist maailmasõda ja selle ajal. Fannyle kõige lähedasem on Linda, kelle abielu nurjub nagu Mitfordi endagi abielu. Tema edasised armastuse ja õnne otsingud peegeldavad Nancy Mitfordi enda elu keerdkäike.

History, Romance

Võtke Jane Austeni “Mansfield Park”, lisage John Irvingi “New Hampshire hotell” ning näpuotsaga ka veel  Virginia Woolfi “Proua Dallowayd”, ning pange see kõik kahe suure sõja vahelisse hedonistlikusse aega, kus esimeses sõjas käinud püüavad üle saada nähtust ja teiste mõistmatusest ning järgmine põlvkond elab oma elu nautides kõike patust ja uut nagu poleks homset, kuni jõuab kohale uus sõda, kuhu nad tormavad rõõmuga, et tunda sama kangelaslikust, mida nende vanemad tundsid.

Vot selline on minu emotsioon sellest raamatust. Fanny räägib Linda loo, mitte et ta enda lugu oleks igav olnud, sest tema oli see, kelle ema jätab ta tädi hoolde, kuna ta tunneb et ta lihtsalt pole emaks loodud, ja alati ootab teda uus mees kuskil.

Aga siis Linda. Vägagi emotsionaalne laps, kes nuttis iga väiksemagi asja peale. Siis kasvas ta sellest välja ja tema kinnisideeks saab armastus. Esimene armastus/kiindumus muutub ruttu kihluseks, abieluks, lapseks … kuid Linda pole emaks loodud, ja peagi leiab ta endale uue kire, kellega ta mehe juurest lahkub (kes abiellub peagi oma armukesega, kes armastab tema last). See uus kirg, kes pole siiani kellegi juurde kauaks pidama jäänud, abiellub Lindaga, kuid tegelikult on ta abielus oma põhimõtetega ja kommunismiga. Ning siis jõuab kätte aeg järgmiseks sõjaks. Esialgu Hispaanias ja siis mujal Euroopas. Linda järgneb oma viimasele kirele Hispaaniasse, kui ta aga aru saab, et kirg on triivinud järgmise abivalmis hinge juurde, lööb ta ukse selja taga kinni ning jõuab esimese soojaga Pariisi, kus selgub, et ta rongipilet on kehtetu ja raha on otsas…

Pariisi bel monde naistele antakse elamiseks ilusad korterid ja raha riiete ostmiseks … ja sõda on veel nii kaugel ja Lindat poputatakse … kuni tal pole muud võimalust, kui ta peab alla vanduma, ning nõustuma Londonisse tagasi minema. Kuid ka seal eelistab ta pigem äkkrünnaku ajal paigale jääda, kui maale pakku minema, sest ta tahab olla kohal, kui ta viimane ja võibolla elu ainus armastus talle järgneb.

Ja ongi kogu suguvõsa taas koos. Kõik tüdrukud on oma lapsed kaasa võtnud ja kõik nad on ka paljunemas. Linda elas suurelt ja ereda leegiga … ja mitte põrmugi nii nagu Fanny ema elas.

Siin on omajagu huumorit ja draamat ja kiirust ja jaburust, kuid seda oli pagana põnev lugeda, ning põhimõtteliselt saab selle raamatu läbi Tallinn-Tartu-Tallinn + natuke veel otsaga. :)

Kaks sõna BBC lühisarjast, mis algas möödunud pühapäeval - ajuti sõna sõnalt raamatuga, samas on siin ka asju, mida on muudetud (aga ma olen ju näinud vaid esimest osa). Stiililt meenutab sarja The Great ja filmi The Favourite - ajalooline emotsionaalselt ja visuaalselt üle võlli  lugu tänapäevase muusikaga.

The Beautiful Ones

Raamat: The Beautiful Ones by Silvia Moreno-Garcia (2021) Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55311334-the-beautiful-ones  

Nemad on  Kütkestavad, Loisaili kõige märkimisväärsem kõrgseltskond, ning sellel kevadel on Nina võimalus nendega ühineda tänu oma seltskonnahingest onule ning tolle kalkuleerivale abikaasale. Kuid Suur Hooaeg on alles alanud, kuid Nina debüüt on juba kiiva kiskuma hakanud. Tal on alati olnud probleeme oma telekineesi ohjamisega - naabrid kutsuvad teda Vana Maja Nõiaks - ning tema võimete ootamatud ilmingud teevad temast õela klatši märklaua.

Kui Hector Auvray nimeline meelelahutaja linna saabub, on Nina lummatud. Ka Auvray on telekineetik, ning ta on reisinud üle kogu maa, esitledes oma võimeid imetlevale publikule. Tema ei näe Nina kui nõida, vaid kui toorest talenti, mis võiks õide puhkeda hoolisa õpetaja käe all. Hectori abiga lööbki Nina talent õitsele, nagu ka tema armastus Hectori vastu.

Kuid suured armastuslood jäägu muinasjuttudesse ja hectoril on Nina ees - ja ka ta enda ees - saladus, mis võib lõpetada nende sõpruse juba enne kui see alatagi saaks. Kütkestavad on nõiduslik lugu armastusest ja reetmisest, ning võitlusest leplikkuse ja kire vahel maailmas, kus skandaal on tappev relv.

Fantasy, History, Romance, 

Esiteks - kui te olete lugenud Silvia raamatut “Mexican Gothic” ja loodate sellest raamatust midagi sarnast leida, siis seda te siit ei leia. Seda lugu võiks pigem võrrelda Kate Riordani “Sanditoni” ja Choderlos de Laclos’ “Ohtlike suhetega” või Edith Whartoni “Süütuse ajaga”. Selles loos on süütu hing ja mürgine hing, ning nende kahe vahel on vaevatud hing.

Kui ma lugema hakkasin oli loetu kuidagi nii tuttav - Maaga väga sarnane reaalsus, kuid selles reaalsuses on maagiat ja isegi kui kombed ja riided oleks nagu meie üheksateistkümnendast sajandist, ei saa päris täpselt öelda, et tegu on ajaloolise armastuslooga, sest äkki on tegu tolle reaalsuse tänapäevaga. :) Peategelased on üksteisest huvitatud, kuid neil kummalgi on oma põhjendus, miks nad ei peaks koos olema. Vahet pole kui palju nad ise vastu punnivad, või teised vahele segavad, tulemus on ikkagi oodatav, lihtsalt sinna jõudmine võib olla ootamatu. 

Hahaha, nagu oleks Moreno-Garcia koos Polkiga (Midnight Bargain) käinud kirjutamise workshopil, sest põhi on mõlemal raamatul nii sarnane.

Et siis, kangelanna - Nina - on kasvanud üles perekonna maamõisas, kus tema anne liigutada asju mõttejõul on teda ja tema lähedasi hirmutanud. Kui ta onu, kelle jaoks ta on ainus pärija, ta linna kutsub, et talle sobiv abikaasa valida, loodab Nina kohtuda kuulsa kunstnikku Hector Auvrayga, sest ta on tema kohta lugenud ja ka temal on samad võimed kui Ninal, lihtsalt mees oskab oma võimeid paremini kontrollida.

Hector on aga linna tulnud oma enda eesmärgiga. Kümme aastat tagasi pidi ta maha jätma oma armastatu ning kihlatu Valerie, sest siis oli ta vaid rahatu tsirkuseartist. Ta lubas Valeriele, et temast saab varakas mees ning nüüd ta seda on. Kuigi Valerie ei oodanud teda ära, tahab Hector teda ikkagi näha. 

Valerie on oma perekonna “ohver”, ta sunniti abielluma, et ta oma pere võlgadest välja tooks ja nüüd on ta seotud mehega, kes on rohkem huvitatud oma perest kui naise perest, seega Valerie suisa vihkab Ninat. Kui siis aga Hector pöörab Ninale tähelepanu vaid selle pärast, et Valeriele ligi pääseda … 

See poleks armastusromaan kui armastus ei hakkaks idanema seal, kus peategelased seda maha materdada püüavad, kui poleks kedagi pahatahtliku, kes süütute elu põrguks teeb. Nagu ikka usutakse selle juttu, kes esimesena räägib ja kui tõde räägitakse, siis ei usu seda keegi.

Kui esimene pool raamatut on aeglane ja rahulik, laseb lugejal tuttavaks saada kõigi tegelastega ilma et midagi tegelikult toimuks, siis teine pool on see, kui asjad toimuma hakkavad. Teises pooles tulevad kadeduse küüned välja, avatakse pimedate silmad ning süütud saavad oma tuleristsed. Kuid see pole selline armastusromaan, kus poole raamatu pealt jõuavad peategelased voodisse ja isegi kui nad jõuavad, ei anta sellest üksikasjalikku ülevaadet. Minnes tagasi alguse juurde, kui ma võrdlesin seda raamatut teiste raamatutega, siis esimene pool on “Sanditon” ja teine pool on “Ohtlikud suhted”.

Aeglase algusega kuid põneva lõpuga lugu.

Liblikatuba

Raamat: The Butterfly Room by Lucinda Riley, tõlge Faina Laksberg (2021) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56963288-liblikatuba  

Posy Montague seitsmekümnes sünnipäev on lähenemas. Ta elab ikka veel ilusas suguvõsamajas Admiral House’is keset Suffolki imekaunist loodust, kus ta lapsepõlves koos armastatud isaga liblikaid püüdis. Posy teab, et peab tegema piinarikka otsuse ja maja maha müüma.

Siis aga ilmub minevikust välja üks mees – tema esimene armastus Freddie, kes ta viiskümmend aastat tagasi hülgas ja ta südame murdis. Posy, kes maadleb juba niigi oma täiskasvanud lastega seotud probleemidega, ei taha uskuda, et Freddie on temasse taas armunud. Posy ei tea ka seda, et Freddie ja Admiral House varjavad sünget saladust, mis peagi päevavalgele tuleb. 

History, Drama, Romance, 

Kuidas on teist korda lugeda sellist emotsionaalset ja saladusi ning üllatusi täis raamatut? 

Täpselt sama emotsionaalne ja põnev kui esimenegi kord. Isegi kui sel korral polnud see lugu minu jaoks enam nii libronovellalik, oli ikkagi huvitav lugeda.

Kui mõtlema hakata, siis läbiv teema selles perekonna draamas on valetamine/rääkimata jätmise kaudu valetamine. Vahet pole, kas püüti säästa lapse hinge, lastes tal uskuda oma vanemate vääramatust, või ei tahetud teiste elu ära rikkuda andes neile infot, milleks nad valmis polnud, või usuti, et niiviisi kaitsevad oma lähedasi, on tegu ikkagi valetamisega. Ning kui vale välja tuleb … 

Ei järgne plahvatust ja osalised ei jookse oma nurkadesse laiali mossitama. Jah, nad võtavad aega, et asjad läbi mõelda, ja nad jõuavad mõistlike lahendusteni, nad andestavad kui vaja, nad muudava oma elu kui vaja. Selles pere, mis raamatu jooksul üha suuremaks kasvab, on enamus liikmete elu olnud erakordne ja sugugi mitte lihtne, seega pole ka ime, et nad võtavad üllatusi suhteliselt rahulikult ja leiavad kõige mõistlikuma lahenduse raskele olukorrale.

Aga ikkagi on siis need emotsionaalselt rasked kohad, mis mõjusid täpselt sama raskelt ka teistkordsel lugemisel. Loomulikult on kaotuse hetke kirjutamine on autorile raske, kuid kaotus on miski, millega me enamus siiski oleme elus kokku puutunud, seega on selle kirjeldamisel mingi kogemus olemas. Aga vägivald, sest ma loodan, et autor ei ole pidanud ise oma elus millegi sellisega kokku puutuma ja ainus kogemus sellega on ekraani vahendusel, näitlejaid jälgides, ja selle kirjeldamine, nii et lugejal õõvastusest hing kinni on, on oskus omaette.

Ning ikkagi ei anna mulle rahu mõte, et äkki on siin veel saladusi, mis  jäeti avamata lihtsalt sellepärast, et siis oleks raamat liiga paksuks läinud. Siin oli paar kohta, kus ma oleks tahtnud rohkem infot saada, oleks tahtnud sügavamale selle teemaga minna.

Ja vaatamata kõigele, nautisin ma selle raamatu lugemist.