Posy Montague seitsmekümnes sünnipäev on lähenemas. Ta elab ikka veel ilusas suguvõsamajas Admiral House’is keset Suffolki imekaunist loodust, kus ta lapsepõlves koos armastatud isaga liblikaid püüdis. Posy teab, et peab tegema piinarikka otsuse ja maja maha müüma.
Siis aga ilmub minevikust välja üks mees – tema esimene armastus Freddie, kes ta viiskümmend aastat tagasi hülgas ja ta südame murdis. Posy, kes maadleb juba niigi oma täiskasvanud lastega seotud probleemidega, ei taha uskuda, et Freddie on temasse taas armunud. Posy ei tea ka seda, et Freddie ja Admiral House varjavad sünget saladust, mis peagi päevavalgele tuleb.
History, Drama, Romance,
Kuidas on teist korda lugeda sellist emotsionaalset ja saladusi ning üllatusi täis raamatut?
Täpselt sama emotsionaalne ja põnev kui esimenegi kord. Isegi kui sel korral polnud see lugu minu jaoks enam nii libronovellalik, oli ikkagi huvitav lugeda.
Kui mõtlema hakata, siis läbiv teema selles perekonna draamas on valetamine/rääkimata jätmise kaudu valetamine. Vahet pole, kas püüti säästa lapse hinge, lastes tal uskuda oma vanemate vääramatust, või ei tahetud teiste elu ära rikkuda andes neile infot, milleks nad valmis polnud, või usuti, et niiviisi kaitsevad oma lähedasi, on tegu ikkagi valetamisega. Ning kui vale välja tuleb …
Ei järgne plahvatust ja osalised ei jookse oma nurkadesse laiali mossitama. Jah, nad võtavad aega, et asjad läbi mõelda, ja nad jõuavad mõistlike lahendusteni, nad andestavad kui vaja, nad muudava oma elu kui vaja. Selles pere, mis raamatu jooksul üha suuremaks kasvab, on enamus liikmete elu olnud erakordne ja sugugi mitte lihtne, seega pole ka ime, et nad võtavad üllatusi suhteliselt rahulikult ja leiavad kõige mõistlikuma lahenduse raskele olukorrale.
Aga ikkagi on siis need emotsionaalselt rasked kohad, mis mõjusid täpselt sama raskelt ka teistkordsel lugemisel. Loomulikult on kaotuse hetke kirjutamine on autorile raske, kuid kaotus on miski, millega me enamus siiski oleme elus kokku puutunud, seega on selle kirjeldamisel mingi kogemus olemas. Aga vägivald, sest ma loodan, et autor ei ole pidanud ise oma elus millegi sellisega kokku puutuma ja ainus kogemus sellega on ekraani vahendusel, näitlejaid jälgides, ja selle kirjeldamine, nii et lugejal õõvastusest hing kinni on, on oskus omaette.
Ning ikkagi ei anna mulle rahu mõte, et äkki on siin veel saladusi, mis jäeti avamata lihtsalt sellepärast, et siis oleks raamat liiga paksuks läinud. Siin oli paar kohta, kus ma oleks tahtnud rohkem infot saada, oleks tahtnud sügavamale selle teemaga minna.
Ja vaatamata kõigele, nautisin ma selle raamatu lugemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar