Trooja sõda, täis traagilisi kangelasi, joovastavaid armulugusid ja peatumatuid saatuse keerdkäike, on ilmselt kõige tähelepanuväärsem konflikt üldse. Fry jutustab oma raamatus kogu loo uuesti, lisades siia draamat, huumorit ning ilmekaid emotsioone. Ahilleus, Hector, Odysseus, Helena, nende armastatud ning nende surmavaenlased saavad endale kõik Fry raamatus ereda koha.
Fantasy, History
Puust hobune, täis sõdureid
Brad Pitt ja Eric Bana Acilleus ja Hector
Helena, tüliõun, Paris
Cassandra
Müütiline linn, mis võibolla oli olemas, võibolla aga ka mitte
Kas pole nii?
Enamasti meenub Troojast kas mõni Hollywoodi versioon või siis Simpsonite versioon, sest paljud teist siis on lugenud Homerose “Iliast” või “Odüsseiat” või siis Vergiiliuse “Aenesist”, et teada midagi rohkem.
Fry on võtnud kokku kõik varem või hiljem kirjutatud teosed, kus on teemaks Trooja sõda ning sõjaga seotud tegelased, ning pannud kokku suurepärase ülevaate linnast ja selle valitsejatest, iga tähtsaima tegelase sünniloo ja suurimad saavutused. Kui taustainfo on koos, siis jõuab ta ka sõjani, ning kuigi “sõda” kui selline, oli pea kümme aastat ootamist ja paar päeva (nädalat) verist lahingut, ei puudu ka siit oma väikesed intriigid, mis said hiljem tähendusrikkaks ja mõjutasid lõpptulemust. Tema kirjeldus on otsekohene ja aus, sest ka kangelased võivad olla isekad ja paharil võib olla üllas süda. Kõik toimub nii nagu peab, olgu selles siis jumalate käsi mängus või mitte, või on kõige taga siiski inimlik ahnus.
Aga samas jääb alati õhku see küsimus, kas see on müüt või tegelikkus? Kas Trooja oli tõeliselt olemas, ning linna hävingu lükkas käima vaid paar ilusaid silmi? Kuidas sai Homeros teha ründavast laevastikust nii üksikasjaliku ülevaate, kui ta ise sündis u 400 aastat peale väidetavaid sündmusi? Pealegi, kuidas ta sai seda teha, kui ta ise polnud mitte kirjanik, vaid jutuvestja? Kui Fry arutleb selle üle, kuidas see lugu sai liikuda läbi sajandite nii üksikasjalikult ja kes selle tegelikult ikka kirja pani, ning kas see kõik oli ikka reaalsus või kellegi suurepärane fantaasia, siis meenus üks teine raamat, mida peavad ka mõned reaalsete ajalooliste sündmuste allikaks ning millel on palju autoreid, kuigi väidetavalt on selle kirja pannud vaid üks käsi. :)
Müüt ja ajalugu jäävad alatiseks üksteisega kattuma. Kõik mis toimus enne, kui kroonikaid kirjutama hakati, on meieni jõudnud läbi juttude, piltkirjade ja keraamikal olevate illustratsioonide. Just jutuvestjad olid need, kes toimunut tulevatele põlvkondadele vahendasid, kuid ükski jutte ei liigu ju edasi sõna sõnalt, mõni osa unustatakse, teine pannakse illustreerivalt juurde, et lõkke ümber olijatel huvitav oleks. Ning isegi kui toimunu on jäädvustatud piltkirjas/illustratsioonidel, siis on selle sisu siiski interpreetide meelevallas. Kuid müüte on meil vaja täpselt sama palju kui üksikasjalikku kroonikat, sest müüdid on meelelahutuslikut ja inspireerivad, ajalugu aitab õppida varem tehtud vigadest.
Suurepärane lugemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar