Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 30. mai 2016

Harry Augusti esimesed viisteist elu (The First Fifteen lives of Harry August)



Raamat: The First Fifteen Lives of Harry August by Claire North (2014, tõlge 2015) Varrak, RR, A
Hinne: C
Harry August on surivoodil. Jälle. Ükskõik, mida ta ka ei teeks või milliseid otsuseid ta ka ei langetaks, jõuab ta ikka tagasi sinna, kust alustas: ta sünnib uuesti lapsena, kes mäletab kõiki oma eelmisi elusid. Mitte kunagi ei muutu mitte midagi. Vähemalt seniajani. Kui läheneb Harry üheteistkümnenda elu lõpp, ilmub tema voodi juurde väike tüdruk, kes ütleb: „Ma oleksin peaaegu hiljaks jäänud, doktor August. Ma pean saatma sõnumi.“ See ongi lugu sellest, mida Harry teeb edasi, mida ta tegi enne ja kuidas ta üritab päästa minevikku, mida ta ei saa muuta, ja tulevikku, mida ta ei saa lubada.
History, Fantasy, Thriller

Kuna käesolev raamat on  Varraku Juunikuu Ühislugemiseks - Facebooki sündmuse leiate siit: https://www.facebook.com/events/1031716190249811/ - ja selleaastasel HeadReadil oli üks külalistest Claire North, siis tuli ju raamat läbi ka kohe lugeda, kui mitte enne kirjanikuga kohtumist, siis vähemalt kohe pärast temaga kohtumist ja seega oligi minu eelmise nädala lõpu raamat Harry Augusti esimesed viisteist elu.

Alustame kirjanikust – Catherine Webb oli armas noor naisterahvas, kes oli nii optimistlik ja nii aktiivne ja rääkis nii nakatavalt kirjutamisest ning Inglismaast ja oma uuest raamatust, et seda oli lausa lust kuulata. Inimene kellele meeldib teha seda mida ta teeb ja kelle pea on täis suurepäraseid lugusid. Kui aega vähegi on, siis püüaks lugeda ka teisi Catherine Webb, Kate Griffin või Claire North nime all ilmunud raamatuid.

Ja nüüd siis raamatust. Kui te olete lugenud David Micthelli Pilveatlast, siis on teil enamvähem aimu, mismoodi see lugu minu jaoks algas – natuke segaselt, natuke õõnsalt, kuid väga huvitavalt. Mida kaugemale looga jõuab, seda kaasakiskuvamaks see kõik läheb. Lisaks Harry elude kirjeldustele on tema elu seotud ka suurepäraselt reaalse ajalooga, küll mitte pannes teda kõiksuguste suursündmuste keskele, kuid mainides üht asja siis, teist seal.

Ajasrändamis lugude juures häirib mind tavaliselt see küsimus, et kui peategelane on läinud olevikust mineviku ja jääbki sinna, siis jõuab ju ajalugu mingi moment tagasi sinna hetke, kui ta peaks nagu uuesti minevikku minema, seega oleks see kõik nagu üks lõputu ringmäng, ja iga muudatus mida ta teeb minevikus segab ju eelnevalt kulgenud aega, seega peab tulevik olema teistsugune, kui see, millest ta esimest korda lahkus, või siis tekib tema tagasiminekuga paralleelmaailm, kuis kõik ongi teistmoodi. Selles raamatus ongi üks lõputu ringmäng, nagu Igavene küünlapäev, lihtsalt ta ei korda pidevalt ühte päeva, vaid ta kordab pidevalt oma elu, muutes iga kord midagi – kas surres väga noorelt, või õppides hoopis muid asju, või kohtudes hoopis teiste inimestega ja elades hoopis muudmoodi ja mujal. Kõik muutub iga tema eluga ja igast elust võtab ta kaasa eelmise elu teadmised, seega on ta viieteistkümnendaks eluks piisavalt osav, et korda viia see eesmärk, mille ta endale seadis paar elu tagasi.

Ma tean, et nii mõnedki on raamatu lugemise pooleli jätnud ja olen ka kuulnud, et esimesed 100 lehte olid rasked läbi närida, kuid mulle meeldis, algusest lõpuni.

neljapäev, 26. mai 2016

The Adventuress



Raamat: The Adventuress (Lady Emily #10) by Tasha Alexander (2015)
Hinne: C
Emily ja tema abikaasa Colin on tulnud Prantsuse Rivierasse, et tähistada rõõmsat sündmust – Emily eluaegse sõbra Jeremy, Bainbridge krahvi ja Amity Wellsi, Ameerikast pärit pärianna, kihlust. Kuid nende pidustused peatuvad, kui saabub teade, et üks nende seltskonna liige on surnud, ilmselt sooritanud enesetapu. Emily ei usu politsei otsust, ning kasutades kõiki oma uuria oskuseid, püüab ta tõde teada saada ning järgmist tragöödiat ära hoida.
History, Mystery, Romance

Esmalt tahan ma öelda, et ma pole lugenud Leedi Emily sarja eelnevat üheksata raamatut. Kuid sellest pole ka midagi, sest see raamat oli täiest eraldi loetav, kuid ta tekitas ka huvi eelnevate lugude vastu.

See lugu on siis Emilyst ja tema kallimast sõbrast Jeremyst ning tema kihlatust Amityst. Nad on läinud üheskoos Amity vanemate ja vennaga, Jerely vennaga ning paljude teiste  sõpradega tähistama Jeremy ja Amity kihlust Cannesse. Kogu lugu algab öösel, kui Emily hotellitoa ukse taha tullakse teavitama, et Inglise krahv on surnud. Esmalt on Emily kohutavas šokis, et tema armsaim sõber on surnud, kuid peagi selgub, et Jeremy voodis on surnult leitud hoopis üks teine nende seltskonna liige, ning tundub nagu ta oleks sooritanud enesetapu. Enesetapu vahendiks on pudel wiskit, milles on rohkel mürki. Ja kõik usuvad seda enessetapu teooriat, isegi Emily abikaasa Colin, kes peaks ometi olema vägagi andekas uurija. See teooria on täpselt sama usutav nagu see, et keegi võik sooritada mitmete torkehaavadega enesetapu (jah, täpselt, ta lihtsalt kukkus korduvalt noa otsa).

Igatahes … esmalt on seltskonna meeleolu rikutud, kuid Amity ei saa ju lubada, et keegi või miski tema kihluspidu rikuks, ning seega läheb peagi kõik edasi nii nagu esialgu oli planeeritud. Kuid siiski ei jäta nende seltskonda maha imelikud juhtumised ning tundub nagu keegi kurikaval püüab kas lõpetada Jeremy eluküünalt, või siis veenda kogu seltskonda, et Emily on armukade ja ei taha et Jeremy Amityga abielluks. Pahariks sobiks nii mõnigi selle seltskonna liige, kuid lõpuks tuleb siiski välja, et selle kõige taga on kõige loogilisem tegelane.

Mingis mõttes meenutas see lugu Miss Marple seiklusi, kuid vaid teatud mõttes. Ning samuti oli see ka väga sarnane Anne Perry Sharlotte ja Thomas Pitti sarjale. See oli huvitav ja meelelahutuslik lugu, kuid kas see oli ka piisavalt huvitav, et leida aega eelnevate raamatute lugemiseks … vist siiski mitte, sest see lugu siiski polnud lihtsalt nii väga.

esmaspäev, 23. mai 2016

The Rancher and the Renegade



Raamat: The Rancher and the Renegade (The Three Goddesses #2) by Jackson D’Lynne (2015)
Hinne: C
Kui südantpurustav tragöödia kirub DEA salaagendi, Marisol Sanchese elu lõhku, pole tal enam ei midagi ega kedagi järel. Ta on juba pannud Clock 21 toru endale suhu ja otsustanud endalt elu võtta. Kuid enne veel kui ta jõuab päästikule vajutada, segab tema tegevusse kummaline jõud, ahvatledes teda salapärast kuldset taskukella üles keerama  - kella mis viib ta tagasi läbi aja, aastasse 1856, Texasesse.

Harwardi jurist, kellest on saanud karjapidaja, Tyrence Barrett, peab lahinguid kohalike desperadodega, kes rüüstavad jõeäärseid asunikke tappes ning põletades nende maju. Ühel tavapärasel kontrollretkel oma maadele satub Ty kenakese migrandi otsa, kes tundub olevat nagu vales kohas, kuid ta on täiesti vastupandamatu, ning salapäraselt ahvatlev...

Kui pahar on nõuks võtnud Ty farmi hävitada, peab Mari kasutusele võtma kõik oma oskused ning ettevõtlikus, et aidata tagasi lüüa need rüüstajad, kes püüavad endale saada Ty maad, mis jääb jõe äärde, et saada end käsutusse kogu piirkonna veevarud. Kui Ty on Mari kõrval, pan naine õppima endale andestama, õppima teistele lootma, ning ka õppima armastama isegi siis kui teda hõlmab kohutav hirm kaotuse ees.

Kas suudab eksinud mässaja aidata üksikul karjakasvatajal kaitse tema kodu läheneva kurjuse eest? Kas ajas eksinud Mari laseb oma kurbusel oma südame hävitada? Või suudab Ty näidata Marile, et mässaja ja karjakasvataja suudavad koos leida armastuse ning elada õnnelikult?
Time Travel, History, Romance
 
Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, oli mul selline tunne, nagu ma oleks selle sarja eelnevat raamatut juba lugenud või siis järgnevat raamatut või midagi sellele väga sarnast, sest see kõik tundus nii kuradima tuttav. Ja siis mulle meenus, et eelmine aasta lugesin ma ju teist raamatut Angela Quarelsi Peab Armastama Ajasrändamist sarjast ja need kaks sarja on oma mõttelt väga sarnased, lihtsalt see asi, mis aitab reisida on erinev, nad reisivad erinevatesse kohtadesse/aegadesse ning nende rännu põhjused on erinevad.

See lugu siis on Marisolist, kes on salaagent, ning ühe oma ülesande käigus kaotab ta Carnal-val nimelisel täiskasvanute karnevali oma sõbranna, kuid ostab ühe taskukella. Aasta hiljem kui politei lõpetab Haveni otsingud, on Marisol valmis kõige drastilisemaks sammuks. Kuid ühel needuse all olevale mustlasprintsile on antud hoopis muu ülesanne Marisoliga seoses, ning seega maandubki Marisol näoli ojja, aastasse 1856.

Ty, kunagine-Bostoni-Jurist-nüüdne-Texase-farmer, näeb valgusesähvatust ning otsima minnes leiab ta ojast, näoli veest ühe naisterahva, kellele ta appi tõttab. Naine kannab imelikke rõivaid, on segaduses ning räägib vaid Hispaania keeles. Noh mida ühe hätta sattunud daamikesega ikka teha, eriti kui ta mehe käte vahel minestab, kui viia ta koju ja panna voodisse.

Nagu selliste raamatute puhul ikka, on nende kahe vahel hetkega suur armastus, kuid samas ei saa nad ju koos olla, kuna Marisol peab täitma oma ülesande ja minema tagasi aastasse 2014 ning Ty on juba niigi jamades seoses kohaliku Mexico gängsteriga, kelle soov on, et Ty pakiks oma asjad ning lahkuks.

Noh kogu see ajarändamise jutt on arusaadav, ka Ty probleemid on arusaadavad, kuid mida ma ei mõista on see miks see gängster tahab seda maad endale, miks tal on vaja jõele tammi ehitada, miks ta sunnib kõiki lahkuma ning miks ei peata keegi tema sarimõrtsukalikke kalduvusi ning miks ta on lasknud Ty’l kaheksa aastat rahulikult maja ehitada ja karja kasvatada ja nüüd siis asub alles teda pommitama? Ty ja Marisoli vaheline armastuslugu on ju klassika (teatud mõttes) ja kenake, kuid kõik muu selle ümber on natuke imelik.