Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 23. mai 2016

The Sacrafice Stone



Raamat: The Sacrifice Stone by Elizabeth Harris (1996)
Hinne: C
Kaasaeg: Beth Leighton saabub iidsesse Rooma linna, Arles, koos oma venna Joega, et uurida kristliku lapsmärtri, Püha Theodore, lugu.

Legendid räägivad, et noor poiss tapeti Rooma ohvitseri poolt kuuvalgel ööl paganlikus Mithras’se templis, kui ohvriand.

Arles, aastal 175: samadel tänavatel kõnnib Sergius Cornelius Aurelius, endine leegionär ning legendis süüdistatud ohvitser. Teda kummitab ta oma minevik ning ka ohtlik vaenlane, kes hoidub varju, ega näita oma nägu, kuid Sergiusel on hoopis teine lugu rääkida.

Esmalt ei huvita see lugu Bethi, ning teda ärritab, et Joe talle pidevalt meenutab, et ta on kaasas vaid selleks, et aidata tal korrastada tema märkmeid. Miks siis tunneb Beth, kuhu iganes ta läheb, enda ligiduses salapärast vaimu?

Joe arvates, ei peaks Beth seda kõige liiga tõsiselt võtma ning ta usub ka kindlalt, et naised ei kõlba millekski muuks, kui toidu tegemiseks ning sekretärideks. Beth aga tahab talle tõestada, et ta eksib, ning kuna ta on just saanud ametikõrgendust, siis sellest innustatuna seob ta end selle looga üha rohkem.

Siis kohtab Beth Adamat, filmi uurija, kes on väljas vaid selleks, et leida legendi taga peituvat tõde. Kui nad üheskoos rändavad mööda Provence maakonda, liigutab ja häirib neid mõlemaid püha Theodore lugu sügavalt.

Müütiline lugu armastusest, aust ja usust hakkab tasapisi lahti kerima …

Peagi muutub nende huvi kinnisideeks ning ohtlikud tunded pääsevad valla kui iidne maailm, mis on nii maagiline kui ka barbaarne, muutub hirmuäratavalt reaalseks …

Onlangetatud vale kohtuotsus, millest on saanud legend, ning nüüd püüab vaim meeleheitlikult tõde teatavaks teha.
History, Fiction, Romance

Selle raamatu sisututvustus on ju huvitav – iidne legend, noored uurimas legendi tagamaid …, seega tekkis ka huvi lugeda. Raamatu algus meenutab vägagi M.J. Rose The Reincarnationist sarja – iidne legend, iidne vaim püüab suhelda kaasaegsete tegelastega, et tõde päevavalgele lõpuks tuleks, või siis et tema eest saaks kätte makstud, või mida iganes iidsed vaimud soovivad. Jah, põhimõtteliselt ongi lugu enamvähem sarnane, kuid selles loos pole sedavõrd õudust ja kättemaksu, vaid rohkem lihtsalt soovi tõde rääkida, et ei kummardataks vale pühakut.

Üks osa sellest loost ongi siis sellest, kuidas Joe, teoloogia tudeng, on tulnud koos õega, kes oleks ka tahtnud peale keskkooli minna ülikooli, kuid nende isa teatas, et naistele pole vaja teadust õppida, nemad peavad teadma vaid toidutegemist ning kiirkirja ning trükkimist, Prantsusmaale Arles nimelisse linnaksesse, et uurida oma doktoritöö jaoks kohaliku lapsmärtri ja pühaku Theodore lugu. Esialgu läheb kõik nii nagu peab – nad leiavad selle väikse korteri, mis neile on selle uurimise ajaks antud, käivad kohalikes kohvikutes ja külastavad vaatamisväärsusi (kirikud, surnuaiad, gladiaatorite areenid), kuid üha enam on Bethil tunne, et keegi nagu jälgiks teda, nagu püüaks talle midagi öelda ja see hirmutab teda. Ühel surnuaia külastusel satuvad nad kokku Adamaga, kes väidab, et on Arlesesse tulnud kohalike mustlaste kultuuri koguma järgmise dokfilmi tarbeks, kuid ka teda huvitab see lapspühaku lugu, seega pakub ta neil oma abi. Mida enam nad Bethiga koos on, seda enam hakkab Beth mõistma, et Adamal on mingi tagamõte, miks ta on valmis Bethi tema ideede realiseerimisel abistama. Ja nii selgubki, et tegelikult pole Beth ainuke, keda see vari minevikust on püüdnud suunata ja kellele teateid edastada.

Püha Theodore lugu sai alguse 175 aasta paiku, kui Vana-Rooma uskilike Mirtharistide emplis tapeti väidetavalt ohvrina noor poiss, kelle nimi oli Theodore. Tal lõigati kõri läbi, kuid legend räägib, et ta laulis sellele vaatamata edasi ja vaikis alles siis, kui ta pea ja keha taas kokku said, ning tema kui pühaku poole pöördutakse siis kui on kurguvaegusi.

Kuid see vaim, kes püüab suhelda Bethi ja Adamaga, püüab neile rääkida hoopis teistsugust lugu, lugu endisest leegionärist, kes on pärast oma kohustusliku sõjaväeteenistust asunud tööle Arleses, kui tavaline ametnik, kes peab end kontoris näitama täpselt nii palju, et teda kadunuks ei peetaks, kuid ülejäänud aja võib ta veeta oma linnast eemal olevas majas. Kui ühel õhtul, vahetult enne tööpäeva lõppu, toob üks vihane kaupmees nende kontorisse noormehe, kelle ta väidab endalt varastanud olevad, võtab Sergius poisi kaupmehe käest ja lubab hoolitseda õiglase karistuse eest. Kuid tal pole plaaniski poissi saata areenile gladiaatorite või metsikute loomade vastu, kuhu ta ilmselgelt jõuaks, kui ta varguse eest vangi läheks.

Sergius viib poisi enda juurde, lootes et kuna ta villa on piisavalt kaugel linnast, siis saab ta teda seal kaitsta. Tasapisi selgub ka miks Theo elas tänavatel ja miks ta varguselt tabati. Sergius tahab teda kaitsta, tahab pakkuda talle elu, kus ta saaks tegeleda teda huvitavate asjadega ja kus ta ei peaks kartma oma ema uut meest. Kuid Sergius ei arvesta, et ta polegi nii kaugel linnast kui ta on lootnud ja tema vaenlased on ta leidnu. Sergius on ka vana uskumuse, Mithraismi, liige ning peagi tuleb tal osa võtta nende pühast ohverdusest. Mithraitis ohverdavad oma jumala auks vasikaid.

Kuid Sergiuse minevik jõuab talle järele just siis, kui ta ei saa end piisavalt efektiivselt kaitsta, ning tema vaenlased, kes esialgu plaanisid teda vaid tappa, on leidnud palju efektiivsema võimaluse talle haiget teha.

Nagu ma juba ütlesin, meenutas raamatu algus M.J. Rose lugusid, kuid selle loo algus oli igavam ja segasem. Raamatu keskkoht on huvitavam, kui minevik ja olevik hakkavad rohkem põimuma ning selle tulemus muutub üha põnevamaks, vastavalt lugeja fantaasiale, kuid loo lõpp on kiire ja ebamäärane ning ei jäta sugugi tunnet, et rahulolematu vaim võiks rahulikult lõpuks puhkama heita. Lugu on huvitav, kuid lõpp ei olnud väga hästi läbi mõeldud.

Mis mind selle loo juures häiris? Ennekõike see, kuidas Joe suhtus Bethi, kuidas ta õigustas kõike usuga ja isa tõekspidamistega, kuidas temale oli kõik lubatud ja Beth pidi olema vaikne hiireke. Ma ei saanud kuni loo lõpuni aru, mis aeg oli see „kaasaeg“ sest aegajalt tundus nagu toimuks see viiekümnendatel, siis seitsmekümnendatel ja siis üheksakümnendate. Segane värk.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar