Harry Augusti esimesed viisteist elu (The First Fifteen lives of Harry August)

Raamat: The First Fifteen Lives of Harry August by Claire North (2014, tõlge 2015) Varrak, RR, A

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/26533135-harry-augusti-esimesed-viisteist-elu

Harry August on surivoodil. Jälle. Ükskõik, mida ta ka ei teeks või milliseid otsuseid ta ka ei langetaks, jõuab ta ikka tagasi sinna, kust alustas: ta sünnib uuesti lapsena, kes mäletab kõiki oma eelmisi elusid. Mitte kunagi ei muutu mitte midagi. Vähemalt seniajani. Kui läheneb Harry üheteistkümnenda elu lõpp, ilmub tema voodi juurde väike tüdruk, kes ütleb: „Ma oleksin peaaegu hiljaks jäänud, doktor August. Ma pean saatma sõnumi.“ See ongi lugu sellest, mida Harry teeb edasi, mida ta tegi enne ja kuidas ta üritab päästa minevikku, mida ta ei saa muuta, ja tulevikku, mida ta ei saa lubada.

History, Fantasy, Thriller

Kuna käesolev raamat on  Varraku Juunikuu Ühislugemiseks - Facebooki sündmuse leiate siit: https://www.facebook.com/events/1031716190249811/ - ja selleaastasel HeadReadil oli üks külalistest Claire North, siis tuli ju raamat läbi ka kohe lugeda, kui mitte enne kirjanikuga kohtumist, siis vähemalt kohe pärast temaga kohtumist ja seega oligi minu eelmise nädala lõpu raamat Harry Augusti esimesed viisteist elu.

Alustame kirjanikust – Catherine Webb oli armas noor naisterahvas, kes oli nii optimistlik ja nii aktiivne ja rääkis nii nakatavalt kirjutamisest ning Inglismaast ja oma uuest raamatust, et seda oli lausa lust kuulata. Inimene kellele meeldib teha seda mida ta teeb ja kelle pea on täis suurepäraseid lugusid. Kui aega vähegi on, siis püüaks lugeda ka teisi Catherine Webb, Kate Griffin või Claire North nime all ilmunud raamatuid.

Ja nüüd siis raamatust. Kui te olete lugenud David Micthelli Pilveatlast, siis on teil enamvähem aimu, mismoodi see lugu minu jaoks algas – natuke segaselt, natuke õõnsalt, kuid väga huvitavalt. Mida kaugemale looga jõuab, seda kaasakiskuvamaks see kõik läheb. Lisaks Harry elude kirjeldustele on tema elu seotud ka suurepäraselt reaalse ajalooga, küll mitte pannes teda kõiksuguste suursündmuste keskele, kuid mainides üht asja siis, teist seal.

Ajasrändamis lugude juures häirib mind tavaliselt see küsimus, et kui peategelane on läinud olevikust mineviku ja jääbki sinna, siis jõuab ju ajalugu mingi moment tagasi sinna hetke, kui ta peaks nagu uuesti minevikku minema, seega oleks see kõik nagu üks lõputu ringmäng, ja iga muudatus mida ta teeb minevikus segab ju eelnevalt kulgenud aega, seega peab tulevik olema teistsugune, kui see, millest ta esimest korda lahkus, või siis tekib tema tagasiminekuga paralleelmaailm, kuis kõik ongi teistmoodi. Selles raamatus ongi üks lõputu ringmäng, nagu Igavene küünlapäev, lihtsalt ta ei korda pidevalt ühte päeva, vaid ta kordab pidevalt oma elu, muutes iga kord midagi – kas surres väga noorelt, või õppides hoopis muid asju, või kohtudes hoopis teiste inimestega ja elades hoopis muudmoodi ja mujal. Kõik muutub iga tema eluga ja igast elust võtab ta kaasa eelmise elu teadmised, seega on ta viieteistkümnendaks eluks piisavalt osav, et korda viia see eesmärk, mille ta endale seadis paar elu tagasi.

Ma tean, et nii mõnedki on raamatu lugemise pooleli jätnud ja olen ka kuulnud, et esimesed 100 lehte olid rasked läbi närida, kuid mulle meeldis, algusest lõpuni.