Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

reede, 29. märts 2019

Whisper of the Moon Moth


Raamat: Whisper of the Moon Moth by Lindsay Jayne Ashford (2017)
Hinne: C-
Üheksateist aastase Estelle Thompsoni jaoks on kinoskäik puhkuseks … võimaluseks põgeneda äripäevast. Aastal 1931, Calcuttas, on Estelle sugused anglo-india tüdrukud segaverelised, ebasobivad nii Inglise kui ka India kogukonda. Ta ainuke võimalus sellest kõigest vabaneda on helesinise ekraani läbi, sest seal saab ta unustada end ümbritseva maailma.

Kui Estelle jääb silma ühele kenale Ameeriklasele, kellel on sidemeid suuremate filmikompaniidega, siis võidab mees ka Estelle südame. Peagi on Estellel olemas üheotsapilet Londonisse ning soovituskiri kaameratestiks.

Selleks et filmimaailmas kuhugi jõuda, peab ta oma India juuri salgama ja sedasi saabki temast filmimaailma jumalanna Merle Oberon. Kuid just siis kui tema suurminad unistused on teoks saamas, avastab ta, et saladusi pole mitte ainult temal, ka ta oma perekond on tema eest suurt saladust varjanud ja see saladus muudab kõik, mida ta seni enda kohta on teadnud.
Drama, History, Fiction

Merle Oberon on tegelikult elanud näitlejanna, kelle kodanikunimi oli Estelle Merle O’Brien Thompson ja kelle kuusaim roll on olnud 1939 aasta filmis „Vihurimäed“. IMDB’is on tema nimel 60 rolli 1928-1973.

Selles raamatus on siis teemaks tema päritolu, tema anglo-india juured, millest palju ei teata ja seega on ju hea sellel teemal fantaasiaid kirjutada.

Iseenesest on hea lugu, huvitaval teemal, lihtsalt paar asja rikub selle raamatu minu jaoks ära. Osati olin ma ise süüdi, et ma seda lugu ei nautinud ja põhjus oli nimelt selles, et raamatu alguses uurisin mida on Merle Oberoni kohta kirjutatud Wikipedias ja kui raamat jätkus praktiliselt sõrmega järge vedades, siis kadus ära üllatusmoment. Teine asi, mis mind tõsiselt häiris, oli see kuidas Ashford oli Merlest teinud vastuolulise tegelase – raamatu alguses paneb ta peategelasele pähe mõtted, et halvim, mida muu maailm on saanud India naistele teha on see, et neist on maalitud pilt kui sündinud võrgutajatest, kes muust ei mõtlegi, kui sekist ja abikaasa leidmisest ja Estelle lubab endale, et temast ei saa kunagi kedagi sellist. Ja siis kui ta sõbrannaga läheb ööklubisse ja näeb Beni, siis praktiliselt esimene mõte on, milline see mees voodis tema kõrval välja näeks. Ja loomulikult räägib Estelle, kuidas ta ema temast lahti ütleks kui ta ebasiivsalt käituks, kuid Benil ei lähegi väga palju veenmist vaja kui ta on Estellelt juba kõik kätte saanud. Sama jätkub ka siis kui Estelle koos emaga Londonisse jõuab – vooruslik ja enesekindel Estelle andub praktiliselt esimese meelitaja käte vahel ööklubis õhukese eesriide taga. Et siis kuigi kirjanik lubab kirjutada temast õiglase loo, kirjutab ta temast ikkagi kui sündinud võrgutajast, kes näeb pea iga meesterahvast, kellega tema elu ja karjäär teda kokku viib, kas oma tulevase voodikaaslase või abikaasana ja igatseb pidevalt taga neid mehi, kellega ta teed on lahku läinud, ükskõik kui väga nad talle ka haiget pole teinud.

Flora Robson
Et siis, Ashford on võtnud kunagise filmimaailma kuulsuse loo, mille taga on piisavalt salapära ja teadmatust ja teinud sellest oma loo, milles on veelgi rohkem salapära ja kirge. Ta on juurde pannud väljamõeldud tegelasi ja väljamõeldud suhteid ja veel ka teisi väljamõeldud saladusi. Tema Estelle komistab ühe õnneliku juhuse otsa teise järel ja on alati just õigel hetkel õiges kohas, et ta leiaks endale sõbranna, kellega koos filmimaailmas edasi liikuda, et leida töö, mis aitaks tal vastu pidada kuni filmimaailmas piisavalt rolle saab olema ja tänu sellele tööle kohtub ta loomulikult filmimaailma meestega, kes tema karjäärile hoo sisse annavad. Filmimaailma nimed on tuntud, tuntumad kui Merle enda nimi, seega on ju kerge tema juhukohtumisi nendega siduda.

Jah, tegu on ilukirjanduse, mitte biograafiaga, aga mind ikkagi häiris see kuidas esialgu autor jälgib reaalseid (teadaolevalt reaalseid) sündmuseid ja siis laseb oma fantaasia täielikult vabaks. Tema eelmise raamat „Naine Idaekspressis“ oli ju samuti fantaasialugu Agatha Christie’st, kuid too lugu ei jätnud sellist ülevõlli punnitatud õnneliku-lõpu muljet. Iseenesest oli tegu hea raamatuga, huvitva looga, kuid mind isiklikult häiris stiil, milles raamat oli kirjutatud – teismelise täiskasvanu armuvalu.

See polnud minu stiilis raamat. Hea raamat, kuid mitte minu raamat.
 


neljapäev, 28. märts 2019

Tihenevad varjud


Raamat: Tihenevad varjud (A Darker Shade of Magic, Shades of Magic #2) by V.E. Schwab, tõlk Marge Paal (2016, 2017)
Hinne: B
Sellest on möödas neli kuud, kui Kelli käte sattus salapärane must kivi. Neli kuud sellest kui tema teed ristusid Delilah Bardiga. Neli kuud sellest kui prints Rhy sai haavata, kui Valge Londoni pahatahtlikud Dane kaksikud langesid, ja neli kuud sellest kui see kurikuulus kivi visati koos Hollandi sureva kehaga läbi lõhe – tagasi Musta Londonisse.

Kell on nüüd aga rahutu, kuna ta on pidanud loobuma oma mustast ärist, kuid nüüd külastavad tema unenägusid pahaendelised maagilised sündmused, ja ärgates mõtleb ta vaid Lilast, kes kadus sadamast, nagu ta oligi plaanis olnud. Punane London teeb ettevalmistusi Elementide mängudeks – suurejooneliseks rahvusvaheliseks maagia mänguks, mis on mõeldud nii meelelahutuseks kui ka naaberriikide vaheliste heade suhete kindlustamiseks – ja sadamasse jõuab piraadilaev, mis toob kaasa vanad sõbrad.

Ja sellel ajal, kui Punane London on hõivatud mängudega kaasnevast põnevuses, on teine London tagasi elule naasmas. Pärast pikka aega on üks ammu unustusse vajunud vari taas päevavalgusesse ilmumas. Kuid maagia tasakaal on alti ebakindel ja selleks, et üks London taas tõusta saaks, peab teine London langema.

Fantasy, YA, Fiction, Magic

Heir's Game
No näed, selleks läks kõigest kolm aastat, et ma jõuaks sarja teise raamatu lugemiseni, kuigi raamat ootas riiulis juba ammmu. Aga see ootusaeg ei teinud lõpuks loetut sugugi halvemaks. Kui eelmine raamat meenutas mulle hulga teisi raamatuid, siis ka see raamat ei ole midagi täiesti uut ja ootamatut. See raamat on minu jaoks nagu segu ühest kaasaegsest lastekirjanduse klassikast ning kahest veebi-koomiksist – Harry Potter ja Tulepeeker ning Empyrea ja Heir’s Game.
 
Empyrea
Seekordses raamatus jookseb kõrvuti neli lugu – Lila, Kell, Holland ja Rhy.

Lila õpib tundma iseennast, oma tärganud maagiat, kohalikku keelt ning keerulisi suhteid. Ta on end oma uues keskkonnas maksma pannud ja ta ei lase millelgi ega kellelgi end oma sihilt eemale juhtida.

Kellist on saanud „vang“ – oma lubaduste vang. Kuid samas on temas kobrutamas miski, mis vajab väljapääsu, ning selle väljapääsu pakub talle Rhy, kuid selle väljapääsuga kaasneb taas pettus ja maskeering. See sobib Kellile … kuni ta vahele ei jää.

Holland on sõlminud liidu, mis annab talle lõpuks selle mida ta alati on soovinud – iseseisvuse, otsustusõiguse. Kuid kas see ikka on nii, nagu ta arvab? Kas ta ikka teab, kellele ta on sõrme andnud ja mis tast järgi jääb kui sõrme järel haaratakse terve käsi?

Rhy teab, et see mis praegu toimub tema ja Kelliga on tema süü, et ta ei oleks siin, kui poleks olnud Kelli, kui poleks olnud Lilat. Kuid ta ei saa sinna midagi parata, ta on selline nagu ta on ja seega ta veab Kelli endiselt välja kohtadesse kuhu nad minema ei peaks ja sepistab kavalaid plaane, mida ta teha ei tohiks. Kui kui kõik läheb nii nagu tema tahab, on nad kõik õnnelikud. Aga kui ei lähe?

Ja nii nad siis triivivadki esialgu eraldi, kuid järk järgult viib loo vool neid keskpunkti poole kokku, et siis teepeal üksteisega kohtuda, taas lahku triivida, uuesti kohtuda ning lõpuks …

No näis milline see kolmas lugu veel olema saab, kes peale jääb ja kes langeb ning kelle poolt on maagia. Hea lugemine igatehes.

esmaspäev, 11. märts 2019

Whisper Me This

Raamat: Whisper Me This by Kerry Anne King (2018)
Hinne: C
Üksikema Maisey Addington pole kunagi suutnud oma ema ootusi täita – ta pole kunagi abiellunud, puudub kindel siht, raiskab oma kõrget IQd juhutöödega. Ainus asi millega Maisey on kindel, et ta on hästi hakkama saanud, on tema suhe tema kaheteist aastase tütre Ellega … kuni ükstelefonikõne lööb segamini nende seni kenasti tasakaalus olnud elu. Maisey ema on koomas ning tema isa süüdistatakse väärkohtlemises ja hooletuses.

Jõudes tagasi oma lapsepõlvekodu, peab Maisey langetama südantlõhestavaid elu ja surma küsimusi. Tema segaduses isa on hävitanud perekonna pabereid, seal hulgas ka ema viimase soovi. Vastuseid otsides avastab Maisey ühe saladuse teise järel, kuni ta satub kõike muutva tõeni: tal on Marley nimeline kaksikõde.

Maisey kinnisidee, oma õe müsteerium lahendada, sunnib teda süüvima ta sügavamatesse mälestustesse ning algatab ka hooldusõiguse võitluse Elle isaga. Kas Maisey armastus oma tütre vastu on piisavalt tugev, et murda väärkohtlemise ring ning alustada uut elu nende kõigi jaoks?
Drama, Mystery

Kas te mäletata, mida ma eelmise raamatu heietuse lõppu kirjutasin?
Et siis, eneseabiraamat, mis pakub kurba meelelahutust ja tahes tahtmata hindan ma ilmselt vähemalt kolme järgmist ilukirjandusliku raamatut selles raamatus välja toodud pahede valguses :).

:)

No vot ja kohe järgnev raamat oligi selline raamat millest ma rääkisin, kus kirjutatakse täpselt sellisest katkisest perest naisest, kes on oma uue eluga täpselt samasugusesse ämbrisse astunud nagu ta ema enne teda. Ja siin on ka see tüüpiline kinnisideega meeste versioon väga hästi välja toodud.

Aga lugu siis. Maisey on natuke ullike üksikema, kes nagu peaks olema ajakirjanik, kuid samas nagu ei ole ka ja ta kaheteist aastane tütar on palju täiskasvanulikum kui ta ise. Ta lapseisa on kontrolliv jurist ja ta ema on olnud alati kritiseeriv ja kontrolliv matriarh, kes tegi oma tütrele väga noorelt selgeks, et mingeid väljamõeldud sõpru pole olemas ja kui Maisey oma Marley lugu ei jäta, siis läheb tal kehvasti.

Kuid siis helistab talle vanemate äärmiselt uudishimulik naabrinaine, teatamaks, et ema viidi haiglasse ja isa kahtlustatakse koduvägivallas. Loomulikult läheb Maisey koheselt koju, kus selgub, et ta ema on kolm päeva tagasi köögis kukkunud, pea ära löönud ja ta isa on vastavalt oma abikaasa juhenditele ta lihtsalt voodisse viinud surma ootama. Kuid kes siis usuks, et üks täie mõistuse juures olev inimene sellise soovi esitaks ja et keegi sellist soovi kuulaks ning arsti ei kutsuks.

Aga lisaks Maisey loole, on siin ka tuletõrjuja Tony, ilus pikk mees, Maisey kunagine koolikaaslane, kellel on kuus õde ja kes usub tõemeeli, et temal pole mitte mingit õigust mingile õnnele oma elus, kuna tema isa oli vägivaldne ja ühel tema järjekordsel joomatuuril oli neljateistaastane Tony oma isa käe peatanud, igaveseks. Seega usub ta, et tal pole mingit õigust oma pere luua, kuna tema on ka kindlasti samasugune jõhkard, ja et ta on siiani end kontrolli all suutnud hoida, kuna ta elab oma ema ja noorima õega.

Et siis Maisey ema on nüüd siis haiglas, masinate küljes ja isa tuuakse ka haiglasse, kuna ka tema on ema kõrval olles kolm päeva olnud söömata ja joomata. Kuigi ema olevat kirjutanud patsiendi testamendi, ei leia seda keegi üles, kuna enne kui isa haiglasse toodi, oli ta hunniku tähtsaid pabereid läbi hundi lasknud ja mis hunti ei mahtunud, ära põletanud. Seega peab Maisey otsustama, kas ema elustatakse, kui ta kopsud ja süda üles ütlevad. See pole talle kerge, sest ta pole kunagi pidanud midagi nii tõsist otsustama ja enamuse ajast uitab ta oma mõttemaailmas ja ei saa üldse sotti mis toimub. Kuid ta teab ühte, ta ei taha emal veel minna lasta. Seda aga eriti pärast seda kui ta panga hoiukarbist leiab enda ja oma kaksikõe sünnitunnistused. Et siis Marley ei olnudki kujutletav sõber.

Ning siis lendab kohale ka Maisey lapseisa, kes tüüpilise juristina tahab koheselt ohjad enda kätte haarata, isa süüdimatuks tunnistada, maja maha müüa ja Maisey ja Elle koju viia. Kuid Maisey ei taha isa peale ema suma vanadekodusse panna ja Elle ei taha isa juurde elama minna, ning kui mees ka vaidluse käigus käed oma tütre vastu „kasvatuse“ eesmärgil käiku laseb on asi otsustatud.

Tony, kelle on vastu tema tahtmist tekkinud tunded Maisey vastu, võtab ta koos Ellega oma kaitse alla ning Elle on netist leidnud Marley, kes otse loomulikult on ju tulnud sinna samma linnakesse kontserti andam. Kuigi Marley on esialgu Maisey vastu ebameeldiv ja ei taha temaga üldse tegemist teha, lepivad nad lõpuks kokku, et Marley tutvustab Maiseyle nende isa.

Kogu selle loo keskele on ka pikitud Maisey ja Marley ema päeviku lehti, mis harutab tasahilju lahti miks ta ainult Maisey üles kasvatas, kuidas nad üldse sinna väiksesse linnaksesse sattusid ja miks arstid leidsid tema röntgeni piltidelt nii palju vanu luumurde.

See ei olnud ei ilus ega õnnelik lugu, see oli väga emotsionaalne ja dramaatiline lugu, kus paljud katkised inimesed saavad kokku teiste katkiste inimestega ja loodavad üheskoos paraneda.

Raamatu pealkiri Whisper Me This on pärit ühest päris armsast luuletusest, millest lapsed on teinud mängu, mida nad mängisid siis kui isa taas purjus oli ja nad vaikselt pidid olema.
Whisper me this, my darling, my love
The sound of the moonlight, of stars up above
Whisper me truth, love, and whisper me lies
Warm days of winter, cold summer skies
Whisper me anger, whisper me rain
Whisper me flowers, then whisper me pain
When I come to die, love, then whisper me this
The shape of a memory, the truth of a kiss.
Whisper me, whisper me, whisper me this
A lifetime of memories, and one final kiss.