Whisper of the Moon Moth

Raamat: Whisper of the Moon Moth by Lindsay Jayne Ashford (2017)

Hinne: C-

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/34879515-whisper-of-the-moon-moth

Üheksateist aastase Estelle Thompsoni jaoks on kinoskäik puhkuseks … võimaluseks põgeneda äripäevast. Aastal 1931, Calcuttas, on Estelle sugused anglo-india tüdrukud segaverelised, ebasobivad nii Inglise kui ka India kogukonda. Ta ainuke võimalus sellest kõigest vabaneda on helesinise ekraani läbi, sest seal saab ta unustada end ümbritseva maailma.

Kui Estelle jääb silma ühele kenale Ameeriklasele, kellel on sidemeid suuremate filmikompaniidega, siis võidab mees ka Estelle südame. Peagi on Estellel olemas üheotsapilet Londonisse ning soovituskiri kaameratestiks.

Selleks et filmimaailmas kuhugi jõuda, peab ta oma India juuri salgama ja sedasi saabki temast filmimaailma jumalanna Merle Oberon. Kuid just siis kui tema suurminad unistused on teoks saamas, avastab ta, et saladusi pole mitte ainult temal, ka ta oma perekond on tema eest suurt saladust varjanud ja see saladus muudab kõik, mida ta seni enda kohta on teadnud.

Drama, History, Fiction

Merle Oberon on tegelikult elanud näitlejanna, kelle kodanikunimi oli Estelle Merle O’Brien Thompson ja kelle kuusaim roll on olnud 1939 aasta filmis „Vihurimäed“. IMDB’is on tema nimel 60 rolli 1928-1973.

Selles raamatus on siis teemaks tema päritolu, tema anglo-india juured, millest palju ei teata ja seega on ju hea sellel teemal fantaasiaid kirjutada.

Iseenesest on hea lugu, huvitaval teemal, lihtsalt paar asja rikub selle raamatu minu jaoks ära. Osati olin ma ise süüdi, et ma seda lugu ei nautinud ja põhjus oli nimelt selles, et raamatu alguses uurisin mida on Merle Oberoni kohta kirjutatud Wikipedias ja kui raamat jätkus praktiliselt sõrmega järge vedades, siis kadus ära üllatusmoment. Teine asi, mis mind tõsiselt häiris, oli see kuidas Ashford oli Merlest teinud vastuolulise tegelase – raamatu alguses paneb ta peategelasele pähe mõtted, et halvim, mida muu maailm on saanud India naistele teha on see, et neist on maalitud pilt kui sündinud võrgutajatest, kes muust ei mõtlegi, kui sekist ja abikaasa leidmisest ja Estelle lubab endale, et temast ei saa kunagi kedagi sellist. Ja siis kui ta sõbrannaga läheb ööklubisse ja näeb Beni, siis praktiliselt esimene mõte on, milline see mees voodis tema kõrval välja näeks. Ja loomulikult räägib Estelle, kuidas ta ema temast lahti ütleks kui ta ebasiivsalt käituks, kuid Benil ei lähegi väga palju veenmist vaja kui ta on Estellelt juba kõik kätte saanud. Sama jätkub ka siis kui Estelle koos emaga Londonisse jõuab – vooruslik ja enesekindel Estelle andub praktiliselt esimese meelitaja käte vahel ööklubis õhukese eesriide taga. Et siis kuigi kirjanik lubab kirjutada temast õiglase loo, kirjutab ta temast ikkagi kui sündinud võrgutajast, kes näeb pea iga meesterahvast, kellega tema elu ja karjäär teda kokku viib, kas oma tulevase voodikaaslase või abikaasana ja igatseb pidevalt taga neid mehi, kellega ta teed on lahku läinud, ükskõik kui väga nad talle ka haiget pole teinud.

Flora Robson

Et siis, Ashford on võtnud kunagise filmimaailma kuulsuse loo, mille taga on piisavalt salapära ja teadmatust ja teinud sellest oma loo, milles on veelgi rohkem salapära ja kirge. Ta on juurde pannud väljamõeldud tegelasi ja väljamõeldud suhteid ja veel ka teisi väljamõeldud saladusi. Tema Estelle komistab ühe õnneliku juhuse otsa teise järel ja on alati just õigel hetkel õiges kohas, et ta leiaks endale sõbranna, kellega koos filmimaailmas edasi liikuda, et leida töö, mis aitaks tal vastu pidada kuni filmimaailmas piisavalt rolle saab olema ja tänu sellele tööle kohtub ta loomulikult filmimaailma meestega, kes tema karjäärile hoo sisse annavad. Filmimaailma nimed on tuntud, tuntumad kui Merle enda nimi, seega on ju kerge tema juhukohtumisi nendega siduda.

Jah, tegu on ilukirjanduse, mitte biograafiaga, aga mind ikkagi häiris see kuidas esialgu autor jälgib reaalseid (teadaolevalt reaalseid) sündmuseid ja siis laseb oma fantaasia täielikult vabaks. Tema eelmise raamat „Naine Idaekspressis“ oli ju samuti fantaasialugu Agatha Christie’st, kuid too lugu ei jätnud sellist ülevõlli punnitatud õnneliku-lõpu muljet. Iseenesest oli tegu hea raamatuga, huvitva looga, kuid mind isiklikult häiris stiil, milles raamat oli kirjutatud – teismelise täiskasvanu armuvalu.

See polnud minu stiilis raamat. Hea raamat, kuid mitte minu raamat.