2024

2024

Cluelessly Yours
The Library of Heartbeats
Finlay Donovan Is Killing It

esmaspäev, 30. november 2015

Searching for Perfect



Raamat: Searching for Perfect (Searching For #2) by Jennifer Probst (2014)
Hinne: C
Kiiresti kasvav ja edukas kosjakontor Kinnections on kuumeim asi, mid New Yorgi satelliit linnas Verilys on – täpselt nagu ka Kennedy Ashe, Kinnectionsi üritusturundaja. Keenedy on treener, konsultant ning ergutusjuht ühes suures ning sädelevas pakis, ta loob unistuste kohtinguid, ergutab üksikuid särama ning ei ütle kunagi ühestki väljakutsest ära – mitte isegi siis kui tegemist on Nathaniel Ellison Raymond Dunklega, raketiteadlasega, äärmusliku nohikuga ning Kennedy uusima kliendiga.

Kennedy vannub, et ta muudab selle suure labori kitlis õnnetushunniku, kellel on selja taga suur hulk ebaõnnestunud suhteid, kõige tagaotsitumaks meheks Verily kohtingu maastikul. Kui ta vaid saaks selle võlukepi ka ise enda poole keerata …

Kuigi Kennedy kiirgab enesekindlust ja seksikust, on tema sügavates hingesoppides ebakindlus tema minevikust ning eluaegsest võitlusest kehakaaluga. Kui ta siis mõistab, et nad Natega on kui ühest puust ning võivad olla ideaalne paar, pole Kennedi kindel, kas ta võib usaldada oma südant? Või sunnivad ta hirmud teda kõrvale jääma, kui Nate leiab armastuse – kellegi teisega?
Romance, Humor, NA

Ma olin nii väsinud neist halbadest raamatutest mida ma lugesin enne Neil Gaimani raamatut ja kuna ka järgmine raamat polnud just kõige kaasahaaravam pimedaks ja külmaks laupäevaks, võtsin ette midagi kerget ja romantilist.

See on siis järjekordne raamat Searching For sarjast ja järjekordne Jennifer Probsti raamat, kus taas mängib oma osa see lilla loitsu raamat.

Seekordses loos on siis peategelased Kennedy, Kinnectioni üks osanikest,  ning Nathaniel, raketi teadlane. :).

Nate on ideaalne näide nohikust, kes veedab enamuse ajast laboris, kannab pidevalt labori kitlit koos tasku kaitsega, ning antud päeva menüü näidistega. Ta mängib golfi, unistab abikaasast ning perekonnast ning kuulab oma jobu/naistemehe venna nõuandeid kohtingute ja naistevaliku kohta.

Kennedy samas aga püüab vältida tõsiseid suhted, sest tal on tõsised armid minevikust nii kehakaaluga kui ka suhetega ning ta on surmkindel, et ükski mees teda ei taha, kui nad ta minevikust teada saavad.

Kui Nate siis osaleb ühel Kinnectioni kiirkohtingul näeb Kennedy temas oma ideaalset „Eliza Doolittlet“ (Nate suudab iga laua taga istuva naise neile antud viie minutiga kas välja vihastada, südame soppideni solvata või äärmiselt ebasündsaid vihjeid teha), seega veenab Ken Natet end usaldama, et Ken suudab teda muuta, talle ideaalse naise leida, ning nii see lugu alguse saabki.

Te ju mäletate kuidas Minu veetlev leedi lõppeb? Seega võite te juba ette aimata, kuidas seegi lugu lõppeb. Lihtsalt see teekond sinna lõppu on huvitav ja meelelahutuslik ning vägagi sobilik ühte pimedasse ning vihmasesse nädalavahetusse. Ning nagu ikka on kasulik meeles pidada kõiki tegelasi käesoleva sarja eelmisest raamatust ning ka Marriage to a Billionaire sarjast, sest enamus neist teeb oma viie minutilise lavale astumise.

See oli hea, meelelahutuslik ning kerge lugemine.

neljapäev, 26. november 2015

Ja tee lõpus on Ookean



Raamat: The Ocean at the End of the Lane by Neil Gaiman, tõlkinud Lauri Vahtre (2013) (Varrak, RahvaRaamat, Apollo)
Hinne: B
Sussex, Inglismaa. Keskealine mees tuleb tagasi oma lapsepõlvekoju, matustele. Kuigi see maja, kus ta omalajal elas on ammu lammutatud, tõmbab miski teda endiselt tee lõpus asuvasse tallu, kus ta seitsme aastasena kohtus ühe vägagi iseäraliku tüdrukuga, Lettie Hempstockiga, ning tgema ema ning vanaemaga. Ta pole Lettiest juba aastakümneid mõelnud, kuid ikkagi, kui ta tiigi äärde maha istub (mida Lettie väitis ookean olevat) mis asus päevi näinud talumaja taga, meenub talle kogu unustatud minevik. Ning see on minevik, mis on liiga imelik, liiga hirmutav, liiga ohtlik et see oleks võinud kellegiga üldse juhtuda, rääkimata siis väiksest poisist.

Nelikümmend aastat varem, oli üks mees sooritanud enesetapu varastatud autos selle talutee lõpus. Nagu oleks keegi süüdanud süütenööri, pani ta enesetapp liikuma uskumatud asjad. Pimedus lasti maailma lahti, ning see oli väikese poisi jaoks midagi hirmutavat ning absoluutselt arusaamatut. Ning Lettie – maagiline, rahustav, ning targem kui ükski tema ealine tüdruk – lubas teda kaitsta, tulgu mis tuleb.
Fantasy

Huvitaval kombel on enamus inimeste esimene mälestus seotud valuga – mu sõrm jäi kinni puidus küünlajala prakku ja vanematel oli üksteisele midagi väga kõvasti ning vihaselt vaja öelda, seega oli mul valus ja ma nutsin – kuid sealt edasi on mälestusi juba nii lõbusaid kui kurbi, õnnelikke ja õnnetuid, suuri ja väikseid, kuid kõik need mälestused on ikkagi vaid väiksed jupid suurest loost, sest kõike mäletades jookseks kõvaketas kinni. Seega ongi naljakas, et kui mõni näiteks mäletab kooli aega suurepäraselt, siis teistel on kooli kohal auk, kuid selle eest ta mäletab koolivaheaegu. Selektiivne mälu. Aga eks lapsepõlves oli ikka nii, et tund oli päeva pikkune ja päev kestis terve kuu ning suvi oli paar aastat pikk ning kooli aeg ei tahtnud kunagi lõppeda. Kuidas üks fantastiline lugu järgneb teisele, olgu see siis raamatutest inspireeritud või puhas väljamõeldis, kuid mäng algab hommikul silmi avades ning lõppeb hilisõhtul, kõik on nii põnev ja huvitav ja kõrvalseisvad täiskasvanud ei saa midagi aru, vaid vangutavad päid ning peavad silma peal, et lapsed mängu õhinas söömist ei unustaks või astuvad vahele, kui lood liiga tuliseks lähevad.

Mälestustega on ka alati see, et keegi ei mäleta midagi nii nagu teised ja paljud on kindlad, et vaid nemad mäletavad õieti. Kuid nagu lugudega ikka, on neil kolm külge – see mida sina mäletad, mida tema mäletab ja mis tegelikult juhtus.

Ja tee lõpus on Ookean on suurepärane lugu Neil Gaimanilt. Lugu on mehe mälestustest oma lapsepõlvest, kuidas paari päeva jooksul keerati tema nii rahulik ja tavaline elu täielikult pea peale, kuidas ta kohtus toredate naabritega, kuidas keegi püüdis inimestele „head“ teha, kuidas see keegi end meie maailma vingerdas ja poisi elu põrguks muutis, kuidas ta naabrid teda aitasid ja kuidas lugu lõppes.

Hempstockide naised meenutavad väga ükskõik millises mütoloogias esindatud saatuse ketrajaid – minevik, olevik, tulevik või siis vanaema, ema ja tütar.

Kui te olete lugenud Neil Gaimani raamatuid või näinud tema raamatutest tehtud filme/multikaid, siis tuleb see lugu mingil määral tuttav ette, kuid sellelegi vaatamata on väga hea lugu.

teisipäev, 24. november 2015

Shadow's Curse



Raamat: Shadow’s Curse (Imnada Brothers #2) by Alexa Egan (2013)
Hinne: C
Imnada muunduja David St. Leger, kannatab kohutava needuse all ning ta on ka oma klannist välja visatud, seega jõlgub ta mööda öist Londonit kui suur must hunt, ning suunab kogu oma raevu varastele ning mõrvaritele. Kuid kui üks naine, keda ta aidata püüdis, ta hoopis kinni püüab, satub ta maagilisse ning ohtlikusse maailma, kus valitsevad Teised – pooleldi inimesed, pooleldi haldjad, ning Imnada iidsed vaenlased.

Callista Wawthrone on oma poolvenna poolt sunnitud kasutama oma nekromantseri võimeid raha teenimiseks, kuid tema soovib vaid põgeneda oma Šotimaal elava tädi juurde, kus ta oleks kaitstud. Callista näeb Davidid oma viimase pääsuteena, seega pakub ta mehele kokkulepet – ta päästab Davidi vabadusse, kui mees kaitseb Callistat tema pikal teel põhja.

Nüüd on nad siis mõlemad jooksus oma elu eest, ning nii Imnada kui ka Teiste esindajad peavad oma sajandite pikkuse vaenu maha matma, ning koos töötama, et saada jagu neist mustadest jõududest, mis püüavad neid nende teel takistada. Need jõud on palju võimsamad kui Callista arvatagi oskas, kuid nii tema abiga kui ka tema armastusega võib David siiski vabaneda oma needusest …
History, Paranormal, Romance

Pärast eelmise raamatu lõpetamist, poleks ilmselt olnud mõistlik võtta lugemiseks taas üks ajalooline paranormaalne armastuslugu, kuid kuna ka see raamat on juba aastaid oodanud oma aega ning on samuti kositud Netgalleist esimese õhina käigus, siis otsustasin ka sellega ühelepoole saada, kuiiganes halb see siis ka ei oleks.

Kuid seekord oli tegu vägagi andeka ning kaasakiskuva paranormaalse looga.

Peategelasteks on siis David (Imnada/libahunt) ja Callista (Haldja-veri/nekromantser).

David on koos oma parimate sõpradega sõja ajal sureva haldja poolt neetud ning nüüd on nad neljakesi kõik määratud aeglaselt surema. Kuid selle asemel, et vaikselt manustada ajutist kergendavat leotist, on Davidist saanud Londoni öise aja kangelane – ta jälitab kriminaale ning kaitseb nende ohvreid. Kuid ühel ööl, üks rünnaku ohvriks langenud tütarlaps, ründab Davidit ennast ja seega võetaks nad mõlemad kinni.

Callistal on erilised võimed – ta suudab minna surnute maailma surnutega rääkima, nagu seda suutis ka tema ema. Kuid tema kasuvend hoolib vaid rahast, seega on ta müünud Callista oma „äripartnerile“ naiseks. Kuid sellel partneril on väga kurjad plaanid Callista ja tema võimetega.

Seega, et vältida mitte just kõige helgemat tulevikku, peavad David ja Callista põgenema. Nende põgenemistee viib neid Davidi sõbra juurde, siis kohtuvad nad rändtsirkusega, kellega koos Callista mõned aastad tagasi rändas, siis veel üks Davidi sõber ning lõpuks Callista tädi, kes elab Sky saarel.

Nende rännakud on täis ohte, sõpru, armukadedaid rivaale, lähisugulasi, kes on hullemad kui vaenlased ning armastuse leidmist. See oli hea ja kaasakiskuv lugu.