Lumiére

Raamat: Lumiére (The Illumination Paradox #1) by Jacqueline E. Garlick (2015)

Hinne: F

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/19448543-lumi-re  

Üks eesmärgikindel tüdruk. Üks leidlik poiss. Üks imemasin, mis võib kõik hävitada.

Pärast seda kui üks seletamatu sähvatus hävitab seitsmeteistkümneaastase Eyelet Elsworhi maailma, asub ta otsima Illuminaatorit, tema isa kõige väärtuslikumat leiutist. Sellega loodab ta end ravida terveks krampidest enne kui professor Smrt – tema isa surmavaenlane – avastab tema saladuse ning ta hullumajja luku taha paneb.

Smrt tihedalt kandadel, leiab Eyelet Illumitaatori, kuid see napsatakse ta nina eest. Ta järgneb vargale senitundmatusse maailma, lummatud mitte vaid oma eesmärgist vaid ka sellest salapärasest võõrast – Urlick Babbit – kellel on oma saladusi, mida varjata.

Üheskoos elavad nad üle surmava Auru ja kriminaalidest kubiseva metsa, silme ees sama eesmärk, kuid see mille nad leiavad, pole mitte see imemasin, millega nad lootsid lahendada kõik oma probleemid, vaid nad leiavad hoopis kõige suurema probleemi üleüldse

Dystopia, Fantasy, Steampunk, YA, Romance,

Taas kord üks NetGalley algusaegade apsakas. Ma loodan, et ma ei pea enam paljusid arvustusi niiviisi alustama.

Aga siis see lugu. See oli üks äärmiselt vihaleajav düstoopiline Steam punkilik noorte fantastiline armastuslugu. Selles loos oli kõik segamini ja üle piiride, üks loogikaviga ajas teist taga, fantaasiamaailm oli läbisegi päris ajalooga, päris kirjandusega, päris maailmaga. Kangelanna Eyelet oli üks tujukas teismeline, kelle põhiline eesmärk oli sattuda niipaljudesse jamadesse kui võimalik. Kangelane Urlick oli teine teismeline, kes oli natuke mõistliku, käitus kui täiskasvanu, kuid ka tema oli kord siin, kord seal.

See düstoopiline steampunki fantaasia lugu on siis põhimõtteliselt sellest kuidas leiutatakse „röntgen“, „aatompommi plahvatusest“ ja kahest teismelisest kes peavad kahjutuks tegema professori, kes tahab „röntgeni“ masinat, et maailma valitseda. Iseenesest ju lihtne lugu. Kuid see lihtne lugu on täis ärritavalt tujukaid tegelasi, absurdseid situatsioone, loogikavigu, ning loo lõpuks ma juba vihkasin lauset „Kui palju sa mind usaldad?“. Selles loos ei tundu mitte miski üksteisega kokku käivat, tundub nagu oleks lugu kirjutatud rohkem kirjutamise pärast, ning pärast esimese käsikirja valmimist pole lugu uuesti üle loetud või siis on autoreid tegelikult kaks ja nad ei suhelnud üksteisega kirjutamise ajal.

Kahjuks peab tõdema, et tegu oli täieliku ajaraiskamisega.