Ja tee lõpus on Ookean

Raamat: The Ocean at the End of the Lane by Neil Gaiman, tõlkinud Lauri Vahtre (2013) (Varrak, RahvaRaamat, Apollo)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/19373334-ja-tee-l-pus-on-ookean

Sussex, Inglismaa. Keskealine mees tuleb tagasi oma lapsepõlvekoju, matustele. Kuigi see maja, kus ta omalajal elas on ammu lammutatud, tõmbab miski teda endiselt tee lõpus asuvasse tallu, kus ta seitsme aastasena kohtus ühe vägagi iseäraliku tüdrukuga, Lettie Hempstockiga, ning tgema ema ning vanaemaga. Ta pole Lettiest juba aastakümneid mõelnud, kuid ikkagi, kui ta tiigi äärde maha istub (mida Lettie väitis ookean olevat) mis asus päevi näinud talumaja taga, meenub talle kogu unustatud minevik. Ning see on minevik, mis on liiga imelik, liiga hirmutav, liiga ohtlik et see oleks võinud kellegiga üldse juhtuda, rääkimata siis väiksest poisist.

Nelikümmend aastat varem, oli üks mees sooritanud enesetapu varastatud autos selle talutee lõpus. Nagu oleks keegi süüdanud süütenööri, pani ta enesetapp liikuma uskumatud asjad. Pimedus lasti maailma lahti, ning see oli väikese poisi jaoks midagi hirmutavat ning absoluutselt arusaamatut. Ning Lettie – maagiline, rahustav, ning targem kui ükski tema ealine tüdruk – lubas teda kaitsta, tulgu mis tuleb.

Fantasy

Huvitaval kombel on enamus inimeste esimene mälestus seotud valuga – mu sõrm jäi kinni puidus küünlajala prakku ja vanematel oli üksteisele midagi väga kõvasti ning vihaselt vaja öelda, seega oli mul valus ja ma nutsin – kuid sealt edasi on mälestusi juba nii lõbusaid kui kurbi, õnnelikke ja õnnetuid, suuri ja väikseid, kuid kõik need mälestused on ikkagi vaid väiksed jupid suurest loost, sest kõike mäletades jookseks kõvaketas kinni. Seega ongi naljakas, et kui mõni näiteks mäletab kooli aega suurepäraselt, siis teistel on kooli kohal auk, kuid selle eest ta mäletab koolivaheaegu. Selektiivne mälu. Aga eks lapsepõlves oli ikka nii, et tund oli päeva pikkune ja päev kestis terve kuu ning suvi oli paar aastat pikk ning kooli aeg ei tahtnud kunagi lõppeda. Kuidas üks fantastiline lugu järgneb teisele, olgu see siis raamatutest inspireeritud või puhas väljamõeldis, kuid mäng algab hommikul silmi avades ning lõppeb hilisõhtul, kõik on nii põnev ja huvitav ja kõrvalseisvad täiskasvanud ei saa midagi aru, vaid vangutavad päid ning peavad silma peal, et lapsed mängu õhinas söömist ei unustaks või astuvad vahele, kui lood liiga tuliseks lähevad.

Mälestustega on ka alati see, et keegi ei mäleta midagi nii nagu teised ja paljud on kindlad, et vaid nemad mäletavad õieti. Kuid nagu lugudega ikka, on neil kolm külge – see mida sina mäletad, mida tema mäletab ja mis tegelikult juhtus.

Ja tee lõpus on Ookean on suurepärane lugu Neil Gaimanilt. Lugu on mehe mälestustest oma lapsepõlvest, kuidas paari päeva jooksul keerati tema nii rahulik ja tavaline elu täielikult pea peale, kuidas ta kohtus toredate naabritega, kuidas keegi püüdis inimestele „head“ teha, kuidas see keegi end meie maailma vingerdas ja poisi elu põrguks muutis, kuidas ta naabrid teda aitasid ja kuidas lugu lõppes.

Hempstockide naised meenutavad väga ükskõik millises mütoloogias esindatud saatuse ketrajaid – minevik, olevik, tulevik või siis vanaema, ema ja tütar.

Kui te olete lugenud Neil Gaimani raamatuid või näinud tema raamatutest tehtud filme/multikaid, siis tuleb see lugu mingil määral tuttav ette, kuid sellelegi vaatamata on väga hea lugu.