Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

reede, 19. juuli 2019

The Sentence is Death


Raamat: The Sentence is Death (Hawthorne #2) by Anthony Horowitz (2018)
Hinne: A
„Sa ei peaks siin olema. Hilja on juba.“
Need on viimased sõnad mida kuuldi edukat lahutusadvokaati Richard Prycet kuuldi ütlemas enne kui ta leiti surnuna, oma poissmehekorterist, pea sisse pekstud 2000 £ maksva 1982 Chateau Lafite veiniga.

Imelik, kui arvestada seda, et ta ise veini ei joonud. Miks just see pudel? Ja miks need sõnad? Ja miks on mõrtsukas seinale maalinud just need kolm numbrit? Ja kõige tähtsam, kes tema paljudest vaenlastest oli selle teo korda saatnud?

Politsei on segaduses, ning seega on nad sunnitud asja uurimisse haarama ka eradetektiivi Daniel Hawthorne ning tema abilise, autori Anthony, kes on selles mõrvade lahendamise äris juba päris osavaks saanud.

Kuid samas kui Hawthorne haarab uurimisest talle omase hoogsusega, saab ka selgeks, et tal endalgi on ühtteist varjata. Mida enam meie vastumeelne jutustaja käesolevasse juhtumisse süüvib, seda enam saab talle selgeks, et ta tahab avastada ka oma kaaslase saladused – isegi kui see peaks ta elu ähvardama …
Mystery, Crime, Thriller,

Mida teile ütleb nimi Anthony Horowitz? Minule meenub esimese asjana see, et ta on üks neist kirjanikest, kes jätkab Bondi saja kirjutamist. Kuid lisaks sellele on ta ka kirjutanud Alex Rideri lood lastele ja lisanud ka kaks raamatut Sherlock Holmse lugudele ning kirjutanud stsenaariume sellistele sarjadele nagu Midsomeri mõrvad, Agatha Cristie Poirot ja Foyle sõda (isegi mu lapsepõlve lemmiksarjale: Robin Hood). Seega pole ju üldse ime, et kui NetGalley pani nimekirja ühe tema uusimatest raamatutest, pidin ma küsima raamatut lugeda. Ja seekord mul õnnestus :).

Tegu on kriminaalse põnevikuga, mis on kirjutatud nagu dokumentaal või true-crime lugu, kus autor käib koos uurijaga mõrvapaigal ja ülekuulamistel ning püüab isegi juhtumit lahendada enne kui uurija selleni jõuab. See on väga huvitavalt kirjutatud raamat, osa sellest on reaalne ja osa on fantaasia isegi osa tegelasi on reaalsed inimesed. Ja see eradetektiiv, Daniel Hawthorne on nagu segu kõigist detektiividest, kellest Horowitz on kirjutanud – temas on natuke Holmsi, natuke Poirot, kuid ka natuke Barnabyt ja Foylet. Olles vaadanud piisavalt palju Midsomeri mõrvu ning Foyle sõda oli ette arvata, et süüdlane ei ole see, kes esimesena silma jääb, lugejat veetakse ikka päris korralikult ringiratast, lisatakse järjest juurde uusi asitõendeid ja juhtlõngu, mis võib esialgse ülilihtsa lahenduse, korralikult segaseks teha ning lõpuks vägagi loogilise lahendusega välja tulla. Kuid ühe „ahhaa“ tabasin ma ära enne kui autor selle lugejatele avaldab.

Natuke raamatu sisust ka. Horowitz on uue Foyle sõja filmimise keskel (neid osi ei ole veel ETVs näidatud), kui keset sõjajärgse Londoni hoolikalt ülesseatud võtet sõidab kaadrisse tänapäevane kollane takso ja sealt astub välja Hawthorne. Kuna neil oli kokkulepitud, et Horowitz kirjutab koos Hawthornega kolm kriminaalset romaani, jälgides kõrvalt reaalse uurimise käiku ja just on toimunud järjekordne keerukas mõrv, mille lahendamiseks on politsei appi kutsunud Hawthorne, siis on ju loomulik, et ta tuleb Tonyle järele (kokkuleppest on juttu saja esimeses raamatus).

Edasi minnaksegi mõrvapaika, kus lahutusadvokaat on surnuks pekstud ülikalli veinipudeliga ja seinale on rohelise värviga kirjutatud 182. Miks see vein ja miks need numbrid? Kes olid tema viimased kliendid ja kus oli samal ajal olnud tema elukaaslane?

Segasemaks läheb lugu aga siis kui selgub, et päeva enne on metroorongi alla kukkunud/lükatud/hüpanud ohvri ammune sõber. Ja ohvri viimase kliendi abikaasa on nädal varem talle restoranis klaasi veini pähe kallanud ja ähvardanud teda täis pudeliga, ning naise uusimas haikudekogumikus lõppeb haiku number 182 sõnadega Kohtuotsus on surm.

Mismoodi on siis need kaks surma omavahel seotud? Miks see kallis veinipudel? Miks see number? Ja kuidas selle kõigega on seotud edukate ajalooliste pornograafiliste raamatute autor Mark Belladonna?

Suurepärane lugemine! See kuidas Horowitz on oma raamatu kirjutanud, nagu järgneks ta kujutletava sõbrale/muusale Daniel Hawthornele, meenutas mulle nii väga seda kuidas J.R. Ward on alati öelnud, et tema Black Dager Brotherhood tegelased tulevad ise talle oma lugu rääkima, et ta ei pea nende lugusid pastakast välja imema. Ausalt, pärast raamatu lugemist uurisin ma ikka tükk aega, et kas Hawthorne on reaalne tegelane või fantaasia, sest osa loost on reaalsetel sündmustel ja reaalsete tegelastega kirjutatud, osa nimesid on muudetud ja osasid tänab ta raamatu lõpus talle antud info ja kaasalöömise eest ja see kõik kokku kõlabki nii reaalselt, et ausalt ei saa aru, kas on true-crime ja dokumentaal või fantaasia.

Hea lugemine igatahes!!!

kolmapäev, 17. juuli 2019

Armastuskiri


Raamat: Love Letter/Seeing Double by Lucinda Riley, tõlk Faina Laksberg (2000, 2019) Varrak, RR, A
Hinne: C
London, 1995. Kui oma põlvkonna üks silmapaistvamaid näitlejaid Sir James Harrison üheksakümne viie aastasena sureb, ei jää temast maha mitte üksnes murest murtud perekond, vaid ka saladus, mis on nii šokeeriv, nii vapustav, et võib põhjalikult raputada Inglismaa ladviku alustalasid …
 
Joanna Haslam on noor ambitsioonikas ajakirjanik, kellele antakse ülesanne legendaarse näitleja matustest artikkel kirjutada. Mälestustseremooniale on kogunenud maailma kuulsuste koorekiht. Joanna aga komistab kogu selle glamuuri taga peituvale hämarale saladusele: talle mainitakse kirja, mille James Harrison endast maha jättis ja mille sisu on üle seitsmekümne aasta meeleheitlikult varjatud. Saladust katvaid valede kihte üksteise järel maha koorides põrkab ta kokku jõududega, mis püüavad teda igati takistada, et tõde päevavalgele ei tuleks. Ning et kiri enne teda kätte saada, ei kohku need jõud millegi ees tagasi …
Drama, Romance, Criminal Mystery, History

Armastuskiri on endiselt väga põnev lugu, isegi teistkordsel lugemisel. Kahjuks rikkus lugemisnaudingu tõlke kvaliteet või siis toimetamise pealiskaudsus, sest seekord polnud mitte tegu näpukatega vaid tõsiste tõlkejaburustega/hoolimatustega.

Aga lähme siis loo enda juurde. Raamat algab mitme eraldi looga – Johanna, noor ajakirjanik, kes põeb jõulujärgset šokki, kui ta kauaaegne poisssõber ta maha jätab ja ta saadetakse kirjutama lugu kuulsa näitleja matustest, kus ta kohtub väikse ja hapra vanadaamiga, kelle ta koju aitab, ning paar päeva hiljem saab ta vanalt daamilt vägagi mõistatusliku saadetise. Zoe Harrison on noor näitlejanna ja üksikema, kelle kallis vanaisa on just surnud ja pärast matuseid tuleb tal minna filmi esilinastusele, kus ta kohtub taas oma ammuse kallimaga. Zoe vend Marcus on läbikukkunud produtsent ja joodik, kuid ta loodab ikka veel, et kui ta saab oma uue filmiprojekti jaoks piisavalt raha, siis ta tõuseb taas jalule. Simon on riigitöötaja (või vähemalt nii teavad kõik teised) ja talle antakse uus ülesanne saada oma parimalt sõbralt kätte kiri, mis poleks kunagi tema kätte pidanud jõudma ja valvata ka tähtsa isiku silmarõõmu.

Et siis neli noort inimest ja üks ammune armulugu, millest sündinud armastuskiri, mis on sedavõrd ohtlik, et kõik kes sellest midagigi teavad kas kaotavad elu või satuvad surmaohtu, kui nad seda teemat ei jäta. Kuid samas just tänu sellele kirjale ja sellega seotud infootsingutele kohtuvad noored, kelle on ees ühine tulevik (kui nad ikka sellest kõigest eluga välja tulevad).

Põnev ja üllatusterohke lugu, nii Rileylik ja samas ka mitte. Oma eessõnas peab ta ju tõdema, et ka tema karjäär oleks peaaegu selle Armastuskirja pärast lõppenud, sest kui ta esimest korda seda raamatut ilmutama hakkas, siis tehti sellele vägagi ruttu lõpp ning ka tema järgmiseid töid ei tahtnud keegi puutuda. Aga nüüd on teised ajad. Kui ikka valitsevast riigipeast tehakse juba draamasarja ja vaid mitte heakskiidetud dokumentaali, siis mis see üks põnevusromaan ikka ära ole. Nagu ma ka juba eelmine kord mainisin, siis kuninganna emaga on seotud nii mõnigi saladus ja spekulatsioon, seega jätab tõesti raamatu ärakeelamine mulje, nagu Riley oleks tabanud hella kohta.

Aga hea lugemine kohe kindlasti.

Biblio/Poetry Therapy


Raamat: Biblio/Poetry Therapy by Mary Hynes Berry, Arleen Hynes (1986, 2011)
Hinne: B
Biblio/luule teraapia käsiraamat ilmus esmakordselt aastal 1986. Nüüdseks on seda juba kolm korda uuendatud, kuid endiselt klassikaline neile, kes õpivad biblioteraapiat – kirjanduse kasutamist igatsuguste mentaalsete probleemide raviks. Seda neljaastmelist biblioteraapiat kasutavad laialdastel kogu maailmas terapeudid, õpetajad, poeedid ning spirituaalsed juhid.
Handbook,

Otsides materjale oma tulevase bakalaureusetöö kirjutamiseks sattusin ma Bookdepositoris sellele raamatule. Kuigi siin räägitakse rohkem biblioteraapia grupiteraapia vormist, on sellest siiski ka mulle minu töös palju abi.

Ema ja tütar Hynesid on kokku pannud lugemisteraapia käsiraamatu, et algajad terapeudid oskaks valida sobiliku kirjandust, oskaks koostada grupiteraapia gruppi, teaks grupis osaleja õigusi ja ka enda kohustusi. Kuigi arusaadavalt keskendutakse antud raamatus lugemismaterjale soovitades ingliskeelsetele materjalidele, siis põhimõtted luuletuste või lühijuttude valikul on universaalsed. Grupiteraapias on parem kasutada lühikest kirjanduslikku vormi, sest siis saab selle teraapia alguse kas koos ette lugeda või siis koos kuulata (kui tegu on näiteks laulusõnadega) ja siis jääb ka veel arutlemiseks aega. Samas võib luuletuse arutlemisest saada ka järgmisekskorraks kirjutamine, kui terapeut palub osalistel järgmiseks korraks kirjutada oma mõtetest väike kirjatükk … .

Et siis biblioteraapia pole ainult raamatute või luuletuste lugemine, see võib olla ka muusika kuulamine ja laulusõnade üle arutlemine või siis piltide vaatamine ja mõtete kirjapanek, samamoodi ka päeviku pidamine. Isegi eneseabi raamatud on osa biblioteraapiast, kuid põhiline mõte on biblioteraapial ikkagi selles, et lugeja/kirjutaja elaks/räägiks oma probleemid lahti läbi loetud/kuulatud/vaadatud kirjatüki. Sest üksi lugemisest pole kasu, lisaks sellele tuleks ka loetu teemal arutleda. Lugedes võid küll aru saada, oma probleemi läbi elada koos peategelasega ja tema probleemidega, kuid tõeline selgus saabub ikkagi alles siis, kui oled oma mõtted kas kõvasti välja öelnud, või siis kirja pannud. Tähtis pole mitte ainult saada kinnitust oma mõtetele vaid tähtis on ka võimalus saada tagasisidet, näha loetud veel ka kellegi teise vaatevinklist.

Biblioteraapia on huvitav teema ja selle teemaga saan ma veel süvitsi töötada kuni järgmise aasta kevadeni, kuigi minu suund ei ole mitte grupiteraapia vaid raamatukogude rollil biblioteraapia raamatute valikul ja soovitamisel.

Biblioteraapia on nagu sild meie tunnete ja mõistmise vahel.
Tereapeut on nagu juht, kes aitab teraapias osalejatel hoida dialoogi üleval ja juttu õigel teel ning juhatab lugejaid vaid neile vajaliku avastusteni. 
Biboteraapia aitab igaüht erinevalt ja igaüks leiab sealt erinevad vastused ja mida sügavamale oma tunnetesse me oleme nõus minema, seda kindlamini me teraapiast abi saame.