The Sentence is Death

Raamat: The Sentence is Death (Hawthorne #2) by Anthony Horowitz (2018)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/39913740-the-sentence-is-death

„Sa ei peaks siin olema. Hilja on juba.“

Need on viimased sõnad mida kuuldi edukat lahutusadvokaati Richard Prycet kuuldi ütlemas enne kui ta leiti surnuna, oma poissmehekorterist, pea sisse pekstud 2000 £ maksva 1982 Chateau Lafite veiniga.

Imelik, kui arvestada seda, et ta ise veini ei joonud. Miks just see pudel? Ja miks need sõnad? Ja miks on mõrtsukas seinale maalinud just need kolm numbrit? Ja kõige tähtsam, kes tema paljudest vaenlastest oli selle teo korda saatnud?

Politsei on segaduses, ning seega on nad sunnitud asja uurimisse haarama ka eradetektiivi Daniel Hawthorne ning tema abilise, autori Anthony, kes on selles mõrvade lahendamise äris juba päris osavaks saanud.

Kuid samas kui Hawthorne haarab uurimisest talle omase hoogsusega, saab ka selgeks, et tal endalgi on ühtteist varjata. Mida enam meie vastumeelne jutustaja käesolevasse juhtumisse süüvib, seda enam saab talle selgeks, et ta tahab avastada ka oma kaaslase saladused – isegi kui see peaks ta elu ähvardama …

Mystery, Crime, Thriller,

Mida teile ütleb nimi Anthony Horowitz? Minule meenub esimese asjana see, et ta on üks neist kirjanikest, kes jätkab Bondi saja kirjutamist. Kuid lisaks sellele on ta ka kirjutanud Alex Rideri lood lastele ja lisanud ka kaks raamatut Sherlock Holmse lugudele ning kirjutanud stsenaariume sellistele sarjadele nagu Midsomeri mõrvad, Agatha Cristie Poirot ja Foyle sõda (isegi mu lapsepõlve lemmiksarjale: Robin Hood). Seega pole ju üldse ime, et kui NetGalley pani nimekirja ühe tema uusimatest raamatutest, pidin ma küsima raamatut lugeda. Ja seekord mul õnnestus :).

Tegu on kriminaalse põnevikuga, mis on kirjutatud nagu dokumentaal või true-crime lugu, kus autor käib koos uurijaga mõrvapaigal ja ülekuulamistel ning püüab isegi juhtumit lahendada enne kui uurija selleni jõuab. See on väga huvitavalt kirjutatud raamat, osa sellest on reaalne ja osa on fantaasia isegi osa tegelasi on reaalsed inimesed. Ja see eradetektiiv, Daniel Hawthorne on nagu segu kõigist detektiividest, kellest Horowitz on kirjutanud – temas on natuke Holmsi, natuke Poirot, kuid ka natuke Barnabyt ja Foylet. Olles vaadanud piisavalt palju Midsomeri mõrvu ning Foyle sõda oli ette arvata, et süüdlane ei ole see, kes esimesena silma jääb, lugejat veetakse ikka päris korralikult ringiratast, lisatakse järjest juurde uusi asitõendeid ja juhtlõngu, mis võib esialgse ülilihtsa lahenduse, korralikult segaseks teha ning lõpuks vägagi loogilise lahendusega välja tulla. Kuid ühe „ahhaa“ tabasin ma ära enne kui autor selle lugejatele avaldab.

Natuke raamatu sisust ka. Horowitz on uue Foyle sõja filmimise keskel (neid osi ei ole veel ETVs näidatud), kui keset sõjajärgse Londoni hoolikalt ülesseatud võtet sõidab kaadrisse tänapäevane kollane takso ja sealt astub välja Hawthorne. Kuna neil oli kokkulepitud, et Horowitz kirjutab koos Hawthornega kolm kriminaalset romaani, jälgides kõrvalt reaalse uurimise käiku ja just on toimunud järjekordne keerukas mõrv, mille lahendamiseks on politsei appi kutsunud Hawthorne, siis on ju loomulik, et ta tuleb Tonyle järele (kokkuleppest on juttu saja esimeses raamatus).

Edasi minnaksegi mõrvapaika, kus lahutusadvokaat on surnuks pekstud ülikalli veinipudeliga ja seinale on rohelise värviga kirjutatud 182. Miks see vein ja miks need numbrid? Kes olid tema viimased kliendid ja kus oli samal ajal olnud tema elukaaslane?

Segasemaks läheb lugu aga siis kui selgub, et päeva enne on metroorongi alla kukkunud/lükatud/hüpanud ohvri ammune sõber. Ja ohvri viimase kliendi abikaasa on nädal varem talle restoranis klaasi veini pähe kallanud ja ähvardanud teda täis pudeliga, ning naise uusimas haikudekogumikus lõppeb haiku number 182 sõnadega Kohtuotsus on surm.

Mismoodi on siis need kaks surma omavahel seotud? Miks see kallis veinipudel? Miks see number? Ja kuidas selle kõigega on seotud edukate ajalooliste pornograafiliste raamatute autor Mark Belladonna?

Suurepärane lugemine! See kuidas Horowitz on oma raamatu kirjutanud, nagu järgneks ta kujutletava sõbrale/muusale Daniel Hawthornele, meenutas mulle nii väga seda kuidas J.R. Ward on alati öelnud, et tema Black Dager Brotherhood tegelased tulevad ise talle oma lugu rääkima, et ta ei pea nende lugusid pastakast välja imema. Ausalt, pärast raamatu lugemist uurisin ma ikka tükk aega, et kas Hawthorne on reaalne tegelane või fantaasia, sest osa loost on reaalsetel sündmustel ja reaalsete tegelastega kirjutatud, osa nimesid on muudetud ja osasid tänab ta raamatu lõpus talle antud info ja kaasalöömise eest ja see kõik kokku kõlabki nii reaalselt, et ausalt ei saa aru, kas on true-crime ja dokumentaal või fantaasia.

Hea lugemine igatahes!!!