Hinne: C
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/46778933-kojutulekud
Kalurite majakeste rea lõpus, sadama serval seisab vana graniitmaja.
Esmalt kuulus see Nedi vanematele, siis maabus Ned siia peale oma teenistust
merel. Tema õepoeg Hugo kolis ka sinna, vahetades ma Londoni elu väikse Korni
kaluriküla vastu, kus ta oli veetnud nii mõnegi õnneliku suvevaheaja.
See on pelgupaik – ja nüüd hakkava ka teised sõbrad ja sugulased
kogunema siia mereäärsesse majja. Nende seas on Dossie, kes tunneb end
üksildasena pärast vanemate surma ning poja taasabiellumist. Ka nõbu Jamie
tuleb tagasi koju pärast aastatepikkust eemalolekut, kui ta karjäär
sõjaväelendurina ühtäkki lõppeb. Nad mõlemad peavad sobituma oma uude ellu.
Mida rohkem uusi tuleb ja vanu sõpru taas kohtub, seda enam tulevad
avalikuks saladused, suhteid luuakse ja pannakse proovile ning romantikat on
õhus.
Kõigile kes tulevad siia sadamamüüri lõpus olevasse majja, pakutakse
sooja vastuvõtu ning – vaatamata küla lõpus tekkivale uuele olukorrale – uusi alguseid
…
Drama, Romance,
Kojutulekud on üks mingilmääral tüüpiline Cornwally lugu, kus on ammune
armastus, uus armastus, taasleitud armastus, üllatavad saladused, kõigele teada
olevad saladused, pettumused ja andestused. Ja nagu ikka, satuvad just kõik
need inimesed kes pole juba aastakümneid üksteisega suhelnud just sinna
väiksesse kohta, et sundida unustuste rüpest välja asju, mis võivad nii valu
kui ka rõõmu teha. See oli nagu kabe, täpsemalt nurgast nurka, iga sammuga
võidakse kohtuda kellegiga, keda pole ammu nähtud või siis kellegiga kellest
aimugi polnud ja siis võidakse kas nende lähedusse jääda või edasi liikuda.
Hea kerge suvine lugu. Alguses, kui kõiki neid paljusid tegelasi ja
nende omavahelisi seoseid tutvustatakse, siis läheb kõik natuke segaseks, sest
tegelasi on liiga palju ja nende sisemonoloogid ei tundu väga arusaadavad, kuid
mida edasi lugu läheb, seda enam hakkab lugu jooksma ja lõpuks juba ootad
järgmiseid „üllatusi“ kuna need lihtsalt tunduvad nii loogilised, kuid nii
mõnigi neist võibki jääda vaid lugeja pähe, sest autor pole nendega
ideeotsadega edasi läinud.
Lugedes Jamie vertiogo probleeme tuli mulle elavalt meelde, kuidas ma
ise oma verigo probleemidega esimest korda silmitsi seisin, kui ma ei suutnud
otse käia ja lootsin et mulle jääb puu enne ette, kui ma sõiduteele astun. Kuidas
ma taas käima õppisin kui hullem seljataga oli ja kuidas ma veel aastaid hoidsin
alati kõndides seinade ligidusse, et ma saaksin vajadusel käe vastu seina
panna. Ma ei saa endiselt kiirelt pead pöörata või teatud nurga all üle õla
vaadata, sest sellel järgneb alati peapööritus. Tantsupõrandale mul enam asja
ei ole, sest niipea kui peaks keeruta, on tasakaal kadunud. Vertiogo on üks
väga ebameeldiv seisund, kuid sellega õpib elama, peaasi et arstid valesid
tablette välja ei kirjutaks.
Loetav, kuid tõlge ja toimetamine oleks võinud parem olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar