Artemiz's 2019 book montage

Third Grave Dead Ahead


Artemiz's favorite books »

pühapäev, 7. juuli 2019

Kojutulekud


Raamat: Homecomings by Marcia Willett, tõlk Triin Tael (2018, 2019) Varrak, RR, A
Hinne: C
Kalurite majakeste rea lõpus, sadama serval seisab vana graniitmaja.
Esmalt kuulus see Nedi vanematele, siis maabus Ned siia peale oma teenistust merel. Tema õepoeg Hugo kolis ka sinna, vahetades ma Londoni elu väikse Korni kaluriküla vastu, kus ta oli veetnud nii mõnegi õnneliku suvevaheaja.

See on pelgupaik – ja nüüd hakkava ka teised sõbrad ja sugulased kogunema siia mereäärsesse majja. Nende seas on Dossie, kes tunneb end üksildasena pärast vanemate surma ning poja taasabiellumist. Ka nõbu Jamie tuleb tagasi koju pärast aastatepikkust eemalolekut, kui ta karjäär sõjaväelendurina ühtäkki lõppeb. Nad mõlemad peavad sobituma oma uude ellu.

Mida rohkem uusi tuleb ja vanu sõpru taas kohtub, seda enam tulevad avalikuks saladused, suhteid luuakse ja pannakse proovile ning romantikat on õhus.

Kõigile kes tulevad siia sadamamüüri lõpus olevasse majja, pakutakse sooja vastuvõtu ning – vaatamata küla lõpus tekkivale uuele olukorrale – uusi alguseid …
Drama, Romance,

Kojutulekud on üks mingilmääral tüüpiline Cornwally lugu, kus on ammune armastus, uus armastus, taasleitud armastus, üllatavad saladused, kõigele teada olevad saladused, pettumused ja andestused. Ja nagu ikka, satuvad just kõik need inimesed kes pole juba aastakümneid üksteisega suhelnud just sinna väiksesse kohta, et sundida unustuste rüpest välja asju, mis võivad nii valu kui ka rõõmu teha. See oli nagu kabe, täpsemalt nurgast nurka, iga sammuga võidakse kohtuda kellegiga, keda pole ammu nähtud või siis kellegiga kellest aimugi polnud ja siis võidakse kas nende lähedusse jääda või edasi liikuda.

Hea kerge suvine lugu. Alguses, kui kõiki neid paljusid tegelasi ja nende omavahelisi seoseid tutvustatakse, siis läheb kõik natuke segaseks, sest tegelasi on liiga palju ja nende sisemonoloogid ei tundu väga arusaadavad, kuid mida edasi lugu läheb, seda enam hakkab lugu jooksma ja lõpuks juba ootad järgmiseid „üllatusi“ kuna need lihtsalt tunduvad nii loogilised, kuid nii mõnigi neist võibki jääda vaid lugeja pähe, sest autor pole nendega ideeotsadega edasi läinud.

Lugedes Jamie vertiogo probleeme tuli mulle elavalt meelde, kuidas ma ise oma verigo probleemidega esimest korda silmitsi seisin, kui ma ei suutnud otse käia ja lootsin et mulle jääb puu enne ette, kui ma sõiduteele astun. Kuidas ma taas käima õppisin kui hullem seljataga oli ja kuidas ma veel aastaid hoidsin alati kõndides seinade ligidusse, et ma saaksin vajadusel käe vastu seina panna. Ma ei saa endiselt kiirelt pead pöörata või teatud nurga all üle õla vaadata, sest sellel järgneb alati peapööritus. Tantsupõrandale mul enam asja ei ole, sest niipea kui peaks keeruta, on tasakaal kadunud. Vertiogo on üks väga ebameeldiv seisund, kuid sellega õpib elama, peaasi et arstid valesid tablette välja ei kirjutaks.

Loetav, kuid tõlge ja toimetamine oleks võinud parem olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar